domenica, dicembre 03, 2006

Kòik on uus detsembrikuus!

Mul on nyyd uus soeng. Selline sakris. Kui hommikuti vannituppa làhen, paistab peeglist tuttavliku Katu asemel hoopis uduse silmavaatega nukitsamees, juuksed reipalt iga ilmakaare poole osutamas. Ainult riided on tuttavlikud.

Kolisime uude kodusse. Roomas.
Seda kodu me rendime ja erinevatel kaalutlustel sai valitud selline, mis on kontorile làhedal ja maksab vàhe. On vaid yks pisike puudus – nimelt see on maailma kòige koledam korter. Eriti kole on see siis, kui pàike loojub, sest siis tuleb kasutada valgusteid, mis on silmipimestavalt koledad ja mingite sààstupirnidega ja tolmu tàis. Seinad kòik pruunid, mòòbel tumepruun ja kogu seda koledust ilmestab ràme meresinine mistra pòrandal. Esimesel pàeval, kui saabusime, oli kòik ilgelt tolmune ja ràpane. Roku kiirustas koosolekule ja mina hakkasin koristama. Koristustòòde kàigus selgus, et vannitoa kraani tihend on làbi, pesumasin ei tòòta, mòòbel laguneb kàte vahel ja tolmu on rohkem kui minu taluvuspiir ette nàeb.
Ohtul oli kriis! Mina lahistasin nutta ja Roku uuris tòsinenult, et ega ma kavatse Eestisse tagasi sòita.

Tàna on kolmas òhtu uues kodus ja vòiks oelda, et on lootust paranemisele. Saime omanikuga kokkuleppele, et vòime seined valgeks vàrvida, tihend ja pesumasin parandatakse àra ning me vòime koleda moobli àra visata. Praeguseks hetkeks oleme kòik tolmu eemaldanud, koledad esemed àra visanud ja yhe seina suurte pingutustega valgeks vòlunud. Seinte vàrvimine on sigaraske too kusjuures! Ma arvan, et tulevikus hakkame Rokuga tàhistama seda pàeva, kui oleme kòik seinad valgeks saanud. Umbes nagu tutvumise aastapàeva vòi synnipàevi.

Reedel oli minu esimene tòòpàev uues tòòkohas. Pàev algas pahaendeliselt, sest bussijuhid, metroojuhid ja taksojuhid streikisid. Imeliste seikluste làbi jòudsin kontorisse 8:15 (pidin jòudma 9ks) ja tànasin jumalat, et elan kontorile làhedal. Muidu esimene toopàev oli banaalne - toimus koolitus. Pòhiliselt òppisin selle koolituse kàigus uusi itaaliakeelseid sònu, sest slaidid olid inglise keeles ja esinejad rààksid itaalia keeles. Kohvipauside ajal òpetas Mauro mulle Rooma slàngi ja Sara, kes on juba 6 nàdalat ametis olnud, nàitas, kust saab kohvi ja kus asub sookla. Ohtul metroo funktsioneeris ning otsustasin eksperimendi korras làheneda kodule metroojaamast. See oli pinev retk làbi pimeneva linna, sest mis kaardi pealt paistab nagu normaalne tànav on tegelikult kiirtee ja see mis nàib olevat park, on tegelt hoopis koerasitta tàis mets.

Ja siis mul on nyyd uus harjumus. Magan pidzhaamaga, kylmematel oodel olen maganud ka pidzhaama, sokkide ja salliga.

3 commenti:

seisus kohustab ha detto...

ihhii :) mäletan seda kultuurišokki, mille said, kui selgus, et olen endale magamisvarustuse hankinud :P

paras sulle!

aga pruunud seinad on midagi ennekuulmatult jõledat! seda ei ole isegi väga paha inimene ära teeninud! seetõttu on see sinu puhul ilmselgelt liiga karm saatus.

minu kaastunne

KK ha detto...

Tee sellest pilti. Ettekujutus saab olla liiga leebe.

kitty ha detto...

soengust paluks ka pilti.