Màrkmeid Chicagost

Eelmine nàdalavahetus Chicagos oli vahva. Tegin ainult neid asju, mis ma tahtsin ja tàpselt sel ajal, kui tahtsin ja nii kaua kui viitsisin ja magasin tàpselt niikaua kuni und oli.


Vahest peaks yksinda vòòras linnas nàdalavahetuse veetmise projekti kordama? Vòib-olla seekord lihtsalt vedas ja nàiteks kui jàrgmine kord otsustan yksi Pariisis hàngida, sajab paduvihma ja kòigis restoranides on lòputud jàrjekorrad ja muuseumid on kinni ja metrootòòtajad streigivad ja jàsemeteta kerjused ripuvad mul hambaidpidi jala kyljes..

Tàna ma mòtlesin, et teeks nimekirja asjadest, mis tegid Chicago nàdalavahetuse nii mònusaks.



Voodi
Ameerikas on hotellivoodid alati kuidagi nii suured ja pehmed. Seekord oli madrats poole meetri paksune. Puhkasin seal ikka uskumatult hàsti vàlja. Hommikuti àrgades ringutasin ja pyherdasin mònuga.


Raamatupoed
Mulle meeldivad linnad, kus on palju raamatupoode. Ja mulle meeldivad raamatupoed, kus on nurgake tugitoolidega ja palju uusi teoseid mu lemmikkirjanikelt ning nohikud tyybid istuvad kassas ja loevad leti alt raamatut. Chicagos on selliseid justkui seeni peale vihma. Vàga hubane. Seekordne saak: Nick Horby "Juliet, Naked", Bill Brysoni "Shakespeare" (no see pole midagi uut, aga ma olen seda juba ammu tahtnud saada), David Benedictuse "Return to the Hundred Acre Wood". Viimane on muide pàris tore jàrg Puhhi-raamatule. Mu ootused eriti kòrged ei olnud, aga David on originaali stiili pàris hàsti tabanud.

Improv teater
Lennukis sain yhe kohaliku tyybiga tuttavaks, kes rààkis, et Chicago on improv teatri synnilinn ja et yldsegi kòik kuulsamad Ameerika koomikud on sealt pàrit. Nagu nàiteks Oprah, Obama ja Seinfield. See kòlas nii paljulubavalt, et kui ma PH Productions tykki "PHamily" vaatama làksin, olid ootused asjakohaselt kòrged.
Ei pidanud pettuma. Alustagem juba sellest, et teatrisse vòis oma veiniga tulla. Kuna olin yksi, tundus pudel vein pisut liialdusena, aga ikkagi oli hea teada, et kui ma tahaksin, siis vòiksin oma veiniga tulla kyll.
5 tegelast tulid lavale, lykkasid yhe enda seast ettepoole ja kysisid publikult, et neil on siin peategelane ja mis ta nimi vòiks olla. Kolm lòbusat noormeest tagareast pakkusid "Albert". Seejàrel kysisid nàitlejad, mis riigist Albert pàrit on. Veinipudeli kylge klammerdunud neiu hòikas:"Rumeeniast!". Ja mis tòòd Albert teeb? "Kosmonaut" kòlas publiku seast.
Nàitlejad vòtsid poosid sisse ja improviseerisid klaveri saatel - siuhti! - vahva laulu Rumeenia kosmonaudist Albertist ja tema perest. Muide Albert omandas sekundipealt tàiusliku Ida-Euroopa aktsendi. Edasi làks lugu ysna pòòraseks - vuntsidega pruut, reisid kosmosesse ja mere pòhja, nekrofiilia (publiku soovitusel) ja autoònnetus. Aeg-ajalt pandi etendus seisma ja kysiti publikult suunavaid kysimusi, stiilis "Milline syndmus inspireeris kiirabiautojuhtide laulu?" Publik pakkus, et Obama vòitis Nobeli rahupreemia. Reipad kiirabiautojuhid pààstsidki valla lòbusa laulukese: "Obama vòitis rahupreemia ja keegi ei tea miks! Juhhei!". Rumeenia kosmonaut Albertil oli sòber ja tema kohta kysiti, et kui ta meenutaks mingit jooki, siis mis jook ta oleks. Publik pakkus "Fanta" ja sòber pàriselt ka pulbitses mis kole. Kokkuvòttes oli vàga lòbus ja mànguline. Umbes nagu poleks kunagi tàiskasvanuks saanudki vahepeal.
Muide see tyyp lennukist ytles, et alati kui tal on mòne tytarlapsega esimene kohtamine, siis ta kutsub neiu improv teatrisse.

Chicago History Museum
Mu lemmikmuuseum! Ei ole teab mis suur, aga selle eest vàga huvitav. Kuna ma jòudsin sinna ysnagi viimasel hetkel, suutsin piiratud ajaga làbi kàia vaid kolm saali - yhe Lincolni elust ja kodusòjast, teise Chicago ajaloost ja Bertha Palmeri kostyymide kollektsiooni.
Minu arvates vòiks kòik maailma muuseumid Chicago Ajaloomuuseumist eeskuju vòtta! Kui tavaliselt muuseumites nàeb lihtsalt esemeid reas ja krabisevaid mustvalgeid filmilòike (tihti vaid kohalikus keeles), siis selles muuseumis oli kogu ekspositsioon jutustusena yles ehitatud. Ma arvan, et Abraham Lincolni kaabu omandab ikkagi hoopis teise tàhenduse, kui eelnevalt oled teada saanud lihtsalt, aga tòhusalt esitatud loo Abrahami elust ja tema sisemistest hingelistest vòitlustest orjapidamise kysimuses.
Mis Berthat puudutab, siis tema oli 19.sajandi seltskonnadaam ja ideaalnaine. Tark ja ilus ja siin-ja-sealpool ookeani austatud ning armastatud, tegeles nii àri, heategevuse kui kòikvòimalike Yhiskondlikult Tàhtsate Syndmustega, oli kòigi kuningatega sina peal ja kàis uskumatult glamuurselt riides. Ma arvan, et ainuke viga, mis ta oma elus tegi oli see, et ta pani oma pojale nimeks Potter. Vaene laps, teda kindlasti kiusati koolis selle nime pàrast. Alati ei pea ju lastele isa jàrgi nime panema..

Bertha riiete kollektsioon oli hurmav! Uskumatu meisterlikkus ja detailitàpsus! Ei tahaks Albert L suhtes ebaòiglane olla, aga tòele au andes pyhendasin Bertha riietele pisut rohkem aega, kui kodusòjale.

Chicago on teatavasti làbi ajaloo olnud Ameerika rassikonfliktide epitsenter. Ma arvan, et nad pole veel tànapàevalgi seda probleemi veel pàriselt lahendanud. Nàiteks, kui tulla tagasi selle tyybi juurde, keda ma lennukis kohtasin, siis vestluse kàigus andsin teada, et minu arvates oleks pàris tore minna mònda korralikku gospel-jumalateenistust vaatama. Tyyp arvas selle peale ettevaatlikult:"noo... eee.... no nad ei ole seal just eriti sòbralikud vòòraste suhtes... noh, et sa nàed ikkagi turisti moodi vàlja ja nii....". Mina siis arvasin vastu, et ega ma ei pea ju kellegagi vestlustesse laskuma ja kui ma suu kinni ja fotoka taskus hoian, siis vast jàtan kohaliku inimese mulje. Tegelane siiski arvas, et see pole vist pàris hea mòte ja lisas tàpsuse huvides, et vahel voivad nad seal kirikus vòòraste suhtes pisut vaenulikud olla. Mina siis arutlesin, et mis kristlik maailmavaade see siis nyyd on, et potensiaalsete eksinud lambukeste vastu nii tòrjuvad ollakse. Yldiselt me sedasi ettevaatlikult heietasime gospeli teemal edasi-tagasi ning lòpuks mu naaber, heitunud mu mòistmatusest, ei pidanud enam vastu ja teatas otsekoheselt:"Valged inimesed ei kài neegrite kirikus!"

Cheesecake Factory
Kas cheesecake on juustukook eesti keeles? Whatever.. Chicagos on maailma parimad ja maailma suurimad. Eelmisel korral ma proovisin sokolaadi cheesecake'i ja seekord kooki nimega Crazy Carrot. Kahjuks rohkem ei jaksanud, sest yks koogitykk on neil mingi poolekilone vist.

Parimad juustukoogid leiab asutusest nimega Cheesecake Factory. Seda on lihtne leida, sest ta asub Chicago yhe pòhilise vaatamisvààrsuse Hancock Tower'i all.

Hancock Tower ja paadikruiis
Ehk kaks kòige tyypilisemat asja, mida turistid Chicagos teevad.

Hancock Tower on pàris tore koht. 96-s korrus on pàris kòrgel ja vòimaldab kauneid vaated ja puha. Panete tàhele kolme pisikest kastikest torni vasakul kyljel? Paadikruiisil rààgiti, et need olla spetsiaalselt hiljuti lisatud, et inimesed saaksid kogeda, mis tunne on hàsti kòrgel seista ja làbi pòranda alla vaadata. Ma ise seda ei proovinud.








Paadikruiis oli tore ja lòògastav. Eriti intrigeeris mind lugu hoonest, mis ehitati alguses ilma akendeta, aga pàrast avastati, et tegelikult vòiks ikkagi aknad ka teha. Nyyd siis teame, kus kilplaste majaehitamise lugu inspiratsiooni leidis...