Pulm. Rumeenia pulm.

Pulmapàeva hommikul toimus kohtumine hàrraga, kelle visiitkaardi peale on kirjutatud ‘top stylist’. Top stylist oli vastavalt ootustele liibuvas t-sàrgis nòtke noormees, moodsa sasipeaga. Top Stylist tiitli oli ta ausalt vàlja teeninud, sest kòigi daamide frisuurid kukkusid vàlja moekad, samas ka vàga maitsekad. Meil Top Stylistiga tuli jutuks Victoria Beckham ja selgus, et noormees on suur Victoria Bechkami soengustiili austaja ning tal oli niiii hea meel, et Vic oma pikkadest salkudest vabanes, sest poisipea ja eriti blond làheb talle ju niiiiii hàsti. Ma polnud veel Vicky elujàrje jàlgimisega blondi soengu etapini jòudnud, sest juuksuri juures on mingid paar kuud vanad ajakirjad pòhiliselt. Ju Top Stylist teab paremini.

Anonyymse Kirjasaatja rahvarohke korteri elutoas kòrgus toekas keskealine naisterahvas, nagu màgi. Esiti arvasin, et on peiu ema, aga selgus, et meikija hoopis. Eriti ei antud aega olukorda hinnata, sest meikija pani tooli valmis ja vaatas nòudlikult mulle otsa. Uudishimust vàrisedes andsin end proua vorstjate sòrmede hoolde. Ma olin varem vaid yks kord meikija teenuseid kasutanud, Làtis kusjuures. Pàrast tulemus jààdvustati fotodele, mida mu endine tòòandja nyyd halastamatult kasutab. Nii et see meikijate-asi on yks riskiprojekt, tahtsin ma òelda :)
Rumeenia meikija oli vàga tugev. Nàiteks jumestuskreemi mààris ta mulle peale sellise survega, et tundus, et pòsed liikusid kòrva taha. Mu silmi kohtles ta aga sedasi, et hoidis jòuga silma lahti ja joonistas triipe limaskestadele. See oli nagu mingi KGB ylekuulamistrikk. Kui làks huulepulga panemiseks, pakkusin bakterite hirmus enda huulepulka kasutada. Proua vaatas kriitiliselt mu kahte heleroosat pulka ja raputas pead. Egas midagi, kunsti nimel lubasin vòòraste inimeste bakterid oma huultele elama.
Kui kòik valmis, vaatasin end peeglist. Silmad olid vàga maitsekalt sinistes ja muudes troopilistes toonides kujundatud. Selle koha peale, kus tavaliselt asetseb suu, oli proua maalinud mulle alternatiivsed huuled, mis olid lillad ja originaalist mònevòrra suuremad. Pàrast kui see lilla suu maha kuluma hakkas, olid mul huulte ymber òrnad randid, nagu oleks mingit moosi sòònud.
E sai samuti tundmatuseni meigitud – ma pàris tàpselt ei oskagi liigitada seda tulemust, midagi vamp-naise ja telediktori vahepeal.
Samas nàiteks Anonyymne Kirjasaatja oli meigitud vastavalt yldlevinud ettekujutusele pruudist , noh et oleks ilus, aga mitte liialt agressiivne. Kokkuvòttes moodustasimegi pruudiga sellise intrigeeriva kolmiku – syytu hirvesilmne kaunitar, keda talutavad kiriku poole kaks tele-vampi.

Kui end kirikusse minema sàttisime, toodi tagatoast vàlja lilleseaded ja kaks hiigelsuurt kyynalt, mis olid liiliate ja roheliste lehtedega heldelt kaunistatud. Yks anti mulle ja E-le hoida, kuna olime pruutneitsid. Teine kyynal anti pruutneitside meessoost ekvivalentidele. Kyynla trikk oli selles, et see oli pàris raske, aga maha toetada kyynalt ei tohtinud. Hiljem tseremoonia kàigus oli veel selline màdzhik, et mida kauem kyynalt hoida, seda raskemaks làks.

Jòudsime kiriku ette, hàngisime niisama, ajasime inimestega juttu. E vàljendas muret, et mingeid proove pole tehtud ega midagi ja yldsegi, kust me teame, mida me tegema peame. Kiriku ette jòudes hakkasid syndmused kuidagi nagu venima. Hypitasime kyynalt kàest kàtte ja E pisut imestas, et miks juba tseremoonia ei alga. Minul ei tekkinud kysimusi. Lòunapoolsetes riikides on normaalne, et asjad venivad ja ega pulm pole jànes, et eest àra jookseb eksole.

Korraga hakkasid kòik kiriku sissepààsu suunas sahistama – algas Anonyymse Kirjasaatja lapse ristimine. Laps oli àrevil, valas pisaraid mis kole, aga papp ei halastanud - viibutas ristiga ta ees ning luges tekste raamatust. Last see ei rahustanud eriti. Vahepeal tuli mingi selline koht, kus tuli ‘jah’ òelda. Ma ei tea kyll millele, aga kuna lapse polnud veel vàga kommunikatiivses eas, siis ristiema ytles kòik ‘jahhid’ tema eest. Kes teab, mille kohta need jahhid kàisid.
Vahepeal tekkis oht, et laps kastetakse yleni kylma vee sisse. Hommik oli jahe ja stseen kinnitas mu veendumust, et ristiusk pole asi, millega naljatada. Roku tardus ehmatusest soolasambaks, mulle nàis, et ta kohe làheb ja vòtab lapse vandaalitsejate kàest àra. Siis vòtsid syndmused aga ootamatu pòòrde – ma arvan, et jumal abistas vàrsket kristlast seekord – lapsel vòeti ainult osa riideid àra ja tilgutati pisut vett talle peale. Kui laps kiriku ryppe vastu vòetud, algas pulmatseremoonia.

Pulmatseremoonia oli huvitav. Toimetusi viisid làbi kaks pappi ja Ida-Euroopa Mees. Viimane vibutas viirukinòud ja vajalikul hetkel laulis ilusa hààlega. Tal oli tyypiline idaeurooplase nàgu, must nahkjope ja viigipyksid. Kòigis endise idabloki maades on selliseid mehi ohtralt saadaval. Hoidsime E-ga hoogsalt kyynalt, korraga nàgin, et meie meesoost ekvivalendid olid kyynla suvaliselt maha toetanud ja vestlesid mònusasti. No kuidas nii saab, olin heitunud. Kohendasin kyynalt ja seisin sirgelt edasi, noh et siis jumal nàeb, et meil pole mingid metslased, vaid et leidub ka korralikke kyynlahoidjaid. Seal seistes palju teha polnud, vahtisin erilise tàhelepanuga tikandeid pappide ròivaste peal ja meid ymbritsevaid pilte. Kirik, jòudsin jàreldusele, oli pàris ilus ja hàstihoitud.

Vahepeal àrkasin mòtisklustest – pidime kòik kàest kinni vòtma ja ringis ymbes lauakese kòndima. Pàrast tseremooniat E kysitles kòiki rumeenlasi, et mis see ringis kàimine tàhendab.

Kui tseremoonia làbi, sòitsime kirikust tagasi koju, kyynal autoaknast vàlja turritamas juskui yksik suusk. Papp toonitas, et kyyalt ei tohi mingil juhul kuskile maha jàtta. Noh, koju jòudes polnud nagu jàllegi teada, et mida kyynlaga peale hakata. Kellegi kàest kysida ka polnud, nii jàtsime kyynla kordori seisma. Sinna kòrvale paigutasid ka meie meessoost ekvivalendid oma kyynla. Tsillimispausi ajal lòbustas inimesi kellegi vàike puudel, kes oskas palli pyyda ja vanema hàrra òla peal seista. Hakkasime restorani sòitma. Meie meessoost ekvivalendid olid juba minema kihutanud ja oma kyynlagi koridori jàtnud. Noh, egas midagi, restorani sòites turritasid juba kaks kyynalt meil autoaknast vàlja.

Restoran asus ilusas kohas, kus panoraam oli selline, et kòigepealt golfivàljak ja siis veekogu. Ròdul màngisid pillimehed ja vanem hàrra kandis kaunil hààlel ette selliseid tuntud palasid nagu “Strangers In The Night’.
Lòpuks saime teada, kuhu kyynlad panna! Nimelt pruudi ja peigmehe isekohtade juurde. Seal olid spetsiaalsed kyynlaalused olid juba ootamas.

Olles kyynaldest ònnelikult vabanenud, tuvastasime kandikud kokteilidega.
Tòmbasime Rokuga kaks martiinit rindu, mille peale ta muutus jube lòbusaks ja tahtis tantsima hakata. Tegimegi tema oskuslikul juhtimisel paar kelmikat tantsusammu, kuni korraga meile astus saba peale kelner ja teatas, et TANTSIDA EI TOHI, peame ootama kuni pruutpaar oma tantsu àra teeb, muidu rikume pruutpaari abieluònne àra vòi midagi. Minu arust tòhus seletus, aga Rokut teiste inimeste abieluònn vòi –ònnetus see ei heidutanud eriti. Enne avavalssi pidin korduvalt teda tagasi hoidma.

Selgus, et pulmas oli palju eestlasi. Vahelduseks oli pàris mònus suhelda inimestega, kes rààgivad siis, kui neil midagi òelda on. Eriti sympaatne mees oli Eestlane I, kes olla Rumeenias legendaarne selle poolest, et ta vòivat mitu tundi vait olla (àrkvel olles).

Oli ka mitu eesti-rumeenia segapaari, kelle hulgast paistis eriti silma sangviiniline vabahing D. Vabahing esitas oma eestlannast abikaasaga humoorika tangonumbri ja pàrast aitas peigmehel striptiisi teha. Mulle isiklikult avaldas muljet, kuidas ta kerge kabjahoopi meenutava liigutusega endal kinga jalast àra sai, nii et see maandus otse ta peopesal. Vabahingest inspireerituna pakkus Roku, et me vòiks oma veini nimeks panna ‘Lo spirito libero’.

Toimus ka yks huvitav taaskohtumine Rumeenia àrimehe C-ga, keda ma kohtasin enam kui kymme aastat tagasi òòklubis Bonnie ja Clyde. Ta kysis yle muusika karjudes, et mis hambapastat ma kasutan. Karjusin vastu, et blendamedi. Nii jòudis meie meie tutvus kiire, kuid selle eest valutu lòpuni, sest C myytas kolgeiti. Ametioskused ei jàta head myygimeest ka òòklubis maha, nimelt rumeenlane C jàttis mulle lahkesti oma visiitkaardi (no ma ei tea, vist selleks puhuks, kui ma peaks blendamedi suhtes meelt muutma).

Yldiselt ma pean ytlema, et Rumeenia pulmakombed mulle sobivad. Nàiteks Itaalias tuleb pulmas syya nii, et hàstiistuv peokleit muutub òhtu jooksul kòhu piirkonnast jube kitsaks kuidagi. Rumeenia pulmas selle eest oli syya tàpselt niipalju, et nàlga ei tundud, aga ei pidanud ka inimvòimete piire yletama. Vahepeal sai tantsida ja laulda, mis minu arvates on ka vàga sympaatne. Tajusin, et olen Itaalias olles pisut puudust tundnud vòimalusest naistega ringis tantsida (eriti vahva oli nàiteks siis, kui tuli see mingi Rumeenia SMS-popphitt) ja kanget alkoholi tarbida. Itaalias nagu eriti ei tehta selliseid asju, vaid kòik inimesed on pulmas ekstra keskendunud bella figura olemisele. Bella figura kontseptsioon ja lòbus pidutsemine ei kài kokku yldse.
Ka pruut varastati àra, nagu kord ja kohus ning kui pimedaks làks, tòusis tulevàrgi saatel veekogu kohale hiiglaslik òhupalli-kompositsioon kahest sydamest, mis olid abielusòrmusega kokku kòidetud. Huvitav, kas òhupallikompositsioonid lendavad nii kòrgele, et lennukist neid nàeb?

Restoranist lahkudes tuli kòik lilleseaded kaasa vòtta. Ma ei tea, mis nad nende kyynaldega pàrast tegid.