giovedì, luglio 12, 2007

La Traviata

Kui kòik ausalt àra rààkida, siis meil tuli T-ga juba hallidel aegadel ylemeelik idee, et peaks La Scalasse minema. Tehtud, mòeldud.

Hakkasime internetist pileteid otsima. Enne uue hooaja algust, nàis kòik kena – pileteid oli saada ja kòik oli hàsti. Aga jòudis vaid piletimyygi esimene pàev kàtte jòuda, kui ‘La Scala’ kodulehel pakuti vaid mingeid yritusi teemal 'konservatooriumi kasvandike harjutuskontsert' ja òiged ooperid olid kòik vàlja myydud. See pòhjustas meile mòòdukalt meeleheidet, aga me ei kaotanud lootust.

Vahepeal said kaks ‘La Scala’ hooaega làbi, palju vett jòudis merre voolata ja ma kolisin Itaaliasse. Itaaliasse kolimisest oli kasu. Tutvusi, olukorda ja mitmete isikute ametipositsiooni àra kasutades langesid meile ootamatult kaela neli piletit ‘La Traviata’ esietendusele. Kuna ma olen kade inimene, siis ma metoodikat siinkohal ei avalikusta.

Juba enne òiget pàeva hakkas saabuma jumalikke màrguandeid sellest, et suursyndmus on làhedal.

Nàiteks kui me Rokuga làksime mootorratturite seltskonnaga màgedesse nàdalavahetust veetma, ilmnes, et yks tsiklimehest insener olla Milaanos òppides olnud suur ooperisòber, pidevalt La Scalas kygelenud ja praktiliselt kòiki etendusi mitu korda kylastanud. Tema pyhendumus ei jàànud màrkamata ja nii vòetigi tudengipoiss kuulsasse ooperiteatrisse praktikanditòòd tegema. Yhesònaga, see insener oskab kòiki Itaalia oopereid laulda ja laulis meile inimtyhjal màgimaastikul yhes mahajàetud varemes praktiliselt kogu ‘La Traviata’ ette, vàljaarvatud mòned keerukamad kohad Violetta osast. Ta on Pavarottiga rààkinud.

T jàllegi, kes sel nàdalavahetusel Veneetsias viibis, teadis rààkida, et tollel màlestusvààrsel pàeval, mil me laulva inseneri vabaòhukontsertit nautisime, hakanud St Marcuse platsi kòikide restoranide muusikud korraga ‘La Traviatast’ erinevaid palu ette kandma.

Neist jumalikest ettekuulutustest erutatuna sòitsimegi Milaanosse, ymisedes hàiriva jàrjekindlusega esimese vaatuse ‘joogem sòbrad ja pidutsegem’ laulu, mis on kònealuse ooperi sisuliselt ainuke ròòmsameelne lugu, kui mitte òelda, et tunnusmeloodia.
Sòit làks enneolematult sujuvalt – Roomas polnud yhtki ummikut, lennundustòòtajad ei streikinud, lennuk jài vaid kymme minutit hiljaks, hotelli broneering kehtis ja Milaanoski polnud liiklusummikuid. Ma arvan, et siinkohal jàllegi oli mingi jumalik kàsi màngus, sest senini pole Itaalias reisimine kunagi ilma viperusteta làinud.

Pikkade talve- ja kevadkuude vàltel enne esietendust toimus meil T-ga àrev kirjavahetus, et mida ikkagi selga panna.
Roku teadis rààkida, et La Scalasse ei lasta etendusele inimesi, kes on valesti riides. Nii kasvas meie àrevusest vàlja mòòdutundetu moepaanika. Ònneks olin ma juuli alguseks juba piisava itaalia keele oskuse omandanud, et helistasin kindlustunde saavutamiseks ooperiteatrisse. Hàrra, kes mu kònele vastas, oli meeldivalt ebakonkreetne, arvates, et òhtukleiti vòib panna, aga see pole kohustuslik ja piisab tàiesti, kui paneme end ilusti riidesse enda parima àranàgemise jàrgi. Oli mingi suvaline turvamees vist, mòtlesin hiljem jàrele.

Turvamehelt saadud moevihjega varustatult riietusid T&T smoking/pikk kleit vòtmes, samas kui meie Rokuga otsustasime must ylikond/vàike must kleit lahenduse kasuks. On meeldivalt lihtne end pidulikult riidesse panna, kui pole eriti variante, mille vahel valida, mòtlesin muheledes, kui musta kleiti sisse pakkisin.

Muide, kohale jòudes selgus, et etiketi pàrast poleks kyll olnud vaja muretseda. Roku tegi lausa tàhelepaneku, et ainult vàlismaalased olid smokingus. Tuvastasin nii mònegi paari beezhe (kortsus) ylikonnapykse, suverihmikuid ja polyesterkleite, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei sobi mitte kuskile, rààkimata maailmakuulsast ooperiteatrist.

Neljandas reas istet (eestpoolt vaadates) vòttes olin jòle erutatud. Uskumatu tunne oli vaadata selja taha ja nàha legendaarset punakuldset ròdude panoraami. Sellega seoses ma lausa mitu korda keerasin end ymber ning vaatasin ikka ja jàlle legendaarset panoraami, veendumaks, et see pole mingi ilus unenàgu. Valitses meeldiv etenduseeelne sumin - orkester hààlestas pille, igakylgselt ehitud inimesed sahistasid istekohtade suunas, vaatasid varjamatu uudishimuga teisi inimesi ning lehvitasid tuttavatele.

Kaks esimest rida olid tyhjad, Roku teadis rààkida, et esirea seleebritid pidavatki kòige viimasel hetkel saabuma.
Nii juhtuski. Viimasel hetkel enne etenduse algust saabusid soliidsed vanahàrrad halli hiirt vòi beezhi seina meenutavate kaasadega (typaazhilt kas koduperenaised vòi vàikefirma raamatupidajad). Roku tundis yksikud kodanikud àra, olevat olnud lugupeetud pankurid. Yldsegi Roku oli ooperi suhtes skeptiliselt meelestatud, sest La Scalasse pidavat itaallased tulema selleks, et àgedate pankuritega àriasju ajada ja terve etenduse aja pidavat itaallased ootama ja mòtlema, et kellega nad vaheajal suhelda tahavad.

Etendus oli suurepàrane, kui mitte òelda, et vaimustav. Tagasihoidlikult vòiks lausa òelda et yletas kòik mu ootused. Esimene vaatus sai liiga kiiresti làbi. Sama juhtus teise ja kolmandaga. Lauljad olid tipptasemel, samuti orkester, lavakujundus, heli, tantsijad ja yldse kòik, mis yldse tasemel saab olla. Ma pole kunagi midagi nii tàiuslikku ja ilusat nàinud.

Kyll aga jài mul tabamata yks oluline puudus, mis itaallastest publiku hààlekalt protesteerima pani - nimelt lavastaja ja kandvaid rolle laulvad kodanikud olid kòik vàlismaalased. Sellega seoses hakkas osa publikust tagasiside andmise hetkedel lauljatele lausa solvanguid karjuma. Hiljem Roku selgitas, et lauljad olla hààldusreeglite vastu eksinud. Umbes, et paar korda 'i' asemel òelnud 'e' vòi vastupidi.
No ma ei tea, minu arvates vòiks kyll nagu tolerantsem olla. Ma pakun, et ooperilauljat hinnatagu hààlematerjali ning ajakirjanikku grammatikareeglite jàrgimise pòhjal, mitte vastupidi. Kritiseerijad vòiks ise proovida kolm tundi tàiuslikus briti inglise keeles mingit teost ette kanda. Ytleme, et teeks nàiteks sellise mòònduse, et tulemust ei pea ette kandma ooperivormis. Isegi sel juhul ei saaks keskmine itaallane hààldust paika ka peale seda, kui on viis aastat harjutanud.

Yldse osutus ooperiskàik lingvistilises plaanis vàga harivaks. Nimelt Roku selgitas meile abivalmilt, mida ooperi nimi tàhendab. Ooperi nimi tuleb sònast ‘traviare’, mis tàhendab slàngis suguyhte sooritamist. Seega ‘la traviata’ tàhendavat naisterahvast, kellega on vastav tegevus aset leidnud (‘làbitòmmatu’?).
Jah, las need ooperite pealkirjad jààgu parem tòlkimata.

2 commenti:

Itaaliast sõltuvuses ha detto...

Käin Itaalias keskmiselt kord kuus. Kunagi ei ole lennuk hilinenud, alati olen lennujaama jõudnud siis, kui olen planeerinud. Kohvrid pole kunagi kaduma jäänud. Alati on bussid liikunud vastavalt plaanile. Ummikutes pole istunud. Hotellibroneeringud on alati kehtinud. Kehtis ka mustalt turult ostetud "La Traviata" pilet "La Scalas". Ühessegi jamasse pole sattunud, pole väiksematki probleemi tekkinud peale villide varvastel, mille vastu sain apteegist abi pühapäeval (!) Mõtlen nüüd, kas minuga on midagi korrast ära... või ei ole see Itaalia, kus ma käin?

Katu ha detto...

mm... ee... julgen arvata, et sa kàid pòhja-itaalias?