per sempre

Kàisin tàna USA viisat tegemas ja tekkis taaskord kysimus, et miks kòigi maade immigratsiooniametnikud kohtlevad oma riigi kylalisi ja potensiaalseid pensionisysteemide pààstjaid nagu mingeid b-kategooria olendeid?

No ega ma ei ootagi, et saatkonna vòi ka questura juures oleks punane vaip maha rullitud, kòlaksid mahedad meloodiad ja kòigile saabujatele pakutaks caipirinhat eksole. Aga kui inimesed peavad pool tundi vàljas seisma, ykskòik kas on 35 kraadi sooja vòi sajab vihma kaela, siis oleks saatkonnast vàhemalt viisakas mingi varjualune installeerida. Vòtku vòi bussipeatusest eeskuju, kui endal mingit head mòtet ei tule, kuidas seda varjualust teha.

Ka oleks kena, kui saatkonna ust valvav politseinik teeks suitsu oma suitsupausi ajal, selle asemel et ukse taga higistavatele ja tammuvatele b-kategooria olenditele suitsu nàkku puhuda.

Ja ma ei kaebaks yldsegi, kui saatkonnad ja immigratsiooniasutused vòtaksid pankadest eeskuju, luues nagu mingi privaatsema sfààri, kus inimesi interrogeerida. Vàhemalt seal USA saatkonnas oli nii, et tropp inimesi ootas kitsas ruumis, millal interrogeerimisjàrg nendeni jòuab. Klaasi tagant interrogeeris mikrofoni kaudu potensiaalset immigranti jòle kahtlustav saatkonnatòòtaja. Nii oli kòigile ootajatele tàpselt kuulda nii kysimused kui ka vastused - kellel kui palju lapsi, mis perekonnaseis, mis tòòd teeb, miks Ameerikasse tahab minna, ega kavatse Ameerikasse jààda (siinkohal mòned kindla sissetulekuta kodanikud pidid pòhjalikult interrogeerijat erinevate infokildude abil keelitama, et nad ei kavatse jààda Ameerikasse ausòna), kas ikka pappi on ja kuipalju tàpselt.

Aga ega elu pole ainult nutt ja hala.
Nummi oli see, et minu interrogeerija oli syndinud samal pàeval, mis mina – 4.juulil. Selle peale me saime kohe sòpradeks ja ta ytles mulle kuidagi ebahariliku siirusega ‘benvenuto in Italia’, kui ma vastuseks kysimusele, et kui kauaks kavatsen Itaaliasse jààda, vastasin ‘per sempre’.