Moodne Itaalia Naine

Moodne Itaalia Naine peab kindlasti omama maakaardiga kàekotti. Ma arvan, et 90% itaallannade elu kaks pòhilist unistust on abielluda enne kolmekymnendat eluaastat ja saada see maakaardiga kàekott. Ylejàànud 10% on need, kes elavad Milaanos vòi on vàlismaale tòòle làinud ning kellel on maakardiga kotist ja abiellumisest enam-vàhem pohui. Need kònealused kàekotid on hinnaklassilt kallimad kui nàiteks Francesco Biasia vòi Furla, aga uskumatult fantaasiavaese disainiga. Kollektsioonid pole vàhemalt viimase kolme aasta jooksul òieti muutunud.

Sygis-talvel 2007 ei vàljunud Moodne Itaalia Naine kodust, kui polnud jalga ajanud itaallanna kohustuslikke moe-elemente, milleks seekord on pòlvpuksid ja kauboisaapad. Ma isiklikult pole kuskil minu poolt kylastatud riikides ega ka moeajakirjades nàinud, et kauboisaapad eriti moes oleks, nii et ei oskagi selgitada seda siinset kauboisaabaste fenomeni.
Pòlvpykste ja kauboisaabastega paneb moodne itaallanna kokku ilusa lyhikese mantli. Erinevalt maakaardiga kottidest ja kauboisaabastest on mantlid tihtipeale imetlusvààrselt ilusad, huvitava disainiga ja kvaliteetsest materjalist. Mantli all peab olema pikk kampsun vòi t-sàrk suure vòòga. Kui pikka kampsunit vòi t-sàrki pole panna, on kaputt.

Moodsate soengutega on Itaalias selles mòttes kasin, et on valida kahe vahel – pikad ja lyhikesed. Kui on pikad juuksed, siis peavad need olema ronkmustad ja sirgendatud. Kui on lyhikesed juuksed, siis need peavad olema lòigatud nii nagu on praegu Vicktoria Beckhamil. Victoria Beckhami uuest poisipeast ei pààsenud minagi. Nàiteks kui ma oma vastselt lyhikeseks lòigatud soenguga làhemalt tutvuma hakkasin, leidsin, et minagi olin enne lihtsalt Katu, aga nyyd olen Victoria Beckhami copycat.

Muide ma avastasin meeldivalt teravmeelse Itaalia moekriitiku blogi. Autor jàlgib tànaval tema arvates halvastiriietatud naisi, pàrast joonistab neist pildi ja kritiseerib pàris vaimukalt http://www.malvestite.net/ . Itaalia keeles muidugi. Nalja pàrast vaatasin, kas leian, aga ei leidnud sealt blogist yhtki sellist kriitikaobjekti, kellel oleks maakaardiga kott, ilus mantel, pòlvpyksid ja kauboisaapad.

Mamma mia! Sa tahad VABATAHTLIKULT loobuda kàiguvahetamise ròòmust?!?!*

Nyyd tahaksin oma ehitusblogis teile kirjutada hoopiski sellest, kuidas on edenenud Itaalias auto ostmine. Seegi seiklus pole mòòdunud nii, et poleks kogunenud ohtralt materjali blogi jaoks.
Aga alustame algusest, ehk jaanuari esimestest pàevadest.

Alustuseks kysisin Rokult, et kust ma leiaks sellise veebsaidi, kus saaks nagu auto vàlja valida ja siis pàrast vaatama minna. Roku kuulas mind leebe huviga (umbes nagu siis kui ma e-valimistest ja mobiilsest parkimisest rààgin). Ytles, et sellist asja pole olemas. Kòige rohkem haitek variant oleks ajakiri osta, kus on pakkumised sees, aga itaallased yldiselt eelistavad autopoode IRL kylastada, òpetas ta. Muide hiljem tòò juures Simona juhatas mind yhele auto24 tyypi saidile. Seal myyakse ainult Rooma piirkonnas saadaolevaid autosid, peamiselt fiatte ja veebileht nàeb vàlja nagu ajalehe ‚Soov’ trykiversioon.

Me Rokuga ajakirja ei viitsinud osta, niisiis sòitsime kohe Lancianosse autopoodidesse. Sellega pidime kella neljani ootama, sest kl 13 – 16 on kòik poed kinni.

Làhteylesanne oli selline, et otsime kasutatud autot, mis oleks automaatkàigukastiga (sest ma ei oska hàsti tòusude peal manuaalkastiga kohalt vòtta), vàikest (et Roomas parkima mahuks), diiselmootoriga (Itaalias on bensiin kallis) ja eelarve oleks max 10KEUR. Kes te juba pikemat aega Itaalias elate, juba irvitate. Ma tean kyll.

Esimene katse - Lancia esindus (Lancia on ainult Itaalias eksisteeriv autobrànd, kes teada tahab).
Meid vòtab vastu Vàga Vana Mees, roosas kashmiirsviitris. “Ei, automaatkastiga autot ei ole. Meil on siin yks uus Lancia Ypsilon, automaatkastiga.” Auto on aus – metallikvàrv ja mp3 màngija, tòepoolest automaatkastiga, 1.4l bensiinimootor ja yllatavalt ruumikas seest.
Pidulikult vòtame VVM laua ymber istet, arutleme maast ja ilmast, samal ajal koostatakse kollasele paberile hinnakalkulatsioon. Tulemus – 15 KEUR. Vana Mees muide vestles ainult Rokuga, kuigi kogu aeg oli juttu, et mulle on autot vaja. Pàrast panin tàhele, et ka teistes kohtades oli nii – automyyjad naistega ei rààgi. Mingi erialane trikk vist.

Teine katse - kasutatud autode pood. Kivikòvaks geelitatud mustade lokkidega meesiludus: „Ei meil pole automaatkastiga autot. Pole kunagi olnud.”

Kolmas katse - kasutatud autode pood. Oranzhi velvetpintsakuga kiilakas keskealine:”Ei, kullakesed, meil pole automaatkastiga autot. Pole kunagi olnud ka.”
Teen tàhelepaneku, et autopoodides on temperatuud on kylmem kui òues. Umbes kaks kraadi.

Milles probleem, hakkasin ma pàrast kolmandat poodi pisut àrrituma. Siis ma ei teadnud olulist asja, mida ma nyyd tean.
Vàidetavalt myyakse kogu maailmas 80% uutest autodest automaatkastiga. Ainult Itaalia olla erand selles mòttes, et siin myyakse 80% uutest autodest manuaalkastiga.
Nimelt Itaallased on selles mòttes vastuolulised, et kàrutavad ringi oma 1.2l mootoriga igivanade Fiattidega, aga hinges on F1 piloodid!
Itaallase jaoks olla kàikude vahetamine justkui nauding – see andvat tunde, et auto on kontrolli all ja pealegi kàikudega pidurdamine olevat kirjeldamatu ròòm (Sic!). Mitmed itaallased on mulle vàitnud, et manuaalkastiga auto olla ka palju erksam, nàiteks kui on vaja kiiresti kohalt vòtta. Kusjuures enamik neist vàitjatest pole kunagi elus isegi mitte proovinud automaatkastiga autot. Ma isiklikult pole veel vàlja mòelnud, mis puhul oleks vaja ekstra kiiresti kohalt vòtta, vàlja arvatud siis, kui pangaròòvi kàigus kompanjon saagiga pangast vàljub ning on tarvis pògeneda.

Neljas katse - Fiat esindus (kuhu sisenen mòningase vòòristusega - mind on ikka kasvatatud, et Fiat pole auto). Kivikòvaks geelitatud mustade lokkidega sòstrasilm silmitseb meid uudishimulikult. ‚Mis automaatkastiga? Eeeeiiiii ole!’

Viies katse - kasutatud autod, sekka uued VWd, ja Seatid. Màekòrguse leti tagas istub ronkmustade kiharatega solaariumipruun tytarlaps, minu arvates on ta MSN-s. Trykib kàrmelt ja naeratab mahedalt. Ei usu, et sellise ilmega keegi kuu myykide raportit teeb.
Seisame.
Ootame.
Ootame ikka veel.
Tytarlaps tòstab kulmud: „Ja teie soovite...”
Roku: „Kas teil leidub automaatkastiga autot, vàiksemat, soovitavalt kasutatud?”
Tytarlaps trykib kàrmelt midagi. Klaviatuurilt silmi tòstmata teatab: „ Ei vist ei ole. Yldsegi mina pole myyja ja ei tea asjadest eriti. „
Roku segab tytarlast jàrjekindlalt, uurib et kust myyja vòiks leida.
Tytarlaps (samal ajal trykkides ja arvutile mahedalt naeratades):” Ta on siin kuskil. Vahest ootate.”
Teeme ettepaneku, et tuleme hiljem tagasi, kui myya peaks vàhem hòivatud olema. Tytarlaps noogutab arvutile. Mul tekib kiusatus piiluda tema ekraani, paraku on lett minugi jaoks pisut kòrge.

Kuues katse - Hyndai esindus ja kasutatud autod. Kaks meest vestlevad ròòmsalt, polegi òieti aru saada, kumb neist myyb ja kumb ostab. Kiikavad autode kapoti alla, vahetavad mòtteid. Hàngime ja igavleme, vaatame Hyndai Getz ja Accent infomaterjale. Tundub, et oleme nàhtamatud. Mul katkeb kannatus ja lohistan RQ poest minema.

Seitsmes katse – Citroen esindus ja kasutatud autod. Muhe vanaisa velvetpintsakus:”Ee... mm.... kasutatud autot automaatkastiga ei ole. Aga kas vòin teile ehk soovitada midagi uute autode seast?” Yllatusest rabatuna nòustume.
Vestleme maast ja ilmast ja sellest, kust Roku pàrit on ja nii edasi, vahepeal selgub, et saada oleks automaatkastiga C1, mootor 1.0. Loomulikult seda kohapeal ei ole, aga kui tellida, siis umbes kuu aja pàrast saaks. Istun sisse, ruumi on. Tòmban jalad ka sisse. Ikka on ruumi. Panen ukse kinni, vahi yllatust – jàtkuvalt mahuvad jalad àra. Olen positiivselt yllatunud ja unustan suures ròòmutuhinas sellegi, et kogu suguvòsa soovitab rangelt mitte osta autot vàiksema mootoriga kui 1.4.
Kysime hinnapakkuminst – 10KEUR. Vahepeal selgub muu jutu hulgas, et C1 on tegelikult ainult linnas sòitmiseks ja kiirtee, kus tuleb 130ga sòita, vòib C1-le vàljakutseks osutuda. Kuna ma pean tihti ka kiirteed kasutama, hakkame C3 poole kiikama. C3 on kahte varianti – 5 uksega tavaline ja 3 uksega glamuurne. Kuna kolme uksega variandi sisse on meisterdatud kompostsioon, mille kandvad elemendid on jòuluvana topis ja kingipakid, siis proovin 5ukselisse mahtuda. Mahun hàsti, aga imelikul kombel on ruumi pisut vàhem, kui C1s. Selle hind ca 13K. Vòtame broshyyrid ja lahkume. Oleks nagu midagi leidnud, aga mitte seda mida otsisime.

*Nii hyyatas onu Pepino, kui ma rààkisin, et otsin automaatkastiga autot.

Kultuurierinevused ehitusmaailmas

Kàisime Rokuga vannitubasid vaatamas.
Poodides hàngisid ostjad kuueliikmeliste gruppidena – noorpaar ja finantseerijad ehk mòlema asjaosalise vanemad. Noorpaar tavaliselt oli vaikne ja vanemad kàratsesid ning seletasid myyjale, mida tarvis on ja mis vàrvi ja palju maksma peab. Tihti vòis màrgata, et kòik asjaosalised rààkisid korraga valjuhààlselt – neli vanurit ja myya - see oli lòbus vaatepilt.
Kui Itaalias poliitikute teledebatte vaadata, siis on samamoodi, et teatud hetkedel rààgivad kòik korraga, kaasaarvatud saatejuht. Ma ootan alati huviga neid kohti ja sellepàrast on poliitikute teledebatid on mu lemmik-meelelahutusprogrammid siinsel telemaastikul.
Vannitoapoodides leidus ka neljaliikmelisi gruppe – noorpaar ja emad. Emad olid uskumatult puhevil – see on Itaalias suur asi, kui vòsuke abiellub. Nende kolmekymnendates aastates vòsukesed kòmpisid kàsikàes emade jàrel. Itaalias on selline ajalooliselt vàljakujunenud traditsioon, et noorpaar enne abiellumist koos ei ela, kyll aga hakatakse juba enne pulmi yhist kodu ehitama, et oleks kuhu elama minna nii kui sòrmused sòrmes. Kusjuures pulmi ja noorte koduehitust finantseerivad tavaliselt vanemad, missiis, et lapsed on tavaliselt abiellumise hetkeks juba nii vanad, et Eestis sama vanad inimesed juba hakkavad oma vanemaid toetama.
Yldsegi kui vannitoa teemalt taaskord hetkeks kòrvale kalduda, siis minu arvates on Itaalias ebaproportsionaalselt palju tòòtuid ja vallalisi kolmekymnendates aastates inimesi, kellele madre hommikuti sòògilaua katab ja telekapuldi kàtte toob. Sellest ma pole veel aru saanud, kas need laiskloomad on pigem depressioonis vòi hoopiski ònnelikud selle yle, et neil on lapsepòlv forever.

Vannitubade valimine oli vàsitav. Selgus, et Itaalias tuleb dushi alla paigaldada spetsiaalne plastmassist dushialus, mis kannab kaunist nime piatta doccia ja on vajalik selleks, et vesi àra juhtida. Minu arvates on see kole. Vihase vaidluse kàigus (mina vs teised) selgus, et Itaalias ei saa teha nii nagu Eestis tihti kohtab, et pòrand on ilusti plaatidega kaetud ka dushi piirkonnas. Mulle ei meeldinud see dushialuse mòte, sest palju ilusam ja minimalistlikum on, kui on ainult pòrandaplaadid. Vaidlesime dushialuse yle pikalt – kuni selgus, et Eestis laialt kasutatav tehnoloogia on Itaalias tàiesti pretsedenditu ja et idee poolest vòiks konstrueerida piatta doccia pòrandaplaatide alla, aga see olla hirmus kallis lòbu. Rokul hakkas pea valutama ja mul tuli janu. Piatta doccia debati vòitis Roku ja tòttasime baari apelsinimahla jooma.
Sauna mòttest yldse loobusin, sest saun maksab 4000 eurot + tòòraha ja ma pole yldse kindel, et itaallased oskavad sauna ehitada sama hàsti kui sauna eest kolossaalseid rahasummasid kysida.

Vannitoaga kultuurierinevused ei piirdu.
Nàiteks kui keegi kuuleb, et meil on plaanis parkett installeerida, siis tavaline reaktsioon on kiljatus, et hissand parkett on ju ilgelt pesante ja kuidas te yldse kavatsete puhastada seda parketti ja see làheb ju kohe koledaks teil. Nimelt Itaalias on levinud meetod katta pòrandad keraamiliste plaatidega, mis on vastupidavad ja lihtsad puhastada. Mulle isiklikult keraamilised plaadid ei meeldi, sest on kylmad ja mul on kogu aeg tunne, et viibin vannitoas isegi siis kui ma tegelikult ei viibi vannitoas.
Vahel olen tulnud kapist vàlja ja teatanud, et kuna meil tuleb avatud kòòk, siis ka sinna tuleb parkett. Vot nyyd ei jòua hala àra kuulata! Et hissand, aga kui vett maha làheb vòi toiduaineid, siis kòik parkett làheb ju koledaks! No mina isiklikult ei kokka nii, et pidevalt toitu ja vedelikke pòrandale pudeneb, on mu tavaline vastus.

Vannitoa pòrandakyte on ka uskumatult innovatiivne nàhtus. Kòik rààgivad, et pòrandakyte jah, aga pange ikka vannituppa radiaatorid ka. Pòrandakytte tegemine on ka ilgelt kallis, rààgitakse.

Muidugi alati ei ole ainult minu ideed need, mis kriitikatule alla jààvad. Nàiteks kòik castingul kàinud tòòmehed, ehitusspetsialistid ja Roku suguvòsa kàivad mulle peale, et on vaja ehitada eraldi tuba, kus on pesumasin ja kraanikauss riiete kàsitsi pesemiseks ja et kòòki tuleb teha sahver. Seni olen vankumatult vastu seisnud taoliste minu jaoks mittevajalike ruumide ehitamisele. Pesumasin vòib vabalt elada kòòki vòi vannituppa paigaldatud spetsiaalses kapis. Pealegi on tànapàeva pesumasinatel teadupàrast ka kàsitsipesu programm ja yldsegi toit pannakse tànapàeval kylmkappi, mitte sahvrisse. Ka ei kavatse ma pidada korteris sadat kilo oliive ja kahtkymmet seakintsu, millest yle talve elada. Milleks sahver? Vot nende loogiliste mòtteavalduste peale ei oska keegi enam midagi òelda, kuigi on nàha, et vestluskaaslase arvamus ei muutu karvavòrdki. Pean hoolega silma peal hoidma, et ehitusmees salaja sahvrit ei meisterda.

Kaks tykki on veel puudu

Mul on siin yks uuring hetkel kàsil.
Kòik itaallased, keda ma tunnen, pritsivad tuld, tòrva ja rahvakeelseid variatsioone mehe reproduktiivse organi nimetusest, kui Silvio Berlusconit mainida.

Ma erilise diplomaatilisusega ei hiilga, niisiis kysin tihti vestluskaaslaste kàest, et nòme mees kyll, aga muidu kelle poolt sina valisid 2001.aastal. Kusjuures nàib justkui mitte keegi poleks Silvio poolt hààletanud!
Teisest kyljest jàllegi, vahepeal nuhkisin vàlja, et 2001 aasta valimistel hààletas Silvio (tàpsemalt vist siiski paremtsentristlike parteide liidu) poolt 14.409.683 inimest. Niisiis mul on tekkinud kognitiivne dissonants, et miks ma yhtegi veel nàinud ei ole neist 14,4 miljonist inimesest, sestap - sportliku hasardi ja dipolomaatiliste oskuste puudumise tòttu - kysingi sobival hetkel kòigi tuttavate itaallaste kàest, et kuule ega sina juhuslikult 2001.aastal Berlusconi poolt ei hààletanud.
Eesmàrk on leida vàhemalt 3 inimest, aga seni polnud yhtki leidnud.

Ykspàev seisime jàlle Roomas keset ummikut (òigemini auto seisis ja meie istusime). Mul tuli korraga uuring meelde ning kysisin Roku kàest, et kuule ega sina juhuslikult pole Berlusconi poolt hààletanud. ”Hààletasin jah, mis siis!” tuli kiire vastus. Oo... olin yllatusest tumm. Sihtmàrk otse mu silme all olnud olnud kogu aeg! ‘Ja ma ei taha poliitikast rààkida yldse mitte!’ teatas Roku kategooriliselt, kui asusin tòde vàlja kaevama, et mis motiiv ajendas teda Berlusconit valima ja nii edasi.

Hiljem Roku avanes. Rààkis, kuidas poliitililine kapist vàljumine ykskord tema armuelule hàvitavalt mòjus.
Nimelt olla tal olnud làhedane suhe yhe neiuga. Korraga olid valimised jutuks tulnud ja et kes keda valis ja nii edasi. Roku olla halba aimamata neiut teavitanud, et hààletas Berlusconi poolt. Neiu (kes juhtumisi olla olnud veendunud vasakpoolne) oli hakanud selle peale Rokut kàte ja jalgadega peksma ja karjunud, et Roku on vastustundetu pàtt, kodumaale hàbiks ja muud sellist. Roku, olles taiplik ja endise jalgpallurina yhtlasi ka kiirete jalgadega mees, jàttis poliitikahuvilise neiu kàbedalt maha.

Naistepàev

Yks hommik, nagu tavaliselt, sòidame Rokuga koos tòòle.
Gigantne Telekomifirma ja Roku Tòòandja asuvad làhestikku, mistòttu Roku toob mind nyyd ilusti tòòle hommikuti. Òhtuti tuleb mulle jàrele ja siis làheme koju vòi restorani. Vot selline nummi autojuht on.

Yhesònaga, sòidame tòòle ja mis ma nàen – kòik autoaknapesijad on àrimudelit muutnud. Harjad-lapid kadunud ja mehed myyvad hoopiski mimoose. Nonoh, akende pesemine ei tasunud àra, targutasin mina. Oi-oi, haaras Roku korraga peast kinni - Tàna on ju naistepàev! – ja kinkis mulle ilusa kosmiliselt làkiv-hòbedasse plastikusse pakitud mimoosi, mille ta sealsamas aknapesijalt ostis.

Aga kuidas Itaalias naistepàeva tàhistatakse?
Kui naistepàeval hommikukohvi jooma làksime, kysisin kòigi kàest, et kuidas on òige Itaalias naistepàeva tàhistada. Simona ja Silvia rààkisid, et Itaalias kingitakse naistepàeva puhul naistele mimoose ja òhtul làhevad naised isekeskis restorani. Kuna mehed kòik teavad, et naised làhevad restorani, siis mehed làhevad ka ja seetòttu on naistepàeval restoranides meeste ja naiste laudkonnad, teadis rààkida Luca. Stella ytles, et àrksamad naised làhevad naistepàeval mees-strippareid vaatama. Luca tàpsustas, et need on need naised, kellel midagi muud teha pole (tòlk. ei ole abielus).

Òhtul làksime restorani Stella, Silvia ja Elisaga. Restoranis olid ainult naiste laudkonnad ning 1M+1N laudkonnad. Meeste laudkondi polnud seekord. Stella sòi esimest korda elus toorest kala.

Kaua kestab kultuurisokk keskmiselt?

Esiteks mu suhtumine kommunistidesse on sama, mis vampiiril kyyslauku.
Teiseks hirmul on suured silmad eksole.
Kolmandaks olen seni ainult Eesti telekomifirmasid kylastanud ning selle pòhjal kujundanud vahest globaalses plaanis pisut naiivse seisukoha, et telekomifirmad, need on òiged innovatsiooni ja tehnoloogilise progressi lipulaevad, mis nooblitesse hoonetesse ryytatult kòrguvad vààrikalt ja kindlustunnet tekitavalt meie majandusruumi kohal.

Igatahes pakub Gigantne Telekomifirma, kus me, konsultandid, nyyd igaveseks ajaks oleme mààratud tarkvara juurutama, mulle selliseid yllatusmomente, et olen tihti kònevòime kaotanud ning mitmeks pàevaks mòttesse vajunud.

Gigantse Telekomifirma sissekàigu juures on yleval ametiyhingute plakatid, mis kutsuvad yles liituma ja yhiselt ròhujate kapitalistide vastu vàlja astuma. Kòige suurem plakat teatab ‘LAVORO, la vera RICCHEZZA del PAESE!’ (tòlk: TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS!). Niisiis, igal hommikul, kui tòòle tulen ja oma kaardi làbi masina libistan, tuletatakse mulle meelde, et TÒÒ on MAA tòeline RIKKUS. No ma olen taolisi loosungeid lapsepòlves pàris tihti nàinud, nii et mind sellised teated ei motiveeri. Hea vàhemalt, et nad pole kirjutanud 'TÒÒ teeb vabaks', tuli mul ykshommik vallatu mòte, kui sellest plakatist mòòdusin.
Sissepààs, valvuriputka ja kaardilugejad nàevad vàlja nagu Londoni metroo. Nagu Londoni metroo sissekàigus, on siingi pisut prygi pòrandal. Vahest selleks, et atmosfààri tuunida rohkem ‘1984’-hònguliseks?

Gigantse Telekomifirma Hoone on hiigelsuur ruut. Keskel on vàiksem ruut, mis on haljastatud minimalistlik-tehnokraatlikus vòtmes. Kui puud ei segaks, vòiks selle vàiksema ruudu peal vabalt rokk-kontserte vòi massimiitinguid korraldada umbes 50 000-le inimesele.

Hoonet esimest korda seestpoolt silmitsedes teatasin eksimatult, et see on ehitatud kaheksakymnendatel aastatel. Hilisemal kontrollimisel selgus, et mul oli òigus. Maja vanust pole raske mààrata, sest interjòòr on àravahetamiseni sarnane nòukogude aja ministeeriumitega. Mòòbelgi on hoonega samast ajastust. Kogenumad konsultandid teavad rààkida, et maja selles osas, kuhu prolesid ei lasta ja elutseb direktsioon, olla moodne interjòòr. Meil pole veel kliendi esindajatega kohtumised alanud, nii et ei oska seda kuuldust kinnitada ega ymber lykata.

Ykspàev jalutasime piki koridori sòòkla poole. Siin on pikad ja tàpselt yhesugused koridorid, kus tubade tumepruunid plastmasskàepidemetega yksed on reeglina suletud. Sellepàrast me làheme alati kòik koos sòòma vòi kohvi jooma, sest kui yksi minna ja àra kogemata àra eksida, kulub tunde, et ilma GPS-seadmeta òiget teed leida.
Niisiis, jalutame sòòkla poole. Korraga nàeme – yks uks on avatud. See, mis toast paistis, oli kòige ootamatum asi, mida kontoris vòi - vàhe sellest – telekomifirmas vòib kohata.
Tihedalt tàissuitsetatud ruumis (Itaalias on suitsetamine siseruumides keelatud, muide!) hàngisid umbes 10 sinistes tunkedes meest. Màngisid kaarte ja naersid myrinal. Seinal oli juba tuttav plakat (TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS). Mòtlen siiani, et kas see oligi kurikuulus ametiyhingujuhtide koosolek vòi mis.

Tihti mòtlen Itaalias, et mina, Ida-Euroopa odav tòòjòud, olen oma b-kategooria banaanivabariigist tryginud siia tsivilisatsiooni hàlli. Tulnud rikka ja igakylgselt arenenud Euroopa Liidu riigi marjamaale vanade olijate tòòkohti àra vòtma ning òppima, kuidas kahvliga syya*.
Ma tean kyll, et riigi arengutaset ei saa hinnata paljalt selle pòhjal, kui liberaalne on maksusysteem vòi kui palju on moodsaid maju vòi kui suur hulk populatsioonist arvutit kasutab, vòòrkeeli rààgib ja e-hààletab. Aga Itaalia igapàevast elukeskkonda kogedes ja Eesti elu meenutades on mul liigagi tihti tunne, et olen sattunud arenenud riigist mingisse kummalisse latiinobanaanivabariiki, kus pangakonto avamise kàigus kirjutatakse mu nimi ruudulisse kaustikusse, inimesed loobivad prahti kuhu juhtub ning valida on selliste poliitikute vahel nagu Prodi ja Berlusconi. Jumal tànatud, et siin vàhemalt pàike paistab ja osatakse hàsti syya teha ja edevaid riideid valmistada.


*Huvitaval kombel itaallased eelistavad ainult kahvliga syya, samal ajal kui mina noa ja kahvliga makarone ja kòògivilju nysin.

Pòhi ja lòuna

Mòttetus Màgilinnas tòòtasin ma koos lòuna-itaallastega ega jòudnud àra imestada, kuidas me iga tund kohvipausi pidasime ning kuidas meil lòunad peaaegu kahetunniseks venisid, sest oli vaja òues jalutada ja suitsetada vòi suitsetajatele seltskonda pakkuda.
Kòige imevààrsem oli minu arvates aga see, et tòòpàeval polnud kunagi òiget lòppu. Harva sai enne yheksat òhtul tehasest lahkuda. Tihti oli vaja oodata mingit meili, ilma milleta ei saanud mingit raportit kokku panna. Tavaliselt raportit oli vaja jàrgmise pàeva hommikuks ja vajaliku meili tàhtaeg oli pàeval kl 2, aga see ei saabunud iialgi enne poolt kaheksat òhtul.
Kui ei tulnud meili oodata, pidime ootama ylemus Fabiot. Ylemus Fabio oli ààrmiselt sympaatne ja intelligentne mees. Noh aga olla inimene tàhendab olla ebatàiuslik olend. Nàiteks ylemus Fabio eripàra oli see, et tal oli kombeks projektimeeskonnaga leppida òhtul umbes kella viieks-kuueks koosolekuid kokku ja siis paar tundi hiljaks jààda. Tavaliselt siis kodanikud ootasid kannatlikult kuni ylemus tuli. Keegi ei teadnud kas ja millal ylemus tuleb. Aga mitte keegi ei làinud òhtul tòòlt àra enne, kui ylemus Fabio saabus. Vahel juhtus, et ylemus saabus kell 9 paiku ja ytles, et ah mis siin ikka, tànaseks lòpetame ja kyll me homme rààgime neist asjadest.
Seepàrast juhtus tihti, et nàiteks M ei saanud trenni minna vòi S-l jài àra deit màgilinna-poisiga, sest tuli ylemust oodata. Minu meelest oli see òhtune ylemuse ootamine kummaline ja àrevusttekitav traditsioon, aga ootasin tàpselt samamoodi nagu teisedki, sest ma austan kohalikku kultuuri ja tahan karjààri teha.

Tàna olen tilluke mutrike hiigelprojektis, mis leiab aset hoomamatu suurusega telekomifirmas. Projektimeeskond koosneb peamiselt pòhja-itaallastest ja vòin kinnitada, et kòik, mida itaallased rààgivad Lòuna-Itaalia ja Pòhja-Itaalia hiiglaslikest kultuurierinevustest on osutunud tòeks! Erinevus on tuntav. Meil on pàevas vaid kaks kohvipausi, mis toimuvad nii kiiresti, et kui viimane inimene masinast kohvi vòtab, on esimesed juba valmis àra minema. Lòunat sòòme sipsti! ja tòòlt lahkume vara – juba umbes poole kaheksa paiku òhtul. Keegi ei suitseta, nii et suitsupause polegi. Mis mind eriti yllatas oli see, et projektijuht andis juba esimesel kohtumisel ootamatult loogilisi selgitusi projekti eesmàrkidest, ajakavast ja vòtmeisikutest. Yhesònaga, tagasi Euroopas!

Telekomifirmas on blogger.com ja skype àra keelatud. Kannatan vòòrutusnàhtude all.
Kas suudate yldse mòista, milliseid kannatusi peab làbi elama inimene, kes on kaotanud kodumaa ning vòimaluse blogida ja skaipida?!
/allakirjutanu lahkub nuuksudes/

Borat

Viimasel òhtul enne Eestist àrakolimist kàisin Borati filmi vaatamas. Kinos inimesed naersid valju hààlega. Kui lòpus nàidati pingviinijààtist limpsivat Ingrid Tònistet, làbis saali ròòmus àratundmiskahin ja naerukihin.
Peale filmi kogunesime sòpradega làhedalasuvas pubis ja vahetasime muljeid, et oli pisut tobe film, aga yldiselt vòttes naljakas ja idaeurooplasele àratundmisròòmu pakkuv.

Eile kàisime Rokuga Borati filmi vaatamas. Minu huvi oli nàha, mis ime làbi on vòimalik dubleerida itaalia keelde idaeuroopa aktsendiga inglise keelt ja Ameerika kultuurikonteksti. Roku huvi oli nàha, mis imefilm see on, mille reklaame on tàis 80% Roomas asuvatest vàlireklaampindadest, kus on kujutatud vuntsidega mees neoonrohelise pàevitustrikooga ja kirjutatud et film on vòitnud GuldKloobuse ja on Oscari kandidaat.

Vàljume kinost. Roku on vait nagu muumia. Kysin, et no kuidas film meeldis. Roku on ikka vait nagu muumia. Autos Roku avanes. Teatas, et see film oli brutissima (tòlge: kòige inetum asi ever) ja et tal on vastik olla ja et me kunagi enam ei làheks selliseid filme vaatama ja yldsegi, mis on selle lolli filmi point ja et Itaalias ei tehta juutide yle nalja. Poleks ma Borati-filmi originaalkeeles nàinud, arvaksin samamoodi nagu Roku.

Oleks ma poliitik, siis mu valimisprogrammi kandev punkt oleks, et filmide originaalkeele dubleerimine tuleb àra keelata.

Esiteks on hààlekasutus nàitlemise oluline element.
Kui nàitleja hààl maha keerata ning selle asemel keegi teine tema rààgitud teksti peale loeb, on see nàitleja professionaalsuse yle irvitamine ja tema tòò viljade peale kusemine.

Teiseks kaob dubleeritud filmi vaataval inimesel vòimalus mòista filmi kultuurikonteksti.
Vòtame lihtsa nàite.
Borati-filmi itaaliakeelses versioonis oli kyll tàpselt tòlgitud see jutt, mida neegrid rààkisid (‘brother’ oli tòlgitud ‘fratello’ jne), aga see tòlge oli sisutu, sest neegri jaoks tàhendab ‘brother’ midagi muud kui itaallase jaoks ‘fratello’. Pealegi rààkisid kòik neegrid enam-vàhem samamoodi nagu Borat, samas kui filmi originaalversioonis rààkisid neegrid ikkagi korraliku afro-inglise keelt ja Borat idaeuroopa-inglise keelt ja valged ameeriklased ameerika-inglise keelt.
Vòtame teise lihtsa nàite - ‘the pursuit of happyness’.
Filmi làbiv liin on see, et peategelane tuletab lasteaiakasvatajale meelde, et ‘happiness’ kirjutatakse i-ga, mitte y-ga ja palub lasteaia nimes kirjaviga àra parandada. Peategelase sellekohased mòttearendused annavad vaatajale màrku tema pyydlemisest parema poole; soovist vòidelda vaimse ignorantsusega ja seda ka piiratud vòimaluste tingimuses; nàitavad, et inimene vòib olla vaene, aga ei pea olema harimatu. Pealegi on ‘happyness’-liin vajalik filmi pealkirja mòistmiseks. Mis aga juhtus dubleeritud versioonis? Filmi nimi on ‘ricerca di felicità’ (ònne otsingud) ja itaalia keeles nààgutamine selle yle, et inglise keeles ‘happiness’ kirjutatakse i-ga oli tàiesti mòttetu ja ebavajalik.

Kolmandaks kaob teravmeelsete mòttevahetuste ja sònamàngude tegelik sisu vaataja jaoks tàiesti àra, sest sònamànge ei ole vòimalik tòlkida teise keelde nii, et nalja mòte sàiliks.

Neljandaks ei yhildu nàitlejate suuliigutused ja see tekst, mida peale loetakse.

Viiendaks kaob vaatajal vòimalus harjutada vòòrkeele kuulamist.

Kuuendaks rààgivad Itaalias kòikide dubleeritud filmide nàitlejad enam-vàhem sama hààlega. Pakun, et yldse kokku on nàiteks umbes 10 inimest, kes Itaalias kòikidele dubleeritavatele filmidele hààlt teevad.
Yhesònaga – nii nagu Itaalias ‘Intimissimi’ pesupoodide ketis on rinnahoidjate suurused vaid 1 ja 2 ja 3 ja 4, pakutakse filmides kuulata pòhiliselt vaid lapse hààlt, naise hààlt ja mehe hààlt. Loomulikult on ka mòningad variatsioonid – nàiteks vana naise hààl ja noore naise hààl. Aga point jààb samaks - itaalia keelde dubleeritud filmides rààgivad kòik vanad naised tàpselt yhesuguse hààlega.

Seitsmendaks on tobe, kui pingviin rààgib itaalia keeles, aga korraga hakkab laulma – hoopis teistsuguse hààlega ja inglise keeles (‘happy feet’).

Nàdala lubadus - edaspidi vaatan itaalia keeles ainult Itaalia filme.

Tòòmeeste casting

Ma pole kunagi elus pidanud tòòmehi otsima. Nii et ma ei tea, kas Itaalias on tòòmehed samasugused nagu Eestis vòi on meil lihtsalt vedanud harukordselt vàrvikate tyypidega.

Esimese tòòmehe-kandidaadi saabumisest andsid màrku Roku isa energilised hòiked, mis laupàeva hommikul kella kaheksa paiku kandusid esimeselt korruselt kolmanda korruseni (kus me Rokuga magame). Mòtlesin, et on maavàrin vòi tulekahju.
Selgus aga, et paanikaks pole pòhjust. Olla saabunud onu Giustino, kes on ametilt seinameister. Nyyd làks kiireks! Enne kui jòudsin pea padjalt tòsta, oli Roku juba riides ja valmis Francavillasse sòitma, et onu Giustinole objekt ette nàidata. Kuni ma kohvi neelasin ja kutid òues hàngisid, selgitas Roku ema, et onu Giustino olla nende majas 25 aastat tagasi sisetòid teinud ja ta on vàga tubli ja tàpne mees ja oleks hea kui me ta valime, sest sugulasi tuleb toetada. Sain ka ylevaate, mispidi onu Giustino sugulane on, aga ei màleta enam tàpselt. Igatahes see on kindel, et 25 aastat tagasi oli onu Giustino juba varases keskeas ning tol laupàevahommikul arvutasin ta vanuse vàlja sellise valemiga

Varane keskiga + 25 aastat = onu Giustino vanus veebruaris 2007

Kui objektile saabusime, vàsis onu Giustino pisut àra kolmandale korrusele ronimisest. Muretsesin, et kuidas ta edaspidi tòòriistakastiga kolmandale korrusele ronib. Meil ju lifti pole. Onu hingeldas pisut, aga siis vaatas ja mòòtis kàrmelt seinad yle ning enne lahkumist esitas sydamest-sydamesse kòne. Nimelt kui onu Giustino Roku vanematele maja ehitas, oli Roku pisike poisiklutt. Nyyd, kui onu Giustino kuulis, et pisike Roku on nyyd suureks meheks kasvanud, naise leidnud ja hakkab kodu ehitama, jàtnud onu Giustino kòik muud tòòd kus see ja teine, et saaks pisikesele Rokule kodu ehitada, kus hakkavad suureks sirguma meie blondid lapsed. Onu Giustino ytles hinna ka – 15 tuhat eurot, lahkusime teineteisest sydamlikult.
Ma Itaalia hinnatasemega kursis ei ole, nii et avaldasin vabalt Rokule arvamust, et 15K on koletislik summa seinatòòde ja parketi installeerimise eest. Rokugi pole ehitustòòde hindadega kursis ja avaldas samuti arvamust, et nii palju meil kyll pole raha, et selle teenuse eest 15K maksta.

Pyhapàeva hommikul kella kaheksa paiku virgusime taas Roku isa ergutavate hyyete peale. Olla saabunud onu Rocco, seinameister. Miks kòik onud nii vara àrkavad Itaalias? Onu Rocco on palju rohkem sugulane, kui onu Giustino ja tal oli enne pensionile minekut Pescara suurim ehitusfirma, sain ma teada Roku emalt nende sekundite jooksul mis kulusid kohvi allaneelamiseks. Onu Rocco oli huvitav mees – hàsti pisike ja yrg-vana, ebaproportsionaalselt pikkade kàtte ja suurte kàmmaldega. Ma arvan, et vajaliku pikkusega kàed on tal arenenud aastatepikkuse seinameistri-karjààri jooksul, sest ta ju lyhike ning ilma pikkade kàteta ylataks ainult poole meetri kòrguseid seinu ehitama. Sòitsime Francavillasse. Onu Rocco vaatas objekti yle ja lahkus. Ma kòike tàpselt ei jàlginud, sest kui tulevase kòògi ròdu inspekteerisin, lehvitas teiselt ròdult ròòmus naabritàdi. Lehvitustseremooniale jàrgnes tutvumine ja mòttevahetus, mille tulemusena jòudsime jàreldusele, et nii sooja talve pole Itaalias tòepoolest tykk aega olnud. Hiljem Roku ytles, et onu Rocco tahab saada 100 eurot pàevas. Otsustasime, et valime onu Rocco.

Lòunalauas hakkasid Roku vanemad selgitustòòd tegema, et pole vaja ehitada garderoobituba. Nimelt Rokul on unistus, et peab olema garderoobituba, kus on sàrgid ja ylikonnad reas rippumas ja kingad vaatamiseks vàlja pandud, justkui poes vòi seleebritite kodudes, nagu me kòik MTV vahendusel teame.
Roku vanemad òpetasid, et àrge hakake selle garderoobitoa pàrast seinu lòhkuma ja parem laske onu Robertol teha suur garderoobikapp magamistuppa. Roku vaidles vastu, mina olin kuss. Mul polnud pòhjust garderoobitoa vastu olla, sest meil on Rokuga poliitiline kokkulepe, mille kohaselt mina olen nòus garderoobitoaga ja tema on nòus, et kòòki tuleb parkettpòrand ja vannituppa pòrandakyte.
Muide, saun jààb àra, sest kolme erineva hinnapakkumise kohaselt on sauna maksumus ca 4000 eurot. Mis Eestis tavaline, on Itaalias pretsedentitu ja hirmkallis.
Roku vanemad ei olnud kerged vastased, kutsusid kohale onu Roberto.
Onu Roberto olnud noorena silmipimestavalt kaunis latiino-mees. Ykspàev peale Teist Maailmasòda emigreerus ta Kanadasse paremaid vòimalusi otsima. Naine ei olnud nòus koos kahe lapsega Kanadasse jàrele kolima ja nii saigi onu Robertost Kanadas kuulus kapimeister ja latiinolaver. Kui ta vanaks jài, jàttis oma Kanada pruudid sinnapaika ja naases Itaaliasse. Need infobitid jagas mulle Roku, kuni me onu Roberto 1964. aasta Alfa Romeo jàrel kappe vaatama kihutasime.
Onu Roberto demonstreeris vanainimeseliku pòhjalikkusega garderoobikappe ja verandat, mis ta oli ise ehitanud. Kapid olid yllatavalt nooblid. Kihutasime objektile. Onu Roberto vòttis asjatundlikult mòòdud, joonistas pòrandale punased jooned ja oli muidu muhe. Leppisime kokku, et me garderoobituba ei ehita ja onu Roberto ehitab meile kaks suurt garderoobikappi – yhe magamistuppa ja teise sellesse tuppa, kus hakkavad tulevikus meie blondid lapsed elama. Muuhulgas informeeris onu Roberto meid ààrmise peenetundelisusega, et seinameister Rocco olla.. mitte eriti preciso. Mul tekkis kohe hirmus kahtlus - kui ikka itaallane ytleb, et seinameister pole eriti preciso, siis on eeldatavasti ilge soss-sepp.

Jàrgneval nàdalavahetusel oli Roku jòudnud otsusele, et garderoobikapi asemel tuleb ehitada ikkagi gareroobituba ning kohtasime pisut pretsedentitut tòòmeest.

Eelnevalt Roku selgitas, et Enzo olla tema lapsepòlvesòber, tal on oma firma ja ta on pàdev ehituse kysimustes.
Niisiis, seisame Rokuga tànaval, ootame lapsepòlvesòpra. Korraga vaatan ja ei usu oma silmi. Piki kitsast tànavat làheneb Itaalia kontekstis tàiesti ebatavaline sòiduk – Mitsubishi Pajero! Vàhe sellest – sòiduk peatub meie làhedal ja sealt vàljuvad – krapsti! – jalad. Làikiv-mustades maonahatekstuuriga kauboisaabastes. Saabaste kylge oli installeeritud ellutòusnud Elvis ise!

Selle aja peale oli juba aru saada, et Ellutòusnud Elvis ongi oodatud tòòmees. Tòele au andes tuleb tunnistada, et kitarr oli puudu ja ta ei tòmmelnud yhe jalaga. Aga tal oli soeng tàpselt nagu Elvisel. Kyll pisut hallinev, aga selle-eest puffis ning soenguseadmisvahenditega fikseeritud, nii et ykski karv ei kòikunud tuule kàes. Vaid soengust oleks piisanud, et mu glamuuriradar àrevalt plinkima panna.
Oli nàha, et Elvis-tòòmees polnud mingi lihtne prole! Ta kandis musti sarvraamidega ja ohtrate Gucci logodega kandilisi prille, lillatoonilist kashmiirkampsikut (mille alt paistsid harmoneeruvas hallikas toonis kashmiirkampsun ja tisside kontuurid). Jalas olid tal tàhelepanuvààrsed hòbeneetidega mustad teksad. Selle piirkonna ulatuses, kus pyksid on veel ainsuses, ilutses massiivne valge-kollasekirju lukk. Selle luku kohta pàrast Roku ytles, et ta olla esiti arvanud, et lapsepòlvesòbral on pyksilukk lahti. Tàpselt nii nàgid need teksad vàlja.
No mind vòttis see tòòmees òhku ahmima. Paraku polnud Elvis-tòòmehe ymbruses eriti òhku, mida ahmida. Minu hypoteesi kohaselt oli teda tabanud purunev parfyymipudel. Seoses sellega jài objekti ylevaatus minu jaoks lynklikuks, kuna pidin iga paari minuti tagant kàima ròdul òhku hingamas.

Elvis-tòòmees oli uskumatult ebasympaatne. Ylbitses ja kritiseeris, et oleme tàitsa pekkis korteri ostnud. Kòik tuleb teil siin vàlja vahetada, teatas ta. Roku avaldas kahtlust, et kas tòesti. Selle peale kysis Elvis-tòòmees, et missa lolli màngid – kas teed siin remonti vòi niisama nalja. Eelmistel tòòmeestel olid mòòteriistad kaasa. Elvis-tòòmehel oli samuti kokkupandav joonlaud mapi vahel, aga selle asemel, et mòòteriist haarata, ilmus korraga vàlja digikaamera ning Elvis hakkas pildistama.
Arhitekt oli meile juba Roku juhiste kohaselt uue tubade skeemi joonistanud. Elvis-tòòmees teatas ilma kysimata, et see on loll skeem ja tegelt tehke hoopis nii – ja sodis kòik meie plaani musta pastakaga tàis.
Kui plaan soditud, teatas ta, et parketi installeerimine vòtab teil siin aega kaks kuud, sest vana pòrand on nii pekkis, et tuleb kòik lahti kiskuda ja betoon uuesti valada. Yldsegi, tòid saavat alustada kòige varem aprilli keskel. Kui varem tahame, tuleb topelt maksta. Àrritusin. Minu arust oli Elvis-tòòmees nòme. Antipaatia on eeldatavasti vastastikune, sest hingamispauside vahel kàisin Elvisele sarkastilisi kysimusi esitamas ja jòllitasin vaenulikult, kui Elvis teatas, et kòòki tuleb ehitada sahver (selle koha peale, kuhu ma olin planeerinud sòògilaua, mille ymber hakkavad tulevikus makarone sòòma meie blondid lapsed ja kylalised Eestist).

Selle nàdala jooksul peaks Elvis-tòòmees hinnapakkumise saatma. Kui Roku isa ja ema kuulsid, et me Elvis-tòòmehega kohtusime, vòttis Roku isa endale pyha kohustuse otsida jàrgmiseks laupàevaks vàlja alternatiivseid tòòmehi.

Kripp

Itaaliat laastab gripiviirus ja loen ka eestlaste blogidest, kuidas gripp murrab kodumaa parimaid poegi ja tytreid.

Mistòttu ongi paras hetk demonstreerida Katu Imetabast Gripi Vàltimise Meetodit – gripihooajal tuleb eestlased ajada Itaaliasse ja itaallased Eestisse. Nimelt minule ei hakanud ykski gripp kylge, samal ajal kui ylejàànud Itaalia pere piinles 40-kraadises palavikus ja oksendas. Kohalikud spekuleerivad, et kuna ma olen teisest rassist (justnii ytlevadki – teisest rassist!), siis mu immuunsysteem on teistugune kui itaallastel ja itaalia gripp kylge ei hakka. Kipun nòustuma selle teooriaga, vàlja arvatud see kysimus, mis puudutab rassierinevusi.

Yldises plaanis pole mul òrna aimugi kuidas funktsioneerib Itaalia tervishoiusysteem. Tean vaid seda, et on mingid sinised ja valged lehed ja et haiglasse ei soovita itaallased sattuda ja arst tuleb rangelt valida ainult selline, keda isiklikult tunned. Teoreetiliselt mul vist mingi tervisekindlustus on ka, aga reaalselt on mu perearst vist kuskil Chieti kandis, kuna sinnakanti on mu elukoht registreeritud. Tegelikult ma elan 5 pàeva nàdalas Roomas, nii et kui pàriselt haigeks jààn, oleks Roomas mingi perearst abiks.

Ykskord ma kàisin Ortona haiglas, kui Roku vend autoònnetuse làbi elas. Selliseid maju ja interjòòre nàeb reeglina painajalikes unenàgudes vòi Venemaal. Siinkohal soojad tervitused Eesti moekatele haiglatele, mis selle Ortona haiglaga vòrreldes on justkui prillikivid! Peale selle, et Itaalia riiklike meditsiiniteenuste tarbimine pole yldse glamuurne ega midagi, nàib see ka pàris kallis lòbu olevat. Nàiteks Roku Tòòtu Òde kàis last vaktsineerimas ja pidi iga korra eest 100 eurot maksma.

Ma ei viitsi itaaliakeelseid tervishoiusysteemiteemalisi veebsaite làbi kammida, nii et olen otsustanud preventiivse meditsiini kasuks. See tàhendab, et vòtan vitamiine, magan ja sòòn korralikult, teen trenni ning Roomas autot ei juhi*.

*Elamusterohked hetked Rooma yhistranspordis lòppevad kardetavasti òige pea. Ma olen nyyd uues projektis ja klient asub Rooma ààrelinnas. Autoga saab sinna punkrist 15 minutiga, aga yhistranspordiga vòtab ligi kaks tundi, sest tuleb Ostia vòi Tiburtina rongijaama minna ja sealt rong vòtta. Nii et tuleb reaalsusega leppida ning autojuhiks hakata.
Kunagi oli yks reality sari, kus tegelasi igati proovile pandi – visati àmblikke ja rotte neile peale ja muud sellist. Ma vòiks àmblike ja rottidega vabalt hakkama saada ja vee all end raudketist lahti harutada, aga Roomas tipptunnil autot juhtida ma kardan ilgelt.

konn ei ole kààrid

Miks mòned inimesed konna ujudes liigutavad jalgu justkui kààre?
Kààriterad ja konnajalad liiguvad absoluutselt erinevalt ju.
Noeisaaaru.

kilu-kilu

Kas Eestis viibijatele nàib samuti, et Evelin Ilves on alla vòtnud?

Serveerisin vabariigi aastapàeva puhul Roku perele Mulgi kapsaid* ja vyrtsikilusid, mis KKP saatnud olid. Mulgi kapsaste purk tekitas Rokus paanikahoo (olla jube kole) ja ylejàànutes viisaka reserveerituse. Ma arvan, et tootja vòiks pakendiga kyll tòòd teha pisut. Vòtku nàiteks eeskuju, kuidas Vana Tallinn on ilusti nahksesse kotti pakitud (nii pudel kui ka selle sisu said ohtralt feimi ja respekti siin Itaalias) .

Kui kapsad valmis said, selgus, et Itaalias on ka yks sarnane toit tàiesti olemas. Kodanikud said àratundmisròòmust julgust juurde ja sòid kòik kapsad àra. Kapsaste kòrvale vòtsime keedukartulit ja onu Pepino saadetud sealiha. Roku ema teatas selle peale, et uskumatu, aga talle meeldib Eesti toit (ta on nimelt ka munapudru ja porgandipiruka austaja).

Vyrtsikilud ei olnud nii popid. Neil olid pead otsas ja nad haisesid- jàllegi pakendamise probleem. Kòik kogunesid ymber konservi seda ilmaimet vaatama. Kysiti, et mis kala see on. Ma selgitasin, et see on yks Eesti kala - 'kilu'. No ma ei teadnud, kuidas on 'kilu' itaalia keeles. 'Kilu'-sòna tekitas palju nalja, Roku Moodne Vend muigas ja korrutas 'kilu-kilu'. Puhastasin kilud àra, aga nad eriti tàhelepanu ei saanud. Lebasid segamatult taldrikul, pàrast langesid - sahh! - prygikasti.

Laupàeval sain teada, et Itaalias syyakse hobuseid! Ma isiklikult olen siiani olnud seisukohal, et hobuseid sobib syya vaid Leningradi blokaadi ajal, kui kassid on otsa saanud.

* Kas vastab tòele, et nyyd vòib Mulgi kapsad suure algustàhega kirjutada ja et yldsegi kòik pàritolu kirjeldavad kohanimed vòivad suure algustàhega olla?

Roomas tee nii nagu roomlased

Siinkohal mòned tàhelepanekud iidse Rooma linna imepàrasest busside maailmast.

Ma olen nimelt tàhelepanelikult jàlginud, kuidas kohalikud teevad (sest Roomas tuleb kàituda nii nagu roomlased, eksole) ja ma arvan, et nad teevad òigesti ja ma teen nyyd ka nii nagu nemad ja sellest on kasu olnud.

Alustuseks on abiks teada, et bussipeatus on Roomas illustratiivse iseloomuga tànavakujunduselement (kollane) ja tihti prygikonteinerite vòi pargitud autode taga peidus.
Seepàrast tuleb teha nii nagu kohalikud – seisa sòiduteel ja kiika aktiivselt, kas buss tuleb. Tihti tunnebki bussipeatuse selle jàrgi àra, et tropp inimesi seisab sòidutee esimeses reas ja vaatleb tàhelepanelikult ymbrust. Ymbrust tuleb tàhelepanelikult jàlgida ka sellepàrast, et mòni auto vòi mootorratas otsa ei kihutaks ja et koerasita sisse ei astuks. Kui bussi nàed, siruta kàsi vàlja ja viipa hoogsalt, katsudes samal ajal saavutada silmsidet bussijuhiga. Kui ei viipa, vòib juhtuda, et buss kihutab hàirimatult peatusest mòòda. Nii et paraku ei ole Roomas vòimalik yheaegselt bussi oodata ja raamatut lugeda.

Olles bussi oled sisenenud, tuleb kasutada vòimalust ning uurida, et kuidas bussijuhtide streigiplaanid on ja mis ametiyhingud tàpsemalt streigivad. Nimelt bussijuhtidel on mitu ametiyhingut ja tegelikult on nii, et harva streigivad kòik ametiyhingud korraga ja alati on òrn vòimalus, et streigipàeval buss sòidab. Seda trikki pole muidugi mòtet sooritada, kui itaalia keelt ei oska.
Palju olulisem on bussi sisenemise momendil hetkegi kaotamata haarata esimesest ettejuhtuvast pidemest enne kui reibas sòiduk kohalt vòtab. Pidemest àra enam lahti lase!
Nàiteks ykskord ma nàgin, et eakas proua, kes seisis umbes bussi keskel, lasi pidemest lahti ja tàpselt samal hetkel buss pidurdas ning proua sooritas òhulennu, millesarnaseid olen seni nàinud vaid ‘Tom&Jerry’ multikates ning viimase meetri libises ta nagu bobisòitja, jòudes vàlja bussijuhi kabiinini. See oli absoluutselt kòige uskumatum ning imelisem vaatepilt, mida ma ei unusta iial! Hiljem seisis buss tykk aega liikluskeerises kuni prouale kiirabi tuli ja òues oli pime ja ma ei teadnud kus pagana kohas me oleme ja seetòttu ei julenud alternatiivset bussi otsima minna ja olin sunnitud kiirabi ootama seal bussis, mis ei olnud enam nii imeline tegevus, aga selle eest oli huvitav jàlgida, kuidas kòik bussis viibijad (vàlja arvatud mina ja kaks jaapanlast) kannatanu ymber kogunesid, teda toetasid igatepidi. (Selles lauses oli 67 sòna!)
Mis aga minus erilise kognitiivse dissonantsi tekitas, oli asjaolu, et me seisime tàpselt haigla ees aga sellest hoolimata kutsuti kiirabi, mida me tund aega ootasime! Miks ei saanud haiglasse 40 meetrit jalgsi jalutada ja miks tuli kiirabi 40 meetri kaugusest haiglast, mille ees me seisime, peaaegu tund aega, on jàànud mòistatuseks. Kusjuures proual polnud vigastusi ega midagi, ta sai kòndida kyll. No ma mòtlen, et oleks ikka tòsiselt hàda olnud, kyll ta oleks haiglani kòndinud.

Muide, kui on plaanis kohvri vòi muu taolise asjaga bussis reisida, siis pideme kyljes rippudes tuleb teise kàe ja jalgadega oma maisest varast kòvasti kinni hoida. Nimelt kui buss pidurdab (see on vàga àkiline tegevus), siis vabalt juhtub, et kohver lendab samal moel nagu see vanamutt, kellest eelpool kirjutasin. Mina nàgin alguses tihti oma kohvrit ja arvutikotti làbi bussi lendamas, sest tàpselt valel hetkel hakkas telefon helisema nàiteks ja oli vaja yhe kàega pideme kyljes rippuda ja teise kàega telefoni otsida ja ma ei hoidnud kinni oma asjadest. Tàna hommikulgi ajasin bussis oma kohvrit taga ning siiani spekuleerin, kas kallihinnaline Mulgi kapsaste purk on terve vòi mitte.

Mingil hetkel eeldatavasti plaanite bussist vàljuda. Vot nyyd tuleb olla ekstra valvas!
Olete kindlasti màrganud ka Tallinnas pisikesi punaseid nuppe, mille abil bussijuhile màrku anda, et soovite peatust. Kui Tallinnas on need nupud pigem sisekujunduselemendid, siis Roomas saavad nad kòvasti vatti. Nimelt soovitavalt juba yks peatus enne òiget peatust hakka nuppu pressima. Siis bussijuht teab, et tuleb peatuda. Kui nuppu ei vajuta ja peatuses kedagi ei hààleta, siis buss ei peatu. Nàiteks alguses ma arvasin, et roomlased on mòttetult innukad ja niisama nàpivad kòike mis ette jààb, aga tookord kui see vanamuti-intsident oli, siis ma vajutasin enne oma peatust nuppu (mitte kaks peatust varem), aga buss ei peatunud.

Muide bussipiletit ei saa osta bussist, vaid spetsiaalsest kohast - tabaccheria.
Tabaccheriad on abiks asutused, kui viitsin, kirjutan neist pikemalt.

Kommunikatsioonitreening Itaalia moodi

Kysitakse, et kuidas oli reedene kommunikatsioonitreening Itaalia moodi. Vastan siinkohal jàllegi korraga kòigile, kes kysisid (ja neile ka, kes ei kysinud).

Eelmise nàdala jooksul potsatas mu postkasti kolm e-maili koolitusosakonna Francescalt. Francesca tuletas meelde, et reedel on kommunikatsioonitreening, palus kindlasti kohale ilmuda ning toonitas tungivalt, et seoses sellega, et tegemist on kylaliskoolitajaga, oleksime kòik maksimaalset punktuaalsed ja tuleksime kohale koolituse alguseks, et 'saaksime koolitusest maksimaalselt kasu'.
Endjuuserina vòtsin asja tòsiselt – reedel hommikul kiirustasin hingeldades kontorisse, jòudsin minut enne yheksat kohale. Esiti arvasin, et olen valesse ruumi sattunud. Mitte kedagi polnud. Hetke pàrast saabus veel paar inimest. Kui kell oli viis minutit yheksa làbi, olid kohal kuus inimest ja koolitajat polnud. Tutvusime, vestlesime. Selgus, et oleme kòik kommunikatsioonitreeningule tulnud. 9:20ks oli veel natuke osalejaid saabunud ning jòudis ka koolitaja, kes vàljendas oma siirast yllatust selle yle, et meil on kòige punktuaalsem grupp, mida ta yldse nàinud on. Umbes 9:45ks jòudsid yhekaupa kohale ka paar-kolm hilinejat.

Koolitus oli yldjoontes tavaline. Midagi uut ma ei kuulnud kommunikatsiooni teemal, aga selle-eest oli vahva kultuurierinevusi jàlgida.

Olen màrganud, et kui itaallased mingil diibil teemal sòna vòtavad, siis neile meeldib alustada ajaloo algusest ja rààkida ààrmiselt detailirohkelt kuidas kòik alguse sai ning pòhjalikult definitsioonid lahti mòtestada. Kui ykskord teemani jòutakse, on kòik vaimsest pingutusest vàsinud ja làhevad kohvi jooma.
Mistòttu ei tulnud yllatusena, et kàsitlesime ebaterve pòhjalikkusega kommunikatsiooni definitsiooni. Tegime grupitòò, mille kàigus grupid pidid defineerima kommunikatsiooni mòiste. Meie grupis tekkis kummaline arutelu. Pool grupist arvas, et kommunikatsiooni jaoks on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Teine pool oli seisukohal, et inimene saab kommunikeeruda ka iseendaga, nàiteks esitades endale kysimusi ja neile vastates. Mina tàpsustasin, et ega pole tegemist isiksuse lòhestumisega, mille peale ka ylejàànud kahe-osapoole-koolkonna esindajad haarasid sònasabast ja arutelu muutus lòbusaks naljaheitmiseks nende yle, kes hààli kuulevad. Tehti ka ettepanek, et hààlte kuuljad vòiks telefoninumbreid vahetada ja lennutati muid teravmeelsusi.
Kokkuvòttes oli meie definitsioon nagu Itaalia seadus – tehnilselt vòttes olime mòtte kirja pannud, aga see sisaldas niipalju erandeid ja variatsioone, et kandev idee sai kòvasti kannatada, kui mitte òelda, et kadus tàitsa àra. Nimelt me ei saanud kokkuleppele, kas kommunikeeruda saab iseendaga vòi on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Panime siis mòlemad variandid kirja. Vaidlus oli ka selle yle, kas kommunikatsioon vòib olla yhepoolne (kas hyyatus kòrbes on kommunikatsioon?) vòi on see kahesuunaline protsess. Panime jàllegi mòlemad variandid kirja, et kòik arvamused oleks arvesse vòetud.
Kui definitsioonid valmis, pidime oma mòtted ette kandma. Kommunikatsiooni definitsiooni ettekandmiste ja arutelude peale kulus tund ja 50 minutit. Vòtsin spetsiaalselt aega. Tòe huvides tuleb màrkida, et arutelu oli filosoofiline ja vàga huumorikyllane, mis sellest, et sisulise vààrtuseta.

Tegime veel grupitòò presentatsiooni teemal. Ylesanne oli meeldivalt ebamààrane (no tehke kokkuvòte, et mis soovitusi te jagaks inimesele, kes esimest korda presentatsiooni teeb), mistòttu meil oli vòimalus igasugu mòtteid ette kanda. Meie grupis jagasin ma teistega oma tòhusat meetodit, mida kasutan presentatsiooni planeerimisel ja ajahaldamisel. Teiste meelest vààris see ettekandmist. No kandsin siis oma mòtte ette. Tekkis energiline arutelu seoses sellega, et Itaalias pole ajakava yldse selline asi, mille peale esineja peaks mòtlema ja minu metoodika tekitas elava yllatus-sumina. Osalejatest kaks kutti olid Saksamaal tòòtanud ja yks Ameerikas. Nemad teadsid teistele rààkida, et minge vaid Itaaliast vàljaspoole ja kohe nàete, kuidas presentatsioonid lòppevad kellapealt. See tekitas ylejàànud kuulajates imestust ja elavaid arutelusid. Esitati ka kysimus, et kui presentatsiooniga on plaanitud alustada nàiteks kl 9 ja kui minu metoodika kohaselt peaks kl 9:10 yks teema lòppema ja teine algama, mis siis saab, kui kl 9:10 mitte kedagi kohal pole. No ma siis pakkusin vàlja, et vist tuleb oodata natuke ja ymber planeerida oma ajakava. Yks huviline kysis, et aga kuidas saab presentatsiooni nii teha, et rààgid ja samal ajal vaatad kella kogu aeg. Enne kui ma jòudsin vastata omapoolse kysimusega stiilis ‘vai nott’, teatas Ameerikas kàinu, et vot Chicagos olla tòesti nii, et suur kell on seina peal ja kòik jàlgivad tàpselt, et nad etteantud aja raamidesse mahuks.

Seal koolitusel oli Alex Lepajòe teisik. Alexi Lepajòe Teisik on nyyd mu sòber. Tal olla olnud Slovakkia kaunitarist pruut (kellega suhe katkes, sest ta pettis Slovakkia kaunitari yhe teise naisega ja pahandus tuli ilmsiks) ning ta tunneb nyyd igikestvat sympaatiat idaeurooplaste vastu (eriti kui nad on naissoost ja blondid). Seda kòike teatas ta mulle kui olime kaks minutit tuttavad olnud. Kolmandal minutil tuli ilmsiks, et nyyd on tal Itaalia pruut, kes keelab Ida-Euroopasse sòita.

Vaatamisvààrsused 2

Kàesolev foto on kompositsioon 'kolm Rooma tànavatele iseloomulikku elementi'.

Rooma on kurikuulus linn selle poolest, et parkimiskoha leidmine on imetegu, ummikud on legendaarsed ja liiklus on justkui loomade olympia.
Mistòttu puhtalt praktilistel kaalutlustel on skuuter leidliku roomlase pòhiline sòiduvahend, kuna seda saab igasse suvalisse prakku parkida, see on kiire ja vòtab vàhe kytust ja ei maksa eriti palju. Mis muu sobiks paremini roomlaste lemmik-sòiduvahendit esindama kui yks reibas punane Vespa, Itaalia kultus-skuuter!

Fotot làhemalt vaadates màrkate Smarti. Vot Smart on roomlase teine lemmik-sòiduvahend. Ma arvan, et statistiliselt on Fiatte rohkem, aga minu arvates pole Fiat auto, nii et see ei làhe arvesse. Smart on Roomas abiks, sest yhe auto parkimiseks vajaminevale maalapile saab kaks Smarti parkida. Smart on skuutrist parem selle poolest, et seda saab kasutada ka siis, kui vihma sajab ja sellega saab rohkem asju transportida.

Nyyd laskem pilgul libiseda piki kònnitee ààrt. Siit leiamegi kolmanda Roomale iseloomuliku elemendi – sigaretiotsad. Kòik tànavad on siin sigaretiotsi tàis. Muide ’Lonely Planet Italy’ hoiatab turisti Rooma tànavatel lebava koerasita eest. Koerasitta pole siin kyll nii palju kui sigaretiotsi, aga yldiselt minagi soovitan hoolikalt jalge ette vaadata, kui pole just tahtmist kakase tennisega ringi jalutada.

Muide, Rooma mootorratturid on àra teeninud minu igikestva respekti ja imetluse oma hulljulgete manòòvrite ja kiirendustega.
Nàiteks on neil kombeks – viuh! – pòòret sooritava auto eest làbi kihutada vòi murdsekundi vàltel ridu vahetada ning sedasi kaasliiklejaid ehmatada.
Me ei rààgi siinkohal mingitest mòllavate hormoonidega noorukitest, tàpselt samu trikke teevad itaallannad! Oma unistustes tahaks minagi selline vapper roomlanna olla – kihutada mustade lokkide lehvides ning liikluseeskirju eirates Rooma tànavatel ringi, foori taga oodates konts graatsiliselt asfaldile toetada, paksult vàrvitud ripsmete alt kotkapilgul liiklusmòllu silmitseda ja kui tuli roheliseks làheb, siis nii kiiresti kohalt vòtta, et vaid parfyymipilvekene hòljub òhus sel momendil, kui ylejàànud loomade olympia foori tagant liikvele pààseb.

Seiklus jàtkub (elamisluba)

Eile oli mul vaba pàev vòetud ja làksin Chietisse questuurasse, elamisloaga tegelema.
Olin hoolikalt valmistunud - Roku oli kaasas ja kotis oli raamat ‘Getting to Yes’ ja hunnik dokumente ja nende koopiaid. Piduliku pàeva puhul kammisin tuka sirgu ja panin viigipyksid jalga. Itaalias peab naisterahvas ilus olema!

Hommikul kl 8.15 olime questuuras kohal.
Questuura maja on suur, sammaste ja mosaiikidega. Eestis polegi nii àgedat maja. Vahest Tartu Ylikool oleks sama àge, kui sambad ja seinad ja pòrand kòik marmorist oleks.

½ jalgpallivàljaku suuruses saalis kylmetas marmortrepi alla paigutatud putkas yks kohmetu olemisega tytarlaps. Ta oli peitunud XXXL mòòdus politseinikujope sisse.
Roku haaras hàrjal sarvist – avas luba kysimata putka ukse, pistis ylakeha sisse ja kysis, et kus elamisluba teha saab. Nimelt vahepeal olid Roku isale imbunud kuulujutud, et questuura kavatseb asukohta vahetada ja oli tekkinud kuri kahtlus, et peame questuura uut asukohta otsima hakkama. Pakun, et ‘geopeitus’ on selle màngu nimi.
Valvetytarlapse questuura-alased teadmised olid mònevòrra limiteeritud, aga me ei andnud alla ja pinnisime teda pikalt.
Esiti proovis ta banaalset trikki – ytles, et questuura on tàna suletud. Teatasime, et ei ole suletud. Siis soovitas yhele teisele aadressile minna. Me ei làinud. Selle peale leidis ta laua alt kortsus telefoniraamatu ja helistas kellelegi. Roku muudkui segas vahele - ròhutas, et vaja on leida koht kus EL kodanikud peavad minema ja mitte see koht, kuhu mitte-EL kodanikud peavad minema ja et kòik dokumendid on olemas ja tòòkoht ka ja yldsegi me oleme ausad inimesed.
Tytarlaps sai telefonitorust teada, et peame minema maja nurga taha ja et me polnud sattunud mitte questuurasse vaid prefektuurasse. Muide veel detsembris oli elamisloa jàrjekord sellesama suure marmortrepi peal. Jàrelikult prefektuura oli maja vallutanud ja ajanud questuura nurga taha. Meenus laul ’Màgra maja’. Enne lahkumist panin tàhele, et valveputkas màngis pisike raadioantenniga telekas. Mul siiani kripeldab, et kas valvepolitseinikud maksavad telekamaksu oma valvuriputka teleka eest vòi ei maksa.

Nagu juhatatud, kiirustasime nurga taha. Questuura maja on selles mòttes tàhelepanuvààrne, et eest vaadates on vàga vòimas, aga tagant vaadates vàga kole. No seal koleda kylje peal, nurga taga polnud vaja kaua òiget ust otsida. Tropp inimesi, mapid kàes, oli juba yhe koleda ukse ymber kogunenud. Inimesedki polnud teab mis ilusad.
Olete nàinud vesternides seda stseeni, kui nahkvestides isased istuvad baaris ja siis peategelane avab ukse, kòik jààvad vakka ja vaatavad vaikides uustulnukat? Vot samamoodi juhtus, kui me jàrjekorraga liitusime. Vahetasin konkurentidega pilke, mòistsin, et siin trygimist ei ole – jàrjekorrapositsiooni kaitstakse siin elu hinnaga.
Hiilisime làhemale, ukse peal olid inglise, itaalia ja hispaania keeles instruktsioonid, kuidas elamisluba taotlema peab. Mina hakkasin ingliskeelset lugema ja Roku itaaliakeelset. Versioonid klappisid – oli selgelt kirjas, et EL kodanikud peavad kòigepealt postkontorisse minema, dokumendid esitama ja kui elamisluba valmis, peab questuurasse tulema oma elamisloale jàrele. Mòtisklesime pisut ja kaalusime, kas seista jàrjekorras vò minna postkontorisse. Nimelt ma olen juba kaks korda tulutult proovinud postkontori kaudu skoorida – Mòttetus Màgilinnas ja Roomas. Mul tekkis kognitiivne dissonants, ei teadnud mis edasi teha. Oli kaks vòimalikku stsenaariumi.
Stsenaarium 1: làheme postkontorisse. Kui oleme edukad, saame dokumendid sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse meid questuurasse ja selleks ajaks on jàrjekord paisunud nii suureks, et enne vastuvòtuaja lòppu jutule ei pààse ja pean uuesti vaba pàeva vòtma ning tulema ca hommikul kl 7 jàrjekorda seisma.
Stsenaarium 2: oodata jàrjekorras. Kui oleme edukad, saame dokumendid questuuras sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse postkontorisse (viidates ukse peal olevatele juhistele). Kuna jàrjekord nàis pikk olevat, oli olemas vòimalus, et selleks ajaks on postkontor kinni, kui me questuurast juhised saame (Itaalias suletakse enamus postkontoreid kl 12 vòi kl 1).

Valisime stsenaarium 1 ja tòttasime ummisjalu postkontorisse.
Jòuame kohale. Pole jàrjekorda ega midagi. Astume leti ààrde. Yleni samblarohelisse riietunud proua juba ootab. Proua vaatab dokumendid yle, kiidab kòik heaks, maksan ettenàhtud 30 eurot ja vastu saan kviitungi. Kolme minutiga kòik korras! Ma ikka veel ei usu oma ònne!

Mis nyyd edasi saab?
Elamisluba peab ootama vàhemalt 3 kuud, aga vàidetakse, et reaalselt làheb umbes pool aastat. Elame-nàeme. Muide see kviitung, mis ma postkontorist sain, on nii àge, et kui sisestan kviitungil toodud paroolid, saan teoreetiliselt immigratsiooniportaalis vaadata, kui kaugel mu elamisloaga asjad on. Hetkel see kasutajakonto veel ei tòòta. Liiga vara proovisin ilmselt.

Valentinipàeva-eri

Mulle saabub Eestist robinal kysimusi, et kuidas Itaalias sòbrapàeva tàhistatakse.
Vastan siinkohal kòigile kysijatele korraga.

Ma Itaalia kohta yldiselt ei tea (pakun, et valentinipàeval minnakse restorani sòòma nagu kòigi muude pyhade puhul). Nii et siinkohal pògus kirjeldus, kuidas mul valentinipàev mòòdunud on.

Umbes pool tundi pàrast seda kui olin tòòle jòudnud, helistas àhmi tàis Roku ja teatas, et oi tàna on ju valentinipàev ja palju ònne! Me ei jàtnud ootamatult syllelangenud juhust kasutamata - leidsime, et valentinipàeva peab tàhistama! Selle peale Roku delegeeris mulle nii osavalt restoranis laua broneerimise ylesande, et ma siiani ei suuda tuvastada kuidas see juhtus. Helistasin oma lemmikrestorani, aga seal polnud vaba lauda saadaval. Broneerisin yhes teises restoranis laua.

Rohkem pole midagi juhtunud.

Itaalias eksklusiivset meelelahutust otsivatele romantiliselt meelestatud Valentinidele ja Valentiinadele vòin aga soovitada seda kohta www.soloperdue.com.
Nimelt tàna kohviautomaadi juures kolleeg A rààkis mulle, et ta tegi seal oma naisele abieluettepaneku. Kusjuures kogu yritus oli lavastatud nii kavalalt (vàidetavalt A ylemus sai tasuta kutse, aga ei saa ise minna) et naisukesel polnud aimugi A plaanidest seni kuni kohvi serveeriti ning suhkrutoosis sòrmus ootas. Sòrmuse suhkrutoosi saamine oli vàga kaval James B tasemel skeem, aga ma ei viitsi sellest kirjutada praegu.
Mehed, vòtke eeskuju romantikute kòrgliiga esindajalt!

Kodune toit ja pàriskodu

Eile saabus Eestist humanitaarabi!

Pakk sisaldas Eesti lippu, Mulgi kapsaid ja tapetud kaladest tehtud konserve ja Kitty komme ja minu kòige ever-lemmikumat asja – kondenspiima suhkruga. Kondenspiima on kaks purki. Konservatiivselt hinnates peaks kondenspiima jàtkuma selle nàdala lòpuni.
Aitàh aitàh aitàh KKP-le! Kusjuures poleks elus arvanud, et mul ‘ràim tomatis’ nàgemisest liigutuspisarad silma tulevad :) Ja siis ma tahtsin veel òelda, et kes iganes teist kolmest tuli sellele mòttele, et valida pakiks see punaste roosidega àge karp - no tòesti vàga nummi karp!

Rokule tegi humanitaarabi-saadetis palju nalja. Temas tekitasid konservid ja Mulgi kapsad kahtlust, kui mitte òelda, et lausa vastikustunnet. ‘Kitty’ kooorekompvekke keeldus ta kategooriliselt proovimast - oli veendunud, et see on kassitoit. No ta igatahes naeris sydamest ja kysis, et kas nyyd hakkabki nii olema, et mulle saadetakse Eestist seda imelikku toitu - Itaaliasse, kulinaarsete naudingute mekasse.
Ma polnud kade - teavitasin, et kui tahab minuga abielluda, siis arvestagu, et Eesti konservidest ei pààse. Tàna hommikul ta igatahes veel kinnitas, et tahab kyll minuga abielluda. No me kindluse mòttes kysime teineteiselt iga pàev yle seda asja, sellepàrast ma tean.

Mu vanaemal on kombeks igasugu tàhtpàevadeks postkaarte saata. Ta oli nii armas, et saatis meile Itaaliasse valentinipàevakaardi. See jòudis ka tàpselt eile kohale.

Nyyd on punkris Eesti lipp, yks Tallinna vaatega ja yks Eesti òuntega postkaart sektsioonikapi peal. Pika Hermanni makett on veel puudu, et òige vàliseestlase kodu atmosfààr tekiks.

Eile, pàrast kuudepikkust sekeldamist ja vassimist mida ma ei viitsi siinkohal kirjeldada (òelgem vaid niipalju, et eelleping allkirjastati oktoobri alguses), vormistas Roku tehingu, mille tulemusena meil on nyyd pàriskodu. Pàriskodu asub Francavillas, mere ààres ja puha. Nyyd algab hoogne pòrandakytte ja sauna installeerimine! Pàriskodu on praegu pisut nàrtsinud seisundis ja remontivajav korter, aga me oleme romantikud. Plaanime minna esimesel vabal nàdalavahetusel sinna magama. No umbes nii nagu telkima minnakse metsa, et vòtame òhtul magamiskotid ja vòileivad ja termosega teed kaasa.

Elamisloa teema ei lòppe

Kavatsen hakata siinkohal EppPetroneliku pòhjalikkusega kirjeldama osaluseksperimenti teemal ‘Elamisloa taotlemine Itaalias’. Kes ei viitsi, ei pea lugema :)

Olen ise praegusel eluperioodil vàga emotsionaalselt laetud elamisloa kysimuse suhtes ning kardan, et ei hinda eriti adekvaatselt olukorda. Aga ehk aitab syndmuste tàpne taasesitus neutraalsel lugejal hinnangut anda ja kommenteerida, kas on ehk midagi, mida ma valesti teen.

Niisiis, tàna tegin viimase meeleheitliku katse anda oma dokumendid sisse ilma et peaksin taaskord kallihinnalise puhkusepàeva vàlja vòtma ning Chietisse sòitma. Ma ykskord juba vòtsin vaba pàeva, aga kahjuks sattus see vaba pàev olema tàpselt 12.detsember – esimene pàev pàrast seda, kui Itaalias hakkasid uued immigratsioonireeglid kehtima ja Chietis olid kòik immigratsiooniametnikud koolitusel ning need, kes koolitusel polnud, olid vàga kaastundlikud, aga ei teadnud mitte halligi asjadest. Soovitasid ylehomme tagasi tulla, aga ylehomme pidin ma juba viibima Mòttetus Màgilinnas ning itaaliakeelsest koosolekust massiivsete grammatikavigadega itaaliakeelset protokolli tekitama. Nii et ma ei tulnudki ylehomme tagasi.

Nagu nuttu ja hala veel vàhe oleks - logistiliselt on vàga keeruline yhistranspordi abil Mòttetu Màgilinna ja Chieti vahel liikuda. Tallinnasse saaks umbes sama kiiresti Mòttetust Màgilinnast kui Chietisse, niipalju vòin ma vòrdluseks òelda.

Ega ka sòit Roomast Chietisse mingi naljaasi pole. Bussiyhendust tòòvàlistel tundidel eriti palju pole Chieti ja Rooma vahel, bussisòit vòtab 3 tundi (vòib vòtta ka rohkem kui buss jààb hiljaks vòi on ummikud vòi ilus ilm vòi halb ilm vòi misiganes). Rongiga Roku keelab sòita Chietisse. Olla ohtlik - kriminaalne element ja kerjused ja puha. Et Chietist vòi Pescarast (see on teine alternatiivsihtpunkt Roomast tulema hakates) koju saada, on veel pooletunnine autosòit vaja sooritada, et jòuda sellesse vàikesesse kylla viinamarjapòldude vahel, kus on Roku ja minu kodu niikaua kuni meie pàriskodu valmis saab.

Nagu juba varem òeldud, on mul kòik vormid eeskujulikult tàidetud, igast dokumendist ja vormist neli koopiatki tehtud. Ma olen juba novembrikuust saati mitu korda igasugu questurades ja postkontorites kàinud, et enam pole vòimalik, et midagi kahe silma vahele on jàànud. Loomulikult ei saa vàlistada olukorda, et tàpselt viimaselt hetkel lappab ametnik mu pabereid, siis tòstab silmad ning vaatab imestunult yle prilliklaaside:”Kulla tydruk, aga kus on teie viimase viie aasta pangatehingute vàljavòte, notari allkirjaga ja itaalia keelde tòlgitud?! Oi-oi, nii elementaarne asi tegemata jàànud.” Itaalias on nii absurdne kòik, et tòesti ma ei imestaks, kui nii làheb.

Itaalia valitsus algatas eelmisel aastal uue programmi, mille eesmàrk on koostòòs Itaalia Postiga lihtsustada elamisloa taotlemist. Varem tuli elamisloa taotlemiseks minna questurasse (see on umbes nagu politseijaoskond). Questuras oli siis nàiteks kolmapàeva ja neljapàeva hommikul kl 10-11 vastuvòtt ja sada inimest jàrjekorras tunglemas ja yldse toimus ilge inimvààrikuse jalge alla tallamine. Nyyd saab teoreetiliselt ka postkontoris dokumente sisse anda. Niisiis, lugesin tàna hommikulgi veel kòik asjassepuutuvad itaaliakeelsed kodulehekyljed làbi ja jalutasin enesekindlalt postkontorisse, olles eelnevalt veendunud, et see ikka on kònealuses programmis osalev postkontor ja puha. Ma isegi helistasin sinna postkontorisse, veendumaks, et see on avatud. Nimelt Poste Italiane kodulehel oli kirjas et on avatud, aga Itaalias ei ole reeglina kombeks kodulehti kaasajastada.

Niisiis jalutasin postkontorisse. Tànavaààrses pargis òitsesid moonid ja Tundmatud Kollased Lilled, pàike paistis, mànnid lòhnasid. Kyll on ilus talveilm Itaalias!

Jòuan kohale, jàrjekord nagu boamadu. Ma olen juba paar korda kàinud postkontorites hàngimas, nii sebin end oskuslikult òigesse sappa. Ootan ilusti kannatlikult pool tundi. Jòuan leti ààrde, kannan oma jutu soravas itaalia keeles ette. Heatujuline noormees, suur feik-teemant kòrvaròngaks, kuulab mu viisakalt àra ja teatab, et kui ma esimest korda elamisluba taotlen, pean ikka questurasse minema. Selgitan, et questuras òeldi mulle selge sònaga, et saab postkontoris elamisloa dokumendid sisse anda. Noormees teatab selle peale, et questurad on tropid ja nad ei viitsi osaleda selles Poste Italiane programmis ja saadavad kòik immigrandid postkontorisse ja et tegelikult ma pean ikka questurasse minema. Tàpsustan, et kuidas ta kommenteerib olukorda, et igal pool asjakohastes veebsaitides on kirjutatud ja ka lausa kahes erinevas questuras on mulle vàidetud, et nii esmakordse kui ka korduva elamisloa taotlemise korral vòib dokumendid postkontorisse sisse anda ning tema nyyd ei vòta mu dokumente vastu. Kòrvarònga-mees jààb enda versiooni juurde, keeldub dokumente vastu vòtmast ja teatab et mingu ma ikka questurasse.
Ta oli lausa nii lahke, et kirjutas mulle questura nime ja telefoninumbri paberilehe peale. Questura aadressi ta ei teadnud, soovitas helistada. Kysisin irooniliselt, et kas sellel numbril muidu keegi telefonile vastab. Noormees muigas vaid. No ma ei hakanud brutta figurat tegema. Teadsin isegi, et keegi ei vasta sellel numbril.

Kòmpisin mòtlikult kontorisse tagasi. Pàike paistis, mòòduvad autod kiiskasid silmipimestavalt, moonid tuikusid tuule kàes ja mànnid sahisesid rahustavalt. Jah, Itaalia talv sobib mulle vàga hàsti.

Helistasin Kòrvarònga-mehe antud numbril, selgitamaks vàlja, millal lugupeetud questura mind vastu vòiks vòtta.

Valin numbri. Kutsub. Korraga – viuhh! – virutatakse toru hargile. No ma pole kade, helistan uuesti. Selle peale kòlab itaaliakeelne automaatvastaja teade, et kòik operaatorid on hetkel hòivatud ja helistage uuesti. Side lòppeb. Mòtlen positiivselt, et làks isegi hàsti, et inimese hààlt kuulsin. Tavaliselt, kui Itaalias kuskile ametiasutusse helistada, ei kuule sellist fànsit automaatvastaja teadetki.

No ma sain Kòrvarònga-mehe kàest ka comune di roma numbri. Helistasin comune di roma numbril, et ehk nemad oskavad òelda, kus see mainitud questura asub ja millal vastuvòtuajad on ja puha. Energiline naishààl selgitab sòbralikult, et comune di romal pole questuradega mitte midagi pistmist ja annab mulle teise numbri, mis olla vàidetavalt kònealuse questura telefoninumber. Kurdan, et questura on pisut antisotsiaalne, aga proua soovitab kindlameelselt enda pakutud numbril helistada. Haaran òlekòrrest, kysides, et ega juhuslikult mingit veebsaiti pole, kus questura aadress kirjas. Ei, meie siin comune di romas ei tea ju questuradest ja veebsaitidest midagi, helistage antud numbril ja kysige. No tànasin teda tema lòputu lahkuse eest. Helistasin antud numbril. Seekord polnud isegi mitte automaatvastaja teadet.

Sportlikust huvist helistasin veel paar korda sellel numbril, mis ma comune di roma proualt sain. Neljandal korral –pidin yllatusest telefoni kàest pillama! – vastab telefonile kàhe naishààl.
Meil oli pikk ja sòbralik chit-chat, mille tulemusena koorus vàlja info, et kui mu elukoht on registreeritud Chieti piirkonda, siis ma pean kindlasti Chietisse minema questurasse. Kysisin ka postkontorite kohta ja talle tuli suure yllatusena, et Kòrvarònga-mees mu dokumente vastu ei vòtnud. Kardan, et kokkuvòttes ta kuumenes yle vist. Nimelt esitasin sellise loogelise kysimuse, et kui talle teadaolevalt saab ka postkontoris dokumendid sisse anda ja seda ka esmakordsel elamisloa taotlemisel, siis miks ta ytleb, et ma pean Chietisse questurasse minema dokumentidega sahistama. Selle nipiga kysimuse peale hakkas ta kordama - justkui plaadimàngija- et ma pean Chietisse minema. Eeldan, et siin on mingi trikk peidus.

Nii et ma pean vaba pàeva vòtma ja Chietisse sòitma, lootuses, et seekord on ka mòni immigratsiooniametnik tòòle tulnud. Kahju, et sinna helistada ei saa. Muidu ma helistaks ja kysiks jàrele, enne kui hakkan vaba pàeva vòtma. Siin ylemused suhtuvad ypris jàiselt vaba pàeva vòtmisesse vòi enne kella yheksat òhtul kontorist lahkumisesse. Nii et mul on valida - kas olen illegaalne tòòtaja vòi tòòl halvas kirjas.

Ega ma interneti pakutavaid vòimalusi pàris maha kandnud ei ole. Leidsin, et www.romeguide.it on kirjas mingid immigratsiooniasutuste aadressid, kuhu vòiks Roomas minna teoreetiliselt. Ma ei julge nendesse kohtadesse yksi minna. Nàen vaimusilmas, et hàngin kolm pàeva jàrjekordades koos pesemata puhvaikades inimestega ja varastatakse veel rahakott ka àra. Pole kedagi kaasa ka vòtta, sest Roku on tòòl kogu aeg ja sòpru mul pole Roomas. Pealegi pole ykski sellel veebsaidil olevatest aadressidest tàpselt elamisloa vàljaandmisega tegelev asutus, vaid mingid laste registreerimise asutused ja mitte-EL kodanikele mòeldud asutused jamaiteamisveel. Jah, ma tean – excuses, excuses...

Tàna vedas

Projekt Mòttetus Màgilinnas sai otsa. Sellega seoses veedan ma nàdala Roomas. Bussijuhid tàna ei streikinud, mistòttu oli erakordselt muretu tòòle tulla.

Tàna hommikul olen yldse ònnesàrgi selga pannud. Nimelt mul vedas! Kui tòòle jòudsin, siis sain terve maja sadadest tòòlaudadest kòige viimase vaba lauakese endale broneerida. Siin on isegi vòrgukaabel olemas imekombel. Tihti ei ole vòrgukaablit. Siis peab selle kuskilt tyhja laua pealt varastama.

Meil on siin selline systeem, et kontoris pole kellelgi tòòlauda ette nàhtud, kuna idee poolest peaksid kòik kodanikud kliendi juures tòòtama. Kes on luuser ega kliendi juurde minna ei saa, peab kontoris tòòtamiseks eelnevalt intranetis tòòlaua broneerima.
Kui intranetis ei jòua/ei viitsi broneerida (mina!), siis plaan B on spetsiaalne kiosk kontori retseptsioonis. Kioski screensaver on suur logo 'rome events'. Esimesel pàeval, kui kontoris koolitus oli, mòtlesin ròòmsa yllatusega, et vahi kus kultuurne firma - reipa turistina eeldasin, et 'rome events' tàhendab kontserte, nàitusi ja teatrietendusi. Ega ma siis kàed rypes ei istunud - otsustasin Rooma syndmustega end proaktiivselt kurssi viia. Katsusin ekraani. Screensaver lahustus ning ekraanile ilmusid sellised valikud, et 'broneeri tòòkoht' ja 'broneeri koosolekuruum'. Pettusin pisut.

Siin on tore asi veel see, et helpdesk rààgib ainult inglise keeles.
Koolituse ajal òpetati, et kui helpdeski helistate ja inglise keeles (minu tàpsustus: hindu aktsendiga inglise keeles) vastatakse, siis àrge visake toru hargile. Itaallased teadupàrast ei ole teab mis pàdevad inglise keele rààkijad ja seda ka siis kui tòòtavad rahvusvahelises firmas. Klassikaline juhtum olla, et itaallane helistab helpdeski, kuuleb oodatud itaalia keele asemel inglise keelt ja viskab ehmatusega toru hargile.

Vot selline haitek firma on meil. Mulle meeldib.

Kàesolev nàdal tòotab tulla huvitav.

Vòtan vaba pàeva, et reisida Chietisse (see on umbes 200 km Roomast) elamisluba tegema. Mul on kòik dokumendid juba valmis ja igast asjast neli koopiat tehtud. Olen kàinud palju ujumas, mistòttu on arenenud ka kiirus ja vastupidavusvòime. Loodan skoorida.

Ja siis reedeks on planeeritud kommunikatsioonikoolitus itaalia keeles. Tòotab tulla ainulaadme meelelahutus - ma ei tea kuidas teistel, aga mina isiklikult pole kunagi kàinud itaaliakeelsel kommunikatsioonikoolitusel. Olen elevil.

Malev

Reedel vaatasime filmi ‘Malev’.
Roku pidas seda pàris naljakaks.
Ytles, et ma sarnanevat Urule.

Il mio bloghetto

Mulle meeldib itaalia keel. Mida rohkem seda oskan, seda rohkem meeldima hakkab.

Esiteks on itaalia keel vàga meloodiline ja kòrvale hea kuulata.
Teiseks pakub itaalia keel ohtralt vòimalusi sònamàngudeks, grammatiliste reeglitega manipuleerimiseks ning zhestidega kombineeritult on vòimalik luua pidevalt uusi ja yllatavaid kombinatsioone. Nàiteks mina olen eriti kòva kàpp uute kombinatsioonide loomisel, seoses sellega, et kobamisi arenevat keeleoskust kompenseerib edukalt leidlik fantaasialend.

Huvitaval kombel saab itaalia keeles enamuse olukordi lahendada sònaga ‘bella’ (ilus). Teen banaalse jàrelduse, et see tuleneb itaallaste hàstiarenenud ilumeelest. Vàhemalt majade loomisel (tàpsustus: enne eelmise sajandi kuuekymnendaid aastaid).
Nàiteks kui keegi kysib keerulise kysimuse ja kohe vastata ei oska, ytleb itaallane ‘bella domanda’. Sotsiaalselt pàdev inimene on ‘bella figura’. Kui itaallane midagi huvitavat vòi toredat tegi, oli see ‘bella esperienza’. Hea film on 'bel film'. Tore pàev on 'bel giorno'. Mul hetkel ei tule rohkem nàiteid, aga ega te niikuinii neid rohkem lugeda viitsiks.
Yldiselt on nii, et kui itaallane mingile nàhtusele reageerib, siis 80% juhtudest on esimene keelele tulev sòna ‘bella’. Kui miski ei ole ‘bella’, siis on see tavaliselt ‘brutta’ (inetu). Nàiteks ‘brutta figura’ on yldlevinud termin inimese kohta, kes ebaviisakalt kàitub vòi lollist olukorrast vààrikalt vàljuda ei oska.

Peale ‘bella’-fenomeni on veel yks asi, mis mulle itaalia keeles meeldib. Grammatiliselt nimetatakse seda diminutiiviks, màletan ma uduselt itaalia keele tunnis rààgitut (oli suvi ja ilus ilm ja tunnid algasid hommikul vara ja ma olin magamata alati ja polnud kohvi joonud ja sellega seoses ma ei màleta kòiki asju, mis tunnis rààgiti). Pòhimòtteliselt tàhendab see seda, et iga nimisòna tàhendust on vòimalik muuta, kui sòna lòpuga pisut màngida.
Uurigem seda nàhtust bloginduse nàitel.
Blogi on itaalia keeles ‘il blog’. Seda, kes inglise keelest tuletatud sònade suhtes otsustab, kas nad on isased vòi emased, ma pole veel vàlja selgitanud, aga ma jàtkuvalt tylitan erinevaid inimesi selle bella domandaga.
Niisiis, Suur Isane Blog, ei ole see mitte lihtsalt mingisugune ‘il blog’, vaid hoopiski ‚blogone’.
Teisest kyljest jàllegi –suur, isane ja kole blog on ‘bloggaccio’.
Pisike isane blog on ‘bloghino’. Nàiteks ma pakun, et kui blogi eksistents on veel algusjàrgus, siis ta on ‘bloghino’.
Pisike armas isane blog on ‘bloghetto’. Nàiteks roosa blog vòib vabalt olla ‘bloghetto’, sòltuvalt muidugi sellest, kuidas vaataja roosasse vàrvi suhtub. Itaalias ei ole isastel roosa vàrviga probleeme.
Vòib òelda ka ‘bloghettino’ – nii saab blogi mòòtmeid veelgi vàhendada, aga vàidetavalt pole see versioon grammatiliselt kòige korrektsem. Ma arvan, et bloghettino on selline beebi-tasemel blog. Nàiteks, et on tehtud esimene‘tere-maailm’ stiilis sissekanne.
Ekstra armas pisikeste mòòtmetega isane blog on ‘bloguccio’.
Samas kui on tegemist pisikese, aga ilusa isase blogiga (juhin tàhelepanu - ilus, aga mitte armas!), on parem kasutada sòna ‘blogherello’. àgedamad fotoblogid on 'blogherellod' minu arvates.

Vabandan kòigi itaallaste nimel naisòiguslaste ees seoses sellega, et emase blogi kysimus siinkohal kàsitlemist ei leidnud, kuna blog on meessoost sòna.

Vaatamisvààrsused

Tàna algab fotosari 'Itaalia huvitavamaid vaatamisvààrsusi, pildistatud Nokia telefoniga'.

Sarja esimene pilt on Kolosseumi interjòòr.
Miks Kolosseum? Miks interjòòr? Sellepàrast, et selle kuulsa vareme vàlisvaadet olete kindlasti kòik nàinud, aga seestpoolt tehtud pilte nàidatakse harva. Siin on oma loogika tegelikult. Kui selle vareme interjòòri kòik pildi pealt tasuta nàha saaksid, siis ei maksaks nad Rooma saabudes Kolosseumi pààsemise eest 10 eurot, veendumaks oma silmaga, et Kolosseum nàeb seest vàlja pòhimòtteliselt samasugune nagu vàljast. Lisan vàikese infokillu, mida ehk ilma Kolosseumi kylastamata ei ole vòimalik vàlja selgitada - seal elavad metsikud tuvid ja kassid. Nyyd jagasin ka selle teadmise teile tasuta vàlja :)

Kolosseumis on on vòimalik ka 3,5 euro eest osta giidi teenuseid, aga vòin kinnitada, et 'Lonely Planet Italy' raamatus on tàpselt sama jutt Kolosseumi kohta kirjas, mida see giid rààkis. Ei rohkem ega vàhem. Vàidaks isegi, et rohkem, sest raamatus on vareme pilt, aga giid ei andnud vareme pilti kaasa meile.

Ellujààmistaktika - kas opportunism vòi optimism?

Alguses kui ma hakkasin Itaalias Rokul kylas kàima ja itaallastega tutvuma, siis imestasin selle yle, et itaallastel on kahtlaselt vàhe vaja selleks, et ònnelik olla. Ka seiklusi ei kipu nad eriti otsima (kui armuseiklused vàlja arvata muidugi). Olin nimelt arvanud, et lòunamaise temperamendi juurde peaks kàima ka fantaasiarohkelt veedetud vaba aeg ja palju kòrgemad nòudmised meelelahutusele, kui pòhjamaiselt letargilises Eestis.

Nyyd mòistan, miks itaallased on kogu aeg positiivsed ja miks pidu Itaalia moodi tàhendab alati ja iga kord tàpselt seda, et syyakse òhtust, jalutatakse kesklinnas natuke ja minnakse koju magama.

Esiteks ei ole Itaalias vòimalik elada, kui sa pole loomult optimist. Sest ykski reegel ei kehti ja mitte miski ei funktsioneeri nii nagu peaks. Kòik vòib vabalt pekki minna. Ja làheb ka. Vahel harva ei làhe. Et mitte meeleheitest vannitoa aknast alla viskuda, peab optimistlikult lootma, et seekord ei làhe kòik pekki. Kui ikkagi làheb pekki, tuleb loota, et ehk jàrgmine kord ei làhe ja kui ei làinud pekki, siis ongi pòhjust ròòmus olla. Ja me ei rààgi siinkohal suurtest globaalsetest asjadest nagu àritehing vòi jalgpall vòi ilmastikuolud.

Toon nàite.
Àrkad hommikul, làhed vannituppa. Vaatad – soe vesi. Mòtled, olgu jumal tànatud, saab sooja veega pesta end. Vàljud uksest – lift tòòtab. Imestad sind ootamatult tabanud ònne yle, astud lifti. Vàljud liftist ja ròòmustad – seekord ei jàànudki lifti kinni. Làhed bussipeatusesse, nàed – oi, buss tuleb! Mòtled ròòmsalt, et kyll on mugav tòòle minna, neil pàevadel kui bussijuhid ei streigi. Vàljud òiges peatuses bussist, kobad taskut ja naeratad – nàe, rahakott veel alles ja isegi buss peatus tàna. Vàhe sellest – buss peatus lausa òiges kohas. Jòuad tòòle, nàgu naeru tàis, tervitad kolleege ònnest sàrades - siiamaani on ju kòik hàsti ja midagi pole pekki làinud. Uksekaart tàna toimib – ennàe ròòmu! Eile nàiteks oli error error. Vòrk polegi tàna (veel) maas – teed juba ettevaatlikke jàreldusi, et oled ònnesàrgis syndinud. Làhed koosolekule. Ka teised asjaosalised jòuavad kohale, ainult pooletunnise hilinemisega. Mòtled, kyll on hea, et seekord enamus inimesi kohale tulid. Ega nad ei jàànudki palju hiljaks. Noh ja niimoodi siis pàev kulgeb.

Aga see hiilgav algus ei tàhenda, et sa pàeva jooksul lifti kinni ei jàà, et su telefoni vòi rahakotti kontoris keegi àra ei varasta, et bussijuhid vahepeal streikima ei hakka ja et lòuna ajal Itaaliat troopiline torm ei taba, millega seoses su kodu hàvib ja varakindlustaja on su kodu paberid àra kaotanud ega maksa pappi. Vòib vabalt juhtuda, et ylemus teatab sulle, et tahab sinuga kl 5 òhtul rààkida, mis reaalsuses tàhendab, et kella 5ne koosolek toimub hoopis pool kymme òhtul. Isegi ei vabanda, nòme topis selline! Saabud tòòlt kl 11 òòsel. Nàljane, sest kòik kohad on juba suletud, kust syya saab. Vajud kurnatult voodisse ja mòtled enne uinumist: ‘oli tore pàev… rahakott on alles ja lift tòòtas veel òhtulgi.. kui ykskord varem tòòlt àra saan, jòuan ehk keemilisest puhastusest pyksid àra tuua, mis ma sinna jòulude ajal viisin’.

Vot nyyd ma mòistan, miks itaallased eriti fantaasiarohkelt vaba aega ei veeda ja miks itaallased on kavalad ja kiire reaktsiooniga ja miks itaallased asju eriti pikalt ette ei planeeri.
Igapàevane elu pakub siin ohtralt seiklusi ja ebamààrasust – kui sa pole optmist, vàlkkiire reaktsiooniga ega kaval, jààd elu hammasrataste vahele. Iga pisimagi igapàevase tegevuse puhul (koosoleku kokkuleppimine, elamisloa taotlemine, bussipileti ostmine) on kaks vòimalust – skoorid vòi ei skoori. Kui ei skoori, siis tuleb kiirelt plaan B leiutada ja ega sellegi plaani skoorimise tòenàosuse teab mis kòrge pole. Kunagi pole varianti, et vòid kindel olla millegi suhtes. Elu on siin ònnemàng ja Itaalia on justkui yks suur kasiino*-poolsaar.

Alguses arvasin, et meelelahutus Itaalia moodi on igav. Togisin Rokut, et vaja ikka nàdalavahetusel minna màgedesse matkama vòi hobuseid vaatama vòi sukelduma vòi kasvòi mingi pidu korraldada kodus. Nyyd mòtlen minagi, et vabal ajal on hea lihtsalt kuskil rahulikult olla, pereringi sulguda ja kòht tàis syya. Òige mul tarvis seiklusi ja segadust, seda saab niigi iga pàev. Roku nàib arengutega rahul olevat - saab jàlle itaallase moodi nàdalavahetusi veeta :)

*’Casino’ ei tàhenda itaalia keeles mitte ‘màngupòrgu’, vaid hoopis ‘bordell’ ning populaarses slàngis kasutatakse seda sòna, kirjeldamaks mastaapset segadust vòi arusaamatust.

Veel paar mòtet

Tàna ca kella 7st alates on kòik Itaalia bensiinijaamad 48 tundi suletud. Sitsiilias pisut kauem kui 48 tundi.
Nimelt valitsus tahab kytuseturgu liberaliseerida, mis praktikas tàhendab vàidetavalt seda, et ka supermarketid vòivad hakata kytust myyma. See omakorda tooks kaasa tiheneva konkurentsi ja hindade alanemise, mis pole kytusemyyjate arvates soodne lahendus. Nyyd nad siis streigivad. /see on koht, kuhu tuleb ebaviisakas sòna, aga ma olen hàstikasvatatud (vòi siis silmakirjalik, kuidas soovite) ega kirjuta siia seda ebaviisakat sòna/

Eile avaldati Itaalias uuring, mille kohaselt on siin kòigist Euroopa riikidest kòige kulukam pangakontot omada. Keskmiselt tuleb pangakonto pidamise eest pangale maksta 180 eurot aastas. Hollandis olla kòige odavam - saab ainult 35 euroga hakkama. Eestit ei olnud Euroopa riikide nimekirjas, millega seoses tahaks teada, et kas keegi teab, palju Eestis pangakonto omamine keskmiselt maksab?

Ma nii tahaks tuua sinuni, Kodumaa, positiivsusest ja rahulolust sillerdavaid sissekandeid Itaalia elust, aga no ei leia materjali. Loodus on siin ilus ja toit maitsev ja inimesed sympaatsed, aga ei saa ju kirjutada iga pàev naiivselt toidust ja pàikesepaistest ning ignoreerida yhiskonna màdapaiseid, mis mu silme ees kobrutavad.

Muide, B.Severgnini on oma raamatus “Bella Figura” kirjutanud, et vàlismaalane, kes pole Itaalias viibides tundnud meeleheidet ja frustratsiooni, on suurelt petta saanud. Vàhemalt ma pole petta saanud, see on kindel :)

Jalgpall

Itaalia keeb ja kihiseb. Nagu kòik teavad, sai jalgpallirahutuste kàigus politseinik surma.

Eile òhtul, kui hotelli ‘Roos’ jòudsin, nàidati juba kòigis telekanalites tundide kaupa politseiniku matuseid. Politseiniku teismeline tytar luristas ninaga ja luges kortsus paberi pealt ette pika kòne. See oli vàga ebaloogiline kòne, aga ma parem ei ironiseeri selle yle, sest tytarlaps oli ikkagi stressis ja ma arvan, et stressis inimeselt ei saa loogilist kònet oodatagi. Esiti arvasin, et ei saa itaalia keelest hàsti aru, aga kuna seda kònet ònnestus ilma erilise pingutuseta vàhemalt 8 korda òhtu jooksul kuulata, siis imestasin siiralt, kuidas ikka mòne inimese aju funktsioneerib. Justkui hukkunud politseiniku perel veel vàhe kannatusi oleks - nyyd nàidati seda piinlikkusttekitavat kònet korduvalt kogu Itaalia rahvale.
Palju parem kòne tuli politseiniku leselt. Lihtne, kuid jòuline sònum, head kujundlikud nàited, veenev esitusviis. Kui ta selle kòne oma peaga vàlja mòtles, siis minu arvates vòiks poliitikuna karjààri teha kyll. Tuhanded tànavale kogunenud inimesed aplodeerisid tormiliselt, kui politseiniku laip neist mòòda kanti.

Siin Itaalias on spordi- ja noorsoominister, kes on nagu Erika Salumàe, aga pisut blondim ja shikim. Oranzhide prilliraamidega. Vot see spordi- ja noorsoominister on yleòò seleebritiks saanud, sest virvendab kaamerate ees ja vangutab murelikult pead. Istus esireas nii politseiniku matustel kui kòikvòimalikes teledebattides ja pressikonverentsidel.
Eile òhtul leidis aset maraton-jutusaade. Kòik olulised jalgpallitegelased ja eelmainitud minister olid kohal, nòjatusid soliidselt pehmetesse tugitoolidesse ning arutasid, mis turvameetmeid nyyd staadionid rakendama peavad ja yleyldsegi kuhu Itaalia sedasi jòuab, kui rahvusliku spordiala liinis valitseb selline korralagedus ja kui piinlik nyyd meil on teistele rahvastele otsa vaadata.

Meil siin Tehases on jalgpalliskandaal puhunud elu sisse Itaalia regioonidevahelisele vaenule. Pòhja-Itaaliast pàrit kodanikud arvavad, et sellised juhtumid on tavapàrane Lòuna-Itaalia elu ja Lòuna-Itaallased (tàpsemalt M ja S) protesteerivad nòrgalt. Et point selge oleks, saatis Pòhja-Itaaliast pàrit G1 kòigile laiali lingi uudisega, et sel nàdalavahetusel toimus M-i kodulinnas sònavahetus kahe autojuhi vahel (mingi peatee andmise probleem tekkis), mille kàigus yks asjaosaline nàrvi làks, teise maha lasi ja veel paari inimest haavas.

‘Mis nyyd edasi saab? Kas tòesti jalgpallikohtumised keelatakse Itaalias àra?’ arutlevad ajakirjanikud murelikult vàljaspool Itaaliat.

Mina pakun oma paarikuise Itaalia-kogemuse najal vàlja jàrgmise stsenaariumi.
Tàna on teisipàev eksole.
Hiljemalt neljapàevaks on poleemika lòppenud.
Umbes nàdal aega on staadionid suletud. Valitsus samal ajal arutleb palavikuliselt uute jalgpalliteemaliste seaduste yle. Kuna probleemi aktuaalsus vàheneb iga pàev, vàheneb ka valitsuse innukus ning kokkuvòttes ei saa ka seadused teab mis karmid olema. Vòi kui tulevad karmid seadused, siis programeeritakse nende sisse tuhat erandit vòi yleminekuperioodi, sest ka valitsuse liikmed on inimesed – nad ju teavad, et niikuinii staadionite omanikud neid seadusi jàrgida ei kavatse eriti.
Umbes paari nàdala pàrast hakkavad hiilimisi toimuma pisemat sorti jalgpallikohtumised, siis suuremad ja umbes paari kuu pàrast on kòik staadionid avatud ja endine olukord taastunud.

Jàrgmisel aastal vòib juhtuda, et saab jàlle keegi jalgpallirahutustes surma, nàiteks politseinik, jalgpallur vòi eelkooliealine laps vòi immigrant Pakistanist. Siis tòstavad kòik itaallased jàlle kàsi taeva poole ja kurjustavad, et kas eelmise aasta nàitest veel vàhe oli ja kuhu me sedasi jòuame ja yldsegi, meil siin Itaalias on ilge korralagedus ja selles kòiges on syydi Naapoli ja millal lòppeb maffia ylemvòim. Paar pàeva toimuvad kòigis telekanalites kònepidamise meistrivòistlused kòikvòimalike asjaosalistega. Vox populi vòtab sòna. Valitsus tòòtab palehigis paar pàeva, istudes hiliste òòtundideni koos ja lihvides teoreetiliselt kehtivaid seadusi staadionite turvanòuete teemal. Mòòdub nàdal ja olukord normaliseerub taas.

Miks ma nii arvan?
Esiteks on kaos ja korralagedus Itaalia yhiskonna fundamentaalne element.
Teiseks on siin igal aastal mingi sarnane jalgpalliskandaal vòi rahutus aset leidnud, mille laineharjal on juba ammugi vastu vòetud seadused, kus jalgpallistaadionite turvameetmed tàpselt kirjas. Ei saa just òelda, et poliitikute pingutused tàiesti luhta oleksid làinud :) Itaalias on tàpselt kolm staadionit, mis seadusega kehtestatud turvanòuetele vastavad. Staadioneid, kus kindlasti peaksid needsamad seadusega kehtestatud turvanòuded kehtima, on umbes 1000.

Nàdala sòna - kultuurierinevused

Terve òò ja tànase hommiku olnud Itaalia tuleviku suhtes murelikult meelestatud.

Kàisin Roomas òhtust sòòmas kahe kolleegiga, M-i ja L-ga. (M ei ole seesama M, kes kaustiku kaotas vaid yks teine M, kes on meie firmas selline middle-manager tyypi tegelane)

Yhesònaga M rààkis, et ta tòòtas poolteist aastat Saksamaal. Haistsin intriigi ja kysisin vilkalt, et kuidas oli Saksamaal tòòtada.
M: Tavaline.
Punusin intriigi: Aga mis sind kòige rohkem yllatas sakslaste juures?
M: Sakslased on vàga punktuaalsed.
Mina: Ahah.
M: Tegelikult sakslased on lollid!
Mina: ????
M: Nad lepivad kokku koosoleku lòppemise aja ja siis kui see aeg kàtte jòuab, siis kòik làhevad koosolekult minema. No kuidas nii asju arutada saab yldse?
Mina: Ahah… (Mòeldes samal ajal, et normaalne systeem. Ma olen kogu aeg tugevalt selle poolt olnud, et koosolek peab lòppema ettenàhtud ajal vòi veel kiiremini. Aga ei saa ju host country esindajat solvata, nii otsustasin oma seisukohta mitte vàljendada) Ee… seda et… Itaalias ei ole siis nii vòi?
M: Ei ole! Itaalias ikka kestab koosolek niikaua, kuni asjad arutatud saavad. Kunagi ei lepita kokku, mis kell koosolek lòppema peab!
Mina: Aga mis siis saab, kui koosolek venib ja jàrgmiste koosolekute aeg kàtte jòuab?
M: Siis jàrgmised koosolekud lykatakse edasi!

Vajusin mòttesse... Liigne mòtlemine pole abiks tegevus, sest sain enda teadmata hakkama solvanguga (nimelt hiljem Roku selgitas, et ma olla koledasti solvanud M-i)
Mina: Aga see on ju ebaefektiivne. Nii kulub palju rohkem aega tòò tegemise peale.
M: No mis vahet seal on, tulemus on ju sama!
(nyyd tuleb see solvangu koht)
Mina: No kui pàris aus olla, siis ma olen tàhele pannud, et kuigi meie tiim teeb iga pàev 12 tundi tòòd, saab selle tòò 3 tunniga tehtud, kui aega efektiivsemalt kasutada.
M: No mis siis! Tulemus on ju sama!
Mina : Mhm...

Ei hakanud ytlema, et selle asemel et iga pàev 12 tundi kontoris hàngida, on ju palju meeldivam teha tòò kolme tunniga àra ja nautida pàriselu - viibida sòprade ja pere ringis, kàia trennis, kontserdil ja kinos, lugeda raamatuid, kasvòi pàevitada. Muide, M-l on kolm last, kes nàevad teda viimased kaheksa aastat ainult laupàeviti ja pyhapàeviti, sest issi lahkub kodust ja naaseb siis, kui kòik magavad. Kas poleks temalgi toredam oma tòò kiiremini àra teha ja lastega rohkem tegeleda, selle asemel, et tobedalt pikki ja eesmàrgituid koosolekuid pidada, iga tund viisteist minutit kohvipausi pidada, nokitseda kolm pàeva presentatsiooni kallal, mille saab kahe tunniga tehtud ning mòne aasta pàrast imestada, et miks lapsed narkotsi panevad ja koolis ei kài ning naine on armukese sebinud?

Jah, ma ei hakanud seda kòike ytlema. Need mòtted lihtsalt praegu kobrutavad mu sees praegu. Pole mòtet sellisest asjadest Itaalias rààkida. Keegi ei mòista mind.

Itaalia on ilus maa.
Itaalias paistab iga pàev pàike.
Itaallased on ròòmsad ja muretud inimesed.
Itaalia on Euroopas kòige madalama tòòjòu produktiivsuse kasvuga riik.
Itaalia on Euroopa kòige madalama majanduskasvuga riik.
Itaalia on on globaalses konkurentsis Euroopa suurim kaotaja.
Ma olen nòus umbes aasta tagasi The Economistis avaldatud vàitega, et 25 aasta pàrast on Itaalia konkurentsivòime ja majanduse arengu mòttes sama, mis hetkel Argentiina.
Eestis asuvat kinnisvara ma maha ei myy ja pangakontot ei sulge. Kes teab, millal pean siit pògenema kommunismitondi vòi majanduskriisi eest.

Veel kultuurierinevusi

Itaalia korporatiivsed kohvijoomise kombed on mu Eesti sòprade seas suurt imestust àratanud, mistòttu jagan neid siinkohal ka laiemas ringis.

Aga alustagem làhtepunktist, ehk Eestist.
Nagu kòik teavad, kàib Eestis asi nii, et kui tòòl viibides tuleb kohvi vòi muu joogi tarbimise tuju, tòustakse laua tagant pysti. Vòetakse oma isiklik tass. Siirdutakse sellesse kohta, kus kontoris asub kohvimasin ja veekeedukann. Valmistatakse oma vedelik, rààgitakse paar minutit juttu teiste inimestega, kes juhuslikult làheduses viibivad ja minnakse laua juurde tagasi. Vedelikku tarbitakse laua taga, tòòd tehes. Kui on vàga eriline side mòne inimesega, siis kutsutakse teda vahel endaga kaasa kohvi vòtma. Aga suvalisi inimesi ei kutsuta. Yldiselt ei ole kohvinurgas synnis liiga kaua hàngida.

Vahepeal ma tòòtasin Londonis.
London on suur linn ja seal on hoopis teistsugused kombed.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis tòuseb ta laua tagant pysti. Teeb 5 m raadiuses (sest Londonis on enamasti mòòtmatud open-space kontorid) tiiru et korjata kolleegide kàest nende joogitellimused ja raha ning jalutab làhedal asuvasse Starbucksi vòi Costasse ning ostab kòigile teed vòi kohvi. Muide kui keegi tellib ‘normal tea’, siis see tàhendab tee piimaga.
Umbes 15 minuti pàrast saabub janune kolleeg tagasi, kaasas 4-10 erinevat plasttopsikus jooki. Jagab tellimused laiali - Johnile ‘normal tea’, Mahmudile tee piimata, Ericale suur cappuccino suhkruga, Li Mengile moccacino vahukoorega ja Denise’le decaf suhkruasendajaga.
Kui kòik valmis, on aeg maanduda oma tòòkohale ning asuda tarbima mòòdukalt jahenenud piimaga teed.
See eelnev protseduur kàib kòigi selliste vedelike kohta, mis ei ole vesi. Nimelt vett ei pea tòòkatele kolleegidele ette kandma, seda vòib igayks kàia ise automaadist vòtmas.

Nyyd tòòtan ma Itaalias.
Siin toimub kohvijoomine lumepalliefekti pòhimòttel.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis ta astub kòige làhemal oleva kolleegi juurde ja hòikab reipalt:’Cafè?!’ Kolleeg tòuseb vilkalt laua tagant pysti ja jalutab kysijaga kaasa. Kahekesi jalutatakse kolmanda juurde ja hòigatakse:’Cafè?!’. Kolmas tòuseb vilkalt laua tagant pysti ning minnakse yheskoos neljanda juurde ja nii edasi. Kui kòik osakonna tòòtajad on koos, jalutatakse naljatledes ja kàrarikkalt vesteldes kohviautomaadi juurde.
Kui meie eelmainitud lòbus seltskond kohale jòuab, on seal tavaliselt juba paar gruppi ees, kes kòik oma anumaid tàidavad ja seltskondlikult vestlevad. Nyyd vòtab yks grupi liige ylesandeks automaadi nuppu vajutada ja ylejàànud grupi liikmetele nende 20 ml surmkanget espressot ulatada. Samal ajal arutatakse viimase poole tunni syndmused làbi – kaasaarvatud need, millest juba skype vòi MSN teel rààgiti. Skype ja MSN on head asjad, aga need ikka ei asenda kehakeelt eksole.
Kohvinurgas hàngitakse niikaua kuni viimane jooja oma kohvi àra joob ja topsiku prygikasti heidab. Seejàrel jalutatakse grupis tagasi ning hargnetakse tòòlaudade juures laiali.
Kohvipausi kutsest keeldumine on pretsedentitu nàhtus. Koosolekutele vòi enda tòòlaua juurde ei vòeta kohvi kaasa.

Ka lòunat ei minda siin yksi sòòma. Kogutakse kontori pealt oma grupi liikmed kokku, oodatakse vajadusel kuni mòni kohmitseja WCs kàib vòi koosoleku lòpetab ja jalutatakse seltskondlikult vesteldes sòòkla suunas.
Pàrast lòunat làhevad suitsetajad òue suitsetama. Mittesuitsetajad jalutavad suitsetajatega kaasa ja tolknevad nurga taga koos suitsejatega kuni nood oma konid elegantselt sillutisele pilluvad. Siis jalutatakse grupiviisiliselt tagasi kontorisse ja hargnetakse laudade juures laiali. Suitsetajatege koos hàngimisest loobumine on pretsedenditu nàhtus. Nàiteks ma ykskord ei làinud òue, sest kylm oli. Pàrast kàisid kòik murelikult kysimas, et kus ma olin ja miks ma òue ei tulnud.

ah et miks ma meeleheitel olen?

1 Yhelgi immigratsiooniametnikul pole infot selle kohta, kuidas kàib elamisloa taotlemine ja mis dokumente esitada. Kindluse mòttes saadavad nad mu jàrgmise ametiisiku juurde, kes saadab mind omakorda jàrgmise juurde, kes saadab mind esimese juurde tagasi ja siis see esimene vaatab mind yllatunult ja saadab neljanda ametiisiku juurde.

2 Infotelefonile vastab automaatvastaja. Halvimal juhul ei vasta seegi.

3 Asutused on avatud tàpselt siis kui mina pean olema tòòl. Mitte terve tòòpàeva, vaid umbes pool pàeva vòi nii.

4 MITTE KEEGI ei rààgi inglise keelt.

5 Kuna keegi ei tea, mis dokumente on vaja ja mis protseduurid kehtivad parasjagu, siis igaks juhuks dokumente vastu ei vòeta vòi kordub p 1 stsenaarium kuni ametiasutus uksed selleks pàevaks sulgeb.

6 Portaleimmigrazione suunab lahkelt infotelefoni kasutama (see eelmainitud automaatvastaja) vòi kohalikku politseijaoskonda, kus on vastuvòtt nàiteks kolmapàeval kl 10-11 ja neljapàeval kl 11-11.30, kus tòòtavad inimesed, kes saavad palka immigrantidega tegelemise eest ja kes mitte halligi ei tea, sest 'kulla sinjoriina, need reeglid meil siin muutuvad kogu aeg ja me pole veel jòudnud end nende uute reeglitega kurssi viia'.

7 Internetis saadaval olev info on stiilis 'tere tulemast meie kodulehele ja lugupeetud immigrant olge nyyd kena ja minge kohalikku politseijaoskonda vòi postkontorisse nillima'.

NO MIDA KURADIT MA PEAN TEGEMA?!

meeleheide

Nàdala kysimus: kas mònel eestlasel on reaalselt ònnestunud Itaalias elamisluba ehk carta di soggiorno saada?