Nii algaski see aasta

Vabade ja metsikutena sööstsid nad värske õhu kätte. Neid võttis vastu karge hommikune õhk, tõusev päike kuldas üle ärkava kuurortlinnakese, lindude laul võttis kõrvad kurdiks. Nad jooksid otsejoones, tagasi vaatamata kuni meri vastu tuli. Meri neid ei peatanud, nad jooksid edasi ja kui vesi oli nii sügav, et enam joosta ei saanud, ujusid nad koos delfiinidega õnnelikult horisondi poole. 

Vot sellise muinasjutu kirjutasin ja pealkirjaks panen talle "Karantiin sai läbi". 

Muidu selle-tõve-mida-nimetada-ei-tohi kohta tahaks ainult öelda, et jumal tänatud, et see lõpuks ometi ära tuli. O juba küsiski, et Katu, mis sul viga on, et juba kaks aastat Covid käib ringi ja sa ikka pole saanud veel. Nii kui küsis, läks paar nädalat mööda ja saingi. Õnneks kõik hästi. Kodumaa, ära muretse. 

 

Ämma pajatused: kahvliga külamemm

Mul on autos riidest poekotid ja plastmassist karbid nendeks puhkudeks, kui on vaja poes käia või näiteks tee äärest viigimarju osta. Neist on palju kasu ka siis, kui oleme ämmal külas ja ta pakub, et me lõunast üle jäänud lasanjet või kotlette koju kaasa võtaks, sest "siis on teil õhtul rahulik".

Tavaliselt neil puhkudel mina ütlen, et lähen võtan autost karbi ja ämm pajatab tavaliselt järgmise loo.

Kord elanud Külas üks memm, kellel oli kombeks täpselt söögiajal külarahvale külla minna. Head kombed näevad ette, et ootamatu külaline tuleb laua äärde kutsuda ja mu ämma ämm (kes oli tuntud koonerdaja) ütles tavaliselt memmele:"Oi, näed, kutsuks sind heameelega lauda, aga, vaata, meil on pole rohkem kahvleid ega lusikaid...." Selle peale võtnud memm põlletaskust lusika ja kahvli ning öelnud, et ärge muretsege, mul on oma söögiriistad kaasas ning istunud reipalt sööma.

Tehtud!

Reedel oli mul viimane tund anda ja juba hakati jutujätkuks pajatama, et noh rääkige siis, kuidas tunne on. Minul, nagu tihti juhtub, tuleb õigel hetkel vale vastus pähe.

Nimelt, sel ajal, kui oleksin pidanud viimast tundi ette valmistama, võtsin hoopis kätte ja läksin Notsu kommentaari peale otsima seda Akadeemia numbrit, kus Runnel kirjutab, kuidas luuletajad merd näevad. Leidsingi ja lisaks oli seal tohutult huvitavat lugemist. Näiteks Sandor Csoori essee sellest, kuidas poeet end tunneb, kui on luuletused kirjastajale ära saatnud. Sandor kirjutab:"Ma peaksin olema rahulik, nagu on vaiksed ja hingestatud tühjaks korjatud suvelõpu ploomipuud ja rabenenud lehtedega kirsid mu aias. Ja ma ei ole seda siiski! Vastupidi, ma olen rahutu! Luuletusi ei ole siin minuga ja minu ümber on tekkinud õhutühi ruum." 

Ühesõnaga, esitati laiale ringile küsimus, et noh, kuidas te ennast tunnete nüüd, kus viimane tund on antud ja kohe otsa, et Katu, räägi mis sina arvad. Sandori mõte oli minu jaoks alles värskes, sisseimbumise faasis - tead, Kodumaa, kui on selline tundsin-hea-idee-ära-tunne, aga vajad veel aega, et seda korralikult formuleerida. Kuidagi mälu järgi vastasingi, et lugesin siin hiljuti ühte esseed, kus kirjutati tühjaks korjatud viljapuudest ja sellest, et peaks olema rahu ja lõpetatuse tunne, aga ei ole ühtigi. Idee oli kuidagi nagu liiga sügav selles kontekstis ja tekkis teatav hämmeldusest kantud paus, mille lõpetas S-i kommentaar, et see on Ungaretti. Teised itaallased noogutasid kaasa, et jajah, Ungaretti "Soldati" ("Sõdurid").

Mille peale ma muidugi läksin end Ungaretti "Sõduritega" kurssi viima ja avastasin maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis teisel kohal oleva luuletuse, mille esiti arvasin olevat luuletuse esimesed read, aga pikema uurimuse tulemusena selgus, et see ongi luuletus. Las ma toon ta sulle ära.

Si sta come
d'autunno
sugli alberi
le foglie

Vabatõlkes kõlaks see:"Ollakse nagu sügisel puude peal lehed" Ma saan aru, et sõja tormituuled, haprus, juurtetus ja kõik muu, aga peamiselt ikkagi oleks tahtnud teada, et kuidas sellise banaalsuse kirjapanemise eest rahvuspoeediks saadakse? Näiteks Fabrizio de André "La Guerra di Piero" - siin on jõudu ja sisu. 

Minu hämmeldus ja arusaamatus kasvas, kui leidsin teise Ungaretti luuletuse, mis on maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis esikohal:

M'illumino
d'immenso

Valgustun lõpmatusest 

Nii? 

Edasi? 

Mina olen Väga Väikese Aruga Katu ja arvan selle kõige peale järgmist. 1919.aastal oli pool Itaalia elanikkonnast kirjaoskamatud ja ilmselt oli asi selles, et kui selles kirjaoskajas pooles leiduski inimene, kes luuletuse kirja panna suutis, oli see juba päris suur asi. Aga ilmselt tuli poeedil ikkagi kirjutada nii lühikesi lauseid kui vähegi võimalik, sest ega see kirjaoskaja pool rahvastikust polnud ka nüüd teab mis intellektuaalid. Minu teine hüpotees on, et olles kirjutanud kaevikus, vahest ka väikese kuulirahe all, siis seal polnudki aega pikki ja keerulisi lauseid paberile kribada.  

Ja siis Nummiku kallal muudkui võtavad koolis, et miks ta nii napisõnaliselt kirjutab.  

Aga tulgem hoopis CELTA juurde. 

Kokkuvõttes, väärt kursus oli. Tohutult palju õppisin, aga peamiselt tuleb hetkel tõdeda seda, et õige õppimine ja teadmiste konsolideerimine algab alles nüüd, kui õpetama asun. Rohkem polegi midagi öelda. Alustuseks tahaksin rahulikult lugeda läbi ülemisel pildil olevad raamatud, mida olen siin palavikuliselt läbi lapanud, otsides konkreetse teema jaoks vajalikku infot. Ja siis tahaksin kaevuda raamatutesse, mis olen siin oktoobrist saati hellalt kõrvale pannud selle mõttega, et peale 21.detsembrit, kui õpetajakutse omandatud, võin neid rahulikult lugeda. 

Enne, kui lõpetan, tahaksin emmata ja saata tänusõnad K-le, K-le ja T-le, kes olid mu kannatlikud ja armsad eksperimentaalõpilased; G-le, kes viitsis mu nuttu ja hala kuulata ning varustas erialase kirjandusega; Rokule ja lastele, kes olid nii armsad ja osavõtlikud kõigi nende kuude jooksul ning vähenõudlikul moel külmutatud kalapulkadest ja hamburgeritest toitusid ning vastuvaidlemata ekraanide ees istusid.  

Ämma pajatused: kuidas mu ämm paadiga sõitis

Rokul on Hüperaktiivne Onu. Hüperaktiivse Onu ja Roku Tööka Isa emad on õed. Kui nad noored olid, käisid õepojad koos surfamas (jaa, 60ndatel!), ehitasid koos autosid ja raadioid ning kindlasti tegid muudki, millest mulle pole pajatatud. Roku Hüperaktiivne Onu on üks selliseid igavesti vitaalseid inimesi, kellel on suht ükskõik kuhu suunas liikuda või mida teha, peaasi, et oleks tohutult sebimist ja et teda kuulataks, sest tal on iga asja kohta arvamus. Ma arvan, et meditatsioon oleks tema jaoks mingi piinamisvõte. Kokkuvõtteks üks sümpaatne vitaalne vanamees.

Kui Roku Hüperaktiivne Onu oli keskeakriisis, umbes samavana kui Roku praegu, ostis ta paadi. Järgnev pajatus on sellest, kuidas Roku Kunstnikust Ema esimest ja viimast korda paadiga merel käis. 

Rou Hüperaktiivse Onu paat oli umbes samasugune nagu meil praegu. Mootoriga, vist lühem kui 7m ja ilma kempsuta. Aga tekialune ruum oli, mingi vooditaolise moodustisega. 

Ühel pühapäeval, peale tavapärast pühapäevast lõunasööki (vt ka eelroog, pasta, pearoog, magustoit ja vein), mindi paadiga sõitma. Roku Moodne Vend oli tol ajal umbes kolmene ja võeti ka kaasa.

Meri ei olnud tol päeval väga rahulik. Pigem ütleks, et natuke rahutu ja Roku Kunstnikust Emal hakkas lõunasöök kohe ennast tunda andma. Onu Leo võttis aga kursi avamerele ja muudkui kihutati. Teadupärast mida kõrgem laine seda kiiremat tempot tuleks hoida. Kaasasolnud lastel hakkas igav ja vast ka lõunauinaku aeg käes, niisiis lapsed läksid alla magama. 

Kihutati edasi, kõigil hirmus lõbus, aga mu ämm tundis, kuidas kõhus midagi tohutult pulbitseb ja mässab. Delikaatne probleem nõudis madala profiili hoidmist, niisiis laskus Roku Kunstnikust Ema tekialusesse ruumi, kus lapsed magasid. Lõunasöök hakkas juba intensiivselt väljuma ja kempsu puudumisel haaras mu ämm esimese kättejuhtuva asja, milleks oli Roku Moodsa Venna rannalina ja tegi oma hädavajadused sinna sisse. Idee oli hea, aga mis edasi? Tekialune kitsas ruum hakkas peagi haisema ja oli vaja kuidagi sellest situatsioonist vabaneda. 

See on vist see koht, kus füüsikud teavad asjadest rohkem, aga kui visata kompsuks mässitud rannalina üle parda, täpselt kiiluvee sisse, siis see kuidagi jääbki paadi kiiluvette. Ei vaju põhja ega jää maha.

Mu ämm seda ei teadnud ja viskas asitõendi üle parda. Asitõend jäi kiiluvette ujuma, aga kuidagi nagu teised ei märganud seda ja ta tegi ka näo, et midagi pole juhtunud. Küll aga ärkasid lapsukesed lõunaunest ja kui Roku Moodne Vend ärkas ja oma rannalina vees nägi, pistis ta kõva häälega karjuma. Teate ju küll, kuidas väikesed lapsed oma asjade küljes kinni on, eks.

Ühesõnaga, olukord muutus pingeliseks. Kakane rätik paadi kiiluvees ja Roku Moodne Vend olla nii kõva kisa valla päästnud, et piirivalve tuli kaatriga uurima, et mis neil seal toimub. Üritati kuidagi delikaatselt asja selgitada ja lõppes see sellega, et Roku Moodne Vend oli sellises hüsteerias, et ainus variant oli ta kindlale maale toimetada. Niisiis, piirivalve kaater saatjaks, üritati kuidagi kaldale läheneda ja maiteagi, mis ranna või paadisilla juures nad tookord peatusid. Roku Kunstnikust Ema sumas lapsukesega kaldale ja lubas, et enam kunagi ei lase ta ennast ühegi paadi peale meelitada.

Järgmine kord, Kodumaa, jagan sinuga pajatust sellest, kuidas Roku Kunstnikust Emale kingiti 70ndaks sünnipäevaks Vahemere kruiis.

 

Always look on the bright side of life

Kodumaa, mis teed? 

Järgnevast kirjutan sulle seoses sellega, et G arvas, et oleks hea mõte. G räägib vähe, aga arukalt ja üldse on  valdavalt tema süüdi, et ma siin CELTA kursust teen. Nüüd ma tean, miks G vähe räägib ja see on... TEACHER TALK!

Kodumaa, kindlasti sina, nagu paljud teisedki, ei tea midagi sellisest obskuursest asjast nagu CELTA.  Hästi kokkuvõtlikult: see on kursus, kus õpetatakse inglise keelt õpetama. Idee poolest, kui jumal annab ja külm ära ei võta, siis jõuludeks peaks minust sertifitseeritud inglise keele õpetaja saama.  Parim jõulukingitus on oma kätega tehtud kingitus, eksole :)

Eile õhtuks olin kursusega täpselt poole peale jõudnud. Pooled tunnid on õpetatud, pooled kirjatükid on esitatud. Tohutu õppimine ja hüperfookus on siin hetkel toimumas. Vaba aega on õppimiseks vähe ja iga vaba minut tuleb CELTAle pühendada. Täna sain ühe asja pisut varem tehtud, ega muidu poleks siin võimalust sulle kirjutada. 

Mida uut on juhtunud:

Oskan nüüd Zoomis tunde anda! 

Mu elu eesmärk on vähem rääkida. Pmst on see juba aastaid mu eesmärk, aga kuidagi teacher talk kontekstis ma lõpuks ometi hakkan seda selgeks saama.
Kontseptsioon on see, et õpetaja peaks rääkima võimalikult vähe, aga kui midagi ütleb, siis täpselt õiget asja, õigel ajal ja õigete sõnadega. Selles suhtes on mu suur iidol hetkel I. I on meie õpetaja ja nõustaja. I-l on juba selline eriline hääl. Kui ta räägib, kangastuvad mulle uduvihmased kolletanud maastikud, nummid lubjatud hütid, nagisevad põrandalauad, kaminatuli, lesiv koer, villased sokid, värske õunakoogi lõhn, suur tass kuuma teed ja BBC3 raadiost mängimas. Vot selline hääl on I-l!
Tema tunde jälgida on ausalt elu elamus.  Miks need nii head tunnid on? Need on huvitavad, sujuvad, õppimine käib kuidagi loomulikult ja mänguliselt, kõik õpilased on kaasatud ja kuigi on kindel, et ta on iga viimasegi detaili hästi läbi mõelnud ja tuhandeid kordi juba läbi teinud (ikkagi 30 aastat õpetamiskogemust), pole seda üldse tunda. Palju erinevaid tunde oleme siin jälgida saanud, aga I omad on edetabelis esimesed. Kusjuures lõbusat pole selles mõttes siin midagi, et I on päris range nõustaja. Me oleme kõik üpris challenged tema grupis. 

Kui juba väljakutsetest juttu tuli, siis kursusevälisel ajal aitab vähem rääkimisele kaasa ka see, et ma olen üldiselt üsna väsinud ja ei viitsi iga asja peale nokka lahti teha.  Kui päeval aega ei leia, aga tähtaeg on homme hommikul, siis päris tihti on tulnud siin öösel töötada. Aga see kõik on kohutavalt paeluv ja meeldib mulle õudsalt, nii et nutta pole siin midagi. Üldsegi mõtlen siin, et miks ma juba enne inglise keele õpetajaks ei õppinud. Selle asemel, et voogdiagramme ja ärianalüüse vorpida, oleks võinud palju lõbusamalt aega veeta.

Oo ja veel üks asi, mis mulle tohutult meeldib: ICQ ja CCQ. ICQd on instruction checking questions. Idee on selles, et kui saadad õpilased harjutust tegema, siis enne küsid neilt küsimusi, näiteks "Mitmele küsimusele sa pead vastama! Kas sa pead vastused kirja panema? Kas sa oled A või B?" ICQd on mu suured lemmikud ja kasutan neid juba nädalaid väga edukalt laste peal. Näiteks: "Kas te vaatate telekat enne õppimist või pärast õppimist? Kas mustad riided kukuvad põrandale või viiakse pesukorvi?" Kui neid küsimusi õige tooniga, sõbralikult, esitada, siis annab tohutuid tulemusi! Ma arvan, et ICQd ja mu vähene rääkimine on peresisesele harmooniale ka tohutult kaasa aidanud :)

CCQd on natuke keerulisemad. Concept checking questions on sellised, et kui midagi on vaja lahti seletada, näiteks et mida tähendab "lead singer", siis sul on rida küsimusi, mida õpilastele esitad ja nad saavad küsimustele vastates ise kõigest aru! Pure magic! Muidugi trikk on selles, et peavad täpselt õiged küsimused olema ja ideaalis üle kolme ei tohiks olla. Vt ka: teacher talk. Neid ma veel kursusevälisel ajal ei kasuta, aga nad kohutavalt meeldivad mulle.

Mis ma siin veel õppinud olen... tohutu valgustus on aset leidnud teemal, kuidas õpetada kuulamist ja tekstist aru saamist. Keele analüüs ja grammatika on imetabaselt huvitavaks muutnud. Foneetiline tähestik on mulle eluaeg tüütu tundunud, aga hissand kus ma vaatan teda teise pilguga nüüd. Hääldusest aru saamine, hääldamise õpetamine on ka õudsalt huvitavad, aga siin tuleb veel pisut õppia. Hääldamisest ma ei teadnud mitte halligi enne, ise lihtsalt hääldasin sõnu nii nagu kuulnud olin ja rohkem eriti ei mõelnud selle peale. Ja kuskil veerandi kursuse pealt märkasin, et tunde jälgides olen hakanud õpilaste vigu kirja pannes neid juba jooksu pealt kategoriseerima (see on pärast kasulik, kui peab järeldusi tegema, et kustkohast see king täpsemalt pigistab).

Oh ja stressi teemal. Mu kolleegid kursusel on tohutult stressis, et ikka tohutu pinge ja nii. Enne esimest proovitundi olid kõik õudsalt pinges. Mina olin kohe esimese proovitunni esimene õpetaja ja nagu ikka, ettevalmistuseks läks rohkem aega, kui arvanud olin; aega oli vähe ja kõik muud asjad. Stressist puudust polnud. Aga täpselt päev enne tundi juhtus selline lugu, et Nummik sõitis rattaga punase tule all sõiduteele, vasakult tuli auto, mina karjusin aegluubis:"Stooooooopppp!". Sekund hiljem oli Nummik rõõmsalt üle tee jõudnud ja kaugenes horisondi suunas. Autoga oli midagi juhtunud, vast midagi sellist, mis manuaalkastiga autodega juhtub, kui järsult pidurit vajutada ja siduriga mitte teha seda, mida tegema peab. Autot juhtinud proua ja mina tegime läbi mikroinfarkti. Siit muidugi elu läks edasi, tegelikult olin teel Hurmurit koolist ära tooma, tuli edasi sörkida ning polnud seal aega pikemalt kontempleerida. Alles õhtul hiljem mõtlesin, et hissand kuidas üks sekund ees või taga võib elu muuta. Järgmine päev oma esimest proovitundi anda polnud enam üldse stressirohke. 

Ja enne kui lõpetan, retooriline küsimus. Mida ma teeksin ilma õdeteta, kes nii lahkelt aitavad ja tulevad pühapäeva õhtuti proovitundidesse? Nimelt, Kodumaa, peale esimest tundi otsustasin, et enne CELTA tundi teen ühe väikese harjutuse pisemas seltskonnas. See on tohutult aidanud. Roku siin juba ütlebki, et pean õdedele kingituse tegema :) 

Kodumaa, ma nüüd lõpetan. Jõuludeni! Mmmuuaaaahhh!

 

Hurmur küsis täna, et mis me oleks sel suvel teinud, kui paati poleks olnud. Mis me oleks teinud? Ma ei teagi... oleks kuidagi niisama päevi õhtusse veetnud ilmselt. 

Itaalia osa tänavusest suvepuhkusest on möödunud nagu "Pärlipüüdja" laulus:"Kuuma päikese eest merre sukeldun ma. Liuglen lainete sees, puhkan soolases vees!"

Sellega võikski lõpetada, aga ma jätkan ja sina, Kodumaa, võid mind rahulikult vihata ja ma annan sulle täielikult andeks.

Meil on nüüd paat! See on selline väike 7-meetrine mootoriga paat, nimeks sai tal Astrid. Mida me küll ilma temata teeks!

Elame siin kõik päevad mere nimel ja muu on unarusse jäetud. Kodu on sassis, musta ja puhta pesu hunnikutel ei tee enam ammu vahet, rõdul lilled kuivavad. Ise näeme välja nagu metsjeesused, sest kui paat tuleb küll puhas hoida, siis enda pesemiseks on aega niipalju, et sadamas korraks käid dusi all. Kui parajasti seepi kaasas pole, siis järgmisel korral võtame kaasa, kui meeles on.

Põhiliselt jälgime Rokuga ilmaennustusi. Kui tingimused on head, ärkame vara, aga sadamasse ei jõua kunagi enne kümmet. Maitea, mis maagia see on! Roku teab rääkida, et sadamas pidada teadjad muhelema, et väikelaevajuhid saabuvad alati kella kümneks. Sellest on tohutult kahju, sest päike tõuseb seitsmest ja hommikutundidel on meri kõige ilusam.

Ainult üks kord olime kella kaheksast valmis sadamast välja sõitma ja see oli üks võluvamaid hommikuid mu elus. Juba paar päeva varem panin peale plaadi "milleks paat, kui me seal ei maga". All on meil kahekohaline voodi, peal on lai madrats, ilm on soe - täiuslikud tingimused. Roku jälle, et no kuidas me paadis magame, seal pole ju ruumi. Lapsed toetasid ideed sellise innuga, et tol õhtul me veel ei maganud paadis, aga järgmisel päeval võtsime kaasa voodilinad, hambaharjad ja peale merel veedetud päeva tegime pesad valmis.
Sadamas valitses tüüne rahu, paadisilla lambid peegeldusid tumedal veel, purjekate mastid kõlksusid meloodiliselt, laine kiigutas hellalt paati, kalad hüppasid veest välja. Enne magamajäämist lesisime neljakesi tekil, vaatasime tähti ja vestlesime. Öösel tõusis veest niiskus ja väljas olevad madratsid muutusid õige kiiresti läbimärjaks. Magamine oli nagu malemäng, liikusime sinna-tänna. Nummik läks kohe alla kajutisse, vahepeal, kui tekil märjaks läks, siis mina ja Hurmur ka; Roku ehitas endale tekile linadest telgi, et niiskus teda märjaks ei teeks. Hurmuril hakkas kajutis kitsas ja ta läks Roku telki. Rokul hakkas kitsas ja ta ei saanud enam telgis magada ja kolis madratsi peale, mis oli märg, aga ruumikas. Vahepeal korraks oli väga külm, siis hakkas palav ja kolisin kajutist tekile, aga päike hakkas tõusma ja läks liiga valgeks. Hommikul kuldasid tõusva päikese kiired üle peegelsileda, läbipaistva vee ja vaguralt puhkavad paadid, peale üksikute kajakate ei paistnud sadamas hingelistki. Valitses üleüldine rahu ja helge tuleviku meeleolu. Sõime pardal kiire hommikusöögi ja märkasime, kuidas ümberringi purjekatest pensionäre välja ronima hakkas. Kõigepealt uskumatu, kui palju inimesi sadamas tegelikult magab! Ja teiseks on imetabane, et mida suurem ja uhkem purjekas, seda vanemad pensionärid sellega ringi purjetavad. Imetlusväärsed inimesed ikkagi! Ja ega purjetamine eeldab ikkagi päris head füüsilist vormi ja erksat mõistust. Kui nad veel vanuigi nii teravad pliiatsid on, siis mõelda vaid, millised nad näiteks neljakümnestena olid!

Niisiis, tol hommikul olime varakult sadamas kohal, aga muidu Roku ütleb alati, et me peame varem sadamasse jõudma ja mina vastu, et selleks tuleb paadis magada. 

Viimased nädalad on olnud nagu üks pikk üksteisesse sulandunud päevade rida, mis algab hommikul toidu, käterätikute ja muu pakkimise, veeautomaatist pudelite täitmise ja paadi ettevalmistamisega. 

Tahtsime pikemaid matku teha, võõrastes sadamates peatuda ja Horvaatiassegi sõita. Aga Roku puhkuse ajal on olnud vähe leebeid päevi. Ikka paar-kolm päeva tormist merd või sellist, et ainult hommikul on vaikne ja siis mõni päev leebed tingimused, aga kohe jälle lainetus otsa. Niisiis, tavaliselt suundume avamerele, peatume kuskil eiteakus, ankrusse ei panegi ja supleme.
Need on maailma parimad suplused! Avamerel on vesi täiesti läbipaistev ja sinine. Kui paadilt vette hüppad, langed lõputusse sinisesse sügavikku ja siis tõused pinnale. Hetkeks, mis on tegelikult lühike, aga tundub pikk, oled ainult sina ja lõputu sinine kosmos ja kaalutus ja mitte midagi muud. Pinnale jõudnud, teed kukerpalle, ujud, sukeldud allapoole, ükskõik mida. Kui püstiasendis hõljuda ja alla vaadata, näed oma jalgu ja edasi, allpool, lõputut sinist sügavikku. Maitea, kuidas lühematel inimestel, aga pika inimesena olen terve elu pidanud arvestama, et ruumi minu ümber on piiratud, nii kõrval kui üleval. Uksepiidad on madalad, voodid lühikesed ja muu taoline. Avameres ujumine on tohutult vabastav kogemus, et võid end sirutada, liikuda ja viskuda kuhuiganes, kuskilt midagi vastu ei tule. Täielik vabadus! 

Niisiis tavaliselt me supleme "sinises vees", nagu lapsed tavatsevad öelda. Muudkui supleme, ronime paati, hüppame vette, supleme, hüppame. Kui "sinises vees" suplemisest isu täis, liigume rannikule lähemale, laseme mõnes tuulevaikses tuttavas lahes ankru sisse. Supleme "rohelises vees", sööme, pikutame. Enamasti pealelõunaks tõuseb lainetus ja siis sõidame niisama ringi või naaseme sadamasse. Oleme avastanud kalakasvandusi, igasuguseid keelatud tsoone, näinud, kuidas tuletõrje lennukid vett võtmas käivad, oleme meduusidega kokku põrganud ja põhiasi - Roku, Nummik ja Hurmur püüavad kala. 

Esimesel korral tundus kalapüüdmine mulle nõme. Püüti mingi hunnik väikesi kalakesi, kilgati ohjeldamatult naerda, piinati vaeseid surmahirmus loomi, pandi nad kõik ämbrisse, surnud ja elusad segamini ning pärast visati väikesed vette tagasi. Anusin meesperet, et kui kala püüate, siis vähemalt austage kalu. Püüdke ainult suuri ja visake väikesed kohe vette tagasi. Mis kalade solgutamine see olgu! Minu missiooni toetuseks algas eelmisel nädalal kalapüügikeeld, mis kestab kuu aega. Eraisikud võivad kalastada, aga müügiks ei tohi püüda ja alla 18 cm pikkusi ka mitte. Nüüd esindan ma rahuliku südamega seadust ja jälgin kaugemalt, et liiga väikeseid ei püütaks ning manitsen, et rohkem ei tohi püüda kui ära süüa jaksame. Laias laastus nad õnneks võtavad kõiki mu protseste ja manitsusi kuulda.
Kuigi kalapüüdmine on päris julm ja verine ja määrib kõik paadi ära ja jätab autosse haisu, siis ei saa eitada, et Rokule ja poistele see tohutult meeldib, nad on nii hullupööra õnnelikud selle kõige üle ja värske kala on päris maitsev tegelikult. Oleme jõudnud nagu mingi kompromissini, et kui kalu austatakse ja püütakse nii palju kui ära süüakse ja mitte rohkem, siis ma otseselt vahele ei sega. Õhtuti tavaliselt viime kalad Roku Kunstnikust Emale, kes puhastab nad ära ja teeb salatit või kalakotletti või praeb niisama. 

Nii elamegi. Supleme, püüame kala, ootame ilma. Vahel mõtlen tänumeeles sellele, kui armas ja külalislahke on Aadria meri. Tema veed on läbipaistvad, enamasti siledad, aastaringselt supluseks sobivad ja kubisevad kaladest, mida isegi algkoolilaps püüab nii, et lihtsalt heidab õnge vette ja näkkabki.
Kui ma viitsiks välja otsida, siis ma tuletaks siin meelde, kuidas Muumimamma mõtiskles selle üle, milline on ta suhe merega. See suhe oli umbes selline, et meri peab kindlasti olema ja elama peab mere lähedal, aga eelkõige on meri elatav sel moel, et seda vaadataks kindlalt, kahe jalaga kaldal seistes või sooja toa aknast. Tookord see tundus nii täpne ja nii imeline, kuidas üks laialivalguv tunne, mis ei tundunud mulle endalegi üks õige asi tunda, sai sõnadesse pandud.
Peale neid esimesi nädalaid paadiga Aadria merel hakkab kuidagi nagu tunduma, et mälestused koduse Läänemere tinahallidest vaenulikest lainetest, mustjatest sügavikest ja talvisest jääkõrbest  kuidagi nagu kahvatuvad siin ja et merega võib arendada hoopis teistmoodi, õnnelikuma suhte.  Eks ma vaatan, mis kirjandustegelase siia Muumimamma kõrvale võrdluseks leian.

Läbikukkumine

5mm pikk wetsuit, 8+2 kg, terasballoon.

Reede õhtuks oli välja kuulutatud öösukeldumine. Valmistusin põhjalikult. Vahtisin internetis videosid, soetasin taskulambi (Mares EOS 10rz). Jõudsin ahhetada, kuidas üks taskulamp nii kallis saab olla, aga etteruttavalt ütlen kohe ära, et proovisin järele ja maa peal näitab valgust sama kaugele kui rannas seisev majakas. Kodumaa, kui sa peaksid allveetaskulambi järele vajadust tundma, siis ütlen kohe ära, et põhiliselt jälgi lumeneid ja alla saja euro ära väga looda midagi leida, kui tahad, et lambikesega vähegi lumeneid kaasa tuleks.

Sukeldumine oli plaanitud rannast, vana hea Ritorna beach Ortonas, mida olen ajapikku hakanud hindama kui kohta, kus saab veealust faunat hõlpsasti vaadelda. Muidugi igasugu kalamehi kivide otsas õngedega ja vee all ringi kobistamas on seal ka alati. 

Tutto molto interessante, aga terve nädal oli lainetus kõrge. Neljapäeval pisut leebus, reede hommikul oli päris vaikne. Kannatas paadiga merele minna, aga kella kahe paiku tulime sadamasse tagasi, sest lainetus oli lõbusõitudeks ja virgutavateks suplusteks jälle liiga kõrge. Vaatasin järele ja avamerel polnud nähtavus ka suurem asi, sest terve nädal oli laine kõrge olnud. Pesime paadi ja laekusin kogu pere seltsis pooleseitsmeks randa, ise veel omaette imestasin, et kuidas öösukeldumine nii vara algab ja kas selliste lainetega päriselt ka sukelduma minnakse. Ritorna rand on osati liivase põhjaga ka, nii et tekkis lausa mitu muret. Lainetus lainetuseks, aga kui on põhjast liiva üles peksnud ja pime ka, siis mida me üldse sinna vaatama läheme. 

Kokkuvõttes läks nii, et kui kõik kohale olid jõudnud (umbes seitsmeks) vaadati tõsinenult laineid, muretseti ja päädis see mingisuguse massipsühoosiga, mis ilmselt sai alguses sellest, et A ja L olid balloonid täitnud, varustuse autosse laadinud ja ei viitsinud "tühjade kätega" tagasi sõita. Kõik käis disclaimerite saatel "kui sa ei soovi, siis ei pea minema". Enamus grupist olid noored vihased mehed (hissand, itaallaste puhul kõlab see kuidagi kohatult!) ja muidugi olid nad valmis sukelduma. Teatasin kohe, et mina olen pigem ei. Kuna ma olin juba ette öelnud, et ma ei plaani minna, siis kuniks  päevavalgust oli, panin naljaga pooleks varustuse kokku mõttega, et vaatan, mis siin juhtuma hakkab ning sain aru, miks me pooleseitsmeks randa pidime kogunema. Pimedas võib varustust lahti võtta, aga mitte kokku panna.
Vette hakati minema loojangu viimastel minutitel, mis ei tundunudki teab mis öine. Naljaga pooleks läksin grupiga kaasa, hulpisime mõned meetrid avamere suunas, taskulambid juba süüdatud ja ma arvan, et see võis olla kaldalt päris õdus vaatepilt, 12 sukeldujat ja nende taskulambid loojuva päeva viimases väreluses, umbes nagu soovilaternad.   

Paar korda keerasin kõhuli ja vaatasin vee alla. Mingi sete hõljus ja nähtavust oli ehk pool meetrit kui sedagi.  Mu paariline oli Paolo, õudsalt tähelepanelik, heade ja tarkade silmadega noor mees, tuttav juba järvesukeldumise korrast. Jagasin Paologa oma mõtteid, et mina isiklikult ei näe siin mingit potentsiaali (hei-hei K ja P!) ja võiks rahulikult tagasi kaldale minna. Paolo pakkus, et me hoiaks käest kinni, kui ma kardan, et grupist maha jään või midagi. Tundus nagu kummaline mõte, aga no hulpisime edasi. Kui oli aeg alla minna, jõudsin peale mõningaid pingutusi põhja välja ka.  Miks ma kunagi normaalselt ja kiiresti alla ei saa, ah!? Terve suve olen harjutanud niisama ujudes, et proovin vee alla minna. Pärast jälle Roku muigab, et paadist oli näha, et varbad olid väljas. Kas ma olen uppumatu või milles asi?! Igatahes Paolo sai kellegi käest kaks lisakilo, panin need omale taskusse ja lukud korralikult kinni, et kilod ära ei kaoks. Mis inimesed need on, kes lähevad sukelduma, lisakilod igaks juhuks taskus? Kas nad toidupoodi ja panka ka lähevad, raskused taskus, sest kunagi ei või teada, millal kellegile kilo laenata? Igatahes nende kahe kiloga vajusin alla nagu meteoriit ja siis muidugi oli vaja vesti õhku laskma hakata ja üldse kogu see ujuvuse asi läks käest ära. Selgelt oli liiga palju raskust. Samal ajal oli nähtavus täiesti olematu ja praegu siin neid ridu kirjutades imestan omaette, et kuidas ma taskulambiga vee all ei näinud midagi, aga maa peal sain sellega mäetippe detailideni valgustatud. Koperdasin seal kuidagi ringi, Paolo hoidis härrasmehelikult mul küünarnukist, aga tunnistan ausalt üles, et mitte halligi ei saanud aru. Minu poolest oleks nad kõik võinud seal hinge heita või avamerele triivida, mitte midagi poleks märganud, sest nägin ainult setet hõljumas, taskulampe veiklemas siin-seal ja hädavaevu tundsin Paolo ära. Vabalt võis ükskõik kes mu kõrval ujuda, tõesti mitte midagi ei näinud. Võtsin otsuse vastu, näitasin Paolole, et lähen üles. Ta saatis mu härrasmehelikult üles ja tohutu mure ning kaasaelamisega püüdis mind veenda tagasi alla tulema. Tänasin teda tohutu viisakusega, soovisin head teed mõttekaaslaste seltsis, aga mina nüüd ujun küll kaldale. Lubasin Paolole, et kui kohal olen, annan taskulambiga märku, et kõik on hästi (selleks tuleb lampi ringikujuliselt liigutada). Tagastasin kilod tundmatule heasoovijale, kes oli ka üles tulnud. Tema identiteet ei ole siiani teada. Vahest oli Aquaman? Või.. noh... ma loodan, et polnud, sest kui oleks olnud, siis see oleks olnud täielik raiskamine teda pimedas mitte ära tunda.

Igatahes ujusin kaldale. Kaldalejäänud muidugi kõik ahhetasid, et miks ma pooleli jätsin. Turtsusin, et see sukeldumine on sama mis riidekapis istuda, mille peale E (ka üks divemaster, keda juba tükk aega tohutult imetlen) noogutas, et ta tegelikult arvas, et see nii on. A ei jõudnud ära imestada, et kuidas ma nii kiirelt sedasi otsustasin, mida ei saa talle muidugi süüks panna. Näha oli, et tegelikult ta teadis väga hästi, millistes tingimustes see sukeldumine toimuma sai, aga ta ei saanud mõistagi mu turtsumisele takka kiita, sest oli ilmselt terve pealelõuna raskusi ja balloone autosse tõstnud ning kõigilt raha juba kokku korjanud.
Sai teatavaks, et vahepeal üks abielupaar olla ka õige varsti kaldale naasnud, sest proual olla tulnud paanikahoog. Paanikahoogudega on vist nii, et neid ei või kunagi teada. Igatahes V rääkis kõigile, kes kuulda tahtsid, et ta oli olnud täiesti rahulik ja ilma igasuguste hirmudeta ja üldse ei saa aru, miks selline õhupuudus ja paanika järsku tuli. Abielupaar lahkus kiirelt, vabastamaks koju jäänud vanaema nende poja hoidmisest.

Nii see sukeldumine läks. Kuni teisi ootasime, käisime E-ga hoopis öisel suplusel. Kogenuma sukeldujana pani ta ette ujuma minnes taskulamp kaasa võtta. Sellest oli palju kasu, sest hoovus oli üsna tuntav ja suunas meid kaljude suunas, aga taskulambiga sai natuke vaadatud, et päris vastu kive ja rünkaid end ära ei lööks. Seekord ütleks, et suplus oli sukeldumisest palju meeleolukam ning pakkus isegi nagu mingi eduelamuse - nägin paari väikest kalakest kivide vahel!

Kodumaa, panen sulle siia väljavõtte videost, mis päev hiljem gruppi postitati, et sa umbes aimu saaksid, kuidas nähtavus oli. Video on ca pool minutit pikk ja kõik umbes samas vaimus nagu see pilt siin.

Mitte-sukeldumisest enam jäi kripeldama üks sukeldumisega mitte seotud asi. Nimelt seekord oli meiega üks uus noormees. Toimetas seal omaette, tõsiste silmadega noor sportlik poiss. Ma poleks temast midagi arvanudki, aga A sosistas esimesel võimalusel, et too on poolhull. Kergitasin pisut kulmu ja A pidas vajalikuks selgitada, et noormees olla mingis telesaates "Scommeto che..." täispuhutud õhupallidega minema lennanud. Mina jälle vastu, et kas nüüd selle peale kohe hull või. "Ei-ei, ta on ikka päriselt poolearuline! Näiteks enne siin kukkus mööda seina ronima ja küsis mu käest, kas ma ei keelagi teda. Mina vastasin talle, et oled täiskasvanud inimene ja ise otsustad, mis teed! Ei, ikka täitsa hull. Ja õhupallidega lendas minema ja! Kusjuures ta töötab muidu insenerina Milaanos.". Samal ajal ronis klatsimise objekt häirimatult mööda kiviseina üles, kalipso seljas ja mõned kilod raskusi puusade peal. Midagi tundus temas nagu tuttavlikku. "Noh...," ei osanud ma seisukohta võtta. "Võib olla on ta selline tunnustamata geenius, kust me teame. Avastab mingeid asju, mille peale meiesugune tavaline inimene ei tuleks". "Ah ei tea... hull," lõi A käega. See jutt insenerina töötamisest, vot selle kohta ma ei teagi, kas see käis hull olemise juurde või kuidas see mõeldud oli. Müügiosakonnas ohitakse alati, et insenerid on ebanormaalsed inimesed. 

Õhtu jooksul oli palju väikesi asju, mida alles järgmisel päeval kokku panna oskasin. Näiteks kuigi meid oli kokku 12, siis miks vees olles N ütles, et tal pole paarilist ja miks enne vette minekut paarilisi kokku ei lepitud, kuigi siit-sealt keegi ikka küsis, et kas me paarilisi ei lepigi kokku. Ütlen ausalt, et ma ei jäänud siin juhusele lootma. Kui see paariliste teema toppama jäi, konsulteerisin L-ga ja ta soovitas mulle Paolot, mille peale kalpsasin lestade padinal kibekiiresti Paolo juurde lunima, et ta mu enda paariliseks võtaks. Kas tõesti kogu see paariliste mittekokkuleppimise mäng oli selleks, et "poolhull" oli kambas ja keegi ei tahtnud endale vastutust või muret või kesteab mida?
Kõnealune "poolhull" oli väga rõhutatult korralik muide. Ta tervitas kõiki viisakalt, pani kõike tähele, aga märkasin teatavat silmad-maas, saba-jalge vahel, väljatõugatuse tunnetamist. Sukeldumise tegi igatahes lõpuni, oma varustuse ja asjadega sai ilusti hakkama. Kui peale sukeldumist rannas kividele käterätikud laotati ja võileivad välja võeti, hakkas mulle midagi koitma. Ta küsis kõigepealt, kas on veel kedagi, kes sööma ei jää. Keegi nagu ei vastanud. Umbes nagu fimides tavaliselt, kus nohik tuleb oma kandikuga mingi laua juurde ja küsib, kas vaba kohta on ja keegi otseselt ära ei aja, aga otseselt ei vasta ka.
Ta juhtus olema täpselt minu kõrval, kui kuulsin, kuidas ta telefonis kellegagi rääkis, kes talle järele oli tulemas. Ilmselt oli isa. Sportlik, hallijuukseline, igati viisakas härra, aga ka kuidagi mingi määratlematu kurbuse või lüüasaamise aura. Nüüd, kui sellele mõtlen, meenuvad need vanemad, keda olin Roomas ADHD grupiteraapias kohanud - sellised kuidagi juba ette vabandavad, rõhutatult viisakad, pingutatult kenad. Mäletan, et olime seal kõik kuidagi kergendusohkega, et ometiti üks koht, kus teised vanemad meid ei põrnitse või üksteisele midagi kõrva ei sosista.
Isa küsis pojalt, ega poeg midagi ei unustanud. Poeg, silmad maha löödud, kohmas vastu ei ei ole unustanud. Isa torises kuidagi omaette või universumile:"No see oleks küll esimene kord sul elus". Siis küsis, kuidas sukeldumine oli. Poeg vastu along the lines of "oli kah". Aga nad olid väga viisakad, ei öelnud niisama üldiselt tsau kõigile vaid veendusid, et on kõigile korralikult head aega öelnud, kõiki isiklikult tänanud ning kadusid öhe. 

Ma olen nüüd juba mitu päeva selle kõige üle mõelnud. Nad olid nii kurvad, üksildased, teineteisest kinni hoidvad, sest kedagi teist neil pole ja samas on nad üksteisest nii hingepõhjani väsinud.
Ma tean mida tähendab sotsiaalne distantseerumine. Ammu enne pandeemiat teadsin. Tean seda rasket, nüri igapäevast tööd ainult selleks, et mingi miinimumtase tehtud saaks, et kuidagi pea vee peale jääks. Varasematel aastatel oli päev korda läinud, kui polnud verd voolanud või kiirabis käidud ja olin suutnud mingid eined lauale võluda, pesu masinasse panna ja kuidagi enesevalitsust säilitada. Ja see oli päris suur saavutus. Kõrvalt teised lapsed käisid trennides, muusikakoolides, keeltekoolides, meisterdamisringides ja maiteakus ja kõik tuli neil hiilgavalt välja. Mul oli hästi, kui olime ellu jäänud kuidagi.
Tean seda igapäevast lootusetust, muretsemist, avalikke alandusi. Tean neid võõraste inimeste, sugulaste, muidu heasoovijate idiootseid kommentaare, kes pole vaenunud minutitki pühendama isegi sellele, et vähemalt guugeldada, mis on ADHD, aga kus annaks nõu stiilis:"Proovige hobustega, see rahustab!".  Tean väsimust sellest kõigest, üüratuid summasid ja aega, mis kuluvad terapeutide peale; seda, et tegelikult isegi kõige lähedasemate hulgas kedagi see ei huvita. On neid, kes ütlevad, et tegelikult pole tal ju vigagi, ta olete lihtsalt saamatud vanemad. On neid, kes ütlevad, et siin on vaja poisile üks korralik keretäis ja küll asjad korda saavad. Parimal juhul tuntakse kaasa ja põgenetakse esimesel võimalusel, sest mu poeg on konflikne, valjuhäälne, "ei järgi reegleid" ja on üldse juhitamatu, loomulikult mis muud kui vanemate tegemata töö ja liiga palju ekraane eksole. Ja kuigi erialases kirjanduses soovitatakse, et kaasake abijõude, siis võin oma kogemusest öelda, et ei leidu eriti lapsehoidjaid, kes valiks keerulise lapse, kui saab valida mõne lihtsa ja malbe. 

Kuigi Nummik on õige pea kümneseks saamas ja see noormees mingi kahekümne kandis ning neil on pikem tee käidud, siis ma kuidagi nii tahaks neid isa ja poega emmata nende üksilduses ja kuidagi väljendada mõtet, et näete, te saite hakkama. Ma ei hakkaks tollele isale ütlemagi, et ta poeg on täiesti okei mees. Ta ei ole mingi keskmine okei mees. Ta on eriline inimene, eriliste annetega, tundliku hingega ja eriliste piirangutega. Jah, ta on teistmoodi. Ja mis siis. No las ronib mööda seinu ja lendab õhupallidega. Aga ikkagi, siin on ju mille üle rõõmu tunda. Te olete kakskümmend aastat suurt tööd teinud, on näha, mis te olete teinud. Ta pole ju "hukka läinud". Temast ei oleks kunagi saanudki vormida "keskmist okeid meest" ja pole hullu. Ta tuleb oma eluga toime ja olgem ausad, kindlasti te olete ka igasugu asutustes käinud ja näinud, kui palju on väga raske puudega lapsi ja kokkuvõttes, kui teil on poeg, kes on takistustest hoolimata suutnud inseneriks õppida, käib tööl ja teda võib saata üksi sukelduma, siis väga suur võit ju. Samas muidugi ma ei tea, kas seal on ADHD. Vahest on autism või mingi muu.. maitea... diagnoos. 

Mis aga veel rohkem kripeldama jäi, oli A suhtumine. Miks tal oli vaja tulla mulle sedasi, poolenisti vabandades selgitama, et grupis on "poolhull". Kes ta on, et selliseid hinnanguid anda? Aga "poolhullu" raha sobis küll vastu võtta, eks. Ma ei süüdista neid, kes tõesti ei suuda näiteks ADHD all kannatava persooniga ühes seltskonnas koos viibida. See ei ole alati kerge. Aga käia ringi ja sosistada kõigile kõrva, et vaadake see seal on hull ja toimetada kulisside taga, et keegi "poolhulluga" ei suhtleks? Vot see on julm. "Poolhull" sai hästi aru, mis toimus ja temas oli väärikust jääda viisakaks. Ma küsiks sellelt isalt ja pojalt, et kas selliste inimeste poolt tunnustuse või mingisse gruppi kuulvuse puudumine teeb päriselt teid kurvaks? Ausalt, mind ei teeks ja ma mõtlen siin tõsiselt selle peale, kuivõrd ma ise edaspidi A-ga läbi käia tahaksin.

Veel asju jäi kripeldama. Mõtlen siin Nummiku peale ja kas me ka kümne või viieteistkümne aasta pärast sellised kurblikud ja üksildased oleme?  Vahest oleme juba praegu sellised, aga ise ei saa aru?
Maitea... järele mõeldes on Nummikus erakordne annus positiivsust, karakterit, jõudu elada ja julgust enda eest seista, arvestades veel kuidas teda juba ette igalt poolt välja tõrjutakse, sest on vanemad kes käivad ja sosistavad oma lastele ja teistele vanematele kõrva, et "see on poolhull ja kes on temaga, ei ole meiega".  

30 Capodacqua järv

3 mm lühike wetsuit, 5 mm pikk wetsuit, 9 kg, terasballoon. Sügavus ca 5 m, vesi 8 kraadi, õhk ca 30.

Capodacqua on väike tehisjärv Abruzzo mägedes, ca 300 m kõrgusel. Kunagi asusid selle koha peal veskid ja vist lausa mõned elumajad. Kuuekümendatel, seoses tammi ehitamisega, ujutati see org üle ja nüüd ongi selline väike vaikne järv, mis peidab oma põues kahe veski varemeid ja mõningaid fossiliseerunud puid. Järv on mingite eraisikute omanduses või kasutuses, selle ümber on tara ehitatud ja sinna lastakse inimesi sukelduma. Ujuda ja muud taolist seal teha ei tohi, sest see on rändlindude peatumise ja pesitsemise koht. 

Capodacqua sukeldumiseks sai pikalt valmistuda. Kuna veetemperatuur  on seal aastaringselt 8-10 kraadi, siis itaallaste jaoks on see midagi erakordselt ekstreemset. Arutasin Annalisaga, et kuna neil 8mm wetsuit'i rentida pole ja ma drysuit'ga sukelduda ei oska, siis prooviks panna kaks kalipsot üksteise otsa. Käisin sukeldumiskeskuses proovimas ja võin öelda, et kui 35-kraadises temperatuuris kaks kalipsot selga panna, siis võtab täitsa hingeldama ja higistama see protseduur. Lisaks tavapärasele varustusele pakkisin kaasa Jägermeisteri pudeli, uued 5mm kindad (mida polnud üldse lihtne leida siin Francavillas) ja soojad dressipüksid. 

Kohale jõudes selgus, et meid oli kokku 14 inimest, lisaks veel mingi neljane grupp ja keegi tütarlaps. Õnneks sain kohe esimese grupiga minna.
Kohalik giid rääkis oma loo ära, kuhu suunas ujuda, kustkohast tagasi pöörata ja siis lisas, et kui midagi juhtub või külm hakkab, siis jumala pärast hoolitsege oma buddy eest ja saatke ta ise sillani, sest mina siit kaldalt ei jõua nii kiiresti kalipsot selga panna ja hädaliseni ujuda. Kui selgus, et Luca ei tule, siis hakkasin pisut muretsema, et kuidas ma nüüd üksi seal järves navigeerimisega hakkama saan. Aga nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Esimeses grupis oli lausa kaks dive masterit - proua Clara ja vanahärra Paolo. Paolo tundus natuke ülbe olevat. Arvasin, et on selline tüüp, kes paneb viuh! alla ja pärast siuh! eest ära ja pärast ei jõua midagi vaadata peale selle, et üritad kuidagi lestasid silmist mitte kaotada. Proovisin Clara ligi hoida. Hakkasimegi juba Claraga pisut teineteise suhtes üles soojenema. Tunnistasin üles, et ma ei ole eriti kogenud, aga selle eest teen kõik nii nagu tema ütleb ja üldse luban olla tohutult püüdlik. Clara tunnistas suuremeelselt üles, et tal natuke kogemust on, aga et ta tegelikult õudsalt kardab nastikuid. Meid oli informeeritud, et kui nastik ujub, siis ta on nagu purjekas selles mõttes, et nastik tuleb läbi lasta. Etteruttavalt lisan, et ühtki nastikut ei näinud.
Aga siis kuidagi Paolo juba oli vees ootamas, kellelgi midagi jupsis ja ei saanud vette mindud, Clara tahtis minna kõige viimasena ja juhtus, et just mina olin valmis ja sattusingi Paolo buddyks. Muidu eelmise päeva Paolo oli ka seekord kohal, aga mu buddy oli nüüd siis üks teine vanamees Paolo. Tuli välja, et ta oli tohutult tähelepanelik ja abivalmis. Tõeline härrasmees! Alguses juhtus asi, mis hiljem selgus, olla tavapärane. Arvestasin, et 8 kg peaks piisama, sest magevesi küll, aga tihedam ülikond, nii et sama arv kilosid nagu meres. Aga ei saanud kuidagi alla mindud. Keegi heasoovija andis mulle kilo juurde, aga ikka ei saanud alla. Selle peale Paolo altpoolt ulatas käe ja saingi. Hiljem arutati lõunalauas, et see on nende järvedega üks igavene häda, et alguses ei saa alla ja paned aga kilosid juurde ja vee all oled negatiivse ujuvusega ja muudkui vajud. Mul just see juhtuski. 

Kokkuvõttes Capodacquast on internetis tohutud maagilised pildid, kuidas päike kuldab puuronte ja varemeid, nähtavus on lõputu, vesi sini-sinine ja muud taolist.
Minu Capodacqua kogemus oli selline, et esiteks oli kõik pigem roheline kui sinine. Tol päeval oli pilvine, päike seal midagi ei kullanud. Meid oli enne sukeldumist tohutult manitsetud, et jumala pärast ärge lestaga vastu põhja minge, sest siis tõuseb sete üles ja keegi ei näe enam midagi. Lisaks, et lestad vastu põhja ei läheks, ujutagu konna stiilis. Niisiis, kui ma ükskord alla olin saanud, siis muretsesin end hulluks, et mu lest vastu põhja ei läheks. Laskudes nägin ülevaltpoolt, kuidas kellegi läks lest vastu setet ja tuli üles tohutu pilv, nagu aatompommi plahvatus. See oli tegelikult päris poeetiline vaatepilt, kuidas see pilv aeglaselt kerkis ja laienes.
Ühtlasi oli mul raskust liiga palju, muudkui vajusin allapoole, liigutasin käsi, et end üleval hoida ja JUMALA PÄRAST MITTE LESTAGA PÕHJA PUUDUTADA ja siis meenus vanadest Läänemere aegadest, et külmas vees peaks just vähem vehkima, laseks õige vesti natuke õhku sisse ja hoiaks käsi paigal. Siis muretsesin, et kui vesti sisse liiga palju õhku lasen, siis viie-kuue meetri pealt kerkin ju siuh! üles nagu hüpik. Lisaks ei ole ma harjunud sukeldudes konna ujuma ja kuidagi väga kohmakas oli see kõik kogu aeg meeles pidada, et ujuda tuleb konna ja vastu põhja ei tohi puutuda ja üles ei tohi kerkida. Enamuse ajast ei jõudnud külma peale mõeldagi, sest vaatasin, et ma ei vajuks põhja ja ei kerkiks üles. 
Õnneks vee all märkasin, et mingi kohalik giid ikka juhtis meie gruppi. Vaatasin tema pealt, kuidas ta konna ujub ja ujusin tema järgi. Üldse ma olen ta suurim fänn. Kah sihuke vanem härra, hiljem selgus, et ukrainlane. Ta oli vee all vana rahu ise, nii omas elemendis. Ujus ees, vahepeal keeras ringi, hõljus nagu buddha ja ootas gruppi järele. Ta oli seal nii loomulik nagu mingi vee-elukas. Arvan, et kui mõni nastik oleks ujunudki, siis ta oleks õrnalt noogutanud ja tervitanud:"Privet, Pavel! Kuidas täna läheb?". Ma ise panin talle Pavel nimeks. Tagantjärele on kahju, et kui me pärast juttu vestma jäime, siis rääkis ta küll sellest, kuidas ta Ukrainas kolme päevaga kõigest ilma jäi ja Itaalias uut elu alustas mõned aastad tagasi, aga läks puha meelest ära ta nime küsida. Õudsalt huvitav tüüp, targad mõtted ja karismaatiline nagu Barack Obama ning ma arvaks sukeldumisstiili ja silmavaate järgi, et ehk lausa mingi militaarne sukelduja. Oleks Pavel öelnud, et ta ussisõnu teab, ma ei kahtleks hetkekski! Muide peale kahte gruppi läks ta veel kolmandat korda vette ja kui ma küsisin, et miks, siis rääkis, et tal on kast veini seal eksperimendi korras vananemas ning käib vaatamas, kuidas see seal vee all elab. 
Anyhow, vaatasin giidi pealt, kuidas konna ujuda. Kuidagi sain oma ujuvuse ka enam-vähem paika. Oh ja mu buddy Paolo oli nii vilgas! Imeline füüsiline vorm. Sibas siia-sinna, uuris lähedalt igasugu asju. Korra nägin, et torkas näpuga vastu setet. Siis avastas ta allika, kust järv vett saab ja kutsus mind ka vaatama. Päris äge oli veealust allikat esimest korda näha. Ühesõnaga, vahepeal oli korraks päris tore. Imetlesin varemeid, veealuseid väikesi ussikesi. Siis hakkas külm liiga tegema ja sattusime mingi veealuse roopadriku lähedusse. Siis hakkasin ma pöördumatult üles kerkima ja ei saanud ega saanud alla. Teised hakkasid eest ära kaduma, mul balloon juba veest väljas. Nähtavus oli ka ära kadunud, vesi puha roheline ja sodi täis. Aga ma põhimõtteliselt otsustasin, et kui ma nüüd pea veest välja tõstan, siis on kõik läbi ja ma olen pöördumatult veest väljas. Tegin viimaseid pingutusi, et kuidagigi vee alla tagasi saata, lasin vesti tühjaks, hüpnotiseerisin pilguga järvepõhja, proovisin kasvõi kuidagi pea ees end alla suruda, aga ei midagi. Lõpuks viimased meetrid ujusin ja korraga olingi silla juures, kust olime vette tulnud. Läbi sai. Siis hakkas õudsalt külm, käed üldse ei liikunud enam, lõdisesin ja mõtegi hangus. Kuidagiviisi sain sillale, varustuse seljast ära ja tänasin endamisi pimedat juhust, et esimeses grupis olin, sest sain rahulikult tunnikese päikese käes lesida, käsi üles soojendada, Jägermeisterit limpsida ja selle kõige üle mõelda. Väljas oli julgelt üle 30 kraadi sooja, aga mul võttis mitu tundi aega, et soe või lausa palav hakkaks. Teisel grupil näiteks nii hästi ei läinud, sest selle aja peale, kui esimene grupp välja ja siis teine grupp sisse ja välja sai, oli kell juba kolm saanud ja tuli tohutu kiirusega kõik kokku pakkida ja sööma sõita.

Arendades edasi seda teemat, et mis kõik juhtuda võib, siis tõesti-tõesti, seekord ühel mehel ei töötanud vesti voolik. Sukeldumise ajal hakkas õhku välja pahisema ja seda nad arutasid seal pikalt. Ühel teisel oli regulaatoriga probleeme, õhk ei tulnud läbi. Vist oli midagi torus sees. Hea, et minuga seekord midagi sellist ei juhtunud.

Kokkuvõttes, Capodacqua oli huvitav kogemus. Keeruline oli, aga külm selge vesi on päris ahvatlev. Kui ma vahepeal peaksin välja mõtlema, kuidas saada vee alla, kui vee alla ei saa, siis ma tahan sinna tagasi minna ja uuesti teha.

29, 30 Eremo d'Annunziano

3mm lühike wetsuit, 8 kg, terasballoon. Vesi 28 kraadi, õhk midagi üle 30. Sügavus 5-6 m.

Alustuseks ma olen tohutult hämmeldunud selle üle, et mida rohkem poeet d'Annunzio kohta teada saan, seda enam imestan, et mis puhul tema nime järgi tänavaid nimetatakse ja miks üks terve mõistusega inimene temast lugu pidada saab siin Abruzzos. Minu meelest oli ta uskumatu aferist ja liiderdaja, kel oli kombeks hotelliarveid maksmata jätta. Kindlasti ka tekitas oma vanematele tohutult piinlikkust ja halle juukseid. Aga, noh, tema tunnustuseks tuleb öelda, et mees oskas elada.

See koht, kus me laupäeval sukeldusime, oli d'Annunzio suvila juures. Suvila on ehitatud kõrgele merekaldale, nagu tänapäevalgi rikkuritel kombeks. Põhimõtteliselt selline elegantne villa, mille kohta paadis olijad kommenteerisid:"See, kus d'Annunzio räpaseid tegusid tegi".

Tahtsin hirmsasti sukelduma minna, sest sel hooajal polnud veel jõudnud ja järgmisel päeval oli plaanis sukeldumine mägijärves ning tundsin, et tahaks korra trenni mõttes vee all ära käia.

Uus asi oli see, et Luca paat on nüüd Pescara jõesadamas. See tähendas, et kuigi saime sadamas kokku kell 8, siis sukelduma jõudsime alles millalgi poole kaheteistkümne paiku. Tore merereis muidugi, aga peab edaspidi arvestama, et kui paadist minna, siis lisab mõned tunnid juurde. See oli rohkem Roku jaoks, kes peab samal ajal Nummiku ja Hurmuriga kuidagi ellu jääma. 

Sukeldumised olid toredad ja sündmustevaesed. Ujuvuse sain kohe paika, kuigi ei olnud päris nii, et lasen vesti tühjaks ja jään täis kopsudega hõljuma, vesi täpselt silmade ees. Ei koperdanud millegi vastu, anemooniga kõrvetada ei saanud. Nähtavus ei olnud suurem asi, aga kedagi ära ei kaotanud. Maastikud olid juba tuttavad, üht-teist hakkasin ära tundma ja see on tegelikult mõnus hubane tunne, kui vee all on koht, mida juba natuke tead. Natuke juba julgesin pisut omaette olla ja ei vaadanud kogu aeg, kui kaugel Luca lestad on.
Imetlesime taaskord gorgona koralli ja nüüdki muretsen, et seisab seal, nii ilus, üksik ja suursugune, aga piisab kui keegi peaks sinna ankru heitma ja ongi kõik kadunud. Siis imetlesin Lucat, kes teab vist kõigi kaheksajalgade koopaid. Seekord vahest instruktorina ta mulle tohutult muljet ei avaldanud, sest kaasas olid kolm Advanced kursuse tegijat, kellega oleks ilmselt tegelema pidanud, aga Luca hoopis vahtis kõigisse koobastesse ja õnarustesse, kaheksajalgade ning muude väikeloomade otsingul. Eks mõned ujuvuse ja navigatsiooni harjutused nad ikka tegid. Nägin ühte liiva alla mattunud kaheksajalga. Kuidas Luca aru sai, et ta seal on, ei tea, sest ei jõudnudki küsida. Aga nad ongi vist üsna paiksed ja rutiini armastavad elukad. Üks scorfano oli ka, aga üldiselt nii vähe kalu pole mu silm Aadria meres veel näinud.

Kaks apsakat juhtus ka. Kõigepealt küsis Luca, palju mul õhku järel on ja - hissand! - olin täiesti unustanud, kuidas 150-t näidata. Lõpuks kehitasin õlgu ja näitasin oma mõõdikut. Päris tobe.

Oh ja teisel sukeldumisel näitas Luca enne navigatsiooniharjutust, et ma oleks ühe mehega paaris ja võime koos ujuda kuni nemad harjutavad. Mina sain märkide järgi aru, et ujume paati, aga see mees, vist Giovanni oli ta nimi, sai aru, et võib kohe pikemalt ringi vaadata. Vahest niikaua, kuni õhku jätkub? Niisiis, nii kui ankrut nägin, tegin paadi märgi ja pöial üles ja hakkasin minema ja siis kaotasin Giovanni ära. Kusjuures enne seda ujusime kõrvuti ja ma ei unusta vist iial, kui õudsad valged, kortsus ja pundunud on vana mehe käed vee all. Oleks sel hetkel kilpkonnade ja ükssarvikute parv mu ees rahvatantsu tantsinud, ma poleks midagi märganud. Kohe ei saanud neilt imelikelt kätelt pilku ära ja kuidagi nagu hea tunne oli ankrut näha ja üles minna. Anyhow, Giovanni kadus kuskile ära ja olin pisut mures, et kuhu mu buddy kadus. Paadis olijad ei muretsenud, aga ma ikka muretsesin edasi, vaatasin pisut vee all ringi, aga paadist ikkagi käidi peale, et tule pardale ja ära muretse. Hiljem selgus, et mu buddy ei olnud mitte Advanced kursust teinud Giovanni (kes tegi tegelikult navigatsiooniharjutusi) vaid teine vanamees, belglane Paolo, kes oli vist tohutult kogenud sukelduja. Kiitis veel, et oli näinud kilost kaheksajalga ujumas. Paolo kaaslane oli vahepeal paati läinud ja Luca otsustas jooksu pealt, et nüüd mina ja Paolo oleme buddyd. Ausalt, mina küll ei oska vee all vahet teha kahel vanamehel, eriti kui ma pole enne meelde jätnud, mis värvi lestad või kompuutrid neil on.

Note to self 1: ma ei armasta, kui sukeldumise ajal mingid ootamatused või ümbergrupeeringud toimuvad. Õudsalt ajab sabinasse. Olin kohe päriselt mures, et äkki inimesega juhtus midagi ja ma ei märganud ja  jätsin oma buddy maha. 

Note to self 2: tunnen, et olen jõudnud mingisse järgmisse faasi. Kui alguses mõtled ainult endale ja sellele, mis endaga juhtuda võiks, siis nüüd on mingi selline etapp, et hakkan aru saama, et teistega juhtub ka asju, aga et ma pole veel nii terav pliiats, et sellest aru saada. See on vist see faas, mille kohta öeldakse, et hakkad aru saama, mida sa veel ei tea ja esialgne enesekindlus hakkab mõranema.

Oh, Kodumaa, aga kõige ägedam juhtus alles lõpus. Roku tuli mulle paadiga sukeldumiskohta järele! Ma pole üldse jõudnud sulle kirjutada, aga meil on nüüd armas mootorpaadike nimega Astrid. Elus pole nii mugavalt sukeldumine lõppenud, et heidan oma pambud üle parda teise paati, astun ise järele ja sõidan minema ning vestid-voolikud saavad võluväel ise puhtaks.