mercoledì, maggio 09, 2007

Suvalised mòtted Bukarestist

‘Kuule, aga meil on piletid ju Budapesti,” teatas Roku pàrast mòningast pardakaartide pòrnitsemisest, kui Rooma-Frankfurt lennukis istusime.
‘Mis Budapest? Bukaresti on vaja minna!’
Roku nàppis tòsinenult piletit ja pardakaarte. ‘Oi-oi, nyyd on jama. Nàib, et Tiziana tegi meile Budapesti piletid.’
Rokul on nimelt vòimalus saada tòò kaudu tasuta lennupileteid, aga kes teab, mismoodi nad neid pileteid seal teevad. Piletki polnud mingi òige pilet, lihtsalt mingi lakooniline email koodi ja kellaaaegadega.
Ehmusin, kontrollisin paberilipakaid. Sihtkoha nimest ei màrkigi, ainult mingid lyhendid.
Roku vàljendas siirast ùllatust ja teatas, et ta oli kogu aeg arvanud, et Budapestis toimub pulm.
Viitasin asjaolule, et Budapest asub teatavasti Ungaris, mitte Rumeenias ja et meie pidime minema Rumeeniasse pulma eksole.
Roku nàis pisut ehmunud olevat.
Kujutlesin halvimat – pulma me ei jòua, NH Bukarest vòtab mu krediitkaardilt maha 160 eurot, sest hotelli broneeringust loobumise tàhtaeg oli mòòdas ja yldsegi peame hàngima esmaspàeva hommikuni Budapestis vòi kuidagi ennast sealt varem àra sebima.
Paanika!
Noh, siis Roku murdus ja ytles, et tegi tegelikult nalja.
Avaldasin tunnustust ònnestunud nalja eest. Minu meelest oli pàris tòhus nali.

Ma tean ùhte teist tòhusat nalja, mida teha, kui kellegagi koos lendate.
Et nali ònnestuks, peab lennuk tihedalt rahvast tàis olema. Nimelt lennukisse jòudes tuleb pisut enda pardakaarti silmitseda ja kysida kaaslaselt, et kuule mis su istekoha number on. Olles numbri teada saanud, silmitse ehmunult enda lipikut ja teata, et oi krt aga mul on ju sama number tàpselt. See nali toimib eriti tòhusalt, kui tàhed E ja F on màngus, sest àrevil kaaslane vaevalt neil esimese ehmatuse ja suure kiiruga vahet teeb. Ma ykskord tegin seda nalja yhele làtlasele. Ta hingeldas veel tykk aega pàrast seda, kui olukord klaaritud sai.

Frankfurdis ostsin Jeff Abbotti raamatu ‘Panic’. Polnud keeruline selle kasuks otsustada, sest mu lemmikkirjanikelt polnud midagi uut riiulite peal ja ‘Panic’ raamatu kaanele oli kirjutatud sugestiivselt ‘One of the year’s best books’. Kui endjuuser làheb veini ostma ja tahab kindla peale vàlja minna, siis ta vòtab ka selle, kus on peale kirjutatud ‘Kalev Keskkùla soovitab’, mitte mingi suvalise eksole.

Kui hilistel òòtundidel Bukarestis maandusime, oli raamatu-Evanil kòik pekkis. Hea Gabriel oli pahade poolt tapetud. Evan oli just mingi auto àrandanud ja àrandatud autos olnud telefonile helistas keegi Bricklayer, kes ytles, et tegelikult peab Evan hoopis teda usaldama. Intriigide ja valede vòrgus siplev Evan ei teadnud, kas usaldada vòi mitte. Pahad samal ajal valmistusid Evani tabamiseks ja armastatud Carrie, nagu selgus, oli pahadega mestis. Mis edasi saab? Olin pàris àrevil.

‘Vaata, Rambo!’, juhtis Roku mu tàhelepanu skulpturaalsele militaarròivais noormehele, kes hoidis kahe kàega automaati ja vaatles maandujaid. Mòòdusime temast aupaklikult. Bukarestis on kòigil piirivalvuritel relv vòò peal. Ka neil, kes inimeste kotte vahivad telekast.

Òine Bukarest jàttis soliidse mulje. Laiad, hàstivalgustatud tànavad, monumentaalsed hooned ning kòigi tàhtsate Euroopa pankade logod kutsuvalt helkimas ja sàdelemas. Ka jàrgmisel hommikul pàevavalguses Bukaresti nàhes jòudsin veendumusele, et see pole yldsegi nii kole linn nagu rumeenlased rààgivad.
Jòudsalt sissevoolavatest euroinvesteeringutest andsid màrku ka valmivad pilvelòhkujad, tihedalt paiknevad tornkraanad ja paar imposantset teedeehitusprojekti, mida meil oli au nàha. Selles mòttes oli kuidagi kodune tunne, justkui Tallinnas viibiks.
Teel hotelli mòòdusime Maserati poest. Anonyymse Kirjasaatja Abikaasa teadis rààkida, et kui Bukarestis Maserati pood avati, sai aasta myygieelarve kohe paari kuuga kahekordselt yletatud.

Nessun commento: