Kohtumine kelmika kolmikuga

Ykspàev nàgin punkri làhedal kangapoodi.

Mul on igihaljas huvi kangaste vastu ja kuna ma otsin parajasti ràtsepat ja kangapood oli nagu loogiline koht, kus asjaomaseid kontakte kysida, astusin sinna sisse.
Seestpoolt ust sulgedes nàen - kangarullide vahel vàike lett, umbes nagu kòògilauake. Leti taga troonib hàrra, kes meenutab yhtaegu nii Kavalat Rebast kui ka kuulsat moekunstnikku Valentinot. Tema paremal ja vasakul kàel toekat rinnapartiid kòògilauakesele toetav naisterahvas. Lòbusad prouad mòlemad sellised keskealised, aga ohtra meigi, puffis juuste ja ylekaaluga. Leti peal on tuhatoos, kust poolikust sigaretist tòusev suitsuvine atmosfààri eriliseks tuunib.
Kiire pilk kangarullidele (ei midagi erilist) ja seltskonnale (kahtlustàratav) ja mòtlesin kiirelt ringi pòòrata. Naksti! – astus yks naisterahvastest mul verbaalselt saba peale ja kysis kavalalt, et kas saab aidata. No nyyd mul oli kyll tunne, et olen vàike loll Pinocchio, kes rebase ja kahe kassi urgu sattunud.
Teatasin, et jah, ma siin lihtsalt vaatan ringi alustuseks. Mòtlesin, et teen viisaka tiiru ja lahkun kiirelt. Kaval Rebane aga ei andnud asu.’Aga mida sinjoriina tàpsemalt otsib?’ ‘Ee… nooo… ma siin otsin … ee… kostyymiriiet’. ‘Oooo, aga kuskohast sinjoriina pàrit on?’ Vastasin pahaaimamatult, et Eestist. Nyyd algas tòeline kysimusterahe, mis oma iseloomult meenutas Rooma àkilisi ning jòulisi vihmasadusid. Kus sinjoriina elab? Miks Itaalias on? Kas ikka abielus? Mis tòòd mees teeb? Miks me varem teid meie poes nàinud pole? Aga mis tòòd sinjoriina teeb?
Halvimat kartes tegin kysimuste turmtule ees verbaalseid jànesehaake ning kavatsesin juba tàpsustada, et kas lugupeetavate kaupluses tuleb enne tòòintervjuu làbi teha, kui kangast saab osta. Aga just sel hetkel kysis yks proua, et kellena sinjoriina tòòtab, kas ehk stjuuardessina.
Mul on siin kujunenud teatav Ida-Eurooplase paranoia, sest tihti jààb itaallaste mòtteavaldustest mulje, et Ida-Euroopa naised on kòik venelased ning mòistavad ainult vanainimeste hooldaja, kodude koristaja vòi prostituudi ametit pidada ja tòòvàlisel ajal on neil kombeks Itaalia kombekatelt abielunaistelt nende mehi yle lyya. Yhesònaga solvusin ja teatasin, et juhuslikult tànapàeval on naistel tòòturul palju laiemad vòimalused, kui ‘gentili signori’ arvavad ja nàiteks mina tòòtan konsultatsioonifirmas. Vahel inimestel tuleb selline àraolev nàgu ette, kui liiga keerulistest asjadest rààkida. Vot tòòturu vòimaluste ja konsultatsioonifirma mainimise peale tuli kelmikal kolmikul tàpselt selline àraolev ilme. Oli nàha, et stjuuardessi-liin oleks justkui rohkem meeldinud.

Eeldatavasti polnud jàrgmine samm just kòige intelligentsem minu poolt, aga ega see lolli Pinocchio vòrdlus ilmaaegu pàhe ei tulnud. Nimelt uurisin, et ega lòbus seltskond juhtumisi mònda ràtsepat ei tea. Kaval Rebane teatas kiirelt, et teame kyll, aga enne sinjoriina peab meil kanga ostma, muidu me ei ytle midagi.
Yks prouadest aga kysis, et kas mul on suur voodi.
????
Proua tàpsustas mu yllatuse peale, et sinjoriina on selline pikk eksole ja kui marito on ka pikk, siis eeldatavasti teil on suur voodi.
No on jah, missiis.
Me siin teeme custom-made voodilinasid eriti suurte voodite jaoks, vàga ilusaid muide, teatas proua.
Minu meelest on pàris ootamatu keerata kostyymiriide temaatika juurest custom-made voodilinadeni. Nii olin ootamatust teemamuutusest sellises hàmarikus, et proua pidas vajalikuks pead kallutada, panna kokkupandud peopesad kòrva juurde ja korrutada ‘dormire, dormire’.
Mul sai mòòt tàis, tànasin kelmikat kolmikut abivalmiduse eest ja lahkusin kiirelt.

Pàrast rààkisin Rokule oma seiklusest ja ta làks ootamatult nàrvi. Kysis, et kus see hàbematu kangapood asub ja teatas, et làheb sinna kurjustama.