Olete kadedad? :)

19.jaanuar 2007

Tallinn: 19. jaanuari hommikupoolikul on kohati jäidet. Pärastlõunased sajuhood mitmel pool tulevad enamasti lörtsi ja lumena. Puhub põhjakaare tuul 3-8, puhanguti 12-15, saartel õhtul kuni 20 m/s. Õhutemperatuur on -1...+3°C.

Rooma: mandariinipuu kontoriukse kòrval. Sooja 15 kraadi. Pàike paistab.


Paar aastat tagasi kàisin Portugalis koolitusel. Novembrikuus. Seal nàgin esimest korda elus mandariine puu otsas kasvamas. Pildistasin neid igast ilmakaarest. Koolitusvabadel hetkedel hàngisin otse Siberist saabunud venelastega - ka nemad olid eksootilisest nàhtusest erutatud. Noppisime pargis mandariine puu otsast ja kilkasime ròòmust. Hiljem jòime hotellitoas viina, venelased tarvitasid nopitud mandariinid sakuskaks àra. Mina hoidsin aga enda oma alles ja tòin koju suveniiriks. Tahtsin òelda, et oli pònev koolitus :)

Minu vàljakutseid pakkuv tòò

Absoluutselt kòigis Itaalia òhtustes teleprogrammides sahistab ringi selline huvitav tegelane nagu letterina.
Letterina on kepsakas tytarlaps, selline pikajalgne ja pikajuukseline. Verbaalses plaanis pole letterinal vaatajatele midagi òelda. Tema tòò on olla napilt riietatud ning jalutada seduktiivselt edasi-tagasi kaamera eest làbi.
Enne reklaamipausi kàivitatakse paariks sekundiks muusika ning kaamera vòtab suures plaanis letterina jalgu ja tagumikku, alustades altpoolt ja liikudes yles. Nyyd peab letterina tàhelepanelik olema - liigutama puusi muusika taktis, sàravalt naeratama (justkui oleks lotovòit teda tabanud) ja jàlgima et napp rindu kattev riidetykk eest ei kuku.
Minu arust on letterinad mòttetud, aga itaallaste arvates ilma nendeta ei saa. Tavaliselt on letterinasid kaks – yks blond ja teine brynett ja saatejuht seisab nende vahel.

Vot tahtsin òelda, et tòòlepingusse vòib mul kyll olla kirjutatud “analyytik”, aga tegelt olen kontori-letterina, hakkab mulle jàrjest enam tunduma.

Verbaalses plaanis mul midagi òelda pole, sest ma ei oska itaalia keelt nii hàsti. Sellest tulenevalt ma kas ei saa aru, millest rààgitakse vòi kui saan aru, siis ei oska end sujuvalt vàljendada. Vahel juhtub, et saan aru ja oskan ka midagi òelda, aga tavaliselt selle aja peale kui ma oma lauset vormistan, on teised juba teemadega edasi làinud ja tobe oleks àkitsi suu avada ja òelda oma arvamus teemal, millest 3 minutit tagasi rààgiti. Vòi kuidas teie arvate? :)

Umbkeelsusest hoolimata pean kàima itaaliakeelseid projektikoosolekuid protokollimas. Protokollid tuleb ka teha itaalia keeles. Turbulentsi suurendab asjaolu, et see presentatsioon, mille jaoks iga tòòryhm peab enne koosolekut slaidi tegema, on kòik inglise keeles. Vastasel juhul saaksin sealt presentatsioonist lauseid protokolli pasteerida ja òppida uued itaaliakeelsed sònad enne koosolekut pàhe.
Yhesònaga mu protokollid on ilge kràpp, aga sellest pole hullu. Nimelt on levinud kuulujutt, et mu tòòandja on Pòhjamaise Blondiini vaatamiseks vàlja pannud, mistòttu on projektikoosolekutel hakanud osalema sellised kliendi esindajad, kellel varem projektist tàitsa pohui oli. Kuni kodanikud ymber laua kogunevad, kysivad uudistajad mu kàest, et kas ma olen Rootsist ja tòòtan modellina ja kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Mina siis vastan selle peale “Eestist”, “Ei” ja “eesti keelt”. Juhendaja muheleb ròòmsalt ja parandab mu mòttetud protokollid ise àra.

Pàeva kysimus: kui ma seduktiivselt edasi-tagasi jalutaks kas siis saaks boonust? :)

Katu, basseinide ja turgude kunn!

Laupàeval vàisasin Ujumisakadeemiat. Arstitòendit ei kysitud. Kysiti hoopis, et kas ma olen Rootsist ja et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Siin kysitakse alati, et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt.

Basseini strateegilised mòòdud: 25m pikk, igalt poolt 1,5m sygav, kodust 5min kaugusel. Kohal olid peale minu kolm professionaalset ujujat, seega iga raja peale yks inimene. Enne kui pàrisujujad alustasid, aeti kòik lapsed basseinist vàlja. Ehk siis minu unistuste bassein, kui vàlja arvata pisiasi, et riietusruumis polnud kappe. Vòttes arvesse asjaolu, et Rooma on linn, kus kòiki turiste hoiatatakse tungivalt ja korduvalt pikanàpumeeste ning autovaraste eest, siis kas te ei leia, et lukuga varustatud kappide puudumine ujula riietusruumis on pisut kohatu? Mina ei tea, kuhu kohalikud oma asjad jàtavad – igaks juhuks vòtsin kòik basseini ààrde kaasa. Selle ujula teine huvitav omadus on see, et bassein sees olevad kahhelplaadid on kaetud mingi halli kihi vòi settega. Nende kohtade peal, kus inimesed vastu kahhelplaate làhevad – nàiteks raja lòpus ymber keerates – on aegade jooksul sete àra nyhitud. Kokkuvòttes Itaalia parim bassein minu seniste kogemuste pòhjal.

Siis kàisin poes ja turul toitu ostmas. Muidu primitiivne tegevus, aga selles mòttes eriline syndmus, et Itaalias on ainulaadne klienditeeninduskultuur. Klienditeenindus Itaalia moodi tàhendab, et kui tahad head teenindust, siis pead selle ise vàlja teenima, demonstreerides oma lòppematut lojaalsust.

Vòtame konkreetse nàite – punkri all asuv pizzeria, mida peab yks vanaldane abielupaar ja nende kaks nummit poega. Seal nad valmistavad ise pizzat, saia ja pirukaid.
Esimest korda kui pizzeriasse làksin, sai mulle osaks mòòdukas vaenulikkus. Ei osanud òieti midagi kysida sellise ootamatu kylma vastuvòtu valguses, niisiis palusin endale kaks viineripirukat sisse pakkida. Kassapidaja rollis olev madre mòòtis mind pika pilguga ylevalt alla. Kui maksma làksin, siis sain vastuseks jàise ”Grazie, arrivederci!”. Roomasin alandlikult minema oma pirukatega.
Pirukad olid elu parimad, mistòttu làksin sinnasamasse kohta ka jàrgmisel pàeval. Jàà hakkas sulama – madre ja padre naeratasid. Vaatasin ringi, rohkem inimesi polnud – jàrelikult naeratasid mulle.
Noh, kolmandal korral òeldi juba:”Ciao” mitte “Buongiorno”.
Neljandal korral oli lett tàitsa tyhi, aga kysimise peale tehti mulle custom-made pizza minu soovitud koostisosadega, mille nummid poisid kiirelt valmis kypsetasid. Muide ka pizza on selles kohas elu parim.
Nyyd, kui sinna pizzeriasse làhen, otsivad nad mulle kòige pehmema saia vàlja, informeerivad mis kell on abiks tulla, kui tahan vàrskeid pirukaid ja lehvitavad sòbralikult, kui jàrjekordse ostuga lahkun. Kahju, et ma pean siin Mòttetus Màgilinnas hàngima ega saa igal òhtul madre ja padre maitsvat pizzat ostmas kàia.

See ylakirjeldatud teeninduskultuuri reegel kehtib igal pool Itaalias, olen màrganud. Harvu erandeid tehakse ainult siis, kui oled Silmnàhtavalt Rikas vòi demonstreerid enneolematut asjatundlikkust ostetava kauba vòi teenuse osas. Nàiteks ei maksa imestada, kui làhed mònda restorani esimest korda ja saad jaheda teeninduse. Kui oled turist ja esimest korda mònda restorani làhed, saad 2in1 - jahedat teenindust ning eilset pastat (yldlevinud printsiip on, et turistid heal ja halval toidul vahet ei tee ega kunagi tagasi ei tule, mistòttu vòib neile vana toitu myya topelt kallima hinnaga). Kui aga oled demonstreerinud, et oled lojaalne, hellitatakse sind – pannakse paremaid palu kòrvale, tehakse komplimente ja allahindlusi.

Vot sellepàrast kàivad itaallased generatsioonide kaupa tàpselt sama pizzamehe vòi kingaparandaja vòi riidemyyja juures. Alguses arvasin, et itaallased on imelikud, yldse ei hinda objektiivselt kuhu oma raha kulutavad, aga nyyd olen òppinud neid mòistma.

Justnimelt Itaalia klienditeeninduskultuuri valguses oli mu laupàevane toiduostlemine tore syndmus. Pàrast esialgset alandust ja òudu sain seekord hulgaliselt àratundmisròòmu, leti alt vàrsket kaupa, soodsat hinda ja komplimente kuhjaga. Pàeva yllatus oli see, et lihaletis tegutsevad hàrrad lausa ryselesid omavahel, et saaks mulle mu 200 gr sinki* sisse pakkida. Kuni tugevam ryseleja mulle sinki viilutas, òiendas kaotaja, et vòitja ei tea yldse heast toidust mitte halligi ja tal pole mingit òigust puudutada oma diletantlike kàtega minu kòrgeaususele mòeldud sinki. Oli naljakas - mina vaheldumisi muhelesin ja punastasin, kogu jàrjekord kikitas kòrvu justkui sead rukkis.
Koju jòudes kontrollisin saagi yle – yhtki koledat kòògivilja polnud ja raha ei kulunud ka niipalju kui alguses. Vot kuidas Itaalias kliendilojaalsust kasvatatakse!

Niisugused ongi minu pisikese elu suured ròòmud :)
Jàrgmine kord kirjutan, mis sel nàdalavahetusel pekki làks.

*Mul on uus lemmiksink - proschutto cotto (otsetòlkes ”keedusink”, aga tegelikult see ei maitse nagu Eesti keedusink). Soovitan Itaalia kylastajatel osta seda keedusinki.

Aastavahetus Roomas

No ma siis nyyd kirjutan aastavahetusest, sest kòik kysivad, et kuidas làks aastavahetus Roomas.

Aastavahetus iseenesest oli vàga armas ega pakkunud erilisi ekstreemsusi – kòik sujus ja keegi viga ei saanud. Pidu toimus yhes elegantses Rooma hotellis (vt pilti).

Alguses oli itaalia stiilis òhtusòòk. Itaalia pidulik òhtusòòk tàhendab, et peale eelroogi on kòht juba tàis, aga tuleb àra syya ka kaks esimest kàiku, kaks teist kàiku ning kaks magustoitu. Kòiki kàikusid on kaks sellepàrast, et on pidulik òhtusòòk eksole. Kòik toidud olid vàga maitsvad. Uus aasta tuli tàpselt òigel ajal, joodi vahuveini, hòisati:"Auguri! Auguri!" ning peale uue aasta saabumist vòis tantsida, baaris hàngida vòi laua ààres lòòtsutada. Muusika oli hea stiilitundega valitud, inimesed olid ilusti riides ja mòned suisa imelikult. Oli hea, et leidus imelikke inimesi, sest meil P-ga oli mida kommenteerida eesti keeles. Inimesel peab olema nàhtusi, mida vihata vòi kritiseerida, et negatiivsetest emotsioonidest vabaneda nagu me teame totalitaarsete rezhiimide ideoloogia vòi koolivàgivalla nàidetel :)

Palju huvitavam oli see, mis toimus enne aastavahetust.

30.detsember
Pàrastlòunal polnud meil yhtki glamuurset lahendust vana aasta àrasaatmiseks. Samas aeg lendas ning meie poole sòitsid Eestlased, teadmisega, et me oleme organiseerinud mingi vahva italiaano-aastavahetuse. Kuna punker oli kaunistamata, tegelesime me Rokuga terve pàeva punkri puhastamisega ja vàlivoodi ning majapidamistarvete ostmisega ning meil polnud yldse aega pidu organiseerida. Aga Itaalias lahenevad kòik probleemid ykskord iseenesest. Nii juhtus ka seekord. Roku sai yhelt tuttavalt sònumi, et vot selles ja selles hotellis on pidu ja helista sellele numbrile, kui tahad piletit osta. Pilet oli suhteliselt soodus – 100 eurot per nase. Kiire telefonikòne ja pidimegi kl 9ks minema peokohta ning piletid àra ostma.

Poole 10ks jòudsime ettenàhtud koha làhedale, otsisime pool tundi parkimiskohta, mille ka leidsime. Siis otsisime hotelli. Ei leidnud. Roku helistas aeg-ajalt korraldajale, kes juhatas meid mingitesse suvalistesse kohtadesse, aga mitte òigele tànavale. Mul hakkas kylm. Otsustasin sekkuda. Vaatan – restoran. Restorani ukse kòrval menyy ilusti yles pandud ja vàikese lauakese peal restorani visiitkaardid, nagu ikka. Tihti on selliste visiitkaartide peal ka pisike kaart restorani asukohaga, tuli mul idee. Nii oligi. Vòtsin siis yhe visiitkaardi ja jalutasime sellel kujutatud kaardi abil kenasti hotelli kohale, umbes poole 11ks jòudsime.

Hotelli baaris hàngis glamuurne kooslus - Kiisu-olekuga moodne naisterahvas, roosa-ruudulise kashmiirsalliga noorsand ja paar pàevitunud salendit, puffis soengutega, suurte ehetega, disainer-kàekottidega. Selgus, et Kiisu oligi korraldaja. Nurrus ymber Roku ja uuris, et kus ta tòòtab ja kust ta pàrit on, et selline huvitav aktsent ja pikk noormees ja puha. Astusin nòtkelt Rokule làhemale ja vòtsin kàe alt kinni, et Kiisu aru saaks, kelle territooriumit ta noolib. Kiisu sai aru kyll. Vahepeal uurisin huviga hotelli interjòòri ja glamuurseid inimesi ega jàlginud eriti vestlust. Korraga aga panin tàhele, et Roku kysib poolnaljatamisi Kiisu isikut tòendavat dokumenti nàha. Kiisu keeldus naljatades. Veel panin tàhele, et peo programmist polnud sònagi rààgitud (noh et kes esineb ja mis toimub ja puha). Pileteid ka ei antud. Roku andis Kiisule 500 eurot ja vastu sai mingi pisikese kviitungi.

Olime juba hotellist lahkunud, kui Roku mind informeeris, et tal on mòningane kahtlus. Noh, et kviitung olla kuidagi imelik. Kysin kviitungit nàha. On kviitungi template, mida saab igast poest osta. Kàsitsi on kirjutatud from hotel Borromini ja 500 Eur. Rohkem midagi. Igayks vòib sellise kviitungi teha! Kus on firma nimi? Kuidas me tòestame, et oleme 500 eurot maksnud? Kui pidu tegelikult polegi, siis kuidas me pàrast petturi yles leiame? Alarm! Alarm!
Nòuan, et peame kohe tagasi pòòrduma, kysima Kiisu dokumente nàha ja verifitseerima, et homme toimub pidu. Roku muutub murelikumaks. Helistab Kiisu mobiilile - telefon vàlja lylitatud. Alarm! Alarm! Alarm!
Otsustame, et sòidame kiirelt hotelli tagasi, et Kiisu tabada ja raha tagasi saada. Eksime àra ega leia enam hotelli yles. Roku kysib infoliinist hotelli telefoninumbri ja helistab retseptsiooni. Retseptsioonis istuv hàrra vastab mòtlikult:”Ei... meie kyll mingit pidu ei korralda. See on yks teine firma, kes baari ja restorani opereerib. Neil pole meie hotelliga midagi yhist. Vòimalik, et nemad midagi korraldavad..”. Vaatan uuesti kortsus kviitungit – aga siia pole ju kirjutatud firma nime! On kirjutatud from hotel Borromini!!! Pettus! Kòik on pekkis ja rahast oleme ka ilma!
Vahepeal on Roku reptseptsionistiga small-talki arendanud ja vàlja uurinud, et Kiisu pidavat juba paar-kolm pàeva hotellis erinevate inimestega kohtuma, olla kòik noored ja glamuursed ja et vist ikka toimub mingi pidu.

Kuna ma olen juba òppinud, et Itaalias vòib kòike juhtuda ja miski pole kindel, lòòn kàega. Kui tuleb pidu, on hàsti. Kui petta saime, siis òpime sellest midagi. Vòime ju vana-aastaòhtul hotelli kohale minna ja vaadata, kas on mingi pidu. Halvimal juhul vòime punkrisse tagasi pòòrduda ja rahulikult viina vòtta. Igaks juhuks panen kviitungi rahakoti myntide sahtlisse, et seda mitte àra kaotada, kui seda peaks hiljem politseis tòendusmaterjalina vaja minema.

31.detsember 19:45
Oleme kòik ilusti riides, isegi Shaakalil on pintsak ja puha. Viimasel hetkel enne punkrist vàljumist, meenub mulle, et peaks vist kviitungi ka kaasa vòtma. Otsin koti làbi – kuskil pole. Vaatan magamistoa làbi ja kòik taskud ja kohad – kuskil ei ole. Roku siis pakub abivalmilt, et ehk on autos. Istume autosse – otsime natuke ega leia. Ei viitsi rohkem otsida. Egas midagi, proovime ilma kviitungita peole sisse saada. Kui pidu muidugi toimub.
Jòuame kohale - hotell peomeeleolus, ilusaid inimesi igal pool ja mis edasi sai, seda juba teate.

Kviitungi leidsin 1.jaanuaril rahakotist yles.

Maksude optimeerimine Itaalia moodi

Eile sòime sòòklas lòunat ja korraga D kysib:”Kuulge, mulle pakutakse varastatud telekat myya. Tàiesti uus ja maksab 500 eurot, poes maksab 1200. Mis te arvate, kas 500 eurot on mòistlik hind maksta varastatud teleka eest.?” Nii me siis arutasime, kas 500 eurot on mòistlik hind ja kus varastatud telekaid parandatakse, juhul kui peaks mingi error juhtuma. Jòudsime jàreldusele, et 500 eurot vòiks maksta kyll ja et ikka leiab kellegi, kes parandab.

Ma olen kuulnud, et Itaalias on mingi televisioonimaks. Umbes nagu Soomes ja Norras nàiteks. Kuna Roku just ostis punkrisse teleka, siis kysisingi abivalmis kolleegidelt nòu:”Selgitage palun, mis see televisioonimaks on ja kuidas seda makstakse ja palju yldse maksta tuleb?” Korraga vaatasid kòik imestunult mu poole. Tajusin, et kysisin vist lolli kysimuse. Ma ei eksinud.

Yhesònaga televisioonimaks on Itaalias selline maks, millest kòik on kuulnud, aga mitte keegi ei maksa. Ainult S-i penskarist ema pidavat televisioonimaksu maksma ja F hakkas ka televisioonimaksumaksma, kui abiellus. Rohkem ei pidavat olema Itaalias teadaolevalt inimesi, kes televisioonimaksu maksavad. Kui korteris lauatelefoni pole, siis ei saa keegi kontrollida, kas sul on telekas ega saa ka maksu sisse nòuda. Kui on lauatelefon, siis aeg-ajalt (umbes kord paari aasta jooksul) tuleb mingi mees ukse taha ja kysib, et kas teil on siin majas illegaalne telekas. Siis ei tohi kutsumata kylalisele ust lahti teha, òpetasid kolleegid.

Avastasin, et punkri làhedal on ujula. Sellel on ambitsioonikas nimi - “Ujumisakadeemia”. Ujuma saab ainult siis, kui sul on arstitòend, mis ytleb, et oled terve ja normaalne inimene. Arutasin arstitòendi kysimust G-ga. G òpetas:”Mine kohale, ytle et tahad ujuda aga sorri arstitòendit veel ei ole. Aga kohe tood ja et kas saaks erandkorras ilma arstitòendita ujuda. Jàrgmine kord, kui làhed, siis ytle, et oijah see tòend jài mul koju. Paar korda veel vabandad ja kahetsed ning mòne aja pàrast ei kysi keegi arstitòendit enam.” Mulle Itaalia meeldib, ausòna!

Nàdalavahetusel olen Roomas. Kavatsen minna ujuma ja loomaaeda ja iidseid varemeid vaatama.

Kas Roomas eestlasi elab? Ma tahaks eestlast nàha.

Minu glamuurne ja seiklusrikas elu

Seegi nàdal mòòdub Mòttetus Màgilinnas.

Vahel ylemeelikus tujus olles mòtlen, et vòiks Mòttetu Màgilinnaga tutvuma minna. Siin on vàga kylluslik kollektsioon hooneid, mis ehitatud fashistliku klassitsismi stiilis, lugesin ma teatmikust. Enne kui Mussolini vòimule tuli, oli Mòttetu Màgilinna asemel soo. Mussolini oli tegus mees - kàskis soo àra kuivatada ja ehitada siia tàpselt sellised majad nagu talle meeldis. Nii tekkis palju uusi tòòkohti ning Mussolini sai feimi ja respekti.

Paraku pole ma siiamaani veel enne kella 8t òhtul tòòlt minema saanud. Peale kl 8t on siin aga pimedus, udu ja kòik asutused on suletud. Udu on siin aus – paks ja voogav. Nàhtavus udu ajal on sama, mis Làànemeres ca 15 m sygavusel. Kusjuures tegelikult ka see udu voogab. Ma arvasin varem, et taolised paksud voogavad udud on ainult filmis, kummituslike majade ymber ja puha.

Mònikord kàime kolleegidega restoranis sòòmas. Alguses kàisime igal òhtul restoranis, aga ma enam ei viitsi igal òhtul kàia, sest ei jaksa niipalju syya. Nimelt Itaalias on nii, et kui juba restorani làhed, pead austusest koka vastu tellima eelroa (Antipasti ehk Palju Suupisteid) vòi esimese kàigu (Primo ehk Palju Makarone) ja kindlasti ka teise kàigu (Secondo ehk Suur Praad). Veini tuleb ka vòtta. Kui vàhem sòòd vòi veini ei joo, siis eksid kohalike kommete vastu ja sind peetakse mingiks vaeseks rotiks. Mulle ei meeldi, kui mind vaeseks rotiks peetakse eksole.

Hotelli “Roos” làhedal on ujumisbassein. Seal saab kàia esmaspàeva òhtul 6st 8ni ja kolmapàeva òhtul 7st 10ni. Muudel aegadel on bassein suletud. Bassein asub plastikust telgis, dushiruumis on dushid roostes ja kahhelplaadid liiguvad salapàraselt, kui nende peale astuda. Basseini pikkus on 20m, sellest 7m on vesi mul poolde sààrde ja sygavamas otsas pisut yle vòòkoha. Pilet maksab 8 eurot. Ykskord proovisin seal ujuda. Teinekord mòtlesin sinna minna, aga siis mòtlesin kàhku ymber. Vahel imetlen internetist "Kalevi" ujula kodulehelt seda pilti, kus bassein pikalt kaugusesse suundub justkui maantee.

Ma avastasin, et hotellis “Roos” on CNN telekanal. Nyyd vaatan igal òhtul CNNi, sest see on ainuke ingliskeelne telekanal. Kui uudiste sisu pòhjal jàreldusi teha, siis vòiks tegemist olla Iraagi Uudiste Kanaliga. Kui Iraagist vòi S.Husseinist ei rààgita, pakutakse vaatamiseks mòtlikke reportaazhe Aafrika elust. Kui CNN pòhjal jàreldusi teha, siis Aafrika on lage pàikesepaisteline maa, kaetud harvade pòòsaste ja savionnidega. Savionnide ymber kykitavad nàlginud inimesed ja HIV-positiivsed. Vahel pole inimesi onnide ymber, siis on nad massihauas tavaliselt.

Kui teada tahate, mida ma esmaspàevast neljapàevani òhtuti teen, siis nii vastangi – leban tardunult hotelli “Roos” voodis, itaalia keele òpik kòhu peal ja vaatan Iraagi uudiseid.

Selline on minu glamuurne ja seiklusrikas elu Itaalias :)

Pasta pronto

Mul on oma arvamus inimestest, kes pole kunagi sòògivalmistamise suhtes erilist huvi yles nàidanud, aga Itaaliasse kolinuna hakkavad imekspandava innukusega kokkama, toiduretsepte koguma ja potis maitsetaimi kasvatama. Tavaliselt on need inimesed Toskaana maastikest ebatavalises vaimustuses, varases keskeas, naissoost ja pàrit Inglismaalt.

Yhesònaga tegin àmma juhendamisel yhe pasta, mis kukkus pàris hea vàlja. Soovitan proovida.
Pasta nime ma ei tea, mistòttu mòtlesin ise nime vàlja.

Papardelli di Abruzzo

Vaja làheb:
- hakkliha (umbes 500 gr)
- parmesani juustu (umbes 150 gr)
- 1 muna
- 500 gr lintpastat (Itaalias nimetatakse seda papardelli, sellised pikad ca 1 cm laiused lindid)
- Kylmutatud herneid 500 gr
- 1 vàike porgand
- Peterselli
- Puljongikuubik
- Pool sibulat


Alustuseks tuleb teha lihapallid. Selleks tuleb riivida juust ja segada hakkliha ja munakollasega, sellest segust vormida ca 1 cm làbimòòduga pallikesed. Neid palle vòib pàrast sygavkylmas sàilitada ja hiljem igasugustes toitudes kasutada.

Kui lihapallid on valmis, tuleb need panna pisut paksema pòhjaga potti, kus on juba pòhja òli valatud tàpselt niipalju, et pòhi oleks òliga kaetud. Lisada herned, maailma kòige pisemateks tykkideks hakitud petersell ja sibul ning mòistlikult pisikesteks tykkideks hakitud porgand. Nyyd peab see kraam hauduma vàiksel tulel kuni herned on pehmed ja liha valmis. Aeg-ajalt vòib tunde jàrgi vett lisada, kui paistab, et segu liiga kuiv on.

Mòne aja pàrast vòib panna pasta jaoks vee keema ja kui see eelkirjeldatud hautis on valmis, tuleb pasta visata keevasse vette ja keeta kuni pasta on valmis, aga mitte liiga pehme (see instruktsioon kehtib vàrske pasta kohta, mida saab spetsiaalsest poest osta ja millel pole keetmisjuhendit peal. Kui on kuivatatud pasta, vòib jàrgida paki peale kirjutatud juhendit muidugi).

Nyyd segada pasta ja hautis omavahel kokku ja ongi valmis!

Muide Itaalias pole nii, et ostad suvalised makaronid ja siis valmistad neid nii nagu ise tahad, lisades tàpselt selliseid aineid, nagu heaks arvad. Ainult turistid ja sakslased teevad nii. Itaallased aga teavad, et nàiteks spagettidega kàib kaste A, teokarpidega B ja lintnuudlitega kaste C. Kui valmistada nàiteks teokarpe kastmega A, siis loetakse seda suuremaks reeglite rikkumiseks kui linnas 100 km/h sòitmine vòi maksutulude varjamine.

Tohoh!

Tekitasin Roomas kultuuridevahelise konflikti.

Muidugi vòib vaadelda seda intsidenti ka nii, et mina kui siinsetest lòpututest kultuurierinevustest muserdatud nòrk inimene lihtsalt murdusin yhel hetkel ja olin hoopis kultuurikonflikti ohver, mitte tekitaja. Vahet pole tegelt.

Kes Euroopa lòunapoolsemates riikides kàinud, see teab, et tànavatel, kus autod ummikus seisavad, sahistavad ringi mehikesed veeàmbriga ja harjavarre otsa pistetud kaltsuga, tylitavad autojuhte, yritavad auto esiklaasi pesta ning sel moel raha manguda. Tavaliselt nad kohalikke ei puutu ja turiste kiusavad erilise jàreleandmatusega, olen oma paranoilisuses jàrelduse teinud.

Novot, istume meie Rokuga yhes Rooma tavapàrastest ummikutest ja làheneb hallis vammuses vanamees, ytleks, et lausa Hallivatimees.
Hallivatimees làheneb, meie teeskleme surnut ega reageeri ta viibetele. Hallivatimees astub làhemale, koputab klaasile.
Roku saadab vastuseks kombinatsiooni imperaatorlikust kàeviipest ja tànan-ei-soovi-ilmest, mida ainult itaallased teha oskavad.
Selle peale Hallivatimees mitte ei làhe àra, vaid koputab uuesti klaasi peale. Viskab oma ràpasest lapist sortsu seebivettki esikaasi peale. Otsustan sekkuda!
Kerin aknakaasi alla, kyynitan kommunikatsiooni selguse huvides aknast vàljagi ja kàratan itaalia keeles, kòva hààlega ja konkreetselt “PALUN MITTTE KATSUDA SEE AUTO!” Hallivatimees tòmbub ehmatusest kangeks.
Et asi selge oleks, lisan nòudlikult:”SAID ARU?!”
Tòmbun autosse tagasi ja sulgen kaitsva aknaklaasi, mistòttu Hallivatimehe enesekindlad vabandused jààvad mul kuulmata.

Vihapilve lahtudes màrkan enda vasakul kàel yllatusest tardunud Rokut. Noh ja siis ta hiljem muidugi seletas mulle (kannatlikult, nagu lapsele), et Itaalias keegi ei karju sedasi teiste inimeste peale ja oleks piisanud, kui auto klaasipuhastajad sisse lylitada ja yleyldsegi Itaalias ei ole viisakas avalikus kohas nàrvi minna. Noh ja lisaks on Itaalias teadupàrast miljon kàeviibet, mis kòik tàhendavad midagi. Vot ma olevat viibanud Hallivatimehele sellisel moel, millest itaallased loevad vàlja, et on plaanis kònetatav isik làbi peksta. Skuuzi-skuuzi, aga kust ma pidin seda teama?

Pàrast arutasime Rokuga kultuurierinevusi ja seda, et kuidas vàlismaalased Itaalias kohanevad. Nàiteks, rààkis Roku, et tal on yks sakslannast kolleeg, kes on 20 aastat Itaalias elanud ja kes siiamaani osadest Itaalia asjadest aru ei saa. Kysisin, et mismòttes ja siis Roku seletas, et nàiteks, kui keegi koni maha viskab, siis itaallased ei tee màrkamagi, aga Anette pidavat ligi astuma ja òpetama, et konid visatakse prygikasti. Minu meelest on Anette tubli naisterahvas, òige asja eest vàljas, Roku arvates aga sotsiaaldebiil. Mine vòta kinni, kus see tòde nyyd on..

Head uut aastat!

Tervitused linnast, kus heterod mehed kannavad roosasid kashmiirsviitreid!

Meil on eestlased kylas. Eestlased saabusid hilja òòsel ja hetkegi kaotamata kogunesime kòògilaua ymber, tarvitasime vòileibu ja alkoholi. Roku làks magama. Hommikul imestas ettevaatlikult, et kuidas pealtnàha vaiksed pòhjamaalased nii palju myra tekitavad.

Eestis on elukvaliteet tòusnud. Regati jààtis on liitrises pakis saadaval (see oli mu unistus sygisel, et saaks regati jààtist suuremas pakis!) ja uusi maju on Tallinnas nàha. Kui Rooma tagasi lendasin, oli Veerpalu jàlle lennujaamas. Vahepeal oli ta juuksuris kàinud ja habet ajanud ja leidnud kapist yles "torino 2006" dressipluusi. Muidu ta lendas Prahasse, kui teada tahate.

Kodusadam

Täna oli tore päev - jõudsin kodumaale.

Lennujaamas tegid inimesed Veerpaluga pilti. Mina isiklikult ei tahaks suusakuulsus olla. Kujutage ette - oled 5 tundi Praha lennujaamas kygelenud, silmaalused kottis ja pyksid kortsus jöuad vastu ööd Tallinnasse, ootad oma mõttetut kohvrit, tahaks ilgelt koju saada ja siis tulevad mingid võõrad, soovivad sinuga end pildistada ja kysida, et kuidas ikkagi see medal tuli.

Muidugi suusakuulsuse elu plusspool on see, et kohvrit oodates on eelkirjeldatud fotoseanss ilmselt etem tegevus kui telekomi- ja audiitorfirmade reklaamide silmitsemine või pystijalu raamatulugemine.

Yleyldsegi, mis puutub kohvrite ootamist, siis ootasin kaua-kaua enda kohvrit, Veerpalugi oli ammu koos fännidega lahkunud... mina ikka ootasin. Kohver ei tulnud.

Kaks kuud Itaalia kaoses on mõjunud karastavalt. Oli veel reisijaid, kelle kohver kaduma oli läinud. Nad trampisid jalgu ja õiendasid, et mille eest siin krdi lennujaamas inimestele palka makstakse ja miks yldse asjad ei toimi rsk. Üks naine nuttis.
Yllatuslikult tabasin ma end mõttelt, et kui ei tule kohver täna, siis tuleb ehk kunagi teine kord - mis seal siis ikka... kohvrid tulevad ja lähevad... hängisin rahulikult, ytlesin kuhu aadressile kohver saata kui see juhuslikult leitama peaks ning jalutasin kindlameelselt öhe (ilma jõulukingituste, fööni ja läätsevedelikuta).

Oleks näiteks kolme kuu eest kohver kaduma läinud, oleks olnud kriis - ilmselt oleksin abitu klienditeenindaja peale häält tõstnud ja pisarsilmi õiendanud, et miks asjad ei toimi normaalselt ja yleyldsegi andke mu kohver tagasi!!!

Nädala yllataja on K.
Nihelen mina parjasti Praha lennujaamas teraspingil ja mida ma näen - K ja tema pere täies koosseisus! K elab kauges ja eksootilises idaeuroopariigis. Ylikooli ajal me elasime yhes toas, tegime suuri tegusid ja kirjutasime koos kurikuulsa referaadi pensonisysteemidest. Viimasel ajal kohtume harva, sest tema on kaugel ja kui ta on Eestis, siis olen mina kuskil kaugel. Noh et oli tore yllatus yhesõnaga teda näha.

K ja tema mees tulevad veebruaris Rooma. On tunda, et K on punkriteemalisi sõnavõtte lugenud - nimelt ta pidas vajalikuks täpsustada, et nad võtavad hotellis toa :)

Hàid jòule!

Olete nàinud filmi “Office Space”? Seal on yks uduste prillidega paksuke, kes tegelikult oli vallandatud, aga talle oli unustatud seda òelda ja ylemus ahistas teda ja vòttis ta klammerdaja àra.

Vot minust kolme meetri kaugusel istub siin yks kutt, kes rààgib telefoniga tàpselt samasuguse hààlega nagu see uduste prillidega mees “Office Space” filmist. Ta ta teeb kogu aeg telefonikònesid mingi mystilise eraelulise probleemi teemal.

Tegelikult tahtsin òelda, et homme tulen Eestisse ja olen kodumaal kuni 29.detsembrini!

PS! Lisatud foto on tàidab jòulukaardi ylesannet. Jòulukaardil on kujutatud Mòttetus Màgilinnas asuva tehase hoovis olev jòulukuusk, punane krepp-paber elegantse lohakusega ymber tòmmatud, justkui siidine hommikumantel elunautlejast daami òlgadel.

Jòulupidu

Eile oli jòulupidu meie meeskonnale, kes me siin Mòttetus Màgilinnas tòòtame. Yldiselt olen ma aru saanud, et Itaalia jòulupidu tàhendab seda, et minnakse restorani sòòma. Ja polegi valesti aru saanud – me làksime niisiis restorani sòòma.

Siinkohal teeksin yldistuse selle kohta, kuidas erinevates kultuurides tòòkaaslastega vaba aja veedetakse.

Eestis on ollakse loomingulised – variandid on òhtusòòk restoranis, òhtusòòk kellegi kodus, lihtsalt korteripidu rohke alkoholiga, òòklubi, matk loodusesse, ekstreemsportlik yritus, saun, reis làhivàlismaale, kohvikus tsillimine jne. Kòiki neid asju saab omavahel kusjuures kombineerida.
Tavaliselt jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, mida korraldajad valesti tegid.

Inglismaal minnakse peale tòòd pubisse. Mehed joovad òlut ja naised veini, kuni kòik on mòòdukalt purjus. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes kellega magas.

Itaalias minnakse peale tòòd restorani. Kòik joovad veini, aga keegi purju ei jàà. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes mida sòi.

P nagu pistik

Itaalia ei vàsi yllatamast selles mòttes, et kui minu teada kòigis Euroopa riikides on normaalsed kahe auguga pistikupesad, siis siin valitseb uskumatu liikide mitmekesisus. Nàiteks kui esimest korda Itaaliasse puhkama tulin, olin kaasa vòtnud oma asendamatu industriaalsetes mòòtmetes fòòni. Sellest hoolimata elasin kaks nàdalat nagu mingi karvik, tàiesti fòònitamata juustega. Sest pistikupesad on siin kolme auguga, ja pole yldse compliant minu fòòni kahesarvse pistikuga.

Et siis turistidele teadmiseks, et Itaalias on pistikupesad kolme auguga. Laadige telefon kodus àra! Muidu moodsamate hotellide vannitubades on bi–pistikupesad. Nendega màtsivad nii kolme kui kahe sarvega pistikuid.

Selle pògusa informatiivse kòrvalpòikega tahaksiningi teile tutvustada yleval pool nàhaolevat fotonàitust pistikupesadest meie koduses Punkris, pealkirjastatud „Pistikupesad làbi ajaloo ehk Itaalia elektriku màrg unenàgu”. Muide pildil, kus on sòbralikult kòrvuti kaks kolme auguga pistikupesa, on oluline tàhele panna, et yhe pistikupesa augud on tihedalt koos ja teise omad rohkem laiali. Et siis tàitsa erinevad pistikupesad eksole.

Liblik-inimesed

Keskmine itaallane on sydamlik, hàstikasvatatud ja taibukas olend. Enne kui ise otsima hakkab, kysib alati ema kàest, et kus on ta sokid vòi tòòleping vòi toit. Ta kardab sushit, sest seal sees on toores kala. Tal on suured telefoniarved ja ròdu lillepotte tàis. Keskmine itaallane on yle keskmise sotsiaalne olend, aga vaba aega veedab ainult koos perega ja sòpru tal eriti pole. Kui keskmine itaallane ytleb, et òhtul làheb vàlja, siis see tàhendab, et ta làheb restorani sòòma ja on magamaminekuajaks kodus tagasi. Ta raamatuid ei viitsi lugeda, aga hindab kòrgelt osavaid kònemehi ja on veendunud, et itaalia kirjanike tasemele ei kyyndi yhegi teise maa sulesepad. Keskmine itaallane on alati ilus ning lòhnastatud. Ta on eranditult kòigi inimeste suhtes viisakas ja tàhelepanelik - vahet pole kas suhtleb kodutu mehe vòi kliendi vòi sòbraga.

Kuigi mulle on pigem loomupàrane lolle nalju teha ja ironiseerida, pean siinkohal tunnistama, et itaallased on yle keskmise sympaatsed tegelikult. Neil on mòned naljakad kiiksud, aga tegelikult on nad toredad.

Aga keskmine itaalia laps on inglinàoga psyhho-monster.
Nad kiljuvad ja kriiskavad kòrvulukustavalt, kui neile midagi ei meeldi. Nad ei kuula mitte kunagi vanemate sòna. Nad loobivad restoranis toitu inimeste pihta ja tòmbavad poes riiulitelt asju maha. Autos ei istu nad normaalselt turvatoolis, vaid ronivad ringi ja yritavad uksi avada. Kui keelatakse, siis tòmbavad end pulksirgeks ja karjuvad nagu siga tapamajas. Nende meelistegevus on telekapultide ja mobiilide lòhkumine. Òòsiti nad virisevad ja jààvad magavad ainult ema rinna otsas rippudes. See viimane tàhelepanek kehtib ka kolmeaastaste kohta, kusjuures.

Olen empiiriliste vaatluste tulemusena jòudnud jàreldusele, et itaallaste tàiskasvanuks saamisel on sama loogika, mis liblikatel. Alguses on karvaste jalgadega kole ròòvik, siis on ròòvik kapis peidus ning korraga yhel pàikeselisel suvehommikul nàeme kaunist tiivulist olendit òielt-òiele lendlemas ja imestame, et ei tea kustkohast kyll nii ilusad liblikad tulevad...

Tànased uudised

Mòttetus Màgilinnas asuva kliendi vòrgus on keelatud MSN kasutamine. Sellega seoses ei saa ma kasutada oma uut MSN aadressi ega yleyldsegi kodumaaga suhelda.
Kyll aga on lubatud skype kasutamine, nii et sònumeid saab saata skype kaudu. Sòbrad, minu ees- ja perenime jàrgi leiate mind yles.

Toimub yhistransporditòòtajate ja lennukipilootide 24h streik. Muidu mul oli plaanis sòita tàna òhtul elukohajàrgsesse maakonnakeskusesse, endise tòòandja korraldatud òhtusòògile. Kuna tàna yhistransporti pole ja sòltun Rooma suunduva kolleegi heatahtlikkusest ning yhistranspordist, konutan glamuurse òhtusòògi asemel punkris, sòòn mingeid spagette ja òpin itaalia keele grammatikat.

Tàna jagati jòulupakke, M.M. kliendi tòòtajatele ja kòigile konsultantidele, kes siin tehases tòòtavad. Hea, et ma ei ela Milaanos ega pea lennukiga koju sòitma, nagu mòned teised konsultandid. Esiteks ei saa nad tàna koju sòita ja teiseks on see jòulupakk umbes 10-kilone kompositsioon vedelikest ja toiduainetest.

Selgituseks niipalju, et ka Itaalias on hakanud kehtima reegel, et vedelikke tohib lennukisse vòtta ainult 1l, kusjuures vedelikuanum, kui tohib nii vàljendada, ei vòi olla ntx 1l, vaid iga vedelik tohib olla max 100 ml. Kuhu panna need veinipudelid? Kas juua lennujaamas àra? Visata minema? Kinkida kodututele? Panna check-in-pagasisse ja riskida, et ràtsepaylikonnad saavad rikutud?

Nàdala pàrast tulen Tallinnasse!!!

Punker

Vot selline oligi meie Rooma punker enne remonti. Voodi on kilega kaetud, sest kui pilte tegin, olime juba magamistuba vàrvima hakanud.

Pruun kandiline kapp kl 12 suunal on pàris omapàrane ese. Nimelt làhivaatlustel selgus, et see nàeb vàlja nagu kapp, a tegelt - syrpriis! syrpriis! - on vàlivoodi. Paraku on vàlivoodi nii paksult tolmu tàis, et me viskasime selle kapp-vàlivoodi ròdu peale tuulduma. Me viskasime tegelt igasugust imelikku punkris leiduvat kràppi ròdu peale (nàiteks pruunid kardinapuud ja nahksete katetega toolid ja kristuse kuju). Roku ytles, et òumaigaad, meie ròdu on vàga napoletano*.

Pruunist vannitoast pole praegu pilti, aga niipalju vòin òelda, et peale selle, et vannituba on pruun, on seal aken, mis avaneb sisehoovi. Sisehoovi pindala on umbes 8 m2 ja see meenutab liftishahti. Suht hea koht enesetapu sooritamiseks, sest punker asub 7ndal korrusel.

Tàna on pisut kiire, aga kui rohkem aega saan, kirjutan veel yhest imelikust nàhtusest selles punkris.

*napoletano = omadussòna, tàhistab asju, mis on Naapoli stiilis vòi Naapolist pàrit. See on koht, kuhu kòik mu tuttavad itaallased arvavad, et vòiks pommi visata. Naapoli on kòigi hàdade ja kurjuse allikas, kus elavad harimatud inimesed ja maffia.

Skuuzi!

Esmaspàeval sattusin tsivilisatsiooni oaasi ehk Hotell Sheraton. Yle pika aja nàgin ingliskeelset ajalehte, hotelli personal rààkis inglise keelt ja kui teed kysisin, siis yllatuslikult tàpsustati, et kas piimaga teed soovin. Ma tavaliselt ei ole eriline The Herald Tribune austaja, aga seekord lugesin kòik uudised mònuga làbi. Uskumatu nauding on lugeda uudiseid mingis normaalses arusaadavas keeles!

Ma polegi òieti kirjutanud, kuidas lihtsate ja kàepàraste meetoditega teha Itaalias ekstreemsporti ehk siis elamisluba taodelda. Nimelt nii kui Itaaliasse saabusin, laekusin òigel ajal kòigi dokumentidega kohalikku politseijaoskonda.

Taustaks niipalju, et Itaalias tehakse tòòpakkumisi kirjalikult ja kui sellele vastad positiivselt, siis see kehtib umbes nagu tòòleping selle hetkeni, kui pàristòòleping sòlmitakse. Et tòòlepingut sòlmida, peab olema elamisluba. Eks sellepàrast mul oligi motivatsioon elamisloa kysimusega tegeleda.

Anyway, laekun mina kòigi dokumentidega politseijaoskonda. Pisut murelikult, mòeldes, et pean jàrjekorras tòuklema aafrika pògenike ja poola torumeestega nii et hing paelaga kaelas, aga yllatuseks oli ainult umbes 15 inimest. Olin pisut aeglane jàrjekorranumbri saamisel, nii et 9ndana sain jutule. Ei skoorinud, sest tuli vàlja, et tòòpakkumine ei ole ikkagi sama, mis tòòleping ja et elamisluba saan teha siis, kui mul on tòòleping. Aga selleks, et teha tòòleping, on vaja elamisluba ja pangakontot Itaalias. Et aga teha pangakonto Itaalias, peab olema elamisluba ja tòòleping. Catch 22 yhesònaga!

Siinkohal on oluline tàpsustada, et Itaalias valitseb yleyldine kaos ja tohuvabohu, kus kehtib ainult kaks reeglit. Reegel 1: igast reeglist annab mòòda minna, kui oled kaval vòi omad tutvusi. Nàiteks pangakonto avamisel olid minul nàiteks abiks tutvused ja tòòlepingu sòlmimisel kavalus, nii et ònnestus lòksust vàlja rabeleda.
Noh ja siis reegel 2 on see, et kui on lòunaaeg, siis kòik elu seiskub ja muru ka ei kasva.

Teisipàeval vòtsin tòòlt vaba pàeva ning reisisin Mòttetust Màgilinnast elukohajàrgsesse politseijaoskonda (300 km, kui teada tahate). Seekord sattusin raskustesse, peamiselt kavaluse ja tutvuste puudumise tòttu ning sellepàrast, et ma ei saa itaaliakeelsetest uudistest aru. Juba algus oli pahaendeline – ukse taga tòuklesid tursked ehitusmehed Poolast, Aafrika pògenikud ja kodanikud Jaapanist. Muide viimaste suhtes olen tàhele pannud, et nad liiguvad ààrmiselt vaikselt, ainult jope kahiseb kui kònnivad. Jàrjekorra kysimuses rakendasin kavalust - saabusin kòige viimasena ning libisesin vaskussi kombel piki seinaààri kiirelt ettepoole, et konkurentsipositsiooni parandada. Sain suht hea numbri – 50st konkurendist olin 15nes, olgugi, et olin viimasena saabunud. Tòe huvides tahaksin lisada, et vaskussi-meetod pole kòige riskivabam. Sain 35 uut vaenlast.

Jàrjekorranumber ja 35 uut vaenlast olid selle pàeva pòhiline progress. Selgus, et esmaspàevast kehtivad elamisloa taotlemiseks tàiesti uued reeglid, keegi ei tea, mis reeglid need on ja yleyldsegi kòik on koolitusel ja tulge neljapàeval tagasi. Kysisin, et ehk on mingi number, kuhu vòiksin info saamiseks helistada, selle asemel, et 300 km sòita. Abivalmis daam teatas, et ta vòib mulle infotelefoni numbri anda, kui ma soovin, aga yldiselt keegi sellele ei vasta. Pohhuistlikus meeleolus pòòrdusin tagasi Mòttetusse Màgilinna.

Peale jòule proovin uuesti migratsiooniametnike jutule minna. Vòib juhtuda, et saan elamisloa, aga vòib ka juhtuda, et mòne aja pàrast olen illegaalne tòòjòud Ida-Euroopast. Elame-nàeme :P

Peatage jòuluvanad!

Tapjajòuluvanad on tagasi!
Eile veel ei olnud. Tàna hommikul kui òue làksin, tolknes yks meie akna taga!!!
Naabritele on ka yleòò jòuluvanad ròdude kylge ilmunud. Kuidas nendega vòidelda?

Muide, mu MSN aadressi esimene pool tàhendab itaalia keeles "mehe reproduktiivne organ". Sòbrad, varsti saadan teile uue MSN aadressi :)

Esimene tòònàdal làbi!

Ma olen nyyd nàdal aega tòòl olnud. Tàna sain isikliku arvuti. Ilus hiir on, saab hoida sametkotikeses ja puha. Meile tehti koolitus selle kohta, kuidas arvuti taga istuda ja et uksed peavad avanema sissepoole, mitte vàljapoole.

Teisipàevast kuni tànaseni kylastasin klienti. Klient asub metsa ja màgede keskel, Mòttetus Màgilinnas. Selles linnas on neli tehast ja kòik inimesed tòòtavad nendes neljas tehases vòi siis hotellides, kus elavad nende tehaste vàliskylalised ja konsultandid. Elame hotellis "Roos". Hotell "Roos" on abiks, sest on ilusam kui Rooma punker. Me nimelt vàrvisime punkris kòik seinad valgeks, aga kuna me eriti hàsti vàrvida ei oska, sai tulemus tiba ebayhtlane. A muidu on parem kui pruun.

Minu ylemus Michelangelo on sònakehv mees. Selline tàpne ja tàhelepanelik. Teised rààkisid, et kui teised projektijuhid kihutavad òhtul kliendi juurest minema, siis tema on selline, et vaatab enne lahkumist jàrele, ega mòni analyytik pole maha jàànud, keda oleks vaja àra transportida. Ta òpetab mulle itaalia keelt ja parandab mu vigaseid emaile kannatlikult. Eile kui hotelli poole sòitsime, kysisin, mis ta Berlusconist arvab. Selle peale ta plahvatas, hakkas roppe sònu kasutama ja ma kartsin, et teeb avarii! Edaspidi rààgime eelkòige tòòasjadest ja toiduretseptidest :) Muide itaalia mehed kòik rààgivad ràigelt pàdevalt toiduretseptidest!

Kui kysite, et miks esimene tòònàdal juba neljapàeval làbi sai, siis nii vastangi - homme on Itaalias vaba pàev seoses sellega, et neitsi Maaria niiòelda skooris.

Kòik on uus detsembrikuus!

Mul on nyyd uus soeng. Selline sakris. Kui hommikuti vannituppa làhen, paistab peeglist tuttavliku Katu asemel hoopis uduse silmavaatega nukitsamees, juuksed reipalt iga ilmakaare poole osutamas. Ainult riided on tuttavlikud.

Kolisime uude kodusse. Roomas.
Seda kodu me rendime ja erinevatel kaalutlustel sai valitud selline, mis on kontorile làhedal ja maksab vàhe. On vaid yks pisike puudus – nimelt see on maailma kòige koledam korter. Eriti kole on see siis, kui pàike loojub, sest siis tuleb kasutada valgusteid, mis on silmipimestavalt koledad ja mingite sààstupirnidega ja tolmu tàis. Seinad kòik pruunid, mòòbel tumepruun ja kogu seda koledust ilmestab ràme meresinine mistra pòrandal. Esimesel pàeval, kui saabusime, oli kòik ilgelt tolmune ja ràpane. Roku kiirustas koosolekule ja mina hakkasin koristama. Koristustòòde kàigus selgus, et vannitoa kraani tihend on làbi, pesumasin ei tòòta, mòòbel laguneb kàte vahel ja tolmu on rohkem kui minu taluvuspiir ette nàeb.
Ohtul oli kriis! Mina lahistasin nutta ja Roku uuris tòsinenult, et ega ma kavatse Eestisse tagasi sòita.

Tàna on kolmas òhtu uues kodus ja vòiks oelda, et on lootust paranemisele. Saime omanikuga kokkuleppele, et vòime seined valgeks vàrvida, tihend ja pesumasin parandatakse àra ning me vòime koleda moobli àra visata. Praeguseks hetkeks oleme kòik tolmu eemaldanud, koledad esemed àra visanud ja yhe seina suurte pingutustega valgeks vòlunud. Seinte vàrvimine on sigaraske too kusjuures! Ma arvan, et tulevikus hakkame Rokuga tàhistama seda pàeva, kui oleme kòik seinad valgeks saanud. Umbes nagu tutvumise aastapàeva vòi synnipàevi.

Reedel oli minu esimene tòòpàev uues tòòkohas. Pàev algas pahaendeliselt, sest bussijuhid, metroojuhid ja taksojuhid streikisid. Imeliste seikluste làbi jòudsin kontorisse 8:15 (pidin jòudma 9ks) ja tànasin jumalat, et elan kontorile làhedal. Muidu esimene toopàev oli banaalne - toimus koolitus. Pòhiliselt òppisin selle koolituse kàigus uusi itaaliakeelseid sònu, sest slaidid olid inglise keeles ja esinejad rààksid itaalia keeles. Kohvipauside ajal òpetas Mauro mulle Rooma slàngi ja Sara, kes on juba 6 nàdalat ametis olnud, nàitas, kust saab kohvi ja kus asub sookla. Ohtul metroo funktsioneeris ning otsustasin eksperimendi korras làheneda kodule metroojaamast. See oli pinev retk làbi pimeneva linna, sest mis kaardi pealt paistab nagu normaalne tànav on tegelikult kiirtee ja see mis nàib olevat park, on tegelt hoopis koerasitta tàis mets.

Ja siis mul on nyyd uus harjumus. Magan pidzhaamaga, kylmematel oodel olen maganud ka pidzhaama, sokkide ja salliga.