venerdì, marzo 23, 2007

Kultuurierinevused ehitusmaailmas

Kàisime Rokuga vannitubasid vaatamas.
Poodides hàngisid ostjad kuueliikmeliste gruppidena – noorpaar ja finantseerijad ehk mòlema asjaosalise vanemad. Noorpaar tavaliselt oli vaikne ja vanemad kàratsesid ning seletasid myyjale, mida tarvis on ja mis vàrvi ja palju maksma peab. Tihti vòis màrgata, et kòik asjaosalised rààkisid korraga valjuhààlselt – neli vanurit ja myya - see oli lòbus vaatepilt.
Kui Itaalias poliitikute teledebatte vaadata, siis on samamoodi, et teatud hetkedel rààgivad kòik korraga, kaasaarvatud saatejuht. Ma ootan alati huviga neid kohti ja sellepàrast on poliitikute teledebatid on mu lemmik-meelelahutusprogrammid siinsel telemaastikul.
Vannitoapoodides leidus ka neljaliikmelisi gruppe – noorpaar ja emad. Emad olid uskumatult puhevil – see on Itaalias suur asi, kui vòsuke abiellub. Nende kolmekymnendates aastates vòsukesed kòmpisid kàsikàes emade jàrel. Itaalias on selline ajalooliselt vàljakujunenud traditsioon, et noorpaar enne abiellumist koos ei ela, kyll aga hakatakse juba enne pulmi yhist kodu ehitama, et oleks kuhu elama minna nii kui sòrmused sòrmes. Kusjuures pulmi ja noorte koduehitust finantseerivad tavaliselt vanemad, missiis, et lapsed on tavaliselt abiellumise hetkeks juba nii vanad, et Eestis sama vanad inimesed juba hakkavad oma vanemaid toetama.
Yldsegi kui vannitoa teemalt taaskord hetkeks kòrvale kalduda, siis minu arvates on Itaalias ebaproportsionaalselt palju tòòtuid ja vallalisi kolmekymnendates aastates inimesi, kellele madre hommikuti sòògilaua katab ja telekapuldi kàtte toob. Sellest ma pole veel aru saanud, kas need laiskloomad on pigem depressioonis vòi hoopiski ònnelikud selle yle, et neil on lapsepòlv forever.

Vannitubade valimine oli vàsitav. Selgus, et Itaalias tuleb dushi alla paigaldada spetsiaalne plastmassist dushialus, mis kannab kaunist nime piatta doccia ja on vajalik selleks, et vesi àra juhtida. Minu arvates on see kole. Vihase vaidluse kàigus (mina vs teised) selgus, et Itaalias ei saa teha nii nagu Eestis tihti kohtab, et pòrand on ilusti plaatidega kaetud ka dushi piirkonnas. Mulle ei meeldinud see dushialuse mòte, sest palju ilusam ja minimalistlikum on, kui on ainult pòrandaplaadid. Vaidlesime dushialuse yle pikalt – kuni selgus, et Eestis laialt kasutatav tehnoloogia on Itaalias tàiesti pretsedenditu ja et idee poolest vòiks konstrueerida piatta doccia pòrandaplaatide alla, aga see olla hirmus kallis lòbu. Rokul hakkas pea valutama ja mul tuli janu. Piatta doccia debati vòitis Roku ja tòttasime baari apelsinimahla jooma.
Sauna mòttest yldse loobusin, sest saun maksab 4000 eurot + tòòraha ja ma pole yldse kindel, et itaallased oskavad sauna ehitada sama hàsti kui sauna eest kolossaalseid rahasummasid kysida.

Vannitoaga kultuurierinevused ei piirdu.
Nàiteks kui keegi kuuleb, et meil on plaanis parkett installeerida, siis tavaline reaktsioon on kiljatus, et hissand parkett on ju ilgelt pesante ja kuidas te yldse kavatsete puhastada seda parketti ja see làheb ju kohe koledaks teil. Nimelt Itaalias on levinud meetod katta pòrandad keraamiliste plaatidega, mis on vastupidavad ja lihtsad puhastada. Mulle isiklikult keraamilised plaadid ei meeldi, sest on kylmad ja mul on kogu aeg tunne, et viibin vannitoas isegi siis kui ma tegelikult ei viibi vannitoas.
Vahel olen tulnud kapist vàlja ja teatanud, et kuna meil tuleb avatud kòòk, siis ka sinna tuleb parkett. Vot nyyd ei jòua hala àra kuulata! Et hissand, aga kui vett maha làheb vòi toiduaineid, siis kòik parkett làheb ju koledaks! No mina isiklikult ei kokka nii, et pidevalt toitu ja vedelikke pòrandale pudeneb, on mu tavaline vastus.

Vannitoa pòrandakyte on ka uskumatult innovatiivne nàhtus. Kòik rààgivad, et pòrandakyte jah, aga pange ikka vannituppa radiaatorid ka. Pòrandakytte tegemine on ka ilgelt kallis, rààgitakse.

Muidugi alati ei ole ainult minu ideed need, mis kriitikatule alla jààvad. Nàiteks kòik castingul kàinud tòòmehed, ehitusspetsialistid ja Roku suguvòsa kàivad mulle peale, et on vaja ehitada eraldi tuba, kus on pesumasin ja kraanikauss riiete kàsitsi pesemiseks ja et kòòki tuleb teha sahver. Seni olen vankumatult vastu seisnud taoliste minu jaoks mittevajalike ruumide ehitamisele. Pesumasin vòib vabalt elada kòòki vòi vannituppa paigaldatud spetsiaalses kapis. Pealegi on tànapàeva pesumasinatel teadupàrast ka kàsitsipesu programm ja yldsegi toit pannakse tànapàeval kylmkappi, mitte sahvrisse. Ka ei kavatse ma pidada korteris sadat kilo oliive ja kahtkymmet seakintsu, millest yle talve elada. Milleks sahver? Vot nende loogiliste mòtteavalduste peale ei oska keegi enam midagi òelda, kuigi on nàha, et vestluskaaslase arvamus ei muutu karvavòrdki. Pean hoolega silma peal hoidma, et ehitusmees salaja sahvrit ei meisterda.

8 commenti:

mnjah ha detto...

Mul oli samamoodi plaanis ehitada dushinurk nn. "eesti meetodil", kuid peamine probleem tekkis selliste töömeeste leidmisel, kes oleksid põranda õige kaldega paigaldada osanud. Samuti väideti mulle, et sellien idee polevat eriti hügeeniline, kuna vuugivahed lähevad igasugust sitta täis ning seda pärast raske puhastada. Pärast mitmekordset ümberprojekteerimist (tegime projekti ise) otsustasin lõpuks, et sobib siis ka dushinurk (keraamiline), kuid peab ulatuma vannitoa ühest seinast teise (vaid 140 cm). Ka see oli itaallaste jaoks midagi tavatut, kuna kõige ilusam olevat ikka 70x70 nurgake. Seekord jäi vähemalt minu sõna peale ning sain oma 140x80 dushi ning nüüd kõik kes meie nurka näevad, hakkavad ka endale sellist tahtma (eriti hea ju, et mahub kahekesi ilusasti dushi alla :-)). Teine tüli oli meil majas parketiga. Köögiga polnud probleemi (sinna ma ei tahtnudki parketti), aga mu äi tahtis hirmsal kombel parketti vannituppa. Tüli käigus jõudis ta koguni selleni, et ähvardas meid majast välja visata kui parketti ei pane (tegime nende majast kaks korterit). Õnneks jäin ka selles peale, nii sai parkett vaid magamistubade tsooni, keraamika vannitubadesse ning marmor kööki ja elutuppa. Tegelt võiks ka mina kirjutada raamatu enda maja ehitustöödest, töömeestest (firma Roomast muideks) ning materjalide otsimisest. Minu äia suurusehullustusest sai ehtne carrara marmor ka keldrisse, kus koerad nüüd kusel käivad...
Mis puutub aga põrandaküttesse, siis see ei mahu küll vanema generatsiooni mõistusesse, aga noorem põlvkond kasutab seda varianti juba päris sageli. Muidugi on lõbu kallis, aga hilisem kokkuhoid on tuntav. Alles hiljuti projekteerisime ühte majja põrandakütte (mu mees tegi selleks isegi spetskursuse läbi), kuid ise ma sellist varianti siiski ei tahaks. Miks? Vannituppa oleks tahtnud, kuid ei saanud seda teha, kuna oleks pidanud liialt põrandat tõstma ja uks pidi avanema vannituppa, mitte välja. Aga elutoas mulle vist ei meeldiks kui oleks kogu aeg jalge all mingi küttekeha hõõgumas.Samuti kui peaks mingi süsteemiviga tekkima, siis põranda lõhkumine on kallim lõbu kui uue radiaatori ostmine, raskem ka täpset veakohta leida. Ja mulle meeldib oma "vana" selga mõnel külmal niiskel talveõhtul vastu radiaatorit hõõruda :-)

Reede ha detto...

Tänu meie itaallasest majaperemehele olen minagi näinud, kuidas itaalia perekond maja remondib. Perekond käib käratsedes mööda maja ja mehhiklastest töömehed jooksevad sabas. Sellest võiks raamatu kirjutada.
Kui keskküttekatla vahetamise lõpus tegin mina kurja nägu paksu tahmaga kaetud välistrepi peale, tuli mehhiklasest töömees, aknapuhastusvahendi pudel näpus ja tahtis hakata treppi "puhastama". Kohe tema järel saabus peremees, kes teatas, et "no nessessita" (meie peremees kasutab suhtlemisel väheste inglise keele sugemetega itaalia keelt), sest "tomorrow" läheb töö edasi. Peremees tõi hoopis toast veinipudeli ja klaasi ning läks töömeestega õue peale istuma. Mispeale ma ette kujutasin, et juhtub see, mis tavaliselt Eestis. Et kari purjus mehi laaberdab õue peal õhtuni. Aga ei, igaüks sai klaasi veini ja lahkus ise suunas.
Mina ootasin, kuni kogu kamp oli silmapiirilt kadunud ja pesin trepi rohke veega puhtaks.
Sellest, et peremees iga päev meie majal mõne koha üle värvib, ei hakka ma parem rääkimagi. Ei sega teda ka see, kui vihm pahtli maha peseb. Järgmine päev saab siis uue pahtli panna :) Itaallastega igav ei hakka.

Katu ha detto...

Oi-oi.
Teate, teie kommentaare lugedes hakkasid mul kàed vàrisema ja kuidagi nagu nututuju tuli.

Mnjah, aga parkett vannitoas on ju ekstra-tavatu. Uudishimust kysin, et kas su ài pakkus panna selle tumepruuni aafrika puidu, mis on niiskuskindel?
Ja siis mis te selle 80x140 dushinurga ymber ehitasite. Nàiteks et nagu klaasist sein vòi midagi muud?

Reede, ma siin ikka loen su majaperemehest ja mòtlen tòesti, et ta oleks kirjanduslikult vàga hea kujund kasutada raamatus :)

Reede ha detto...

Meie majaperemees on täpselt see armastuse-vihkamise asi :) See pidev värvimine teeb aegajalt hinge täis (mu mees on ühe jope ja ühe fliisi värske värviga lootusetult ära rikkunud), samas kui nurga tagant astub välja rõõmsa näoga papi - helerohelise värvi ämber käes ja ütleb "pinta, pinta", siis läheb endal ka suu kõrvuni.
Seda pole vaja vast mainidagi, et kui telefonimehed panid uued juhtmed sina peale, siis viis minutit peale nende lahkumist oli värviämbriga peremees kohale, et mustad juhtmed valgeks värvida :)
Ja naabrimees rääkis (meil on naabermajaga ühine hoov), kuidas ükskord tema koju tulles nägi valget oja hoovist tänava poole voolamas. Arvas, et piimanõu kellegil ümber läinud. Aga ei, meie peremees oli oma garaažiesist betoonpinda valge värviga üle tõmmanud (ta kujutab ette, et kui betoonipragudesse värvi kallata, siis praod kaovad) ja järgneva vihmasajuga värv lahkus oma kohalt.
Aga jumala eest, tegu on hea inimesega - kui mu mees ükskord köhis nii kõvasti, et see ilmselt läbi seinte peremeheni kostus, ilmus ta meie ukse taha veinipudeli ja suhkrukotiga, marssis pliidi juurde ning tegi mu mehele hõõgveini, kasutades oma spetsiaalset suhkrut ja jättes selle kraami pärast meile, et me ikka veel hõõgeveini teeks :)
Aga Sina, Katu, ära nuta :) Jää enda tahtmistele kindlaks ja küll teie kodu saab just selline, nagu teie ise tahate.
Su jutte loen ma igatahes naudinguga :)

Reede ha detto...

Vigade parandus:
Telefonimehed panid juhtmed seina peale, mitte sina peale.
Meie majaperees on tegelikult San Marinost. Kas teda tohib itaallaseks nimetada?

Ruudi ha detto...

Juba see blog ajab muigama, aga seekord kommentaarid ajasid kohe naerma :)
Muuseas mina olen juba ära harjunud kivipõrandaga ning kui ikka konti pole, siis suvel on kivipõrand megavärske. Ruudil olid veel omad eriti värsked nurgad, kus magas käpad laiali suvekuumuses.
Ning talvel on ju sussid jalas...

mnjah ha detto...

Täpsustuseks: ei mingit tumedat parketti, ikka hele ja ei midagi niiskusekindlat. Lihtsalt mu äial on selline arvamus vannitoast (kes ei korista, see ju ei tea), et ega vett maha ei lähe ju....
mis puutub dushinurka, siis kolmest küljest kaetud seintega ning neljas on läbipaistvast klaasist sein - pool on paigal ning teine pool lükanduks.

Katu ha detto...

Muide me kohtusime parketimeistriga hiljuti. Ta nàgi vàlja nagu Henn Sarv. 20 aastat tagasi olla ta kòik oma maja àra parketeerinud, isegi vannituppa oli teinud mustrilise parketi. Vot see on tòeline pyhendumus oma ametile!
Kusjuures parketiks valisime tammepuidu. Ma muidu arvasin kogu aeg, et 'rovere' on vaher, aga tàna hommikul sònastikust leidsin, et tamm hoopis.