tàhed ja tallid ehk kuidas ma londonis kàisin

Londoniskàigu vòib kokku vòtta itaalia mòtteteraga 'dalle stelle alle stalle'. See on Itaalia modo di dire, mis tàhendab kòrgelt kukkumist ehk otsetòlkes langemist tàhtede juurest tallidesse.

Aga alustagem algusest.
Lennukis oli pòhjust nurru lyya. Nàiteks mu lemmiksopaleht 'The Daily Mail' oli tasuta saadaval. Uued kasutud teadmised - Keira Knightley on kaotanud kaalust pàris mitu kilo ja yhtlasi ka rinnad (hm.... ilmselt kujukas nàide sellest, kuidas pesuveega laps vàlja visatakse) ning et briti kindlustusfirmad on vàlja arvutanud, et majapidamise jaoks kòige destruktiivsem koeratòug on dogi, aga et chihuahua on destruktiivuse poolest dogiga peaaegu vòrdne.
Yhesònaga, lennureis oli puhas bliss - imesin kasutuid fakte justkui kàsn ning nàgin vaimusilmas Starbucksi White Chocolate Mocha ja Lovejuice'i smuutide hòrke figuure, millest olen Itaalias tòtt-òelda puudust tundnud.

Hotell oli normaalne - Regency Kensingtonis. Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata, nii et ma ei pettunud, kui neljatàrnihotelli sisekujundus pisut ràsitud oli ja hommikusòòk suurem asi polnud. Teenindus oli nàiteks vàga sòbralik (tundus, et venelased vist) ja pealegi oli vannitoas yhe keskmise Londoni hotelli kohta ebatavaliselt palju ruumi. Ma olen tagasihoidlike nòudmistega inimene ega ootagi, et kòik maailma hotellid oleksid nummid nagu NHow Milaanos.

Neljapàeva òhtupoolik mòòdus eksklusiivses asutuses nimega Kensington Roof Gardens. Tegemist on Richard Bransoni jàrjekordse àriprojektiga - katusele rajatud aedadega nagu nimigi peenetundeliselt mòista annab. Katuseaiad olid vàga professionaalselt kujundatud, taimestiku aksessuaaridena oli kasutatud nàiteks Rooma varemeid meenutavaid kive ja elusaid parte. Iga aed oli umbes elutoa suurune ja nad olid paigutatud ringikujuliselt vàga huvitaval moel - iga jàrgmine aed oli eelmisest ilusam. Vàhemalt kellaosuti suunas jalutades jài tàpselt selline mulje. Huvitav, kui oleks vastupidises suunas aiad làbi jalutanud ja alustanud kòige ilusamast, mis tundega oleks neist aedadest kirjutanud?

Aedade keskel asub glamuurne restoran Babylon, kus toimus mòistagi projektimeeskonna òhtusòòk. Yks briti kolleeg sosistas mulle kòrva, et ta on juba kolm aastat yritanud sinna restorani lauda saada, aga pole ònnestunud veel end nimekirja sàttida.

òhtusòògile jàrgnes glamuurne tsillimine òòklubis Amika (voted the best club of 2008). Nagu nàha, olid korraldajad glamuurile ja snooblusele ròhku pannud, mis mulle isiklikult vàga meeltmòòda oli.
òòklubis Amika jàid minust maha murtud sydamega joodik-kolleeg N (meil olid kardinaalselt erinevad vààrtushinnangud abielueelse seksi kysimustes), purjus briti kolleege ja lugematu hulk tyhje viinaklaase.
Nimelt otsustasime Martaga Poolast pisut Ida-Euroopa atmosfààri luua ning asusime pakutava veini asemel viina jooma. Mòistagi ei saanud kolleegid rongist maha jààda. Yks asi viis teiseni ja no tàpselt ei teagi, kuidas see juhtus, aga kokkuvòttes olime meie Martaga vààrikad daamid, istusime pòlved koos ja viinapits òigetpidi kàes, aga briti kolleegid (nii mehed kui naised) olid nàoli diivanis. Yks neist kaotas telefoni àra ja keegi ei tulnud jàrgmisel pàeval tòòle ja yldse oli palju segadust sellest viinast.

Meenus, et Londonis tòòtades, olin pidevalt kas kergelt vintis vòi taastumas eelmise òhtu purjutamisest ning paistis, et ajalugu kordub. Jàrgmisel hommikul valutasid mul pea ja silmad ning yldiselt oli vàga dehydreerunud tunne. Pàeva alustasime nii, et jàime E-ga koosolekule 40 minutit hiljaks. Pàrast vabandati, et noh... nad on ju Itaaliast. Vòtsin Itaalia identideedi pikemalt kobisemata omaks. Jòle piinlik.

Peale koosolekut vaatasin emaile - Marta oli saatnud kirja, mis algas sònadega 'hello my eastern european soul'. Heldimapanev nàide rahvastevahelisest sòprusest. Ajal, mil ma end keskendumist nòudvatest ylesannetest ja antioksydante sisaldavatest smuutidest aegamòòda làbi vedasin, saabus ootamatult kutse kabalakeskuse koosviibimisele. Erutatult jagasin uudist kolleegidega, kes teadsid kohe rààkida, et Madonna kàib seal. Kysisid aadressi ja kinnitasid, et jah-jah, Madonna kàib seal.

Kabalakeskuse asemel rappisin aga riidepoode ja kàisin mingi finantsasutuse palees D-ga dringil. D rààkis oma toimekast armu- ja pereelust ja sellest, et viimastel aastatel olla Londonisse palju venelasi tulnud. Loobivad raha paremale-vasakule ja arendavad viinajoomise kultuuri. Màrkisin asjatundlikult, et òòklubis Amika hoiti tòepoolest viina kylmkapis. Nàiteks kolm aastat tagasi, kui Londonis viina tellisin, kiputi ikka pakkuma sooja viina jààkuubikutega. Uudised vahetatud, suundus D pere ryppe ja mina òhtusòògile R-ga.

R oli kabalaelamustest pàris vàsinud. Ta teadis rààkida, et hàmmastaval kombel olla kòik kabalagurud just reedeks Rooma sòitnud.
Hiljem panin puzzle kokku. Oli Madonna ju tàpselt sel nàdalavahetusel Roomas kontserti andmas! Ma arvan, et peale seda, kui Madonna on kabala leidnud, vòtab ta kontserttuurile peale isikliku juuksuri, turvameeste ja muude professionaalide ka kabalamehed, kes siis pakuvad talle tàhelepanu ja spirituaalset tuge.
R tahtis mulle kabalaraamatu kinkida, mis tal autos oli. Huvitaval kombel oli auto kadunud! Trampisime tykk aega tulutult ringi. Lòpuks, kui auto leitud, selgus, et raamatut polnudki - kahtlustan hààli kosmosest, kes andsid màrku, et kabala pole minu jaoks.
Hotelli jòudes langesin talveunne.

See oli nyyd see 'stelle' osa Londoni reisist.
No laupàeva hommik oli ka veel pigem nagu 'stelle' kategoorias. Kensingtonis paistis pàike. Tòdesin rahulolevalt, et pàikeseline hommik sobib Kensingtoni atmosfààriga ja et yldsegi mu elu on pàris glamuurne aeg-ajalt.
Pakkisin asjad ja otsustasin, et jalutan High Street Kensingtoni suunas, sooritamaks mòned kiired kingaostud. Seejàrel oli mul plaanis oma white chocolate mocha ja uute kingadega koju sòita.
Starbucksi leidmine pole isegi minusugusele kroonilisele eksijale mingi probleem. White chocolate mocha olid nad mingiks white chocolate cappucinoks nimetanud, aga maitseelamus oli endiselt tore.
Vahepeal kaldusin kursilt kòrvale ning jòudsin High Street Kensingtoni asemel Hyde Parki, aga tyyrisin kiirelt òigele trajektoorile tagasi. Hobbsist leidsin imelise kleidi ja hingematvalt elegantsed ballerinad ning tippisin ònnest òhetades metroosse. Kell oli pisut palju, aga noh, ongi vàhem oodata seal igavas lennujaamas.

Asugem 'stalle' teema juurde.

Lennujaama jòudsin viimasel hetkel. Tormasin check in laua suunas nagu gepard (kui te suudate kujutleda gepardit, kelle kyljes tilbendavad ostukotid, kohver ja arvutikott).
Pidurdasin leti ees! Kuratjapòrgu! Pescara check in kinni pandud! No see pidi kyll àsja juhtunud olema! Kui lennujaama sisenesin, nàgin ju tabloolt, et oli 'open'.
Asusin innukalt klienditeenindajaid veenma, et kas ikka saaks kuidagi. Fakken jààmàed! Prouad ei huvitunud yldse mu probleemidest ja keeldusid erandit tegemast. Olin sokeeritud! Itaalias ei juhtuks iialgi, et hilinenud reisijal check in tegemata jààks, aga nende Ryanairi sinikollastes vormides prouadega polnud kyll suurt midagi peale hakata. Ei kybetki kaastunnet!
Oli vaja plaan B vàlja mòelda.
Otsustasin, et helistan Rokule. Telefoni aku sai tyhjaks! Oi ma olin kuri Malpensa lennujaama putka peale, kust ma pistikupesade konverteri ostsin. Otse loomulikult on mul telefon tyhi, kui fakken konverter ei funktsioneeri. àrge ostke kunagi Malpensa lennujaamast konvertereid! Vòikuidasiganes neid asju nimetatakse.
Puhusin telefonile pisut eluvaimu sisse, helistasin Rokule ja teatasin, et jàin lennukist maha. Oodatud kaastunde asemel Roku vihastas hoopis ja hakkas òiendama, et miks ma varem rongi peale ei làinud. Pidasin vajalikuks vastu òiendada, aga telefon suri vàlja.
No làksin Ryanairi piletikassasse. Ilmnes, et kassast ostes maksab pilet 160 naela pluss maksud, aga internetist oleks umbes 130 naela pluss maksud. Jalutasin internetikioski: 10 minutit ja 1 nael. Vòehh! Hambaid kiristades pistsin yhenaelase myndi pilust sisse ja broneerisin oma 130 naelase pileti jàrgmiseks pàevaks Pescarasse.
Saatsin Rokule meili, et tulen homme ja asusin otsima poodi, kust saaks telefonilaadija osta. Leidsin aga konverteri. Toetusin làhimas kohvikus vastu seina ja varastasin elektrit. Sularaha polnud, et smuutit osta.
Oli vaja òòmaja. Saatsin P&C-le sònumi, et kas nad kutsuksid mind endale kylla. P&C vastasid, et sorry sorry neil on juba saksa perekond kylas. Olin suures meelehàrmis selle 130-naelase pileti pàrast, nii et lohutuseks soetasin Monsooni kauplusest mòned Briti kliimasse sobimatud suveriided. Meelehàrmi suurendas ka asjaolu, et Roku ei nàidanud mitte mingisugust empaatiat yles, vaid muudkui òiendas minuga hilinemise pàrast. See oli pàris ebakonstruktiivne temast ja vastasin samasuguste ebakonstruktiivsete fraasidega. Pàris mahlane itaalia tyli oli.
Kuna P&C-ga ei skoorinud, hakkasin hotelli broneerimise peale mòtlema. Sularaha olin mòistagi kòik àra kulutanud. Raskel sammul làhenesin valuutavahetuspunktile. Vahetuskurssi ma teada ei tahtnudki, nii et vahetasin kiirelt 50 eurot naelteks. Mingi 29 naela sain. Vereimejad! No maksin jàlle 10-minutilise interneti eest yhe naela ja asusin venere.com-is hotelli broneerima. Eelseisva krediitkaardiarve peale mòeldes valisin hinnaklassiks 0-50 naela ning seejàrel parima reitinguga hotelli. Parim reiting oli 10 punkti skaalal 7.9. Hotelliks osutus Cardiff. Kas ma juba ytlesin, et Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata? Etterutates ytlen, et Cardiff oli mu madalaimatest ootustest palju-palju-palju madalamal.

Aga. Ebaònn polnud mulle veel selga pòòranud.
Hotell broneeritud, oli mul konstruktiivne plaan rongiga Londonise naasta. Mòistagi ei saa rongis ilma lugemata sòita, niisiis otsustasin raamatu soetada. Raamatupood oli tàis mingeid mòttetute sopahoolikute haledaid pihtimusi, krimkasid ja reisijuhte. Ikaldus! Kullapesija kannatlikkusega tuhnisin poes vàsimatult ringi.
Lòpuks leidsin yhest nurgatagusest Salman Rushdie.. oh ma ei tea, kas ma saangi selle raamatu pealkirja siin avalikult mainida. No selle raamatu, mille eest Iraani ajatolla Salmani surma mòistis. Pealkiri koosneb nii eesti kui inglise keeles kahest sònast ja mòlemas keeles algab esimene sòna S-tàhega ja teine V-tàhega. Vot siis.
'Mauri viimne ohe' oli meisterlik teos, nii et 'SV' leidmine erutas mind vàga. Haarasin 'SV' ja kepslesin kassasse. Hmm... makstes meenusid miljonid Londonis elutsevad muhameedlased. Pole vist kòige sobilikum raamat rongis lugemiseks. Sobilikumat rongiraamatut sealt poest aga vòtta polnud, mistòttu uurisin roosapòskselt kassapoisilt, et ega neil juhuslikult paberit pole (noh et saaks 'SV' paberisse màhkida). Roosapòsk vahtis mind mòistmatul pilgul. No ausòna! Kop-kop àrgake! Kordasin kysimust ja mòistagi ei olnud neil paberit. Nojah, ebastandardne pàring, jàrelikult tyyp jooksis errorisse! Mis inimlikke emotsioone siin nendelt jààtunud hingega brittidelt oodata saakski, kui nad inimesi nii julmalt lennukist maha jàtavad!

Tore siis, hakkasin perrooni poole jalutama. Ilm oli kylmenenud. Vihma tibutas. Tuul puhus riietest làbi. Tàiuslikult depressiivne ilm, sobimaks mu luuserliku pàrastlòunaga.
Jòudnud rongijaama, asusin rongipiletit ostma, aga automaat teatas viisakalt, et mu krediitkaart ei sobi neile ning soovitas klienditeenindajate poole pòòrduda. Loll masin! Kui ma oleks sel hetkel tahtnud inimestega kontakti otsida, ma oleks seda juba ilma soovitamatagi teinud.
No jalutasin kylma tuult trotsides tagasi lennujaama. Ootasin ma jàrjekorda rongipiletite kassas ja màrkasin teadannet, mis informeeris reisijaid, et pyhapàeval Stansted ekspress ei kài. Kompensatsiooniks pakuti bussi, nii et otsustasin siis juba kohe bussipileti osta. Rongipiletite myyja solvus mu peale, sest vòtsin otsuse vastu tàpselt sel hetkel, kui jàrjekord minuni jòudis.

Selgus, et bussipeatus on puha lageda taeva all. Oh pekkis elu. Lòdisesin bussipeatuses. Neegrilapsed viskasid kommipabereid maha. Avasin juba suu, et kodanikualgatuse korras lastele tarka nòu anda. Kas teha seda nii nagu Vana Toomas ("Vabandage, proua, te kaotasite midagi!")? Panin suu kinni. Mis mul nende kommipaberitest. Saagu trahvi, siis òpivad kuidas kommipabereid maha visata! Mul on siin niigi juba kannatusi yle pea!

Buss làbis moslemite linnajao. Hetkeks kòrgus minust vasakul Londoni moslemikeskus. Peaaegu tundus, et moslemikeskus viibutas mulle àhvardavalt sòrmega. Alateadlikult panin kàte koti peale, kust kumasid làbi SV reetlikud kontuurid.

Vihm. Kylm tuul. Debor. Sularaha on 10 naela ja krediitkaart ei tòòta. Fakken stalle. Vahepeal oli Roku leebunud ja asus mulle paaniliselt helistama, saamaks teada, kus ma olen ja mis ma teen ja kas kòik on ikka hàsti. No isegi depressioonis ei lasta enam rahulikult olla! Otsisin hotelli. Vihm tihenes. Kingad olid màrjad. Teksade sààred tilkusid. Astusin ràndom pubisse sisse ja kysisin, et kus Norflok square vòiks olla. Selgus, et yle tànava enam-vàhem. Hea seegi.

Hotelli kohta on mul ainult laitvaid sònu òelda. Kui aega saan, siis kirjutan sinna venere.com-i yhe pikselise kommentaari.

Tòe huvides olgu òeldud, et vastuvòtulauas oli vàga viisakas tytarlaps, kes teatas vabandavalt, et neil on ainult yks vaba tuba, mistòttu 'you don't have any choice unfortunately' (vene aktsendiga). No hàsti siis.

Esiteks asus mu tuba kolmandal korrusel (mis oleks Eestis neljas korrus). Lifti polnud. Trepp oli kitsas ja kàànuline ning trepiastmed eluohtlikult kitsad. Justkui paksu vaibaga kaetud redelist oleks yritanud yles ronida.

Tuba oli OMG mis vagunelamu! Esiteks oli see nii vàike, et kui ma sisse astusin ja kohvri maha panin, jài mu ymber umbes 5 cm vaba ruumi. Kòik. Kohvri avanud, pidin yle selle kalpsama, et voodist vannituppa saada.

Vannituba oli pisut suurem kui lennuki peldik, aga mitte nii suur, et kuuluda mingisse muuse suuruskategooriasse kui lennuki peldik.
Dushi nàhes tòdesin, et ALATI ALATI ALATI tuleb reisile kaasa vòtta kummiplàtud ja desinfitseerimisvedelik. Kàteràtikuteks olid kaks kitsast vanunud ilmega froteeriba, mis lòhnasid huvitaval kombel ààdika jàrele. Voodipesu oli auklik ja samuti mitte-enam-valge.
Ja kas mainisin, et tuba haises vàrvi jàrele? Kellegi hoolitsevad kàed olid akna juba lahti teinud. Jàtsin ta siis lahti. Aken asus tàpselt voodi kohal, mistòttu etteruttavalt olgu òeldud, et hommikul àrgates tàheldasin stoiliselt, et tekile langevad vihmapiisad. Vàga dickenslik hotellielamus!

Jàtsin 4 naela jàrgmiseks pàevaks metroopileti tarbeks ja 6 naela eest soetasin làhedalasuvast india poest jààtise, vòileiva ja pudeli vett. Olin veendunud, et vàhemalt SV pakub pisut lohutust sel luuserlikul laupàevaòhtul. Pugesin aukliku teki alla, sàttisin òhtusòògi kàeulatusse ning asusin keelatud raamatuga tutvuma. Ei teagi, kas pòhjuseks vàsimus vòi kylm vòi silmi hàiriv halogeenlamp (jah, seal toas oli selline sinine halogeenlamp, mis pòriseb, kui ta sisse lylitada). Millegipàrast ei tundunud raamat nii paeluv, kui ootasin. Tàheldasin vaid, et Salman on vàga keeruka sònakasutusega mees.
Helistasin Rokule ja rààksin oma kurvast elust. Ka Roku elu oli kurb ja yksildane. Ta lahkus varakult òhtusòògilt, kuhu olime plaaninud koos minna, sest tal oli vàga kurb vaadata tyhja tooli enda kòrval.

Pyhapàev tòotas lahenduse saabumist.
àrkasin ebamaiselt vara, et òigel ajal lennujaamas olla. Kes kord lennukist maha jàànud, see teab, et pole hea asju viimasele minutile jàtta, eksole.
Mòistagi vihma sadas. Kui kòik on nii pekkis, siis kuidas saakski teistmoodi olla? Panin eelmise pàeva màrjad kingad jalga. Alternatiiv oleks olnud uued ballerinad, aga seda ei saanud ma endalegi ometigi lubada.

Hàmmastaval kombel jòudsin àpardusteta bussijaama, kus ebaònn mulle veel selga ei keeranud. Bussijaamas oli selline peen kord, et bussid seisavad kòik yhes pikas reas ja inimesed peavad ootama spetsiaalsetes nishides, mis nàevad vàlja umbes nagu lennujaama vàrav (gate). Ootan seal siis teiste kodanikega, eeldades, et nii nagu lennujaamaski, tuleb buss korralikult vàravasse ja vòtab inimesed peale. Minu eeldust toestas asjaolu, et bussijuht saatis tema jutule làinud kodanikud kiirelt ootepaviljoni. Korraga, mida ma nàen!!! Buss hakkab liikuma! Vàledalt lippan bussi juurde. Bussijuht ei tee mind nàgemagi. Hòikan ekskjuus mii! ekskjuus mii! Ja mida bussijuht selle peale teeb? Teatab kylmavereliselt, et ta ei vòta enam inimesi peale ja oleks pidanud varem bussi juurde tulema. Kusjuures buss polnud veel òieti liikuma hakanudki ja ootas oma jàrge yhe teisi bussi taga. Oo fakken ebainimlikkus! Itaalias ei juhtuks iial, mitte iial, midagi taolist!
Olin kuri nagu herilane. Roku oli juba àrganud ja asunud umbes 5-minutiliste intervallidega helistama, et mu saatusest informeeritud olla. Kàrkisin pisut Rokuga ja ta tòdes, et hàmmastav, aga nàib, nagu ma oleks esimest korda vàlismaal ega rààgiks inglise keeltki. Olin sunnitud selle tòdemusega nòustuma, aga kuna ma olen ikka pàris palju vàlismaal kàinud ja rààgin enda arvates hàsti inglise keelt, ajasin kòik negatiivse karma syyks. Mingi kabalapekk vist.

Jàrgmine buss vàljus poole tunni pàrast. No làksin kohe bussi juurde nillima, et seekord mitte bussist maha jààda. Villase mytsiga bussijuht teatas, et oodaku ma ikka seal paviljonis, kus ootama peab. Mina vastu, et ma ootasin, aga vat mis juhtus - buss sòitis minema. Villamyts jàlle kommenteeris, et jah ta nàgi ka seda eelmist bussijuhti ja et tegelikult oleks too tegelane pidanud tulema ja hòikama, et buss hakkab àra sòitma. No see muidugi lohutas mind vàhe. Villamytsi auks tuleb tòdeda, et ta tòepoolest kontrollis hoolikalt, et ootesaalist kòik reisijad màrkaks bussi peale tulla.

Oh ja lennujaamas oleksin taaskord lennukist maha jàànud. Unustasin end raamatupoodi. Korraga tuli mul meelde pardakaardi pealt kontrollida, mis kell pardaleminek lòppeb. Oh, fakk viie minuti pàrast! Heitsin vàljavalitud teosed riiulile ja asusin vàrvava poole tormama. Siltide pealt vòis lugeda, et tuleks planeerida 12 minutit vàravasse jòudmiseks. No mul oli ainult 5 minutit kàepàrast, nii et sprintisin nagu jamaikalane.
Vàravasse jòudnud, sai sai rahulikult pool tundi oodata ja mediteerida, enne kui pardaleminek pàriselt algas. **&è=&*%$£?!*!

Ooo milline ròòm koduse Pescara pinnale naasmisest! Peale neid fakken seiklusi jààkylmas ja vihmases Londonis! Tundsin soovi maapinda suudelda ja emmata kòik selle toreda maa sòbralikke elanikke, kus inimestesse on veel jàànud inimlikkust, kingad ei saa kunagi màrjaks ja bussid-lennukid liiguvad rahulikus tempos.
Las need white chocolate mochad jààda sinna, kus nende koht.

kas olen friik?

Vahepeal pole mul eriti aega olnud kirjutada, sest algas uus projekt. Teadagi, kui meil uus projekt, siis peale tòòd on ainult tàpselt niipalju vaba aega, et taksoga hotelli sahistada ja voodisse variseda. Sellegipoolest on mul aega uue hobi jaoks! Kontori valvelauas taksot oodates avastasin imelise telesaate - 'Veline'.

Et kiirelt tuuma juurde asuda, siis Itaalias on telesaade 'Striscia Notiza'. Pòhimòtteliselt on see selline meelelahutuslik uudistesaade, kus kaks vanameest - yks on pòrandaharja kujulise soenguga kortspòsk, teine on kiilanev paksuke - istuvad laua taga ja arutavad pàevakajalisi teemasid. Nad teevad ka nalju, mida jàlgin kustumatu antropoloogilise huviga, lootmaks mòista itaalia huumorimeelt. Noh ja siis aeg-ajalt liigub kaamera vanameestelt kahele bikiinidesse vòi bikiinide taolistesse ròivastesse riietunud neiule. Yks on brynett ja teine blond ja màrguande peale esitavad nad mòòdukalt pornograafilisi tantse. Vàristavad làikivaks kreemitatud tagumikke, heidavad pea kuklasse, aelevad pòrandal ja muud taolist. Tavaliselt, kui nende tantsud telekast tulevad - no vahel on kannikatest ikka pàris vòimsaid makrovòtteid - ei tea ma, kuhu silmi peita. Need tytarlapsed on siis Velinad eksole. Arvan, et kui Barbi Pilvre seda nàeks, tòmbuks tal kàed rusikasse.

Yhesònaga, selle 'Veline' saate mòte oli valida 'Striscia Notiziale' uued Velinad. 'Tantsud tàhtedega' saatest tean juba, et kui Itaalia televisoonis midagi tegema hakatakse, siis vòetakse ikka pòhjalikult ette. Nàiteks kiire kòrvalepòikena vòin òelda, et missivalimised toimusid vist nàdal aega, igal òhtul neli tundi. Igatahes ma hakkasin teisipàeva òhtul vaatama. Laval oli 100 neiut ja kui neid yhekaupa esitlema hakati, vahetasin kanalit. Paari tunni mòòdudes vaatasin uuesti - esitlemine jàtkus endise hooga. Oo kannatust! Jàrgmistel òhtutel telekanaleid klòpsides màrkasin, et missikandidaadid virvendasid raugematu energiaga laval edasi-tagasi. Kusjuures nad polnud bikiinivoorust veel edasi saanudki! Hiljem lugesin lehest, et laupàevaks sai vist miss àra valitud. Ma arvan, et nende Velinade valimine algas ka umbes kuskil juunikuus ja toimus iga tòòpàeva òhtul. Yhe òhtuga tòòdeldi kuus tytarlast làbi - vaheldumisi blondid ja siis jàlle brynetid.
Velinade valimise saate formaatki pakuks Barbi Pilvrele ohtralt mòtteainet.
Vòtame yhe keskmise Velina-kandidaadi. Esiteks on ta riides nagu tòòtavad tytarlapsed Itaalia suurlinnade teatud hàmaralt valgustatud tànavatel - must nabapluus, miniseelik (mis ei ole nabapluusist suurem) ja kòòrged-kòòòrged kontsad. Tulevane Velina on end ilusti àra sàttinud, juuksed sirgeks triikinud ning seisab, yks jalg teise ees ja rindkeret paremale-vasakule òòtsutades, teiste kandidaatidega koos reas. Mis rindkere òòtsutamist puudutab, siis màletate femboteid 'Austin Powersi' filmist? Vot visuaalselt midagi sarnast. Muide pàriselus on keskmine Velina-kandidaat kas yliòpilane, kosmeetik vòi tòòtu.

Laval askeldab harjasoenguga kortspòsk, kes olla kuuldavasti kuulus koomik. No vòib-olla. Harjasoeng esitab tulevasele Velinale kysimusi, teeb vastuseks veidraid nalju ja hiilgab kohati ka omapàrase erudeeritusega. Nàiteks ykskord oli saates Velina-kandidaat Tsehhi vabariigist ja Harjasoeng kysis ta kàest, et 'Noh, mis keelt teil seal Tsehhoslovakkias rààgitakse ka?'. Harjasoengu auks tuleb òelda, et kohati on tal pàris intelligentsed vastased olnud. Nendega ta nii ajuvaba ei ole, kui vàhemintelligentsetega.

Jàrgmiseks antakse tytarlastele mingi tobe ylesanne. Nàiteks peavad nad tasakaalu hoidma mingi liikuva moodustise peal. Vòib juhtuda, et neile visatakse toitu vòi vett kaela vòi pannakse nad mingit mòttetut asja tegema, kus làbikukkumine on vàltimatu. Imekspandav, kui motiveeritud on yks keskmine Velina-kandidaat! Ykskòik, mis alandusi neile ka osaks ei lange - naeratavad nad làbi pisarate ja hoiavad pea uhkelt pysti.

Jàrgmiseks tervitatakse publiku hulgas Velina-kandidaadile kaasa elavaid vanemaid, òdesid-vendi ja muid asjaosalisi. Olen mòistnud, et Veline-saatesse ja arsti juurde minnakse Itaalias kogu perega.

Jàrgmiseks peavad tytarlapsed esitama Velina-tantsu. Need, kes kolmandast elukuust alates tantsutrenni teinud, on tavaliselt pàris tublid. Lisaks tavapàrasele tagumikuvòdistusele viskavad ka spagaati ja teevad paar kiiremat keerutust. Need, aga kes pole kolmandast elukuust alates tantsutrenni teinud, on pàris omapàrane vaatepilt. Oh neid kohmakaid vòrgutusliigutusi ja oma naiselikkusega kontakti loomist! Miljonite televaatajate ja vanemate juuresolekul, kusjuures. Olen tihti kaasvaatajatelt kysinud, et kas tòesti leidub vanemad, kes oma tytre vààrikusest yldse lugu ei pea. Vastused on imekspandavad - Velina-amet olla Itaalia neidude (ja nende perekonna jaoks) suur au. Seda on raske loogiliselt vàljendada, aga ajaloost nàiteid otsides vòiks arvata, et umbes nagu Vesta neitsid Vana-Roomas. Velinad on jumalikud olendid, kes hòljuvad teletaeva kòrgemates sfààrides ja on yldse kogu maailma kunnid. Tavaliselt, kui yhest harilikust tydrukust Vesta neitsi.. ptyi!... Velina saab, antakse ta poliitikule vòi jalgpallurile naiseks.

Saate lòpetuseks on emotsioonid laes! Publik kiljub, et oma lemmikutele poolehoidu nàidata. Harjasoeng napsab zyriilt ymbriku vòtja numbriga (jah Velinadel pole nimesid, vaid on numbrid, justkui tehases toodetel). Siis kàib tykk aega trall ja pinge kruvimine ja lòpuks hòigatakse vòitja vàlja. Seejàrel ilmub lavale mingi veider punane maskott, vòitjale pannakse pàhe gigantne kroon, mis fyysikaseadusi jàrgides mòistagi peas ei pysi ja kòik neiud esitavad maskoti juhtimisel yhistantsu - finaali pààsenu naeratab vòidukalt ja ylejàànud hoiavad pisaraid tagasi.

Finaalid jàid mul kahjuks nàgemata, aga ònneks ulatab YouTube sòbrakàe. Nàiteks siin nàeme vòitjaid-Velinasid esitamas oma tantsunumbrit.

Vàga huvitav saade. Ah, et miks selline hobi? Ise ka ei tea. Kui ma umbes eelkooliealine laps olin, siis kàisin salaja raamatute toas vahtimas pilte raamatust 'SS tegutseb'. Ma teadsin kyll, et jòle raamat ja pole yldse lastele mòeldudki, aga kuidagi ei saanud nàppe eemale hoida. Seal olid fotod nàlginud inimestest ja koonduslaagri vangidest, kelle jalgadesse oli sisselòikeid tehtud mingite eksperimentide kàigus. (Hissand, nyyd mu ema saab teada!) Vot selle 'Veline'-saatega on mul samasugune suhe - uskumatult shovinistlik ja talumatu saade, aga mida ma tegin òhtuti umbes kella 9 paiku? Vaatasin tulevase Velina valimist. Kusjuures oluliselt suurema òhinaga, kui kòik mu tuttavad itaallased. Miks ma seda vaatan? No ei tea.

minu kultuurne puhkus

Rààkisin just Rokule anekdooti, kus tyybid kuldkala kinni pyyavad. Ilmnes, et Itaalia kultuuriruumis ei leidugi kuldkalu, kes kolm soovi tàidaks. Anekdoot jooksis puha rappa, sest pidin kuldkalade erilist staatust Rokule selgitama.

Tegelikult tahtsin teile kirjutada oma kultuursest puhkusest siin Francavillas. Francavilla on pisike linn Aadria mere kaldal, suurekskasvanud Vòsu, nagu yks mu kylalistest tabavalt màrkinud on. Naaberlinna Pescaraga on Francavilla umbes sama suhe nagu Tallinnal ja Rannamòisal. Elanike arvud ka klapivad enam-vàhem. Yldiselt saab siin Francavillas mònusasti rannas lebades ja maitsvaid kalaroogi mugides puhkusepàevi òhtusse veeretada, aga meile Rokuga sellest ei piisanud – otsisime uusi elamusi, umbes nagu midagi hingele vòi nii.

Yhel òhtupoolikul Pescarasse sòites mòòdusime Abruzzo kuulsa poeedi Gabriele D’Annunzio nimelisest teatrist, kus nàis, et on yht-teist toimumas. Pikemalt mòtlemata vòtsime piletid kahele kultuursele yritusele.

Esimene oli vabaòhuetendus ’Sogno di Una Notte di Mezza Estate’, ehk ‘Suveòò unenàgu’. Kuulutusest vòis aimata, et pàris Shakespeare’ks ikka kàtte ei làhe, vaid lavastaja Giorgio Albertazzi esitab mingi oma nàgemuse asjade seisust. Nàitlejate nimed mulle midagi ei òelnud, aga Rocco teadis, et nad on vàga kuulsad ja tegijad: Enrico Brignano, Serena Autieri ja Giampiero Ingrassia.

Nii. See Giorgio vòib kuulus ja tubli olla, aga etendus oli tàielik pask! Juba esimestest minutitest peale tundsin vastupandamatut soovi pysti tòusta ja hòigata.”Protesteerin! Lòpetage Shakespeare’i màlestuse ryvetamine!” Idee oli kàànata kòik tagurpidi, osa monolooge esitati muusikali vormis ja Shakespeare’i nàidenditest tuntud tegelaste kuulsamaid mòtteid (neid, mille teadmiseks piisab keskkooli kirjandusòpiku pealiskaudsest sirvimisest) esitasid teised tegelased. Nàiteks Hamleti ‘olla-vòi-mitte-olla’ monoloogi esimese lause esitas Cesare. Peale esimest lauset (essere o non essere) jàtkus monoloog maotu targutamise vòtmes – essere o benessere (olla vòi hàsti olla). Et teile asjast selgemat pilti anda, olgu òeldud, et see hale katse vaimukas olla oli etenduse kòige vaimukam hetk vist.
See palagan ei olnud karvavòrdki parem Itaalia telekanalite pyhapàevahommikustest (vòi ykskòik mis kellaaja, kui jàrele mòelda) ajuvabadest andetute keskpàrasuste paraadist. Kòige tipuks polnud peale esimesi 20 minutit vòimalik aru saada, mida selle kòigega òelda taheti. Storyline oli tàiesti puudu. Tuli otsustavalt tegutseda! Tòusime Rokuga pysti ja kòndisime minema. Lahkudes andsin mòttes karmi hinnangu neile, kes teatris kannatlikult edasi istusid – te ajudeta lambakari, kes te ei julge protesteerida, sest arvate, et hoopis teie ei saa Shakespeare’st aru ning oma arvamust vàljendades kardate end narriks teha. Oh teid tobusid! Hoopis teid tehti narriks! Esiteks pygati teilt piletiraha ja teiseks kaks tundi teie elust. Kaks tundi, mille oleksite vòinud palju kvaliteetsemalt veeta!

Yllatunud ilmega noorukestele uksehoidjatele teatasin hàbematult, et unustasin triikraua vàlja lylitada. Suundusime Rokuga rannaààrsesse putkasse arbuusi sòòma. Hiljem làksime randa, hòivasime esimese kàttejuhtuva rannatooli. Silmitsesime tàhti ning pimeduses loksuvat Aadria merd. Oli tore òhtu.



Teine kultuurielamus leidis aset paar pàeva hiljem. Pescarasse, Abruzzo rahvuspoeedi nimelisse teatrisse, kus oli aset leidnud eelnevalt kirjeldatud kultuurifopaa, saabusid – oh imet! – Doni kasakad!
Kui wannabe-shakespeare leidis eest pilgeni tàis vabaòhuteatri, siis Doni kasakatega seda probleemi polnud. Parimad istekohad olid kòik enam-vàhem tàis, aga tagaridades oli ohtralt ruumi.
Oli see vast etendus! Esimeste kykktantsude ja mandoliinihelide peale tuli mul, endise nòukogude liidu tublil kodanikul, nostalgiapisar silma. Vaheajal kuulsin, kuidas publiku seas kòlas kiitvaid hinnanguid tantsijate lennukatele hypetele ja yldisele sportlikkusele ning arutleti omavahel, mida ’kasakad’ tàhendada vòiks. Aruteludest tundus, et sòna ’cosacchi’ tàhendust ei teadnud keegi. Mitte et ma nohik-snoob oleksin, aga kas tòesti ajaloost isegi nii lihtsaid asju ei teata? Ja kui peast ei tea, kas siis kodus mingit elementaarset entsyklopeediat ei ole, kust vòiks enne etendust vàhemalt niipaljugi jàrele vaadata, mida etenduse pealkiri tàhendab? Oh seda vaimupimeduse mylgast! Olgu, aitab halast! Pyherdagu oma lolluses, kui tahavad. Minul on siin vaja blogisissekanne lòpetada.
Doni kasakate etendus oli kaasakiskuv ja professionaalne. Oh neid kirevaid kostyyme! Neid spagaate ja kykke ning taskuràtikutega lehvitavaid prouasid! Tantsud olid nii hoogsad ja lòbusad, et kohati tekkis tunne, justkui meie, publik, oleksime kàrbsed seinal, kes jàànud imetlema reibast kylapidu. Igatahes jài mulje, et tantsijatel oli vàga lòbus lava peal. Kusjuures neil polnud seal mitte niisama lòbus - iga liigutus oli hoolikalt làbimòeldud ja teostuse pòhjal vòis veenduda, et (peaaegu) tàiuslikkuseni lihvitud.

Etendust làbis ka vàga huvitav paaritumismàngu motiiv. Arutasime seda Rokuga kohe pòhjalikult. Nimelt pàris mitmes tantsus kordus jàrgmine stsenaarium: mees nokitseb mingit oma asja teha – nàiteks màngib akordionit – ja agresiiv-romantiline naine yritab teda vòrgutada. Mees ei tee nàgemagi, kui naine tema ees igakylgselt kekutab ja seelikuid yles kerib. Seda niikaua kuni naine vihastab, jalaga vastu maad pòrutab ja kas a) kònnib minema vòi b) annab mehele piki kukalt. Kus nyyd saab leebest kyylikust mòirgav lòvi! Mees àrkab ja haarab – naksti! – naisel ymbert kinni, ning teostab vàgivaldse suudluse, mille vàltel naine jàsemeid siputab. Kui suudlus làbi saab, kònnivad noored kaelakuti lavalt minema. Vot sellised huvitavad tantsud siis.


Kolmas kultuurielamus lòppes hoopis teistmoodi, kui esialgu plaanitud. Nimelt oli Pescara nooblis rannarestoran/òòklubis Les Paillottes vàlja kuulutatud Renzo Arbore kontsert. Mina ei teadnud Renzost eriti palju, aga Rocco sònul olla ta kuulus jazzmuusik. Itaalia jazzmuusika on mulle siiani mystiliseks jàànud, mistòttu olin huviga valmis Renzo kontserdile minema. Selleks ajaks, kui me asjast haisu ninna saime, olid nummerdatud istekohad juba làbi myydud, aga myydi nummerdamata istekohti, 55 eurot per nase. Nummerdamata istekohad siis tàhendavad seda, et kes enne kohale jòuab, rabab parema koha. Kontsert pidi algama òhtul 9 paiku, nii jòudsime kella 8ks kenasti riietatutult ja lòhnastatult kohale, et end oma nummerdamata istekohtadel vààrikalt sisse seada. Oh pekki! Tund aega enne kontserdi algust tervitas meid Les Paillottes sissepààsu taga òòtsuv rahvamass. Ilmnes, et oli jàrjekord. Asusime sappa. Sabas oli vàga huvitav. Vestlesime Rokuga inglise keeles, et saaks segamatult inimesi kommenteerida. Yks pàkapikk-proua nyhkis mind oma suure kàekotiga. Pidasin vajalikuks Roku kàest inglise keeles uurida, kas tema arvates inimesed, kes làhevad hiigelsuure kàekotiga restorani, teevad seda sellepàrast, et see on neil ainus kàekott vòi sellepàrast, et neil on kavas taldrikuid varastada. Kàekotiga nyhkimine selle peale vàhemaks ei jàànud, nii uurisin Roku kàest edasi (pisut vaiksemal, nòupidavamal toonil), et kas see oleks vàga ebaviisakas, kui ma proua kàest kysiksin, ’Se lei potrebbe farmi una cortesia e gentilmente smettere di grattarmi con la sua borsa di spesa?’. (tòlk. Kui te teeksite mulle teene ja oleksite nii armas ning lòpetaksite mu kratsimise oma poekotiga? ’Borsa di spesa’ tàhendab itaalia keeles spetsiifiliselt seda poekotti, kus on toidukraam sees, mistòttu olin oma arenenud keeletunnetuse yle eriliselt uhke, kuna kavatsesin sel moel kategoriseerida kààbus-proua koti, mis pàrit Furla 2008 kevad-suve kollektsioonist). Roku arvas, et see ei oleks eriti viisakas. Nyhkimine lòppes. Proua – kuigi ta pea oli minu omast ikka oma pool meetrit allpool - vist kuulis.

Korraga avati sissepààsud. Inimeste vool tòukas meid làbi tòkkepuude, piletikontrolli ja turvameeste ning jòudsime niinimetatud kontserdipaika, milleks osutus rannaliiv! Ryhkisime làbi liiva ja jòudsime kohani, kus pidid olema nummerdatamata istekohad. Leidsime nii istekohad (viimseni istujaid tàis) ja grupi inimesi, kes turvameeste peale karjusid. Selgus, et istekohtadele oli rohkem pileteid myydud, kui tegelikult toole oli. Inimesi muudkui tuli juurde ja olukord ei paranenud eriti. Nòuti ylemusi nàha. Karjuti turvamehe peale. ’Mind ei huvita, et kohti pole! Ma maksin 55 eurot pileti eest ja tahan oma kohta!’ Turvamees vastu:’Mind ei huvita sinu pilet! Kohti pole ja kòik!’. Olen nòus, et suhteliselt ebakonstruktiivne probleemilahendamise vòte, aga sotsiaalpsyhholoogiliselt pàris huvitav vaadata. Pettasaanud inimesed hakkasid hààlekalt nòu pidama. Keegi àhvardas politseisse helistada. Yks turvameestest plòksis vastu, et helistage pealegi. Roku vòttiski kàtte ja helistas. Hàmmastav, aga sel hetkel mulle nàis, et tunnen itaalia kombeid paremini kui Roku. Millal enne politseisse helistamisest Itaalias kasu on olnud? Roku oli kannatlik nagu eesel ja selgitas huvipuudust demonstreerivalte Guardia Finanza tegelasele, et meil on siin kontsert ja on myydud katteta pileteid ja inimesed on nàrvis ja kontserdi korraldajat pole kohal ja on vaja korrakaitsejòudude sekkumist. Operaator oli kehastunud ylbus. Keeldus oma nime ytlemast ja yldse ei viitsinud asjaga tegeleda. Roku jàllegi oli visadus ise. Operaator lubas patrulli kohale saata. Samal ajal kasvas kàratsev inimmass sedavòrd nagu uusi kontserdihuvilisi sisse lasti ja levis arusaam istekohtade puudusest. Muide, seisukohtade kasutamine ei tulnud kòne allagi, sest rannaliivale oli juba nii palju plastikust aiatoole paigutatud, et nende taga vòi kòrval seistes poleks lava peale niikuinii eriti nàinud.
Nyyd tuli improviseerida! Tòttasime Rokuga kassasse ja nòudsime piletiraha tagasi. See ei olnud kerge. Olime esimesed, kes selle pààstva idee peale tulid. Kassas kykitav noormees helistas korraldajale ja kysis, mida teha. Peeti àrevalt nòu. Nàis, et korraldajale ei meeldinud mòte piletiraha tagasiandmisest. Meie selja taha ilmus nàrvilisi kodanikke òigust nòudma, kortsus piletid nàppude vahel. Kassapoiss ytles, et juba kymme inimest on kassas ning jòudis korraldajaga ootamatult kokkuleppele, et vòib piletiraha tagasi maksta.

Saime oma 110 eurot tagasi ja kepslesime ròòmsalt làhedalasuvasse kalarestorani. Toit ei olnud mu parim kalarestorani elamus (kylmad ja kuumad kalasuupisted ning rigatoni krevettidega), aga selline tubli keskmine. Toidu kòrvale limpsisime pudelitàie pecorinot ja kuulasime taustaks kontserdit, millele me nii pyydlikult minna olime yritanud. Jalutlesime randa tàpselt lava taha, ràndom lamamistoolile mugavalt pikali ning kuulasime Renzo Arbouri ja tema orkestri toimekaid helisid. Pàris positiivne syndmuste kulg minu arvates.
Tol òhtul nàgin esimest korda elus langevat tàhte! Vàgev!

oo itaalia, sa kirjasònast hyljatud paik

Pàeval Francavilla rannas, kui Salman Rushdie ’Mauri viimse ohke’ viimaseid paeluvaid lehekylgi lugesin, vaatasin enda ymber ringi. ’Ei tea, kas nàen siin veel kedagi raamatut lugemas?’ mòtlesin huvitatult. Meenus, et itaallased tegelikult raamatuid ei loe... tegin hinnaalanduse ja otsustasin, et ajakirja vòi lehte lugev inimene làheb ka arvesse. Sellest hinnaalandusest erilist tolku polnud, sest mitte keegi ei lugenud mitte midagi.
Sajad pàevitunud naha eri varjundeid demonstreerivad inimesed lebasid ja istusid mu ymber, aga niikaugele kui mu silm ulatus, vòis vabalt jààda mulje, et lugemisoskus on Itaaliast ikka veel valgusaastate kaugusel. Et teile ettekujutust anda, siis umbes nagu e-valimised vòi podcastid nàiteks. Yhe erandi siiski avastasin – Roku, kes suikus mu kòrval, Sitsiilia detektiivi Montalbano seiklustest jutustav raamat kòhul. Peale minu ’Mauri viimse ohke’ oli see Montalbano-teemaline pehmekaaneline ainuke raamat, mida ma Francavilla rannas tàna nàgin.

Kas teil on vahel ette tulnud syndmusi, mis viitavad mingile fenomenile, mida te kuidagimoodi terve mòistusega uskuda ei suuda?
Nàiteks te arvate, et sead ei lenda. Kui yhel kaunil suvepàeval nàete siga reipalt yle taevakaare lendlemas, mòtlete, et see ei ole vist ikka pàris siga. Vahest mingi seakujuline tuulelohe? Kui teist korda lendavat siga nàete, mòtlete, et huvitav kyll, aga tegelikult sead ju ei lenda. Kolmandat lendavat siga nàhes jààte pisut pikemalt silmitsema ja veendute, et vist ei olegi sea makett, vaid ikkagi pàris siga ning juurdlete pisut selle yle, kuidas siga taevasse vòis saada. Vahest andis keegi seale kòvasti jalaga, et ta nii suure hooga yle taeva lendab?

Mitut lendavat siga peab nàgema selleks, et veenduda sigade lennuvòimes?

Kui palju làheb tarvis itaallasi, kes minu nàhes esinevad seisukohtadega, mis halvustavad kirjasòna kaudu teadmiste hankimist ja haridust yleyldiselt, et hakkaksin jàrjest enam veenduma, et tànapàeva Itaalias on haridus vààrtusetu valuuta. Umbes nagu liir.
Tatsutahime mainis yhes oma blogikandes, et itaallastele loeb ainult see, mida Berlusconi poolt kinnimakstud telekanalid ytlevad. Kas pàriselt nii ongi vòi? See oleks kyll tapvalt masendav.

Esimest ’lendavat siga’ màletan eredalt – Roku kodukylast pàrit neiu I, kes tòòtab Ryanairi stjuuardessina. See, mida ta ytles, oli minu jaoks nii sokeeriv, et tagasi Eestisse jòudes rààksin vist kòigile, kes kuulata viitsisid, et kohtasin Itaalias puha arust àra tegelast.
Kuum suvehommik kolm aastat tagasi. Kàànulistel màgiteedel turniv autobuss ja mingisse ràndom pulma sòit. Meid pandi I-ga kòrvuti istuma, sest ta rààkis inglise keelt. Hakkaja tytarlapsena kysis I kohe alustuseks, et kas ma òpin vòi tòòtan. Vastasin, et tòòtan. ’Tubli!’, teatas I reipalt. ’Mina ka otsustasin, et ei hakka seal ylikoolis mòttetult aega raiskama, vaid làhen kohe tòòle!’. Oh sind ònnetut harimatut hinge, kes sa pimeduses kobad! Taipasin kiirelt, et polnud vist erilist mòtet tàpsustada, et tegelikult olen viis aastat ylikoolis kàinud. Kusjuures enda arvates yldsegi mitte mòttetult.

Vahepeal on olnud riburada itaallasi, kes yhel vòi teisel moel on teatanud, et ainult lollid kàivad koolis ning tòelistel vòitjatel pole vaja raamatudes tuhnida selleks, et elus edasi jòuda.
Mis kivipallurite seltskonnas ma kyll liigun?! Hàmmastaval kombel on kòik nagu pealtnàha korralikest peredest. Tsiviliseeritud inimesed. Kàituvad ysna viisakalt ja sòbralikult. Tòòtavad kontoris. Nàib, et on vist ikkagi koolis kàinud. Kusjuures ma tòòtan nàiteks firmas, kus kasutatakse ajusid eksole. Ehk et isegi, kui Roku sugulased ja sòbrad Kylast ongi maakad, siis teoreetiliselt peaks ma vàhemalt tòò juures haritud inimestega pàevast pàeva kokku puutuma.

Tàna òhtul tòmbasin joone alla. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haridust vààrtustavad. Itaaliast mòtet otsida itaallasi, kes vabatahtlikult raamatu kàtte vòtaksid eesmàrgiga seda lugeda. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haritud inimestesse sympaatia vòi austusega suhtuksid.

Kui ma kunagi kohtan mònda sellist itaallast, siis lubage mul temale eraldi blogisissekanne pyhendada.

Olgu, aususe huvides panen kirja mulle teadaolevad itaallased, kes haridusse austavalt suhtuvad ja vahel isegi raamatuid loevad:
1) Roku (ta loeb vabal ajal koomikseid ja detektiiviraamatuid ega salga, et ylikoolis kàies oli ta òppimisele vàgagi pyhendunud)
2) A ja M (ma ei tea, kas nad làhevad òigete itaallastena arvesse, sest nemad otsustasid umbes pool aastat tagasi, et Itaalias on kòik valesti ja kolisid siit àra, sest nad ei nàe siin mingit tulevikku)

Lubage mul nyyd làhemalt kirjeldada viimast ’lendavat siga’, kes mind lòplikult veenis.

Yhesònaga olime kogunenud Roku vanemate juurde òhtusòògile.
Tsillime aias laua ymber ja tuleb juttu nòmedatest naabritest. Oh, kuidas kòigil oli lugusid rààkida! Kylaliste hulgas viibiv proua O teatas, et tal on nòme vanatydrukust naabrimutt, kes hiljuti oli òiendama hakanud, kui proua O oma auto vàrava ette parkis, et supermarketist soetatu kiirelt tuppa tassida. Vanatydrukut teadsid teisedki. ’Aaaa! See on see, kellel kogu aeg mingi raamat kàes on!’ Roku isa (tàpsustuseks olgu òeldud, et raamatute asemel on ta viimased 60 aastat peamiselt viinamarjavààte vahtinud) kysis huvitatult, et mida see vanatydruk siis loeb kogu aeg. ’Ah, kes seda teab..” viipas proua O pòlglikult kàega. ’ Òigupoolest ma olen alati arvanud, et need, kes kogu aeg raamatuid loevad, on ignorandid!’, teatas Roku isa selge hààlega.
Pidin imestusest laua alla kukkuma! Isalt, kes saadab oma vanima poja yhte edevaimasse Itaalia eraylikooli òppima, ma kyll taolist seisukohta poleks oodanud.
Seltskonnas oli inimesi, kes teavad tàpselt, et minul on kogu aeg raamat kàes (vòi kàekotis). Yllatunud pilkude vahetus ja vandeseltslaslikud muiged ning saime tobedast seigast huumoriga yle. Ma olen ka kindel, et Roku isal polnud plaanis mind solvata. Aga ikkagi. Ignorandid sellised!

Mahajàetud pealinnad

Esmaspàev ei mòòdunud pisarateta. Tuli maha jàtta kodulinn Tallinn.

Lennukis olin depressioonis. Peaaegu oleks stjuuardessi kutsunud ning ostnud mòttetult kalli kàsitòòkompvekkide karbi, kòik kommid masinlikult suhu pistnud, pàrast end halvasti tundnud ja kommid lennuki tualetis vàlja oksendanud.
Arvan, et ka lugejad on nòus, et leidub rafineeritumaid mooduseid kàsitòòkompvekkide nautimiseks.

Ònneks haaras Pàevalehe sudoku mu tàhelepanu. Suurest stressist tegin mingi errori ja numbrid ei làinud kokku. Pusisin mis kole. Sodisin sudoku tàis ja òiged numbrid ei mahtunud enam ruutude sisse. Olingi valmis Exceli appi vòtma, et taasesitada sudoku surematus elektroonilises formaadis. Mòistagi hakkas tàpselt siis, kui mul see hea mòte tuli, maandumisprotsess ja polnud lubatud elektroonilisi seadmeid kasutada. Lennujaamas tàheldasin yllatuslikult, et peale minu on kohvergi Rooma jòudnud. Olin kohvri kaotuseks tàiesti valmis juba.

Rooma jòudnud, pidin Punkris asju pakkima hakkama. Uus projekt on Milaanos ja kestab vist jàrgmise suveni. See tàhendab, et Punkrit pole enam vaja.
Vàsisin pakkimisest pàris àra kohe. Mòtlesin, et oleks vaja syya. Vàljusin.
Òhk oli suviselt làmbe, tàis lille- ja toidulòhnu. Poodidele, vàlja arvatud raamatupood, olid juba trellid ette tòmmatud. Rocco arvab, et raamatupoel pole sellepàrast trelle, et keegi ei tunne raamatute vastu huvi.
See koht, kus grillkana saab ja kuhu mul oli plaanis minna, oli suletud. Jàtkasin jalutamist ning jòudsin kodutànava tagasihoidlikku restorani. See on selline lihtne koht, kuhu kylalisi ei viiks, aga sòòk on seal pàris vastuvòetav. Istusin lauda ja mòtisklesin elu yle jàrele. Yhe pàeva jooksul kaks linna maha jàtta on pàris palju ikka yhe nòrga inimese jaoks.

Valisin kòògiviljadega pasta.

Mitte, et ma Roomast eriti puudust tunneks, aga raamitud valimisplakat restorani seinal tekitas tàiesti mòistmatutel pòhjustel segaseid emotsioone. Eks Roomagi on minus segaseid emotsioone tekitanud, aga see selleks.
Igatahes oli plakatil ààrmusparempoolne linnapea rahvale lehvitamas ja taasesitamas Rooma impeeriumi aegadest pàrit iidset tervitust ’Roma tua ti saluta!’.

’Sinu Rooma tervitab sind!’.

Ma olen siin Roomas ikka nàguripàevi nàinud. Igal hommikul ummikutes rassinud, koerasita sisse astunud, rassistlike solvangute osaks saanud, tànavate ràgastikus àra eksinud. Mind on kiirabis vààrkoheldud ja poodides petetud. Kultuurierinevustest heitununa olen pàris mitmeks nàdalavahetuseks end Punkrisse sulgenud.

Nonoh, Rooma... Sa oled halastamatu ja tugev, aga ka mina pole papist!

Mina tervitan sind ka. Mòtlesin siin sinuga harjuda ja lootsin sind armastama òppida, nii nagu paljud roomlased seda teevad. Aga on aeg sotid selgeks teha. Mina ei meeldi sulle ja sina ei meeldi mulle.
Kindlasti tulen veel sinu juurde tagasi. Mitte sellepàrast, et sind taga igatsema hakkaksin. Mingiks jàrgmiseks projektiks lihtsalt.

Eks siis vaatame, mis meil teineteisele òelda on. Senikaua... ela hàsti, Rooma!

Kiri Mediolanumist

Paar nàdalat tagasi teatasin kellelegi prohvetlikult:”Minu ametis ei ole vòimalik Milaanot vàltida!”
Nii juhtuski. Eile naasesin Mediolanumisse.
Mediolanum olla olnud Milaano nimi Rooma impeeriumi ajal. Seda rààkis taksojuht, kes viis mind hotellist restorani.
Yldse rààkis ta huvitavaid asju. Nàitas tànavaid, mis olla vanasti olnud jòed, kanalid ja jàrved. Nende kaudu olla Duomo katedraali ehitamiseks materjale kohale veetud. Duomo oli pàris karm projekt, mis muudkui venis ja venis. Umbes nagu majandustarkvara juurutamine. Nàib, et yhel heal pàeval sai Duomo ikkagi valmis ja varsti polnud tegusatel milaanolastel jàrvede ja jògedega midagi eriti tarka peale hakata, mistòttu veekogud kuivatati ning nende asemele ehitati majad ja tànavad. Taksojuht nàitas ka mulle fasistliku arhitektuuri nàiteid ja osutas, et Stazione Centrale olla samuti Mussolini ajastu arhitektuuripàrl.

Tòò juures on hirmus kiire, mistòttu ma pole taksojuhi esitatud fakte internetist kontrollida jòudnud.

Eile kohtusin ka teise taksojuhiga, kes on Reggio Emiliast pàrit kommunist, Che Guevara kàe peale tàtoveeritud. Ta oli vàga lahke ja lubas enda tàtoveeringut pildistada.





Vestlesime taksojuhiga avameelselt ajalooòpikute ymberkirjutamisest Venemaal ja Itaalias. Taksojuht arvas, et kòige òigem yhiskonnakorraldus oleks anarhism. Nòustusin, aga ainult teoreetilises plaanis.

Yldises plaanis piirduvad minu Milaano alased teadmised seni vaid takso- ja hotelliaknast nàhtuga ning hilisòhtuste restoraniskàikudega. Ma olengi Milaanot vist peamiselt òòsel nàinud. Seekord Milaanosse saabudes nàgin taksoaknast lihapoodi nimega ’Rahu’ ehk Macelleria La Pace ning Kati kinnisvarabyroo kuulutust. Muigasin.

Seekordne projekt on jàlle inglastega koos. Itaallastest on peale minu projektis itaallanna E, kes ei saa yldse aru mis toimub. Miks lòppeb tòòpàev kell kuus? Miks projektijuht paneb tàhele, et tuleb lòunat syya ja kysib, et kuidas làheb? Miks on tal hàstivarustatud tòòkoht ergonoomilise istme ja tòòkorras arvutiga? E istub minu vastas ja nàen teda pàris tihti pead raputades naermas, justkui ta ei uskuks, mis temaga juhtub.

aitàh, et vòtsite kuulda muusikat mis teeb head

Dagò, Chalice ja Lenna Kuurmaa kontsert oli selline elamus, et kui ma oleks Eestisse tulnud ainult yheks òhtuks ja ma oleks ainukese asjana ainult sellel kontserdil kàia jòudnud, oleks ma rahuolevalt blogis nentinud, et tasub ikka vahel Eestis kàia.

Ma polnud kolmest esinejast yhtegi varem pàriselt nàinud.
Enne kontserti teadsin, et Dagò on yks masendava frisuuriga keskealine tyyp, kes Kuku raadios reklaame loeb. Chalice kohta teadsin, et ta on ràppar ning meeldib Tallinna inimestele ja Toomas Hendrik Ilvesele. Lenna Kuurmaa oli mingi tytarlastebàndi tibi R-Kioskist nàhtud Kroonika esikaanelt.

Kontserdi jooksul muutus kòik. Lauludest teadsin vaid yksikuid, aga sellest polnud hullu. Meeleolu oli eestlaslikult ylev. Vòi vàhemalt mulle tundus nii.
Lava oli tehniliselt vàga hàsti teostatud, ekraanid ja parv kaameraid ja puha. See pani mind juurdlema kontserdi vòimaliku marginaali yle, arvestades tehnika maksumust ja personalikulusid, odavat piletihinda ja vàhest publikut. Ma ise loodan, et marginaaliga on noortel korraldajatel ja esinejatel hàsti, sest minu arvates olid nad vàga tublid. Yldsegi ma arvan, et nad oleks vòinud ikka pileti eest pisut rohkem kui 175 krooni kysida. Nàiteks 200 krooni. 25 lisakrooni tòelist huvilist kontserdilt eemale ei peletaks ning arvestades, et kohal oli ca 600 inimest, oleks nad marginaali vabalt 15K vòrra suurendanud. Aga see selleks.

Dagò osutus sympaatseks masendava frisuuriga keskealiseks tyybiks, kelle olekust òhkus mòòdukat sarkasmi, karmi pealispinna alt làbikumavat kirge ja sygavat elutunnetust.
Chalice oli ràppiv Karlsson –kòhukas traksipykstes noormees, kes tegi vàga nòtkelt pòlvetòstejooksu ja mingit India tantsu ning ràppis nagu noor jumal. Tal oli ka uskumatult hea huumorimeel. Ilmselt on ta ka vàga enesekindel mees, sest ainult tòeliselt enesekindlatele meestele on lubatud selliste traksipykstega inimeste ette ilmuda.
Lenna osutus imekauniks roki-inglikeseks, vàga armas segu lapselikust spontaansusest ja enesekindlast diivast. Kui ta laulma hakkas, kuulasin imetlusest suu ammuli. Ma arvan, et kui ma suureks saan, siis ma tahaks olla ilus ja andekas nagu Lenna.

Oli vàga tore.
Tallinnasse sòit toimus Hu plaadi saatel. Oli samuti vàga tore. Millegipàrast ’UV Faktor 5’ kummitab praegu.

Pòhitegevuse vallast aga jàrgmine kokkuvòte:
- salvesti porgandimehu
- vanaema marjakook
- vanaema kotletid
- koorekastmes kana
- kanepisokolaad (ma sain seda pàrnus picadilly kohvikust ja juurdlen, kas tasub lennukisse kaasa vòtta)
- vahustatud jogurtid (nii metsamarja- kui ka maasikamaitseline)
- rohelise sibula salat
- purk kondenspiima (lòppes otsa paari tunni jooksul)
- eesti kirsid
- eesti maasikad
- eesti herned
- virgin mojito (ilmselt see ei kuulu just innovatiivsete eesti maitsete hulka, aga igatahes enne eestisse tulekut polnud ma seda proovinud)
- keefir
- porgandimahl
- eesti kohvikoor
- meloodia òuna-pirnijogurt
- funktsionaalne jogurt kookosemaitsega (mis see tàhendab, kui jogurt on funktsionaalne?)
- mannapuder pannkoogimoosiga
- kalevi valge shokolaad maasikate ja mingi muu jamaga, mis kokkuvòttes oli yks mòttetu projekt
- kondenspiima maitselised kypsised (mòttetud)
- lihapirukas (lehttaignas, ma veel tegelen pàrmitaignas lihapiruka otsingutega)
- aura ploomimahl

- maasika-tomati jogurt

- 'hagari' leivake

Kui tàhelepanelikel lugejatel tekib kysimusi minu kaalu suhtes, siis vòin teada anda, et kaalusin end enne Tallinnasse jòudmist ja nyyd peale nàdal aega eesti toiduga eksperimenteerimist. Tulemus on tàpselt sama. Laki mii.

observation of the day

tahaksin omalt poolt tàiendada chrisi kommentaari selles suhtes, et korteriyhistu koosolekud on nagu elu mudelid.

niisiis. pulmad, matused ja korteriyhistu koosolekud on nagu elu mudelid.

kiri kodumaalt

Kartulisalat
Lasteviinerid
Maasika-rabarberi smuuti (maitseb peaaegu nagu maasika-rabarberi kissell)
Kogelmogeli maitseline jààtis (ei ole eriti kogelmogeli maitsega)
Regati jààtis
Kasekese kommid
Must leib (nurr nurr nurr....)
Basiiliku-tomatimaitseline merevaik (hetkeseisuga parim uus eesti toode)
Eesti vaarikad
Astelpaju jook


Teisipàeva òòsel kell pool kolm Tallinnasse saabudes noogutasin heakskiitvalt. Lennujaam on pàris ilusaks remonditud. Korraliku puitpòrandaga kusjuures. Tammelauad vist.

Kui juba lennujaamade peale jutt làks, vastan ka kommentaaridele. Nimelt Estonian Airi kassa asub Fiumicino lennujaamas B terminaalis ja on tegelikult hoopiski Lufthansa kassa.
Kogenematu silm ei saa esialgu arugi, et Lufthansa logo taga end Estonian Air peidab, aga kuna seal kassas làks ilgelt aega, siis polnud mul peale Lufthansa infomaterjalide lugemist enam muud teha, kui kassat silmitseda. Nii màrkasingi, et yhes kohas oli seina peale kleebitud Estonian Airi logoga pabeririba (keskelt kortsus ja tàhesuurus umbes 36 pt vist).
Miks kassas kaua aeg làks? Nimelt sellepàrast, et kuigi olin kuupàevade muutmise eest tàiendavad 200 eurot juba vàlja kàinud, olid sòbralikud eestlased saatnud itaallastele emaili, et mul on arve maksmata. Selle peale tuli mul ise sòbralikele eestlastele helistada ja asjaolusid selgitada. Làks vaid pool tundi ja jòudiski itaallastele uus email sònumiga, et tegelikult on arve ikkagi makstud. Itaallased kiitsid, et kyll ma ikka tegin hàsti, et varakult kohale jòudsin.

Muide siinkohal sydamlikud tervitused L-le, kes mu tagasihoidliku blogikande peale Estonian Airi helistas ja kassa asukoha vàlja uuris. Vàga armas ikka, kui leidub selliseid lugejaid.

keskeakriis

tàna taipasin, et mul on keskeakriis.

seda tean ma sellepàrast, et:
bonnie&clyde pidude jaoks olen liiga noor.
von krahli pidude jaoks liiga vana.
perspektiiv meedikute peost erutab mind vàga.


Vahepeal hakkasin kohvri pakkimisega tegelema.
See tàhendab, et panin ipodi laadima ja valisin vàlja reisiraamatu. Roku tòò juures jagati raamatut 'La Squadra' (tòlk. meeskond), mis on yks suur intervjuu Marcello Lippiga (Itaalia koondise treener).
Tavaliselt ma sellisest tòò juures tasuta jagatavatest raamatutest eriti hàsti ei arva, aga hetkel oli mul alteratiivseks tegevuseks kohvripakkimine, mistòttu hakkasin algusest lugema ja pàris huvitav tundus.
Ootan juba et saaks lennujaamas end kuskile istme peale kerra tòmmata koos raamatuga.

See puudutas nyyd siis minu kàsipagasit.

Pàris-kohvriga pole veel tegelema hakanud. Ei viitsi. Pealegi on palav. Sellise kliimaga nagu siin praegu pole talveriiete kohvrisse pakkimine just meelakkumine.

ma tean, miks keskmine itaallane eriti vàlismaal ei kài

no vaatasin minagi tànaòhtuse reisi valguses eesti ilmateadet.
esimene mòte, mis pàhe tuli oli:"oh fakk kus mu talvejope on!?"

yhtlasi tahaksin visata yhe kapsa estonian airi kiviaeda.
kui mul oli vaja pileti kuupàevi muuta ja neil oli vaja minult selle eest kokku 200 eurot sisse kasseerida, olid nad kyll kiired emailidele kahe minutiga vastama.
aga kui mul oli vaja teada, kust ma fiumicino lennujaamas estonian airi piletikassa yles leian (sest ma tean, et estonian airil ei ole oma kassat, vaid nad kindlasti jagavad seda mingite teiste kààbuslennufirmadega), pole kahe nàdala mòòdudes ikka veel emailile vastust tulnud. rotid.
pealegi on see kuupàevade muutmise kinnitus puha eesti keeles. ma tean kyll, mis tàna òhtul lennujaamas juhtuma hakkab. esiteks ei leia ma kassat yles ja kui lòpuks selle kuskilt kapi tagant leian, siis kòvahààlne roomlanna teatab, et kui ma pileti kuupàevi olen muutnud, siis peab mul ikka uus paberpilet olema uute kuupàevadega.
seejàrel helistan ma estonian airi klienditeenindusse, kus olen 5 minutit tulutult ooterezhiimil, pàrast mida pean eelmainitud roomlannaga làbirààkimistesse astuma.
ilmselt jòuan lennukile viimasel hetkel, lòòtsutades ja higine (sest ettenàgeliku tytarlapsena olen riietunud eesti kliimale vastavalt, mis siis et roomas on praegu umbes 30 kraadi).
kui seda stsenaariumit edasi arendada, siis eestis on mul kindlasti palavik, sest olen ilgelt higistanud ja siis kylma kliimasse jòudnud eksole. eesti hòrgutiste maitsmisest ei tule ilmselt enam midagi vàlja, sest mul on sitt olla.
yhtlasi ennustan, et kohver kaob àra.

juhhei, kodumaa!

Seoses sellega, et jàrgmisel nàdalal kodumaale naasen, otsustasin kirja panna, mida kòike ma tahaks Eestis teha. See sissekanne on rohkem nagu minu enda jaoks, et Eestis olles saaks vaatamas kàia, ega ma midagi àra pole unustanud.

Esiteks tahaks ma minna mingile peole, kus inimesed ennast hàbenemata purju vòivad juua ja joviaalselt kàituda, miks mitte pisut tantsida ja myrada. Itaalia peod on nii igavad ja fakken vaoshoitud. No ma olen siin ikka mònel peol kàinud, aga tegelikult on tunne nagu oleks aasta aega kapis istunud.

Mòistagi oleks Eestis vaja tarbida igasuguseid ilu- ja tervishoiuteenuseid. Itaalias olles olen òppinud kòrgelt hindama Eestis nii tavapàrast tegevust nagu pyhapàeval kosmeetiku juures kàimine. Seda vòimalust kavatsengi kasutada.

Tahaks òòsiti yleval olla ja vaadata , kuidas òues on valge ja naerda igasugusete eesti naljade yle.

Vòiks kaaluda isegi grillimist ja telkimist. Ma veel mòtlen nende suhtes, kui Eestisse olen jòudnud.

Oh ja kindlasti oleks vaja kinos dubleerimata filmi vaadata. Mul on juba film vàlja valitud - ' kung fu panda'.

Osta oleks vaja igasuguseid asju. Praegu olen vàlja mòelnud, et Itaaliasse toon kaasa:
- palju leiba (alati saab leib otsa enne kui jàrgmised kylalised tulevad)
- pòltsamaa sinepit
- kama
- kaerahelbeid
- pàrmi
- id kaardi lugeja
- kaks uut kleiti (juhhei!!). oh ma ostsin juba aprillis kangad àra. vàga kaunid kangad on. kyll siit saab ilusad kleidid!
- rohelist teed
- paul mitchelli sampooni ja sebastiani potion 9-t


Maitseelamustest oleks vaja kogeda jàrgmisi:
- praetud kukeseeni
- kotlette
- kartulisalatit
- viinereid
- smuutisid (kas metsamarja smuutit tehakse veel eestis ja kas on ka uusi maitseid leiutatud?)
- kòiki uusi eesti jogurteid tahaks proovida, mis alates jaanuarikuust on vàlja mòeldud
- kama keefiriga
- keefiri
- hapukoort
- koorekastmes kana
- vàrskeid kartuleid keedetult
- kodujuustu
- ràndom musta leiba
- tàisteraleiba
- peenleiba
- rosinatega leiba
- lihapirukaid

Kòik vist.

vahi nalja!

Haigekassakaart jòudis kohale!

29.mail olin bloginud, et kuu aja pàrast peaks haigekassakaart kohale jòudma ja jòudiski juuli alguseks.
Olen meeldivalt yllatunud.
Mul isiklikult polnud plaanis enne oktoobrit kindlasti mitte seda haigekassakaarti ootama hakata.

Vahepeal olen oma lugematute terviseprobleemidega hoogsalt polikliinikutes sahistanud. Nagu penskar.
Ma ei tea, kuidas mujal Itaalias, aga kui ma ikka pàriselt hinge vaakumas oleks, siis Pescara haigla mulle isiklikult erilist paranemise lootust ei tekitaks. Pigem vastupidi.
Lààpas hooned, ignorantsed arstid, ràndom patsiendid lebavad kanderaamil suvalistes koridorides, arstid suitsetavad siseruumides, inimesed loobivad prahti pòrandale. Nomaitea.

Yldiselt olengi hakanud siin tervislikele eluviisidele rohkem ròhku panema, vàltimaks kokkupuuteid tervishoiusysteemiga.
Teen hommikuti joogat. Joon kohvi asemel rohelist teed. Tarbin vàhem alkoholi, liha ja karbohydraate ning rohkem kòògivilju. Yritan korralikult magada.

Ma pole veel kunagi nii tervislikult elanud, et te teaksite. Et asjas kindel olla, loen huviga internetist igasuguste haiguste ja nende ennetamise kohta.

Nàiteks lugesin mingist lehest, et aktiivsed mobiilikasutajad, kes rohkem kui 10 aastat mobiili kogu aeg yhe kòrva juures on kasutanud, haigestuvad suure tòenàosusega aju- vòi kòrvavàhki. Mul on mobiil 1998-aastast ja ma olen seda kogu aeg vasaku kòrva juures hoidnud.
Vàhiennetuse mòttes hakkasin nyyd kàed-vabad-systeemi kasutama.

Kindlasti tuleb mul veel huvitavaid ideid, kuidas igasuguseid haigusi ennetada. Stay tuned.

kes tahab Roomas giidi teha?

Panen siia yles Kadri kommetaari, kes otsib noortele kunstnikele Roomas giidi.

Sattusin juhuslikult siia blogisse ja ehk saate aidata?Nimelt lugu seesugune, et kirjutan Eestist Tartust Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. Nimelt toimub meil vaatluspraktika Itaalias Roomas ning me otsime reisijuhti. Ehk oskate kedagi soovitada? Kedagi eestlast, kes elab Itaalias( Roomas) ning oleks võimeline tutvustama Roomat ning sõitma ka Pompejisse?Reis toimub septembris 15.-22.Kui Teil on infot,palun kirjutage e-mailil toomka@art.tartu.eeehk läheb õnneks?head,Kadri

miks on poed tàis virsikujogurtit?

Miks on nii, et alati kòiki teisi jogurteid, nàiteks vanilje- vòi pirnimaitselist, vahel on ja vahel ei ole, aga virsikujogurtit on alati? Alati.

Kas sellepàrast, et see myyb kòige paremini ja poed varuvad seda alati kòige rohkem?
Vòi sellepàrast, et inimesed ei osta seda ja kui nàdala lòpuks kòik teised jogurtid otsa saavad, jààb virsikujoks jàrele ja ootab salakavalalt meeleheitel ostjaid, kellel on kodus kòik toit otsas ja vaja hommikuks kiirelt mingi jogurt haarata?

Mulle ei meeldi virsikujogurt.

Tàna àrkasin yles 30-aastasena.
Vaatlesin vannitoas tàhelepanelikult peegelpilti. Sama nàgu. Sama keha. Kuskilt nagu erilisi muutusi vàlja ei paista. Ei teagi, mida òieti peeglist nàha lootsin.

Jòudsin jàreldusele, et kolmekymneseks saamisega on umbes nagu syytuse kaotamisega. No pealtnàha oled ikka samasugune ja kes sydmustega kursis pole, ei saa arugi, et midagi on juhtunud. Aga ise tead, et yks etapp elus on làbi saanud ja teine algab.

kuidas ma korteriyhistu koosolekul kàisin

Oh see oli pàris lòbus, pean kohe alustuseks àra ytlema.

Teatavasti korteriyhistu koosolekud on juba Eestiski kvaliteetne must huumor, nii et mul olid Itaalia korteriyhistu koosoleku suhtes vàga kòrged lootused. Ei pidanud yldse pettuma.

Jàrgmine kord làhen videokaameraga kohale ja panen tulemused youtube’i yles.

Taustaks niipalju, et koosoleku teemaks oli remonditòòd - oli vaja laekunud pakkumiste seast parim vàlja valida.
Kodanikud olid kohale tulnud mingite oma pakkustega, mis sòprade ja sugulaste kàest saadud. Kokku oli umbes kymme pakkumist ja siis hakati rea kaupa neid analyysima. Mòistagi polnud see vòimalik, sest pakkumised olid tàiesti erinevalt vormistatud – nàiteks seinavàrvimise hind oli vàljendatud kogusummana vòi siis oli toodud ruutmeetri maksumus. Loomulikult ei teadnud keegi, palju reaalselt ruutmeetreid on, mistòttu nàiteks selles ruutmeetritega pakkumises ei saanud kogusummat kokku arvestada. Yhel hetkel kysis keegi hallipàine proua, et kas me vòime iga tòò jaoks nendest pakkumisest sobiva variandi vàlja valida vòi tuleb pakkumisi hinnata kui tervikut. Koosoleku juht Carlo teatas, et muidugi tuleb ikka tervikuna hinnata. Pakkumiste rea kaupa analyysimine osutus seega mòttetuks, muudeti metoodikat ja hakati kogusummasid vaatama.

Koosoleku parim hetk - see mida ma olin pònevusega oodanud - tuli siis, kui oli kòige odavama pakkumise kasuks otsustatud (ilma eriti analyysimata, miks see kòige odavamaks osutus). Oli vaja otsustada, kuidas kulud jaotada.
Oh, oleks mul videokaamera valmis olnud! Siit oleks selline youtube hitt tulnud, et Kylie Minoque kontserdid oleks hale vari selle kòrval.

Kòik 16 (kuusteist!) inimest rààkisid samal ajal!!! Osad tòmbusid nàost punaseks. Ylestòstetud rusikad lendlesid. Ma ei tea kuidas, aga mònedel naisterahvastel làksid àkitselt juuksed sassi.
Et olukorrast paremat pilti anda, yritage kujutleda poliitikasaadet ’Porta a Porta’ ja siis miksige see reality sarja ‘Big Brother’ kuumimate hetkedega.

Yks aktiivne proua tànitas, et tema ei tea, kuidas teiste majanduslik olukord vòimaldab, aga tal on vaja maksed viie kuu peale jaotada.
Koosoleku juht Carlo manitses aga, et tòòd oleks vaja enne detsembrit àra teha ja teostajale 2008 aasta sees maksta, sest kui tòòd ja maksmine jaotada kahe aasta peale, tuleb kaks korda mingeid maksuvabastuse taotlusi teha. Loomulikult keegi ei kuulanud teda.
Naapoli-mees pani peopesi kokku justkui Padre Pio ja rààkis, et kuna poolte korterite omanikke pole kohal, siis mis òigusega me otsustame teiste perekondade kulusid. Mingit konkreetset lahendust ta mòistagi vàlja ei pakkunud, vaid kordas jàrjekindlalt oma mòtet.
Keegi kollaseks vàrvitud juustega vanamees karjus, et miks ta peab remondiraha oma kahe korteri eest maksma, kui ta teist korterit yldse ei kasuta. Eriti talle tàhelepanu ei pòòratud, sest kòigil oli midagi òelda, aga vanamees jonnis kogu aeg edasi:”Non l’ho uso! Non l’ho uso!”.
Hallipàine proua yritas kysida, et miks valitud pakkumises yks postkast sada eurot maksab ja kas postkastid saavad ikka ilusad olema. Temalegi keegi eriti tàhelepanu ei pòòranud.
Sinjoor Salvatore samal ajal sosistas mulle sugestiivselt kòrva, et meie majapooles pole enamusi tòid yldse vaja teha (sest tal pole pappi) ja tema on nòus ainult trepikoja pòranda marmori lihvimisega ja katuse parandamisega (mis on tàpselt tema korteri kohal mòistagi) ja et oleks vaja kokku leppida.
Keegi kiilanev sinjoor koos mòningate toetatega esitas retoorilisi kysimusi, et mis teha nende korteritega, kes remonditòòde rahastamises ei osale ja pàrast oma osa àra ei maksa. Selle peale mòned tòstsid àrritatult hààlt, et:”Decide la maggioranza!” ja mis see meie asi on, kui neil pappi pole ja vaadaku ise kust saavad. Selliste arvamuste kòlades hakkas eelmainitud Padre Pio juunior jàlle manitsema, et kes oleme meie, et otsustada palju teistel raha on ja palju nad kulutama peavad.
Siit-sealt kòlas sònavòtte, et kui viimase kymne aasta jooksul pole veel remonditòòde suhtes otsust vastu vòtta suudetud, siis ega ilmselt ei tehta ka nyyd midagi àra.
Umbes sellistel teemadel kàratseti pàris pikalt. Vahepeal tekkisid vàikesed pausid. Nimelt eksisid aeg-ajalt koosolekusaali mingid kodanikud, kes kysisid, et kas siit saab òlimaale. Òlimaale eriti ei olnud, kodanikud tànasid info eest, vabandasid segamise pàrast ja nii kui uks kinni langes, jàtkus kàra endise hooga.

Ma pàris tàpselt ei teagi, kuidas koosolek lòppes, sest kui kolm tundi olid làbi saanud, polnud mul erilist viitsimist enam jàlgida. Teoreetiliselt oleks vòinud juba varem àra minna. Nimelt meie maja koosneb kahest poolest – A ja B. Meie Rokuga elame A pooles ja kuna A majapoole elanikke esindasin ainult mina koos naabrimees L-ga, polnud otsustamiseks vajalikku kvoorumit koos.

Pyhapàeva hommikul kohtusime Roku algatusel sinjoor S, naabrimees L ja teise naabrimehe G-ga ning otsustasime, et iga korter paneb 1000 eurot ja teeme remonditòid niipalju, kui 5000 eest teha saab.

Roku on juba kavala skeemi vàlja mòelnud. Uskumatu Macchiavelli, ma ytlen teile.
Skeem on jàrgmine.
Kòigepealt kutsub Roku kohale ehitusmees A, kes meie korteris tòid tegi, et ta hindaks, mis tòid trepikojas vaja teha on.
Seejàrel lepitakse A-ga kokku, et ta teeb vòitva pakkumise. Selleks, et vòitvat pakkumist saada, kysitakse kolmelt ràndom firmalt pakkumised, mis suure tòenàosusega jààvad umbes 8000 euro kanti.
Roku helistab A-le ja ytleb, et odavaim pakkumine oli 6000 eurot ja tee sina nyyd oma pakkumine umbes 50 eurot odavam.
A teeb pakkumise 5950 euro peale ja seejàrel rààgitakse kòigi korteriomanikega làbi, et mis te mehed nalja teete, et ei leia nyyd tàiendavat kahtesadat eurot et kòik tòòd tehtud saaks.
Nii saab soodsa hinnaga kòik tòòd trepikojas tehtud.

No vaatame :)

yks interneti-màng

Hissand, internetis juhtub ikka mystilisi asju - Puhvis Kukk taggis mind.
Siin siis minu vastused.


1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Kymne aasta eest olin àsja làbinud ylikoolis esimese kursuse. Mul olid veel pikad juuksed ja palju ideid sellest, kuidas maailma on vòimalik paremaks muuta.
1998. aasta juunis oli eeldatavasti mingid eksamid veel teha, aga yldisel terendas horisondil juba suvi. Tol suvel korraldasin synnipàeva puhul esimese korraliku stiilipeo. Teemaks olid pidzhaamad. Ja ma pean ytlema, et kui tolleaegse pidzhaamapeo kylalistest keegi seda loeb, siis paremate kostyymidega pidu pole pàrast enam tulnud. Aitàh, et viitsisite pingutada! Eriti tahaks tervitada ruuduliste pidzhaamadega kolmikut T-d, E-d ja M-i. Te olite niiiii ilusad!


2. Viis asja ”vaja teha” nimekirjast?
Nii, vaatame mis meil siin nimekirjas tàna on.
No ma kopeerisin nimekirjast esimesed viis rida siia.
1. send invitations to group 2306 - ok
2. send day 2 and day 7 emails
3. check homework
4. create sharepoint folders - ok
5. email to lori
Need on sellised... òpetajamàrkmed. Eks vaadake, palju sellest aru saate.

3. Lemmiksnäkid?
Kuivatatud puuviljad ja mandlid.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Oleks kindlasti mòttetult murelik, et kuhu investeerida ja kuidas investeerida ja mis siis saab, kui keegi mu miljoni(d) àra tòmbab.

5. Kohad, kus oled elanud?
Eestis olen elanud ràndom maakohas, Tallinnas ja Peda yhikas. Vahepeal olid ajad, mil tòòtasin palju. Siis elasin pòhimòtteliselt kontoris. Veel olen elanud Londonis, pàris palju ka hotellides ja mònedel nàdalavahetustel telgis. Itaalias elan tòòpàeviti seal, kus parjasti projekt on ja nàdalavahetustel Francavillas. Aga ykskord Berliinis elasin hostelis.

Nyyd vòiks kysimustele vastata Itaalias elavad daamid: Tatsutahime, Ruudi, Kristel ja Mnjah.

Mina tean, kes on Itaalia Alef Stròm

Kahju, et EM làbi sai.
Nyyd ei tule enam Rai Uno kanalilt saadet ‘Notti Europee’ (tòlk. umbes ‘EM òòd’ vòi midagi sinnakanti).
See oli vàga sympaatne programm, mis oli eetris peale igat màngu ja kus siis arutati jalgpalliga seonduvaid kysimusi.

Yldiselt olid seal mingid tavapàrased ràndom vanamehed, kes rààgivad pool tundi asjast, mille saab 10 sekundiga àra òelda.
Jalgpall on tòsine ja analyytiline teema, mistòttu kàesolevas saates poolpaljaid letterinasid ja velinasid polnud ilmselt eriti sobiv rahvale nàidata. Samas jàllegi ei saa Itaalias ykski telesaade ilma beibeta làbi.
Seekord olid nad kellegi Simona vàlja kaevanud, kes nàiteks teisipàeva òhtul kandis riideid, milletaolised, sòltuvalt kandja haridustasemest, sobivad pigem reedeòisesse diskoteeki vòi laupàevasesse pulma.
Simona oli Rààkiv Beib – aeg-ajalt anti talle sòna ja siis ta pajatas vaatajatele, mida maailma ajalehed EM-st kirjutavad. See oli pàris huvitav. Maailma ajalehed piirdusid peamiselt saksa, prantsuse ja hispaania suurimate lehtedega. Igatahes meie pisikesele delfile vòi EPL-le kyll viiteid polnud.

‘Notti Europee’ kandev figuur (minu jaoks) oli Naapoli spordikommentaator Felice Caccamo. Sisuliselt on Itaalia Felice Caccamo sama, mis Eesti Alef Stròm. Ma ootasin teda igal òhtul.
Panen siia teilegi vaatamiseks yhe video.

Videos nàeme ka rààkivat beibe Simonat.
Kleidi suhtes no comments. Aga no jàrele mòeldes pean tunnistama, et tal on ka hullemaid kleite seljas olnud, nii et see on yks viisakamaid tegelikult.

Peale Simona ja Felice Caccamo seal rohkem eriti vaadata polnud, aga vàhemalt see vàhene, mida ma seal saates vaatasin, oli vàga tore :)

Neile, kes itaalia keelt ei oska, pean siinkohal pihtima, et nii nagu Alef Stròmi naljad - kui aus olla, siis enamus eesti nalju - muutuvad mòttetuks mòlaks nii kui need nàiteks inglise keelde tòlkida, on ka Felice Caccamo pajatused, naapoli dialekt, psyhhedeeliline lips ja sinine ylikond vòrdlemisi tòlkimatu huumor.

jalgpallist

nii. nyyd ta siis tuleb. minu esimene tòsine sissekanne (itaalia) jalgpalli teemal.

Mòistagi olin EM ajal itaallaste poolt, sest ma elan Itaalias eksole.
Aga kui nad Hispaaniale kaotasid, siis oli nagu raske kurb olla, sest itaallased ei màngi minu meelest eetiliselt. Vot.

Yldiselt homme ja ylehomme làheb siin kibedaks sebimiseks.
Vaja pizzad ja òlled varuda ning poolfinaalidest ilusaimad jalgpallurid vàlja valida.

irw

Praegu ma siin òpetan telefoni ja interneti teel kogu maailma analyytikutele, kuidas olla tubli konsultant. Yks asi viis teiseni ja nyyd mul mul facebookis sòprade seas palju analyytikuid Indiast.

No vaatasin siis ajaviiteks yhe òpilase profiili.
Samal ajal kui kaasòpetaja pajatas, millised on tòhusa kommunikatsiooni pòhimòtted, oli òpilane Saunak kirjutanud facebookis ‘Saunak is going thru immense amount of crap!’.
Mòòdus vaevalt 15 minutit ja asi làks pàris hulluks: ‘Saunak is in crapilirium!’. Vaene inimene!

Oh jeerum, kuidas ma siin irvitan praegu.

veel tàhelepanekuid 'ei maffiale!' pàevast

Kiirteadaanne.
Hetkel kòlab Itaalia MTVs laul, mis manitseb:"Pensa. Prima di sparare pensa." (tòlk. Mòtle. Enne kui tulistad, mòtle.)

Kas olen òigel teel arvates, et see on Itaalia ekvivalent Eesti vanasònale "yheksa korda mòòda, yks kord lòika"?

Nad vòtavad pàris tòsiselt oma 'Ei maffiale!' yritust.

itaalia popmuusikast

Panin àsja teleka màngima, valisin Itaalia MTV.

Kaks asja kòitsid kohe mu tàhelepanu.

Esiteks tuli parajasti laul, kus keegi villases mytsiga nooruk laulis “penso positivo perche sono vivo, sono vivo” (tòlk. mòtlen positiivselt, sest olen elus, olen elus)

Teiseks ilmnes, et Itaalia MTV’s tàhistatakse tàna “Ei maffiale!” pàeva. Tàhendab.... khm... no comments...

Muide see penso-positivo-laul on vàga kàmp. Video samuti. Pakatab symbolismist.
Mytsiga nooruk videos osutus Jovanottiks. Seni olen teda ainult mingi jòleda habemega nàinud, nii et kohe ei saanud arugi, kellega tegemist on.
Nàhtud video valguses on tore tòdeda, et Jovanotti pole kogu aeg selline... khm.. habemega olnud. Mul on hea meel ta yle selle puhul, et ta elus on olnud aegu, mil ta on vòrdlemisi pandav mees olnud.

kuidas defineerida itaaliat?

Eelmise posituse arvukad kommentaarid panid mind pikalt kultuurierinevuste yle mòtlema ja kuni mina siin omal aeglasel moel mòtlesin, tuli aga kommentaare juurde ja uute kommentaaridega tuli uusi mòtteid juurde.
Vahepeal olid yldsegi ilusad ilmad ja seejàrel tabas mind 30seks saamise kriis, jalgpalli EM ja muud erutavad syndmused ja niikuinii polnud mul konkreetset vastukommentaari veel tekkinud, nii et blogikirjutamine kuidagi nagu ei tundunud nii kutsuv kui tavaliselt.

Yhesònaga ma siis nyyd kommenteerin, mònenàdalase viibega.

Esiteks tahaksin tàiesti siiralt tànada kòiki tagasiside andjaid. Kui kristalselt aus olla, siis ma nii arvukaid kommentaare ja vastastikuse mòistmise avaldusi ei osanud òieti nagu oodatagi.

Olen juba pàris mitme Itaalias elava eestlasega kohtunud. Kòik on kuidagi nii ròòmsad ja rahul, justkui leidnud oma ideaalse koha pàikese all. Kusjuures nad isegi saavad Itaalia uudiste hoomamatutest tagamaadest aru.
Ma arvasingi siiamaani, et ainult minul on probleeme kohanemisega ja see hàmmastas mind vàga. Enda arvates olen truult rahvastevahelise sòpruse lippu kòrgel hoidnud, hoogsalt reisinud, lààne- ja idaeurooplastega koos tòòtanud, juba aastaid ilukirjandust inglise keeles lugenud ning yleyldiselt igalt kontinendilt sòpru ja joomakaaslasi leidnud. Niisiis, tundus kuidagi kohatu kapist vàlja tulla ja positivismist pakatavatele Itaalia-eestlastele mingeid kohanemisraskusi pihtida, seda enam et need kohanemisraskused tundusid mulle endalegi pàris pikka aega vòrdlemisi uskumatud.

Teisest kyljest, mu Eesti sòbrad ja sugulased jàllegi on Itaaliast valdavalt negatiivsel arvamusel. Mòned isegi nii negatiivsel, et nad on pòhimòtteliselt otsustanud mitte kunagi Itaaliat kylastada. Vahel kui olen Eesti sòpradele oma muresid pihtinud, siis olen kyll kohanud tagasisidet stiilis no-muidugi-tyypiline-itaalia-korralagedus-ja-mòttetus, aga samas mida rohkem ma Itaalias olen, seda vàhem ma selle mòtteavaldusega suhestun, sest Itaalia ei ole ainult fakken korralagedus, vaid siin on ikkagi palju imetlusvààrset ja pònevat.

Niisiis, selle pika sissejuhatusega tahtsin tervitada kommenteerijaid, kes on Itaalias elanud, aga ei armasta teda nii... khm... tingimusteta. Ma ei armasta Itaaliat tingimusteta. Kui jàrele mòelda, siis ma ei armasta ka Eestit tingimusteta. Yldsegi ma pole eriti sentimentaalne yhegi geograafilise punkti suhtes. Vòin suvalise riigi kohta sappi pritsida, kui soovite :)

Kindlasti tahaksin tervitada kòik ròòmsaid eestlasi, kes Itaalias elavad, Itaaliat armastavad, siit inspiratsiooni ja positiivseid emotsioone leiavad ning kommentaarides itaallaste kaitseks vàlja astusid. Nemad esindavad minu hingelise vòitluse teist poolust. Seda, mis Itaalias positiivset leiab.

No ma pole veel pàriselt alla andnud. Selles mòttes, et ma olen toimekas tytarlaps ja Itaaliast àrakolimine on puhtalt organiseerimise kysimus. Aga siiski. Kui ma tàna endalt kysin, et kas ma koliksin Itaaliast àra, siis ma pàris kindlalt sellele vastata ei oska. Vòib-olla Pòhja-Itaaliasse koliks kyll. Vaatame, mis saab.


Lòpetuseks mòned ààremàrkused.

Pisut jàrele mòeldes nòustun anonyymnse kommenteerijaga selles mòttes, et nii nagu itaallased, kipuvad eestlased samamoodi arvama, et nende systeem on kòige parem. Ma ise olen ka kohati tàpselt selline eestlane. Muidugi leidub eestlasi, kes arvavad, et Eestis on elu pekkis ja Soome systeem on kòige parem, aga see oli vist rohkem nagu vabariigi algusaastate lugu :)
Mis rassismipuhangutesse puutub, siis hiljuti Belgiasse emigreerunud eestivenelane N rààkis mulle, mida tema venelasena Eestis tundis. Need nàited, mida tema tòi, on tavapàrane Eesti elu ja eestivenelase silmade làbi nàhtuna on eestlased uskumatud sotsioterroristid - pole yldse kindel, et itaallastega vòrreldes kuidagi paremad. LL, kes Rootsis elab, kogeb samamoodi aeglast byrokraatiat ja kohalike mòòdukat vaenulikkust. P teab, et Prantsusmaal elades ei aita see eriti, kui kohalike ebaviisakusele samamoodi ebaviisakusega vastad.
Ilmselt rahvusvàhemuse esindaja vòi immigrandi elu pole kusagil kerge ja kindel on ka see, et immigrandid pole kusagile eriti teretulnud. Hmm... ainuke erand, mis praegu meelde tuleb, on vahest Teise Maailmasòja jàrgne Austraalia, kuhu eurooplasi hoogsalt kutsuti, aga neil oli muidugi immigrante hàdasti tarvis ka, nii et see on rohkem nagu erand.

Olen tàiesti nòus kommenteerijatega selles suhtes, et Pòhja-Itaalia ja Lòuna-Itaalia on kaks tàiesti erinevat maailma. Minu Pòhja-Itaalia kogemus pàrineb neljast Milaanos elatud kuust ja mòningatest kylaskàikudest Pòhja-Itaalia itaallaste juurde, aga yldjoontes sellest piisab jàrelduste tegemiseks.

Itaalia paremaks mòistmiseks aitab ehk, kui vaadelda mònda Prada sellekevadise kollektsiooni kinga.
Tehniliselt vòttes on tàitsa yhes tykis king, aga tervest talupojamòistusest làhtudes ei kombineeriks ykski viisakas inimene selliseid ràndom elemente yheks tervikuks. Vaadakem nàiteks neid psyhhedeelisi mustkuldseid pandlaid vòi oksevàrvi lipse sirelililladel kingadel laiutamas vòi neid tornkraanalikke kontsi, milletaoliste loomiseks ei leia inspiratsiooni vist kyll mujalt kui LSD abil esile kutsutud hallutsinatsioonidest! Ja need sukkpyksid sealjuures - neid ei saa ometigi ykski normaalne tòsiselt vòtta!
Hàmmastaval kombel nàeme siiski, et king neist ebakòladest end hàirida ei lase ning vàlise vaatluse pòhjal otsustades eksisteerivad need ràndom elemendid sòbralikult yhise kinga kyljes koos. Kusjuures lòpptulemus on intrigeeriv ja rutiinivaba, vallutab moehuviliste sydameid ja eirab yldkehtivaid arusaamu sellest, kuidas vòimalikult efektiivselt punktist A punkti B jòuda.

Itaaliaga on sama lugu - tehniliselt vòttes on see yks riik, aga tegelikult koosneb ta tàiesti ràndom rahvastest, kes terve taolupojamòistuse kohaselt on nii erinevad, et konflikt on nende kooseksisteerimisse algusest peale sisse programmeeritud. Làhemal vaatlusel aga nàeme, et nad saavad yheskoos vòrdlemisi sòbralikult hakkama.
Kusjuures lòpptulemus on intrigeeriv ja rutiinivaba, vallutab moehuviliste sydameid ja eirab yldkehtivaid arusaamu sellest, kuidas vòimalikult efektiivselt punktist A punkti B jòuda (piltlikult vàljendades, eksole).

Viimase mòttekàiguga demonstreerisin, et Prada kingad aitavad meil mòista iidseid filosoofilisi sònumeid ja yleyldiselt tàhtsaid elutòdesid. Sellepàrast nad maksavadki nii palju.



PS! Autorikaitse aktivistidele teadmiseks, et pilt on kopeeritud prada kodulehelt.

mu kòige ausam blogisissekanne

Nyyd on mul ametlikult registreeritud elukoht Itaalias, isikuttòendav dokument (carta d’identità), kohaliku haigekassa (SSN) liikmelisus ja perearst. Kuu aja pàrast peaks posti teel saabuma kohalik haigekassakaart ehk carta sanitaria. Itaalias elamiseks vajalike dokumentide kordaajamiseks ei kulunudki rohkem kui 19 kuud alates minu kuulsusrikkast Itaaliasse saabumisest.

19 kuud jah, aga ma pole ikka veel otsustanud, kas ma jààksin Itaaliasse elama. No selles mòttes, et mul on konkreetseid pòhjusi siin enda hàsti tundmiseks, nagu òitsev armastus ja yldlevinud normide kohaselt hea tòòkoht ja ilus kodu mere ààres ja mitte-enam-nii-kole punker Roomas ja glamuursed Euroopa linnad kòik paaritunnise lennusòidu kaugusel ja itaalia keelt oskan vabalt ja rahapuuduses eriti ei vaevle, aga ma ei tea, kas ma TEGELIKULT tahaksin Itaalias elada Itaalia enda pàrast.
Vòi noh, Itaalia pàrast vòiks ju Itaalias elada, aga itaallastega yhel territooriumil elamine ei ole kyll mingi meelakkumine ausalt òeldes.
19 kuud on olnud piisav aeg harjumiseks. Vahest ka mòningate asjade ettevaatlikuks aktsepteerimiseks ja kàitumise kohandamiseks, aga mu vààrtushinnangud on samaks jàànud. On aeg tòele nàkku vaadata – minu maailmapilt ei yhildu mu uute kaasmaalaste omaga yldsegi mitte.

Tàna lennujaamas vaatasin Oslo lennule minevaid skandinaavlasi. Meeldivalt vaoshoitud inimesed. Ausa ilmega. Ortopeediliste matkaplàtudega. Enamasti pikakasvulised. Siniste silmadega. Pisut aeglased, seda enam, et kontrastiks olid vilkad itaallased kohe kòrvale panna. Rààksid tasasel hààlel. Keegi ei tryginud jàrjekorras. Lapsed ei karjunud ega jooksnud ringi. Prahti ei jàetud vedelema. Dokumendid olid kòigil alati valmis, kui jàrjekord nendeni jòudis.

Need on inimesed, kellega ma suhestun ja kelle hulka kuuluda tahaks – ausameelsed, rahulikud, kokkulepetest kinni pidavad, keskkonnateadlikud ja loogilise kònepruugiga.
Tajusin, et maailmas pole veel kòik kadunud. Et ma pole yksik veidrik. Oleks tahtnud kòiki ortopeediliste matkaplàtudega inimesi seal lennujaamas heldinult emmata.

No itaallased on ka yldjoontes toredad, aga mul kuidagi nagu ei teki tahtmist nende hulka kuuluda, sest nende vààrtushinnangud ja elustiil ei yhildu minu omadega.
Mulle ei meeldi prahti maha loopida. Mulle ei meeldi teisi inimesi yle kavaldada.
Mulle ei meeldi kulutada tunde vàlimuse viimistlemiseks aga mitte minutitki raamatu lugemiseks. Ma ei taha vaadata itaallaste ajuvabasid telesaateid. Mulle ei meeldi syya viiekàigulisi òhtusòòke sel kellaajal, kui eelistaks juba voodis olla. Mulle ei meeldi kàia Itaalia pidudel, kus kodanikud selle asemel, et mònusasti vònkuda ja pidutseda, seisavad tantsuplatsil nagu kànnud ja vahivad teisi inimesi samal ajal kui DJ iga laulu peale lobiseb ja yleyldiselt on kòik kohalviibijad kained justkui vastsyndinud. Mulle ei meeldi yle pidevjoone rida vahetada. Mulle ei meeldi keraamiliste plaatidega elutoapòrandad. Mulle ei meeldi olla òhtul kella kymneni tòòl ainult selleks, et ylemustele pugeda. Mulle ei meeldi kàia kylas abielupaaridel, kes mu nàhes tylitsema hakkavad. Mulle ei meeldi iga ytluse vòi olukorra taga intriige ja peidetud tàhendusi otsida. Ma vihkan hàmamist. Mulle ei meeldi arstid, kes jààvad tund aega hiljaks, ei vabanda hilinemise pàrast ja kasserivad mult ikkagi sadu eurosid. Mulle ei meeldi dubleeritud filmid. Mulle ei meeldi avaliku sektori klientelism. Mulle ei meeldi, et seadused ei kehti kòigile vòrdselt. Mulle ei meeldi, et kokkulepetest ei peeta kinni, kui need enam isiklikult kasulikud ei ole. Mulle ei meeldi, kui kliendile valetatakse, sest ’niikuinii ta ei saa fakte kontrollida’. Mulle ei meeldi ei Berlusconi ega Prodi ega mitte ykski Itaalia poliitik. Mulle ei meeldi, et Itaalias ei tagata pòhimòtteliselt naistele vòrdseid vòimalusi tòòturul ja et tòò juures on mehed shovinistlikud sead. Mulle ei meeldi, et itaallased on on tugevatega nòrgad ja nòrkadega tugevad. Mulle ei meeldi, kui vastutustundetult itaallased suhtuvad oma elukeskkonda. Mulle ei meeldi, et Itaalias puudub reaalne ajakirjanduslik vabadus. Mulle ei meeldi Ratzinger ja ma arvan, et katolik kirik on tagurlik ja korrumpeerunud institutsioon. Mulle ei meeldi inimesed, kes koosolekul telefonikònedele vastavad. Mulle ei meeldi et restoranides vàlismaalastega yleolevalt kàitutakse. Ma vihkan itaalia naiste valgeid kauboisaapaid ja neetidega stilettosid. Ja yldsegi mulle ei meeldi toas kingadega kàia. Mulle ei meeldi inimesi mitte usaldada. Mulle ei meeldi koosolekud, millel pole konkreetset algust ega lòppu ega ajakava. Ja mulle ei meeldi itaallaste vastikult kapriissed ja karjuvad lapsed ning nende laste kauboisaabastega emad, kes laste mànguvàljakul suitsetavad ja konisid maha loobivad.

Ma olen siin pikki kuid pyydlikult yritanud itaallasi mòista ja neid aktsepteerida ja nàha neis positiivseid aspekte, sest ma tean vàga hàsti, et see siin on nende maa ja nende reeglid ja mina olen pigem ikkagi nagu kylaline pererahva elutoas, kes ei saagi oodata, et terve pere korraga tema reeglite jàrgi kàituma hakkab. Aga ikkagi. 19 kuu jooksul on mulle kui vàlismaalasele itaallaste poolt osaks saanud suhtumine, milletaoline on tavaliselt ette nàhtud pigem kutsumata kylalistele.

Tavaliselt juhtub see siis, kui làhen nàiteks restorani, panka, ametiasutusse vòi poodi, kus ma pole varem kàinud ja koosneb kolmest osast.
Kòigepealt ignoreerimine, mis tavaliselt tàhendab mingite oma asjadega tegelemist, asutuses hàngiva tuttavaga vestlemist ja vòib vabalt tàhendada ka mitte vastuteretamist. Kui ma ikkagi oma kysimuse esitan, siis jàrgneb arusaamatuse demonstreerimine (seda juhtus eriti siis, kui ma veel itaalia keelt eriti hàsti ei osanud). Kui ma aga oma kysimusele jàrjekindlalt vastust otsin, jàrgneb minimaalne abiosutamine. See vàljendub nàiteks informatsiooni andmises, mis hiljem osutub ekslikuks. See vòib vàljenduda ka yldises osavòtmatuses, nàiteks vastatakse mu kysimustele ainult paari sònaga, ilma tàiendavat infot andmata. See vòib tàhendada ka, et restoranis ei ole vaba lauda siis, kui seda kysin mina. Aga laud leidub siis, kui seda kysib kymme minutit hiljem mòni mu itaallasest tuttav. See vòib tàhendada, et kavala pilguga ja muigvelsui rààgitakse minuga ekstra aeglaselt ja grammatiliselt vigases itaalia keeles, umbes nii nagu itaaliaste arvates aafriklastest immigrandid rààgivad. Ma arvan, et see ei ole viisakas ja ma nàen, et itaallased omavahel nii ei kàitu ja selline kohtlemine ei tekita minus tundmust, et ma tahaksin itaallaste hulka kuuluda.

Ja lòpetuseks tahan teada anda, et mulle ei meeldi see, et 95% itaallastest, keda mina tunnen, arvavad, et ainult nii on òige elada nagu Itaalias seda tehakse. Ma nàen, et nad isegi ei tunne huvi selle vastu, millised on kombed mujal maades ja miks need sellised on. Ja mulle ei meeldi kohe yldse mitte, et Rocco arvukad sugulased pyyavad minust hoogsalt voolida inimest, kes ma tegelikult ei ole ja et nad kritiseerivad mòòdutundetult kòiki mu otsuseid ykskòik, kas tegemist on parkettpòrandatega vòi automaatkastiga autodega vòi eesti sòpradega vòi sòògiriistade kasutamisega vòi minu suhtumisega mòttetult jonnivatesse lastesse.

Fakk ma hakkan siin veel protesti màrgiks pastat noa ja kahvliga sòòma!

metroo top 10

Minu TOP 10 huvitavatest Rooma metroos kohatud tyypidest.

1. Strippar
Ykskord olid mul kylas daamid D2 ja D3. Istusime metroos kolmekesi reas nagu kanad òrrel ja reisisime reipalt kodu poole. Olime just veetnud vahva pàeva Roomas ringi vantsides, gelateriadega tutvudes ning mòòdutundetult itaallaste riietumisstiili ja vòrgutusvòtteid kommenteerides.
Korraga siseneb rongi pikas mustas mantlis tytarlaps. Ta jài mulle kohe silma, sest tal olid lumivalged pisut sakris juuksed, kust vàljakasvanud juuksepikendused salkude vahelt vàlja piilusid. No vaatasin juuksed yle ja jàtkasime oma jutte, kui korraga oli neiu mantli seljast heitnud. Oh surnukirst ja pudel rummi! Mantli all olid tal làikvmustad kontsaga kalamehesaapad ja Cristina Aquilera esinemiskostyymidest inspireeritud underwear-meets-bondage ròivastus. Erilise aksessuaarina tahaksin àra màrkida tema pàevitamata kintse katvaid sinikaid. Mitte yks-kaks sinikat, vaid ikka pàris palju kohe. Ju need sinikad kàivad ameti juurde kuidagi.
Rohkem ta tegelikult riideid vàhemaks ei vòtnud. Kòndis rongis pisut edasi-tagasi, siis leidis yhe posti, mille làhedal istus sobivasti keegi keskealine sinjoor. Tytarlaps asus vàànlema ja mustadesse alukatesse kàtketud tagumikku vastu posti silitama. Sinjoor yritas mitte vaadata plekilisi kintse ja kalamehesaapaid, mida ta silmade kòrgusel viibutati ja ylejàànud reisijad tegid nàgu, nagu nad niisama siin reisivad ja yldse ei pane tàhele, et midagi ebatavalist on syndimas.
Olin erutatud ja vaimustuses. Kyll metroos nàeb ikka huvitavaid ja vabameelseid inimesi! Oleks tahtnud teada, kas talle raha ka antakse, aga paraku tuli meie peatus ja oli vaja rongist àra minna. Kas metroostrippareid pildistada tohib?

2. Kerjusnàitleja
Eile oli D1 mul siin kylas. Olime just restoranis 900 (via dei Conciatori 10, soovitan soojalt) kòhud friteeritud tsukiiniòisi ja ebamaiselt maitsvat pastat tàis parkinud ja reisisime reipalt kodu poole. No navigaator oli kuskile kadunud, mistòttu olime sunnitud metrooga reisima. Ilma navigaatorita ma veel ei oska eriti hàsti Roomas ringi sòita.
Siseneme rongi ja lipsame – viuh! – kahele vabale istekohale. Korraga kòitis mu tàhelepanu keegi vòrdlemisi korralikes riietes noormees, kes hoidis rinnust kinni ja oigas. No ma olen selline emalik eksole. Hakkasin kohe D1-ga nòu pidama, et kas peaks kodanikule kiirabi kutsuma. Vahepeal kukkus noormehe lòdvast peost rahakott pòrandale. Oi-oi, kui inimene rahakotil sedasi hoolimatult pòrandale laseb kukkuda, siis peab ikka kyll paha olema!
Teised reisijad noormehest vàlja ei teinud, aga just hiljuti lugesin lehest, kuidas kusagil (vist Roomas) mingi tòòmees katuselt alla kukkus ja mòòdakàijad lihtsalt astusid surevast tòòmehest yle ja mitte keegi appi ei tòtanud ja ilmselt abivajajate ignoreerimine on mingi iidne itaalia komme.
Kaalusin, et kuidas ikkagi nyyd selle kiirabiga oleks, kui D1 arvas, et tal vist ei ole mitte terviseprobleem vaid pigem midagi mentaalsemat laadi. Làhemal vaatlusel ilmnes, et kodanik oigas ja valas pisut pisaraid ja rààkis midagi arusaamatut.
Narkouim?
Meeleheide?
Meeleheide my ass! Nii kui tyyp nàgi, et me teda vaatame, kukkus vene keeles soiguma, et oi prouad kas te vene keelt rààgite ja aidake-aidake.
Nyyd oli pilt selge! Teadagi, miks keegi temast vàlja ei teinud!
Kiirelt vahetasime plaati. Tegime nàgu, et me ei saa yldse vene keelest aru. Huvitaval kombel pòòrdusid vagunitàie reisijate pilgud nyyd meile, aga noormeest ikka ignoreeriti. Ignoreerisime meiegi. Soigumine muutus yha valjemaks ja seda lasti kuuldavale nii vene kui itaalia keeles. Arutasime omavahel eesti keeles, et kindlasti nyyd kysib raha ja nurub end minu juurde òòmajale. See oleks ohtlik, sest pàrast ta kindlasti ei làhe enam kunagi àra ja kui làheb, siis kòigi mu ehete ja vààrtasjadega. Kysiski raha! Jòllitas meid pingsalt ja pani yle terve vaguni segast -teda olla ròòvitud ja keegi on haiglas ja oleks vaja 3.50 eurot millegi jaoks, millest ma pàris tàpselt aru ei saanud. Ònneks ta meile làhemale ei liikunud. Rongist vàljudes vaatasin tagasi, kontrollimaks, ega kerjusnàitleja meile jàrgne. Ei tulnud. Jài jàrgmisi lihtsameelseid ootama.

Rohkem mul pole praegu TOP 10s huvitavaid tegelasi, aga kui tuleb, siis tàiendan nimekirja.

Muide eile sain teada, et Piramide metroojaama juures on ukraina pood.
Oooo barankade ja sprottide pillerkaar! Ostsin paki keefiri ja tatart.
Tàna làhen N juurde kokkama, N teeb kana kartulitega ja mina valmistan kama.

Muide restoran Novecento (900), asub tàpselt ukraina poe vastas. òhtu kulgedes oli pònev làbi restorani akna jàlgida kuidas leti taga hànginud vanurile tulid suure Opeliga jàrgi kaks tursket noormeest (no tàpselt nagu Eestis). Uksed pandi kinni, vanur auto tahaistemele ja oligi ukraina poe tòòpàev selleks korraks làbi saanud.

Jalutuskàik Sulmonas

Itaalia keskosas, màgede vahel, asub pisike linn Cocullo.
Tavaline màgilinn, kui vàlja arvata Cocullo elanike huvitav komme korraldada igal aasta maikuu esimesel neljapàeval pyhale Domenicole pyhendatud yritust, mille tarbeks korjab iga mees ymbruskonna màgedest nii palju madusid kui seljas tassida jaksab. Kui òige pàev kàes, korraldatakse Cocullo peatànaval yhke rongkàik, mis on selle poolest vàga eripàrane, et pyha Domenico kuju ja rongkàigus osalevad kodanikud kannavad kaela ymber ja mòlemas kàes kimpu elusaid madusid.
Kas pole vahva pereyritus?

Tànavu langes madude rongkàik tàpselt tòòrahva pyhale, mistòttu me otsustasime Rokuga, et oleks tarvis seda vaatama minna.
Roku ema arvas, et tema ei làheks kunagi Cocullosse madude rongkàiku vaatama, sest pàrast parklas ei tea kunagi, millal mòne auto alt eksinud ja stressis madu vàlja ronib vòi - mis veel hullem – jòle elukas autosse poeb.

Kokkuvòttes ei nàinud me vihmaussigi, sest Cocullo ùritusega làks samamoodi nagu Itaalia vabariigi aastapàeva paraadiga eelmisel aastal.
Selleks ajaks, kui me Coculloni jòudsime, oli kiirteelt vàljasòit lausa kinni pandud seoses ootamatu publiku huvi ja ummikutega. Uskumatu! Ma pole enne nàinud, et kiirteelt vàljasòite sedasi kinni pannakse. Nagu hiljem selgus, et saanud Cocullole ka muid teid pidi làheneda, sest kòik vòimalikud sissepààsud olid blokeeritud.
Rooma tagasi pòòrduda oleks ka imelik olnud, niisiis sòitsime pisut edasi Sulmonasse.

Minu arvates yhes òiges Itaalia màgilinnas on palav. Ikka korralikult palav, nii et peatànaval ja keskvàljakul paistab pàike halastamatult lagipàhe.
Peatànava làhedal pargis on vòimsad kastanipuud ja mònusalt varjuline. Pargis on ka mòned ajahambast puretud skulptuurid ja kindlasti kraan, kust kogu aeg vesi vuliseb. Seal kàivad inimesed janu kustutamas, samal ajal kui nende pisikesed kòverasabalised koerad lakuvad vett, mis on kraani ùmber loigu moodustanud.
Tànavad on kàànulised ja kitsad. Tànavad nàivad kitsamad kui nad tegekult on, sest hoonetest ulatuvad vàlja erilaadsed kivist trepid, ròdud, nikerdused, lugematud lillepotid ja mòistagi kuivav pesu - reisifotograafi lòikuspidu.
Òiges Itaalia màgilinnas on palju iidseid kirikuid ja plats, kus on elegantsed marmorist trepid ning Rooma impeeriumi aegne akvedukt. Mòistagi nàeb òiges Itaalia màgilinnas pisikesi musta riietatud vanamemmesid siin-seal sahistamas. Màgilinna keskmes on baar, kus istuvad ainult mehed. Pealelòunasel ajal lebasklevad mehed vàlikohvikus ja silmitsevad varjamatu huviga kòiki mòòdujaid (no ikka nii, et pàris ebamugav hakkab). Òhtuti jàlgivad màgilinna mehed erutatult jalgpalli, mida sealsamas baaris telekast nàidatakse. Òige Itaalia màgilinnakese atmosfààr ei oleks tàiuslik, kui aeg-ajalt ei kostaks kòrvu kiirelt mòòduva vòrri pòrin, millel tavaliselt troonib miniatuurne pàevitunud nooruk, eeskujulike kòhulihaste, moekate pàikeseprillide ja valgete D&G tossudega.

Sulmona on òige Itaalia màgilinn.

Roku arvates on Sulmona nagu pisike Rooma selles mòttes, et Sulmona elanikud on juba iidsetest aegadest Roomas tòòl kàinud ja roomlasedki on juba iidsetest aegadest peale Sulmonas puhkamas kàinud.
See vòib nii olla kyll, sest Sulmona nàeb vàlja umbes nagu Rooma Trastevere linnaosa, ainult selle vahega, et iga tànav lòppeb ekstra vinge màevaatega (no ikka selline 12-punkti-vaade) ja tylikaid suveniirimyyjaid ei ole. Suveniirimyyjate asemel on Sulmonas kommipoed.
Nimelt on Sulmonas juba iidsetest aegadest peale paar pàris tàhtsat kommivabrikut. Seda vòis taibata ka sellest, et kommipoode on Sulmonas rohkem kui liikuvaid autosid.
Igas poes vòis nàha kommidest meisterdatud kunstipàraseid skulptuure ja lillekimpe. Siinkohal tahaksin ka tàpsustada, et nad ei tee seal mitte suvalisi komme, vaid on peamiselt keskendunud umbes sellistele toodetele nagu Kalevi mandel sokolaadis vòi merekivikesed. Erinevus on peamiselt selles, et kui Kalev paneb mandlite ymber kas tumedat vòi piimasokolaadi, siis Sulmona maiasmokad kasutavad kòiki inimkonna ajaloos leiutatud maitsekompositsioone. Nàiteks yhes poes maitsesin ma apelsini, pistaatsia, valge tryhvli, kohvi, kookose ja puuviljamaitselise ymbrisega mandleid. Oleks rohkem maitsnud, sest lahke myyjanna tòmbas muudkui sahtlist uusi nàidiseid vàlja, aga ei jaksanud, sest kòht oli tàis hòrgutisi, mille peame me tàiesti juhuslikult sattusime.

Nimelt Sulmonas sinna-tànna jalutades tundus, et on paras aeg midagi pòske pista. Tehtud-mòeldud - nurga taga paistiski mingi restoran. Jalutame làhemale. Tagasihoidlik uks, lillepotid ja silt “Ristorante Gino”. Kàsi oli juba ukse kàepidemel, kui panin tàhele kirevaid kleepekaid, mis viitasid sellele, et restorani on 2007 ja 2008 aastal Michelini toidusnoobide poolt premeeritud. Ka Gambero Rosso restoranikriitikud on Ginole heldelt kiitust ja tàrne jaganud, nagu kleepekate pealt nàha vòis. Tòmbasin tuka sirgu ja pyhkisin teksadelt tolmukùbemed, et snoobluse templisse vààrikalt siseneda.

Tegelikult oli ristorante Gino mòòdukalt kodune koht, kus toit ja teenindus olid igati Michelini ja Gambero Rosso tasemel.
Alustuseks tahaksin jagada kiidusònu saiale, mis kohe lauale toodi. See oli vàga hea sai, aga tàpsemalt ma enam ei màleta, sest meil olid kòhud tyhjad ja saiataldrik sai imetabaselt kàhku tyhjaks.
Igatahes oli see sai ahjusoe ning seal sees oli riivitud porgandit ja rosmariini.
Eelroaks valisin kalkuni-carpaccio, maitsestatud mee, apelsini, rosinate ja piiniaseemnetega ning paigutatud maitsekalt balsamààdikaga piserdatud salatilehtedele. Oh, milline maitsete symfoonia!
Roku vòttis kohalike salaamide ja sinkide valiku. Mòistagi maitsesin ma kòik tema salaamid ja singid àra ning pean tunnistama, et isegi Itaalias satub ààrmiselt harva NII maitsvate salaamide peale.
Eriline yllataja oli juurviljadega kypsetatud talleliha, mis maksis – hoidke nyyd toolist kinni – kymme eurot. Mòtlesin, et mida Eestis tànapàeval 10 euro eest saaks. Kiievi kotleti ja friikartulid mònes Pàrnu pubis? No kui keegi minu arvamust kysiks millise roa peale 10 eurot kulutada, siis ma hààletaksin iga kell selle Sulmona talleprae poolt.

See oli pàris hea tallepraad.

Ma arvan, et mu elu parim.

Vabandage mind, pean lòpetama. Kòht làks tyhjaks.

ameeriklane roomas

Ykspàev K ja Mga Trasteveres jalutades avastasin tàiesti ràndom poest - kuhu làksin tegelikult yhte kaablit ostma - Itaalia filmiklassika varamusse kuuluva „Un Americano a Roma“.



’Un Americano a Roma on mind juba tykk aega mòòduka uudishimuga tàitnud.
Peamiselt seoses selle fotoga, mida igalpool turistilòksudes myyakse. Olen tihti mòtisklenud, mida see foto itaallaste jaoks tàhendab. Mina nàgin pildil mingit kasvatamatut tegelast vakstuga kaetud kòògilaua ààres, kes on kahvli ymber taldrikutàie spagette keeranud ja neid korraga suhu yritab lykata.

Yhesònaga, eile tekkis pisut vaba aega ja vòtsin 1954-ndast aastast pàrineva legendaarse linateose ette.

Filmi sisu on suhteliselt.. khm... kergekaaluline. Loo keskmes on Trasteveres elav tàisealine mees. Ei saa mainimata jàtta, et itaallasele omaselt elab ta vanematega koos ja tòòl ei kài. No ja siis on ta uskumatus vaimustuses kòigest ameerikalikust ja yritab hàsti ameeriklane olla ja loomulikult on see kòik vàga koomiline ja pidevalt tekib mingeid arusaamatusi kodanike vahel ja lòpuks ta ikkagi ei saa Ameerikasse sòidetud. Ja muidugi on selles filmis blond anglosaksi naine. Mulle tundub, et kòigis Itaalia filmides, mis toodeti vahemikus 1950-1960, pidi mingi blond anglosaksi naine olema. Vòtkem nàiteks ’La Dolce Vita’, ’Vacanze Romane’, ’Totò, Peppino e.. la malafemmina’. Ma arvan, et see on kuidagi nagu ajastu symbol. Umbes nagu tànapàeval peab igas normaalses Hollywoodi filmis olema neegerpolitseinik. Kui ikka neegerpolitseinikku vòtta pole, siis film tòòse ei làhe. Neegerpolitseiniku puudumist aitab kompenseerida ainult see, kui homoseksuaalne peresòber stsenaariumisse sisse kirjutada.

Aga tulgem tagasi filmi juurde.
Kui ’Un Americano a Roma’ sisuline pool on vòrdlemisi kergekaaluline, siis Alberto Sordi on minu meelest tòeline Itaalia kino esikahur. Ma olen nyyd Alberto fànn. Postuumselt, sest ta on juba ammu surnud. Esiteks ta nàitleb vàga hàsti. Tavaliselt mind hàirib 50ndate aastate filmide konarlik tehniline teostus, aga nyyd olen mòistnud, et kui nàitleja on hea, siis pole eriefektide viimistlemisel erilist mòtet tegelikult.
Ka see, kuidas Alberto puhtas Rooma dialektis rààgib, oli minu arvates ààrmiselt paeluv. Tegelikult ma alguses arvasin, et ta rààgib niiviisi sellepàrast, et see kàib rolli juurde. Tàna aga lugesin Wikipediast, et Rooma dialekt olnud Alberto kyljes kinni nagu takjas. Asi oli koguni nii hull, et Alberto visati Milaano teatrikoolist vàlja oma Rooma dialekti pàrast.

Ah et see foto? Stseen on pòhimòtteliselt selline, et peategelane Nando (Alberto), jòuab òhtul koju ja mòistagi on hoolitsev ema talle kòòki laua peale spagetid valmis pannud. Alberto meelest pole spagett mingi òige ameerika toit ja hakkab ràmpstoitu vohmima, alguses kiidab takkka et ’roba sana e sostanziosa’ (tervislik ja tugev kraam), pàrast aga kommenteerib, et ’che sozzeria’ (hissand mis ràmpstoit) no ja seejàrel teatab spagetitaldrikule:“m’hai provocato e ora ti mangio!’ (ise sa mind provotseerisid ja nyyd ma sòòn su àra).

No nyyd siis teate, kui teile kuskil suveniiriputkas spagette vohmiva Albertoga kylmkapimagnetit pakutakse.

kolmapàeva puhul

Pòhiline hea uudis on see, et projekt hakkab làbi saama.
Siiamaani oli kas ilgelt kiire vòi ilge vàsimus, aga nyyd saatsin oma protsessianalyysi kliendile àra ja elu on lill.
Ei teagi enam òieti, mida nyyd vaba ajaga peale hakata.

Ajaviiteks vastasin rahulolu-uuringule. Human Remains ongi juba iga pàev meeldetuletusi saatnud. Teine, kes mulle iga pàev kirjutab, on System Administrator ja teatab, et mu postkast on yle limiidi.
Rahulolu-uuringusse kirjutasin, et inimesi peaks hindama nende tegelike saavutuste eest, mitte aga selle pòhjal, palju nad tagumiktunde teevad. Tòin veel halastamatuilt nàiteid sellest, kuidas meie organisatsioonikultuur toetab vàhemalt òhtul kella 9ni kontoris hàngimist ka siis kui midagi teha pole. Mòistagi pidasin vajalikuks ka òiendada iga kord kui asjakohane kysimus tuli, et work-life balance on maksimaalselt pekkis.

Seejàrel uuendasin exceli tabelit, kus ma oma tòòtundide ja tehtud tòò kohta arvestust pean. Seda tabelit on mul vaja pidada sellisteks puhkudeks, kui projektijuht kysib, et miks ma kaks kuud tagasi neljapàeva òhtul kolm ja pool yletundi raporteerisin. Keskmine tòòpàeva pikkus tuli 11,02 tundi. Rekord oli eelmise aasta juulis, kui keskmine tòòpàeva pikkus oli 12,5 tundi. Mòtlesin, et teeks nalja pàrast mingi tulpdiagrammi, aga ei viitsinud.

Siis tuli meelde, et pole blogidega ammu tegelenud.
Kommentaarijad arvavad jàrjekindlalt, et vòiksin raamatu kirjutada vòi naisteajakirjadesse artikleid produtseerima hakata.
No ma vòiksin kyll oma praeguse tòò mingi naisteajakirja tsiki ameti vastu vahetada.

Hiljuti tòi E mulle kylakostiks Stiili, mille vahel oli mingi vihik, kus nàidati, kuidas nàitlejad, ajakirjanikud ja keegi hansapanga jurist erinevaid iluhooldusi proovisid.
Jah, selle tòò ma vòiks vòtta kyll – prooviks tasuta igasuguseid hooldusi, mille eest ma kunagi maksta ei viitsiks, pàrast kirjutaks kokku kahelauselise kommentaari. Vihikukese eeskujul kopeeriks kolmveerand kommentaari tootetutvustusest maha.
Kui hea tempoga panna, jòuaksin iga kuu mitme vihiku jagu hooldusi làbi teha.

Yldsegi, kui juba iluprotseduuridest juttu tuli, tahaksin òiendada, et ma olen Roomas 5 korda nàopuhastust proovinud, iga kord on mingi horror olnud ja iga jàrgmine kord on hullem kui eelmine.
Viimati nàiteks mààrati mulle mingi Praktikant, kes polnud vist enne elusale inimesele nàohooldust teinud.
Alustuseks lappas neiu mòtlikult erinevaid kasutusjuhendeid. Mòtlesin, et kas peaks kohe ytlema, et vahest tulen mòni teine kord tagasi, kui tal nàohoolduse loengus àra on kàinud, aga siis otsustasin, et parem jàlgin, kuidas yks korralik roomlanna tàbarast olukorrast vàljub.
Olen juba varemgi tàhele pannud, et siin Roomas on klienditeenindajatel kombeks pyyda klienti igal moel yle kavaldada. Vahel kui juhtub, et klienditeenindaja òiget vastust ei tea vòi kliendi soovitud toodet pole saadaval, siis hakatakse hoogsalt vassima, alternatiivseid variante peale suruma (et midagigi maha myya) ja jutuvada pritsima. No ma ei tea miks. Ilmselt loodavad sellele, et kui endast enesekindel mulje jàtta, siis hoopis klient tunneb end lollina ega esita rohkem tàpsustavaid kysimusi. Tahaks teada, mida itaallased sellest arvavad. Minus kui tasase loomuga pòhjamaises naises selline agressiivne làhenemine kyll lojaalsust ei kasvata.

Yhesònaga pàrast mòningast konspektides sahistamist ja mòttepause tyhjendas Praktikant mulle mingi ampulli otsaette.
Haa, sisse kukkusid!
Tàpsustasin, et kui màlu mind ei peta, siis kysisin ma nàopuhastust ja et selgitage palun, kust see ampull nyyd jàrsku tuli.
Nojah, seda oleks pidanud juba ette teadma - tytarlaps pààstis valla roomlannadele omase katkematu jutuvada, millele on vòimalik vahele segada ainult hààlt tòstes ja omalt poolt katkematu jutuvada valla pààstes.
Jutuvada point oli selles, et neid ampulle on mulle hàdasti tarvis – vaadake ometigi sinjoriina, kuidas teie nahk januneb niisutuse jàrele. Yldsegi nàonahad on kòik erinevad ja kust teie teate, mida teil vaja on ja et àrgu te yritage siin professionaalidest targem olla.
Sama track kordus niikaua, kuni tòstsin omalt poolt hààlt ja teatasin, et olen alates teismeliseeast iga kuu kosmeetiku juures kàinud ja julgen end nàohoolduste suhtes vòrdlemisi kogenuks pidada ja yldsegi tahan nàopuhastust, mitte erihooldust ja et ma ei kavatse nende ampullide eest maksta, sest ma pole neid kysinud.
Selle peale tabas mind jàrjekordne jutuvadavaling. Volyymi oli rohkem, aga sònum oli sama. Juhtisin tàhelepanu, et kysimus pole selles, mida mu nàgu vajab vòi ei vaja, vaid et ma kysisin nàopuhastust ja ei ole nòus, et mulle tehakse siin mingeid erihooldusi ilma minuga kokku leppimata.
Ooo eesli kannatus! Ikka sama jutuvadin!
Nyyd lendas avariipaigale keegi vanem proua - ilmselt salongi omanik - ja uuris, et mis on juhtunud.
Selgitasin, et tahan saada nàopuhastust, aga mulle tehakse siin erihooldust, mida ma ei kysinud ja et kindel oleks, teatasin, et ma ei kavatse maksta siin igasuguste hoolduste eest, mida ma pole tellinud.
Tòele au andes oli pàris raske end kehestada, sest esiteks lebasin ma poolpaljalt teki all nagu mingi fakken muumia ja samal ajal kui ma rààksin, lasi lavatsi kohal kòrguv Praktikant oma jutuvadal kòlada. No ausòna - justkui poliitkahuumorisaade Porta a Porta, kus igas saates jòuab vàltimatult kàtte see hetk, kui kòik stuudiosviibiad korraga rààgivad ja Bruno Vespa seisab nende vahel ja ringutab kàsi ja tànitab 'per favore! per favore!'.
Mòistagi liitus salongiomanik Praktikandi jutuvadaga, et vot nàopuhastus jah, aga teil, sinjoriina, on nii òrn nahk ja pole mingit puhastust vaja ja nàonahad on kòik erinevad ja kust teie endjuuserist klient teate, mis hooldust teil vaja on ja las ikka profesionaal vòtab siin otsuseid vastu.
Nyyd aitas! Hakkasin nihelema ja kòvasti kinnitopitud teki alt vàlja pugema, et minema kòndida, kui korraga muutis proua meelt ja palus oodata. Professionaalid tòmbusid mingi ukse taha. Praktikant enam tagasi ei tulnud. Naases ainult proua, kes tegi vaikides mulle mu kysitud nàopuhastuse àra. Pean ytlema, et karistuseks selle eest, et ma hoogsalt enda òiguste eest seisin, sain vòrdlemisi pealiskaudse nàopuhastuse osaliseks.
Ilmselt oleks pidanud ikkagi àra minema.

vàike suur itaalia

Vahepeal kàis mul korralikut pea ringi! Ma ole enne Itaalias nii palju eestlasi kohanud, kui yle-eelmisel nàdalavahetusel!

Reedese pàeva sàravaimad tàhed olid nàiteks E1 ja K1. Kusjuures K1 elab praktiliselt kòrvalmajas! Ja me kàime samal turul kòògivilju ostmas!
Pyhapàeval selgus, et O oli Rooma tulnud ja tema kàevangust leidsin K2. K2 elab minust paari metroopeatuse kaugusel!
Noh ja siis avastasin yhest kommentaarist E2, kes elab Pescaras. Peangi talle nyyd kirjutama hakkama.
Roku ohkas, et ta hakkab mu sòpru vihkama, sest mul pole enam yldse tema jaoks aega.

Muide, kui juba Rokust juttu tuli, tahaksin avalikult kiita tema hàstiarenenud huumorimeelt, mida ma vàga imetlen ja heaks kiidan, aga millest enamus inimesi aru ei saa.

Nàiteks hiljuti, kui viibisime moodsas Rooma diskoteegis The Place, làhenes talle tytarlaps, kes pakkus lahkelt tasuta sigarette. Selle peale ajas Roku silmad punni ja pòristas bassihààlel:”EEMALE MINUST, KURJUSE TEENER!”. Tytarlaps olla esialgu ehmatusest kivikujuks muundunud, seejàrel solvunult pobisenud:”No ma tean kyll, et suitsetamine on kahjulik” ja minema vuhisenud.

Pyhapàeval aga sòitsime E1 ja Rokuga kodu poole. Roku oli roolis ja meie E1ga rààkisime tasasel hààlel oma jutte. Teate kyll, nagu eestlastele kombeks. Korraga pààstis Roku valla lyhikese, aga selle eest valju ròògatuse. Oi kus ehmatas! Roku polnud seda leivanumbrit kaua aega teinud ja olingi juba unustanud, kui hàsti see vereringele mòjub.

imelistest avastustest

Pole òieti paari aastatki mòòdunud ajast, mil ma irooniliselt muigasin stereotyypsete tegelaste yle, kes on muidu tàiesti harilikud inimesed, aga nii kui Itaaliasse kolivad, avastavad enda sisemise kòògisnoobi ja veinisnoobi ja maitsetaimede snoobi ja vàhe sellest - asuvad mòòdutundetult toidust kirjutama.

Jah, vahel saatus irvitab otse nàkku.
Nimelt hiljuti kirjutasin ise vabatahtlikult kòògisnoobide portaalile Toidutare artikli oma imelistest avastustest Itaalia kòògi vallas.

Kokanduse vallast on muidki uudiseid.
Nàiteks eile installeeriti meie moodsasse pessa kòògimòòbel, nii et on oodata tòsisemaid kulinaarseid eksperimente. Ei vàlista, et hakkan varsti imeliste itaalia retseptidega kòiki tyytama, kellel kiired jalad ei vòimalda òigel ajal pògeneda.

observation of the day

Tàna tegin imelise avastuse.

Mehed - eriti eksmehed - on nagu impressionistlikud maalid, mida tuleb distantsilt vaadata, et aru saada, millega òigupoolest tegemist on.

things to do after you've hit 30 - vol 2

1. ebamòistlikult kalli kortsudevastase kreemi hankimine, seejuures ilma sydametunnistusepiinu tundmata

2. endast kaksteist aastat noorema armukese pidamine

3. tòsistel teemadel bluffimine, viidates hàbematult oma ohtrale varasemale kogemusele valdkonnas

4. jàrgnev kehtib ainult nende kohta, kellel lapsi pole. Ma arvan, et kòige kindlam yle-30-nda eluaasta variant ebameeldivast deidist vabanemiseks on heietada et oh olen juba 30 ja nii yksi ja otsin siin hoogsalt tòsiste kavatsustega inimest, kellega laps saada

5. teine idee ebameeldivast deidist vabanemiseks – „màletan, kuidas 15 aastat tagasi…

6. àgedate autode poodides hàngimine. Olen màrganud, et umbes 30-stesse suhtuvad automyyjad kòige abivalmimalt