Pòhi ja lòuna

Mòttetus Màgilinnas tòòtasin ma koos lòuna-itaallastega ega jòudnud àra imestada, kuidas me iga tund kohvipausi pidasime ning kuidas meil lòunad peaaegu kahetunniseks venisid, sest oli vaja òues jalutada ja suitsetada vòi suitsetajatele seltskonda pakkuda.
Kòige imevààrsem oli minu arvates aga see, et tòòpàeval polnud kunagi òiget lòppu. Harva sai enne yheksat òhtul tehasest lahkuda. Tihti oli vaja oodata mingit meili, ilma milleta ei saanud mingit raportit kokku panna. Tavaliselt raportit oli vaja jàrgmise pàeva hommikuks ja vajaliku meili tàhtaeg oli pàeval kl 2, aga see ei saabunud iialgi enne poolt kaheksat òhtul.
Kui ei tulnud meili oodata, pidime ootama ylemus Fabiot. Ylemus Fabio oli ààrmiselt sympaatne ja intelligentne mees. Noh aga olla inimene tàhendab olla ebatàiuslik olend. Nàiteks ylemus Fabio eripàra oli see, et tal oli kombeks projektimeeskonnaga leppida òhtul umbes kella viieks-kuueks koosolekuid kokku ja siis paar tundi hiljaks jààda. Tavaliselt siis kodanikud ootasid kannatlikult kuni ylemus tuli. Keegi ei teadnud kas ja millal ylemus tuleb. Aga mitte keegi ei làinud òhtul tòòlt àra enne, kui ylemus Fabio saabus. Vahel juhtus, et ylemus saabus kell 9 paiku ja ytles, et ah mis siin ikka, tànaseks lòpetame ja kyll me homme rààgime neist asjadest.
Seepàrast juhtus tihti, et nàiteks M ei saanud trenni minna vòi S-l jài àra deit màgilinna-poisiga, sest tuli ylemust oodata. Minu meelest oli see òhtune ylemuse ootamine kummaline ja àrevusttekitav traditsioon, aga ootasin tàpselt samamoodi nagu teisedki, sest ma austan kohalikku kultuuri ja tahan karjààri teha.

Tàna olen tilluke mutrike hiigelprojektis, mis leiab aset hoomamatu suurusega telekomifirmas. Projektimeeskond koosneb peamiselt pòhja-itaallastest ja vòin kinnitada, et kòik, mida itaallased rààgivad Lòuna-Itaalia ja Pòhja-Itaalia hiiglaslikest kultuurierinevustest on osutunud tòeks! Erinevus on tuntav. Meil on pàevas vaid kaks kohvipausi, mis toimuvad nii kiiresti, et kui viimane inimene masinast kohvi vòtab, on esimesed juba valmis àra minema. Lòunat sòòme sipsti! ja tòòlt lahkume vara – juba umbes poole kaheksa paiku òhtul. Keegi ei suitseta, nii et suitsupause polegi. Mis mind eriti yllatas oli see, et projektijuht andis juba esimesel kohtumisel ootamatult loogilisi selgitusi projekti eesmàrkidest, ajakavast ja vòtmeisikutest. Yhesònaga, tagasi Euroopas!

Telekomifirmas on blogger.com ja skype àra keelatud. Kannatan vòòrutusnàhtude all.
Kas suudate yldse mòista, milliseid kannatusi peab làbi elama inimene, kes on kaotanud kodumaa ning vòimaluse blogida ja skaipida?!
/allakirjutanu lahkub nuuksudes/