lunedì, marzo 15, 2010

Hildur Sokk tembutab jàlle

Ja just siis, kui arvasin, et olen jòudnud oma eluga leppimise ja andestamise faasi, mil rooma dialekti kuuldes suudan juba leebelt naeratada (selle asemel, et pikkadeks pàevadeks depressiooni ja punkrisse sulguda), oli eilne Praha-Rooma lennuk pilgeni tàis rooma teismelisi.
Oh seda lòppematut kisa, edasi-tagasi sebimist ja eelmàngu. Lisaks kòik need pilla-palla joped ja ylevoolav kàsipagas ning ekstra mahlakas rooma dialekt, mis a) mulle ei meeldi ja b) hetkekski ei vaikinud. Hissand, kust perifeeriast sellised kyll pàevavalgele on roninud?
Aeglaselt, aga jàrjekindlalt ryhkisin làbi kaose oma kohani, avastamaks et selle on hòivanud kasvatamatute jònglaste reisisaatja - kuldsetes viiekymnendates Sòjaprintsess Xena. Rooma naised on kòik kuidagi nii valjuhààlsed ja agressiivsed ja brynetid ja alati nii paksu meigiga kaetud, et ma kohe kuidagi ei oska nendega kàituda. Nàiteks nyyd teatas Sòjaprintsess Xena varandusekirstul resideeruva boamao leebusega, et ta on sunnitud mu kohal istuma, sest "the guys changed the posts".
Oh òudust! Tavaliselt ma olen ju nii zen inimene, aga alati kui Itaalias mingi reeglite vòi minu òiguste rikkumine aset leiab, tòuseb mul vereròhk -viuhhh! - lakke, kàed hakkavad vàrisema ja hààl muutub karedaks kui liivapaber.
Nàiteks kujutate ette, kuidas ma end tundsin sellel Rooma-Milaano lennul, kui lennuk oli ylebroneeritud ja teatati (rooma aktsendiga), et istekohtade numeratsioon enam ei kehti ja kòik peavad ise vaatama, kuhu istuda saavad? Ma sain mingi ime làbi istuma kyll, aga kuni Milaanoni mul kàed vàrisesid kòigest sellest kosmiliste mòòtmetega korralagedusest ja stressist ning kui stjuuardess kysis (rooma aktsendiga) tavapàrase "Biscotti o salati?" haugatasin karedalt (anglosaksi aktsendiga):"Niente, grazie!", nii et proua kiirelt pògenes. Peaks vist teraapiasse vòi meditatsioonilaagrisse minema...

Yhesònaga oli mul vereròhk jàlle sekundiga stratosfààris ning morbiidselt yle prilliraamide jòllitades haugatasin Sòjaprintsess Xenale:"Seda kyll, aga MINUL on ette nàhtud istuda kohal 25A." Mul oli veel verbaalset laskemoona tagavaraks, aga seda polnud tarvis, sest òpetaja kolis tigedalt puhisedes kohale 25B. Mòned kasvatamatud jònglased olid end ringi keeranud, hàmmeldunud silmades peegeldumas kysimus:"Mamma mia, kust kyll selline germaani buldooser pàevavalgele on roninud?"
Maandusin mòtlikult kohale 25A ja langesin muremòtetesse. Ma ei saa vist kunagi Itaalias hakkama. Alati kàitun ma kòigepealt justkui Hildur Sokk ja pàrast (kui kòik itaallased on heitunud ja jòudnud veendumusele, et ma olen sydametu germaani buldooser, kes hoolib ainult Korrast ja Distsipliinist) tuleb mul mòttesse vàhemalt kaks head ideed, kuidas oleks saanud olukorra sòbralikult lahendada. Jaah... miks mul need head ideed kohe ei tule?

13 commenti:

patsifist ha detto...

Nomaitea, minu meelest kõiki olukordi ikka ei saa küll sõbralikult lahendada. Ja mõned inimesed kohe nõuavad seda mittesõbralikku lahendusviisi (no nt nõuab seda nende välimus, olek või raffus:)
Ja minul on näiteks kiiks, et mina tahan lennukis istuda sellel kohal, mis minu biljeti peal märgitud, siis teavad nad vähemalt mu hambakaardi võimaiteamille järgi mu laipa identifitseerida:))

Anonimo ha detto...

Patsifistil on hea point muidugi...
Peaks selle järgmine kord välja käima motiveerimaks inimesi Tallinn-Tartu bussis, kus alalõpmata samasugune jant aset leiab - keegi on alustanud istumist valele kohale ja kui viimane inimene pungil täis bussi sisse trügib, siis tahab ta istuda OMA kohal:D Anonüümne lugeja Lõuna-Eestist...

Anu ha detto...

mina olen avastanud kurbusega, et selleks, et oma tahtmist saada, tulebki kuri olla. sõbralikkusega ei saa midagi enam:(

Tatsutahime ha detto...

Minu arvates saab küll sõbralikkusega omajagu :)

Aga teisest küljest, tegelikult on itaallased ka vahepeal uskumatult jäigad ja distsipliini taga ajavad... Mul on ikka mitmeid kordi olnud, et uurin kaaslastelt, et "kui eestis nii oleks, siis ma küsiks, kas ta teeb mulle erandi, aga siin vist nii ei käi" - ja leitakse, et ega ei käi jah. Aga ma ei ole suutnud ikka veel seda kindlaks teha, mis reeglistik see on, kus itaallase jaoks on ilme, et tuleb näpuga järge ajada. Kuigi, seda peab ütlema, et nad on äärmiselt viisakad ja heatahtlikud selles jäikuses.

Kuni selleni välja, et oled sa proovinud juuksurile selgeks teha, et ta teeks sinu juustega seda, mida sina tahad?

Anonimo ha detto...

Eestlastel on kergekujuline "oma koha" fiktsioon: mäletan kuidas ma üllatusest õhku ahmisin, kui avastasin, et Brüsseli kesklinnakinodes ei olegi istekohad piletile märgitud :)
ja ma ei jäta iial lennukis "oma" kohta välja nõudmata. eriti nüüd, kus eelnevalt veebis sisse tšekkides saab südamelähedase istekoha isiklikult välja valida.

Ruudi ha detto...

Ma arvan, et kui tema oleks sinu situatsioonis olnud ja lennuk olkes olnud täis Eesti lärmakaid eelmängus pubekaid siis oleks see rooma mukitud tädi olnud tunduvalt lärmakam kui kogu kamp :) Ja veel olesk ta terve tee porisenud omaette kõiksugu solvanguid kõigi suunas!
Reegleid on vaja järgida ( ning sundida teisi neid järgima) vaid siis kui sulle on mugav või vaja :) See on väga lihtne reegel!

Mulle meelib kohtade improviseerimine ja kui mul on kiire siis trügin ma järjekorras ette aga kui keegi jääb mulle vahele ette trügimisega siis ma protesteerin väga häälekalt ning alustan kiiret selleteemalist arutelu lähedal asuvate inimestega :D

Katu ha detto...

Heihopsti, Hildur Sokud! Mul hakkas kohe parem sellest, et on teisigi inimesi, kelle jaoks nummerdatud istekohad on Tsivilisatsiooni Tugisammas. Muide, see laiba identifitseerimise teema oligi mul tagavaraks selleks puhuks, kui Keskealine Sòjaprintsess poleks taibanud, miks on oluline, et kòik inimesed neile ettenàhtud kohtadel istuks.
Aga sòbralikkuse teemal.. nàiteks vahel vaatan siin Roku ema, kes kòik olukorrad sòbralikkuse ja kavalusega (ja vahel teiste inimeste surnuksrààkimisega) lahendab. Vaatan ja imetlen ning mòtlen, et kui suureks saan, siis hakkan samamoodi sòbralikuks ja kavalaks.

Katu ha detto...

Ja siis tahtsin veel òelda, et Brasiilias tòòtasin koos yhe Robledoga, kes oli ka sòbralikkuse ja diplomaatia kehastus maa peal. Meil olid uskumatult pingelised ajad ja konfliktisàde kogu sàrises, aga tànu Robledole me siiski ei nàrinud kòik teineteise kòrisid làbi. Nii et ma ikkagi usun, et sòbralikkus ja headus vòidavad. Ja Buddhast ei hakka rààkimagi eksole :)

Anu ha detto...

Mul on hea meel teie positiivsuse ja optimismi üle.
Aga kahjuks nt IT osakonnaga suheldes võid tund aega sõbralik olla, aga midagi ei juhtu. Küll aga piisab kahest kurjast minutist ja saad mida tahad.

Chris ha detto...

see on nagu kauplemise rõõm. et kas sinu tahtmine või tema tahtmine jääb peale. mul oli viimati seis kus paks juudi ärimees ütles väikses lennukis, et kas te minu koha peal seal akna all ei istu. ma vastu, et ega ikka ei istu küll. no võtsin pileti välja ja selgus, et hoopis teisel pool vahekäiku akna all oli minu koht aga seal istus juba 1 paar, kes ütles, et nad ei viitsi lihtsalt oma pileteid välja võtta. jäi nii nagu oli. jutu mõte see, et kõigi inimeste jaoks pole see pileti number oluline. peaasi et lennukis ollakse.

Anonimo ha detto...

Katu kommentaari kohta, mis puudutab brasiillast Robledot: väga põnev olkes lugeda, kuidas see Robledo suutis kõik konfliktid oma diplomaatiaga lahendada. Vääriks lausa follow-up kursust või nii. Vaata, siin inimesed (need, kes Sind juba mõnda aega tunnevad) juba loodavad Sinu geniaalse kirjutamisvõime peale. Nii et lao aga lauale - mida Sa Robledorlt õppisid. Mina, kui ma kunagi töö asjus BZLs käisin, õppisin, et parem on rääkida kipakat hispaania keelt kui perfektset oxfordi inglishit. Aitas kõvasti, sain oma kamba lennuki peale ja puha ning pääsesin eluohtlikust merereisist.

Katu ha detto...

Hohooo... Cris. Mis istekohtade numeratsiooni puudutab, siis siin ei ole mul kunagi kaheti mòistmist - minu tahtmine ruulib! :))) Osaliselt ka sellepàrast, mida yks anonyymne kommenteeria arvas (et kui lennukiga midagi juhtub, siis vàhemalt suudavad nad mu laiba identifitseerida).

Katu ha detto...

Panin siin tàhele Anu kommentaari IT osakonna kohta ja tahtsin targutada, et aga me kòik ju teame, et IT ja raamatupidamise osakonnad on tàiesti teised reaalsused. Ma arvan, et neil kehtivad mingid omad reeglid, aga meie, lihtsurelikud, ei tea, millised need on :))