Kodumaa, aastaid on mööda läinud sellest, kui siin blogis viimast korda sõna võtsin. Polnud käinud sissegi logimas. Nüüd proovisin. Parool oli veel meeles. Tunne on, justkui oleks tagasi tulnud ammu mahajäetud koju. Keerad võtit. Ise ka pooleldi üllatud, et veel keerab. Teed ukse aeglaselt lahti. Kohe sisse ei astu. Seisatad lävel. Hingad sõõrmetesse ettevaatlikult seda tuttavlikku lõhna, mida ainult oma isiklikus ruumis tunneb. Segatuna tolmu, tuulutamata seisnud ruumi ja veel millegi... huvitavaga. Kanalisatsioon? Surnud hiir?
Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.
Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?
Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.
Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.
Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.
Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.
Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!
PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!
sabato, ottobre 22, 2016
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
11 commenti:
Ega ikka ei ole üksi midagi. Tänapevane järelevalve tehnika annab kohe teada, kui oma vanasse koju satud. Virtuaalsed liikumisandurid või nii.
ei ole üksi. ja mul üks hurmur siin ärkas kell 3 ja kell 4 ja nüüd kell 7.
võeh.
Uskumatu tõesti, kuidas arvad, et õhkad siin intiimses õhtkonnas, aga tegelikult on peale minu ja Kodumaa veel 86.. ee... kedagi. No egas midagi, tervitame kõiki ja soovime toredat laupäeva jätku :))
Mis aga mrsl-i puudutab, siis kui me siin juba oleme, soovigem tallegi vastupidavust. Kellaaegade põhjal oletan, et tegemist on üsna verivärske hurmuriga.
Usu, Kodumaal on neid kirju vaja. Ja mustsast huumorist ka ära ei ütleks... :)
Ha! Hurmur ei ole niivõrd värske, 3 aastat on tema eakatel õlgadel juba, kuivõrd on tegu aeg-ajalt ääretult omapärase unerežiimiga indiviidiga.
Mai tea, kas mingi kasvufaas või asi, aga üksööse tahtis ta kell 4 putru, sest kõht on nii tühi. Mitte et ta muul ajal putru suusissegi võtaks.
Niiet, Katu, jubehea, et on vahel midagi selle kellaneljase pudru juurde lugeda.
Pole need lugejad kadunud ühti - tulevad nigu lõhna peale krabinal tagasi nigu tarakanid.
Kellaneljane puder. Selle üle võib pikalt mediteerima jääda.
kell neli võib putru saada küll. on kiirpudru pakid ja mikrolaineahjus valmistatavad riisihelbed, mis külmutatud marjade lisamisega pudru söömistemperatuurile viivad #kibedadkogemused
Katuuuu! musi Sulle blogilt tolmu raputamise eest!
ka mõnel teisel maal on neid kirju hädasti vaja, ma sain rõõmust peaaegu rabanduse, kui lausa kaks uut kirja leidsin:)
Näete siis, kallis kommenteerijad. Põhimõtteliselt olen ma sama aeglane nagu Poste Italiane. Aga tahtsin mõmiseda midagi umbes sellist, et aitäh toetuse avaldamise eest. Emban teid ja soovin vastupidavust nende kellaneljaste putrudega.
Posta un commento