Pulmad

Pulmapàeva hommiku vòis kokku vòtta sònadega “inimene teeb plaane, aga jumal juhatab”.

Kuna mul oli seljataga vàga varaste àrkamiste tàhe all mòòdunud pingeline ettevalmistuste nàdal ja tseremoonia algas alles kell 5 òhtul ja Roku làks òòseks vanemate majja magama, siis otsustasin, et olen àra teeninud korraliku puhkuse. Voodi oli minu pàralt, niisiis vòtsin sisse asjakohase positsiooni ”Diagonaalis meritàht” ja otsustasin enne kella kymmet mitte àrgata.

Kell 7.30 helises telefon. Àrevil Roku teatas, et ta peab kell 8ks pihile minema ja tal on hirmus kiire ja ei saa sisse tulla ja kas ma tooks talle vàlja selle raamatukese mustandi, mis kirikus tseremoonia ajal jagatakse ja mille ta kogemata koju unustas, sest tal on ilgelt kiirelt vaja sellega trykikotta minna. Andsin teada, et ma niikuinii ei jòudnud eestikeelse versiooniga valmis, nii et kas ta làheks hoopis sellesama itaaliakeelsega, mis tal juba arvutis olemas on. Roku jài nòusse ja làks pihile.

Yritasin edasi magada. Kurk valutas ja hààl oli vàga kàhe. Màssisin salli ymber kaela ja tòmbasin teki yle pea.

8.15 helises uuesti telefon. Juuksur Adolfo teatas, et ta on kuskil mu maja làhedal, aga ikka pàris tàpselt ei leia yles. Kàhisesin telefonitorusse juhiseid kuni kuulsin uksekella helisemas. Pugesin patjade alla tagasi. Nimelt oli mul plaanis, et kylaliste juuksuri vastuvòtmisega tegelevad kylalised ise ja et enne kymmet ma yles ei tòuse.

Làbi patjade kuulsin jàllegi telefoni helisemas. Bussifirma. ”Sinjoriina, Kas me saime ikka òigesti aru, et buss peatub selle hotelli juures ja siis selle teise ja siis selle kolmanda juures. Kas on ikka kindel, et buss ei pea Kylast làbi sòitma?” Ytlesin, et kindel mis kindel. Ikka pàris kindel? Kindel jah. ”Ja siis veel, sinjoriina, mitu inimest kokku bussi peale tuleb?” Hmm.. nimekiri oli kòògis. Nyyd ei jàànud muud yle, kui yles tòusta, kòògist nimekiri tuua ja yldsegi hakata maailma asjadega tegelema, sest uni oli juba parasjagu àra làinud. ”Sinjoriina, kas olete kylmetunud?” Nòustusin, et olen kyll jah. Vahva ajastus, kas pole?

Tagantjàrele hinnates tegin òigesti, et varakult tòusin. Kòògis istusid sòbrannad, kes heitsid juuksur Adolfo suunas pisut pelglikke pilke. Elutoas tegutsevat hitlerivuntsikestega mehikest on Roku ema mulle juba aastaid soovitanud kui oma ala meistrit, kes olla isegi Londonis tòòtanud.

Ristkysitluse tulemusena ilmnes, et kes juuksur Adolfo kàte alt làbi kàinud, olla kòvasti sakutada ja sugeda saanud.
K-l làks eriti kehvasti.
Nimelt K kysitud pidulik ylespandud soeng oli juuksuri tòlgenduses lopergune krunn, mille yle oli tòmmatud mingi pruun vòrk, mis nàgi vàlja justkui lontis vòrksukk. K ei tahtnud eriti tyli teha ja arvas, et pole hullu. Mina aga tundsin endas vastutustunnet kerkimas, mistòttu viisin K Adolfo juurde tagasi ja palusin vòrguga midagi ette vòtta, sest selliste loppis vòrkudega ikkagi pulmades ei kàida minu arvates. Juuksur Adolfo oli ysna kàre. Vaatas vastumeelselt vòrgu yle ja kysis, milles probleem. Teatasin siis, et probleem on selles, et kuigi praktilises plaanis vòib mòista, et vòrk peaks K kaalukaid kiharaid yhtlases krunnis hoidma, siis esteetilises plaanis vòib-olla ei ole see just kòige paremini vàlja kukkunud lahendus.
Adolfo vaatas uuesti vòrku ja ytles, et no ta vòib uue soengu teha, aga siis K peab enne pea àra pesema. Jàime pisut mòttesse selle yle. Adolfo leebus ja arvas, et saab ka ilma pesemata hakkama ning asus K juustest klambreid ja vòrksukka eemaldama. K krimpsutas valulikult nàgu ja kurtis poolihààli eesti keeles, et pàris valus on. Andsin Adolfole teada, et K-l on valus ja kas saaks kuidagi vàhem juustest tirida. Adolfo sikutas hoolega ega teinud kuulmagi. Tòstsin siis hààlt ja teatasin raginal:”ADOLFO!! TAL ON VALUS!” Adolfo àrkas mòtisklustest, aga paistis, et ikka ei saanud aru. Teatasin siis uuesti ”ADOLFO! KAS SAAKS NII ET SA EI TIRI TEDA JUUSTEST, SEST TAL ON VALUS!” Adolfo pilk vàljendas siirast mòistmatust. Yyrgasin kindluse mòttes:”DOOLOOOOOOREEEE!” . Nyyd yhmas meisterjuuksur pòlglikult:”Ah et valus on sul jah?” ja viibutas K suunas sòrme. K nàoilme ytles rohkem kui tuhat sòna. Meisterjuuksur maiàss!

Hommik mòòdus yldiselt sòbrannadega tsillimise, sihitu sebimise ja Adolfo kantseldamise tàhe all, nii et ma ei màrganud isegi hommikust syya. Igasugu rahvast tuli ja làks ning aeg-ajalt tuli Adolfo juurest làbi kàinud sòbrannasid turgutada. Muide, K3 oli vàga tubli olnud ja pannud lauale spetsiaalse valge linase laudlina ja hòbedase kandiku kommidega, jàrgides punktuaalselt Roku ema juhiseid.

Mul oli puha meelest làinud meigiprobleemiga tegeleda, mistòttu pulmapàeva hommik tundus olevat sobilik hetk arutada P ja K2-ga erinevaid lahendusi. Jòudsime mòttele, et peaks poest làbi kàima, uued meigitarbed ostma ja meigi kiiresti àra tegema enne, kui Assunta tuleb. Sahmisin ebakonstruktiivselt ringi ning kui Assunta saabumiseni oli vaid tunnike jàànud, kihutasime làhimasse kaubanduskeskusesse (mis asub umbes 20-minutilise autosòidu kaugusel) ja ostsime yberkiiresti mingeid ràndom kosmeetikatooteid kokku. Mòtlesin, et kui koju jòuan, kàin kiirelt dusi all ja siis teeme meigi ja ongi valmis. Nii kui dusi alt vàlja sain, helises uksekell ja Assunta koos tytrest assistendiga oligi kohal!

Kokkuvòttes làks nii, et Assunta tegi soengu ja meigi, aga P seisis kogu aeg tàhelepanelikult kòrval, ulatas meie ostetud kosmeetikatooteid ja pomises poolihààli: ”Okei, praegu on hàsti” vòi siis:”Oi! Nyyd làheb paljuks”, mille peale haarasin kàsipeegli jàrele ja palusin vàrvi vàhemaks tuunida. Tulemus jài tàitsa viisakuse piiridesse ning hiljem sain ohtralt komplimente ja kiitust suurepàrase soengu ja kauni meigi eest!

Kas olete tàhele pannud, et tavaliselt filmides, kui inimesed abielluvad, siis alati on see stseen, kus pruut enne pidustusi istub omaette rahus ja vaikuses kaunilt ehitud toas ja mòtleb elu yle jàrele? Mònedes filmides pruudid jòuavad isegi silmatàie nutta vòi mòne teise kandvat rolli màngiva nàitlejaga elu ja abiellumise mòttest rààkida vòi yldsegi àra pògeneda. Pean ytlema, et reaalsus oli minu jaoks kyll hoopis teistsugune.
Juuksur Assunta saabumise hetkest oli atmosfààr umbes sama rahumeelne nagu NY bòrsil. Uksekell helises pidevalt. Inimesed kàisid sisse-vàlja. Telefonid helisesid. Kodanikud vahetasid riideid, tegid meiki, otsisid teisi inimesi taga, mingid tundmatud kleidid rippusid garderoobis ja vannitoas. Mingeid esmeid jàeti diivanite peale ja siis viidi àra, et fotode peale kràppi ei jààks ja siis tekkisid jàlle mingid uued asjad, mida jàlle àra viidi. Lapsed jooksid edasi-tagasi. Vahepeal tuli mulle meelde, et pulmavoodi polnud yldse valmis pandudki veel ja delegeerisin òele voodi ehtimise. Kòik, kellele eelmisel pàeval oli òeldud, mis kell buss tuleb, helistasid mulle, et kysida, mis kell buss tuleb. Òde kàis voodipesuhunnikuga siia-sinna. Sinjoora Romina, kes pidi mind riidesse panema, ei leidnud kuidagi mu maja yles ja helistas paaniliselt. Teine òde kysis kontrollkysimusi oma soengu ja kleidi kohta, et kas nii on kena ja kui àkki hoopis naamoodi teha, vahest oleks kenam. Ukse taha ilmus kolmemeheline vòttegrupp ja hetk peale neid asjakohaselt àhmis sinjoora Romina.

Tòesti, mina kyll ei tea, millal oleks pidanud see hetk olema, kui ma olen kenaks sàtitud, istun tyhjas toas peegli ees ja andun raskemeelsetele mòtisklustele oma tulevikust abielus naisena.

Ettevalmistused kogusid tuure. Rahvahulgaga yhines Roku Moodne Vend, kes oli kehastunud minu autojuhiks ja uuris, et kas oleme juba valmis. Ilmselgelt ei olnud valmis. Roku Moodsa Vennaga oli kaasa antud mingeid lilli, mis yldises segaduses kapiservale pandi. Jàrgmisel pàeval selgus, et need olidki need lilled, mis peigmehele ja tunnistajatele pidid pintsakurevààri kylge kinnitatama ning mida me asjatult taga otsisime.

5-minutiga ning sinjoora Romina abiga pugesin alusseelikute ja pitside sylemisse. Kui pea sealt vàlja sain ja kleit sirgeks tòmmati, ahhetasid sinjoorad Romina ja Assunta imetlusest. Vòtsin sisse asjakohaseid printsessilikke poose ja leidsin, et Prantsusmaa lossid on tàiesti praktilistel pòhjustel nii suured nagu nad on. Kui ma oma seelikute ja sleppidega magamistoas ringi keerasin, oli kòik puntras kohe. Pikkade kleitide ja sleppide juurde kuuluvad vàltimatult suured saalid ja vàhemalt 10-meetri laiused koridorid.

Fotograaf, kaameramees ja valgustuse-vanamees tormasid magamistuppa ja asusid pildistama. Nende meeleheaks vòtsin kòiki neid poose, milletaolisi pulmalbumites nàhes ma reeglina sarkastiliselt muhelen. Teate kyll – niiskete silmadega pruut kimpu vaatlemas. Pruut aknapiidale toetumas ja mòtlikult vastasmaja ròdusid silmitsemas. Pruut voodil lebasklemas. Ònneks kell oli pàris palju ja vàga lààgeks asi minna ei saanud, sest tuli hakata kiriku poole liikuma.

Trepil jài mulle mingi kòva asi kanna alla. Asusime saatjaskonnaga seda asja làhemalt uurima. Ilmnes, et tegu oli alusseeliku ròngaga, mis oli liimist lahti tulnud ning terav traadiots asus kangast làbi pugema. Nimelt, kes ei tea, siis puhvis kleitide alla kàivad sellised spetsiaalsed alusseelikud, millel on allservas ròngas. See ròngas hoiab kleiti asjakohaselt harali. Minu ròngas oli aeglaselt, aga vàltimatult vòtmas sirge traadijupi kuju. Keegi heasoovija lykkas rònga paika ja vààrika aeglusega, et mitte ròngast àrritada, jàtkasin trepist laskumist.

Hoovi olid kogunenud kòik meie maja elanikud ja Roku ema sòbrannad, kes mind kiiduavalduste ja aplausiga tervitasid. Tegin siis printsess Dianat ja noogutasin kòigile armulikult oma kahe meetri kòrgusel asuva lòuaga. Vahetasime pòsesuudlusi ja ònnesoove ning kulgesin vààrikalt auto suunas, kleidi slepp ja ehitud saatjaskond minu jàrel. No mis ma nàen! Kòik kylalised, kes pidid bussiga minema, hàngisid meie tànava baaris! Pruut on valmis kirikusse minema, aga kylalised veel mitte! No lehvitasin reipalt kylalistele, lootes, et nad ummikutesse jààvad ning sàttisin end autosse.

Mòni kuu tagasi mòtlesime Rokuga vòtta pulmaautodeks Fiat 500, aga kui ma kleiti esimest korda selga proovisin, sai kohe selgeks, et kleit ja Fiat 500 ei yhildu omavahel. Lòpuks sai mingi suuremat sorti Mercedes valitud ja nyyd, kus ma tahaistmele maandusin, tundus, et seelikute kubatuuri silmas pidades oleks vist mingit suuremat sorti kaubikut tarvis làinud.

Autos kleidiga tegeledes jài mulle pihku alusseeliku traat! Toppisin traadi ràndomilt seelikute alla ja tòmbasin ukse kinni. Pàrast vaatame!! Nii kui auto oli kodust mòòdukas kauguses, meenus, et olin unustanud òelda òele, et ta riisi kaasa vòtaks ja et autodega tulijad vòtaksid spetsiaalselt valmispandud kotist valged lindid antennide kylge panemiseks. 80/20 reeglit silmas pidades otsustasin, et ei viitsi helistama hakata. Tòele au andes lebab see riisi ja lindikeste kott siiani garderoobis.

Itaalias on selline tore ytlemine, mille kohaselt ”Sposa bagnata, sposa fortunata!” (tòlk. màrg pruut on ònnelik pruut).

Mul ònnestus see Itaalia vanarahva tarkus endal jàrele proovida, sest mida làhemale me kirikule jòudsime, seda rohkem hakkas vihma sadama. Alguses tibutas natukene. Siis pisut rohkem. Poolel teel hoidusime diskreetselt teeserva, et kylalised enne meid kohale jòuaksid. Edasi liikudes kostus màgede taga kòue kòminat ja meid ymbritses jàrjest tihenev vihmakardin. Kui Roku Moodne Vend autoga kiriku ukse ette keeras, vòttis meid vastu kòigi vihmade ema ja reipad vàlgud.

Vihm ei tahtnud kuidagi jàrele jààda, nii pargiti auto puu alla, et ei peaks otse vihma kàtte ronima. Ukerdasin autost vàlja ja nagu tellitult, virgus alusseeliku traat kenasti sirgeks. K3 yritas traadiga midagi ette vòtta ja sahmis mu seelikute all. Kiriku kòrval asuva baari uksele oli kogunenud grupp huvilisi, kes meie tegemisi pònevusega jàlgisid. Traat oli vàga kangekaelne. Fotograaf ja kaameramees ilmusid juba kiriku uksele ja viipasid kannatamatult. Kaameramees paistis meie sekeldusi halastamatult filmivat. Traat ei tahtnud kuidagi paika minna. Baari uksele kogus jàrjest rohkem huvilisi. Vihm tugevnes. Mingi tuletòrjealarm hakkas kuskil tòòle.

”Nonoh, just tuletòrjeòppus oligi veel puudu,” mòtlesin stoiliselt. K3 oli àrevil ja tegeles traadiga. Traat sai kuidagi taltsutatud ja olime peaaegu valmis liikuma.

Hindasin olukorda. Puu. Kirik. 50 meetrit. Kòu kòmises, hàmardus ja vihm paistis jòudu koguvat. Kas nyyd vòi mitte kunagi!

Vahetasime kaaskonnaga pilke ja spurtisime kiriku ukse suunas. Mòistagi astusin tee peal lompi. Mina, kes ma juba kaheaastase plikana lompe ei armastanud ja neist alati mòòda kàisin pean just sellisel tàhtsal pàeval oma peene valge kingaga lompi astuma! Vàlkude ja kòuekòmina saatel sisenesin kirikusse, justkui tegelane filmist ”The Addams family”.

Kaameramees Massimo andis lahkelt teada, et seoses àikesega olla elekter àra làinud. Tammusin pimedas kirikus ebalevalt lirtsuva jala pealt kuiva jala peale. Kuni lilleneiu C ja K3-ga positsioone sisse vòtsime ning K4 mu porist sleppi sirgeks tòmbas mòtlesin, et ei tea, miks juba see pulmamarss ei tule. Meil oli ju harjutatud, et kòigepealt peab pulmamarss algama ja alles siis hakkan tasakesi altari poole veerema. Hmm.. nojah, kui elektrit pole, siis elektriorelist vast pulmamarssi vàlja ei pigista...

Siinkohal pean olema elulòpuni tànulik oma vastse abikaasa leidlikkusele. Nimelt Roku vaatas, et sedasi asjad edasi minna ei saa ja hakkas ise pulmamarssi laulma. Sellepeale yhinesid lauluga kòik kylalised ja pean ytlema, et see oli àraytlemata armas. Diakon Renato syytas kàrmelt kyynlaid ja kui kylaliste laulu saatel altariesise trepi juurde sammusin, oli kyynlavalguses kirik ja ròòmsad sòbrad-sugulased uskumatult tore vaatepilt. Minu meelest vòiski kyynlavalgel ja ilma muusikata abielluda. Ààrmiselt romantiline oli.

Kui yleandmisprotseduurid làbi ja Rokuga pàriselt altari ette saabusime, kostus vàljast uskumatut vihmaladinat ja kòuekòminat. Diakon Renato oli vàga pidulik, ootas viisakalt, kuni kòuekòmin vaibus ja teatas sissejuhatuseks, et jumalal on mitmesuguseid viise meiega kònelemiseks ja see on yks nendest. Jumalateenistus algas, elekter tuli tagasi ja kostus pulmamarss. See oli ilmselt kuidagi orelisse programmeeritud. Kuulasime marsi viisakalt àra ja jàtkasime tseremooniaga. Kui vàga kòvasti vàlku lòi, tegi Renato pisikesi mòttepause ja improviseeris juurde. Kokkuvòttes vàga armas ja sydamlik oli.
Olime Rokuga mòlemad pàris pabinas. Hoidsime teineteisel higistest kàtest kinni, Roku tupsutas iga natukese aja tagant laupa ja ytles, et ta pole yldsegi mitte nàrvis. Mul tuli kòha ja nohu peale ning Roku oli nii kena ja laenas oma kàkerdatud taskuràtti. Uskumatu, mis kehavedelike vahetamine meil jumala ja kylaliste silme all aset leidis! Muide, ma arvan, et pruutkleitidele tuleks teha taskuràtiku taskud.

Vastupidiselt ootustele oli tseremoonia vòrdlemisi lyhike, vàga huvitav ja siiras.
Mul oli igavuse tarbeks plaan B, aga seda ei tulnudki kàiku lasta. Tavaliselt, kui siin Itaalias on vaja pulmas kàia, on mul alati jumalateenistuse ajaks ajaviitmise plaan valmis. Tavaliselt alustan kirikus sisekujunduselementide silmitsemisest, siis vaatan yle kohalviibijate kingad, siis teen mobiiltelefonis nimekirja asjadest, mida toidupoest osta vòi yritan meenutada Ameerika presidente kronoloogilises jàrjekorras.
Seekord plaanisin, et kui igavaks làheb, siis vaatan kòigepealt lilleseaded tàhelepanelikult yle, et kas on ikka nii nagu kokkulepitud. Seejàrel analyysin kujude nàoilmeid ja kui kujudega yhel pool, vòtan tuvid ette. Nimelt altari kohal oli yks pisike aknaorv, kus vòis nàha klaasi taga sahmivaid vòrdlemisi koomilisi tuvisid.
Tegelikult oli tseremoonia nii haarav, et isegi lillekaunistusi ei jòudnud eriti vaadata. Peab siiski ytlema, et lilleseadja oli ààrmiselt professionaalne. Lilleseaded olid kohe kòvasti ilusamad, kui ma ette olin kujutanud. Hortensiate, beezide rooside ja ohtrate roheliste taimedega. Tàpselt sellised elegantsed, pastelsed ja harmoonilised nagu ma ebamààraselt ette kujutasin, aga tàpselt seletada ei osanud.

Kui tseremoonia làbi, toimus tavakohane pildistamine ja riisiheitmine. Kui alguses tundsin end kleidis vàga suure ja kohmakana, aga nyyd oli isegi kleit pàris mugavaks saanud. Vihm oli ka jàrele jàànud, mistòttu kaameramees Massimo ja fotograaf Sandro meeleheaks sai niiskete myyride najal terve rida romantilis-banaalseid ylesvòtteid tehtud. Ei mina ega Roku ei suutnud kiusatusele vastu panna ning kui tuli jàrjekordne poos sisse vòtta, tegime sinna juurde paar tobedat grimassi.

Edaspidi làks pidu ainult ylesmàge. Kleit ja màrg king kuivasid àra. Kylalised nàisid pàris rahul olevat. Mulle meeldis, et oli vàhe kylalisi ja sai kòigiga pisut juttu rààkida. Toit oli restoranis suurepàrane ja asjakohaselt kylluslik. Laulja, kelle olime kolme pàeva eest kuskilt maa alt vàlja kaevanud, oli samuti tasemel. Isegi hilinenud kylalised jòudsid kohale. Mònedel said takistuseks tòòkohustused ja yhe tulevase abielupaari kohalejòudmist olla takistanud puu, mis nende ees teele kukkus peale seda, kui sinna vàlk sisse lòi. Òhtusòòk mòòdus linnulennul. Ma ise tegelesin peamiselt fotograafile ja kaameramehele poseerimisega, vahepeal rààkisin pisut kylalistega juttu ja korraga hakkasidki kòik àra minema. Nojah, esmaspàeva òhtu...

Hiljem, kui lossitorni tòmbusime, et òò privaatsemas òhustikus mòòda saata, aitas Roku mul soengut lahti vòtta. Klambreid, kunstlilli ja riisi valgus vàlja justkui kyllusesarvest. Lykkasime klambrid pòrandale ja jàime magama justkui kaks puunotti.

Jàrgmisel pàeval leidsin telefonist sònumi:”Vi siete divertiti in castello? :-)”