Lapa, Feira Hippie ja Jardim Botanico

Nyyd siis paar sòna kohtadest, mida me eile ja tàna kylastasime.

Eile soovitati meile Lapas asuvat Rio Scenariumi, kus kuulu jàrgi saab syya, vaadata live esinemisi ja sambat tantsida. Vòin siinkohal kokkuvòtvalt teada anda, et see on mingi linnalegend ilmselt. TEGELIKULT oli Rio Scenarium boheemlaslikult elegantne kolmekordne maja, mis oli rahvast nii paksult tàis, et lauad olid inimestest pungil, isegi pystiseismiseks polnud ruumi ja teenindav personal oli nii yletòòtanud, et nad ignoreerisid tàielikult meie làhenemiskatseid. Peale pooletunnist pingutamist, andsime alla ja vàljusime. Vihje - kui kaebate yksehoidjale, et teil ei ònnestunud mitte midagi tellida, siis ei pea vàljapààsutasu maksma.

Tàna kylastasime hipiturgu (Fiera Hippie). Hipiturg oli peamiselt turistidele orienteeritud. Domineerisid naivistlikud maalid neegrinaistest ja seemnetest-puidust valmistatud ehted. Kuna turg asus pargis, mille keskel oli purskkaev, siis kokkuvòttes siiski vàga sympaatne elamus. Hinnakujunduse osas vòin òelda, et see on ààrmiselt paindlik - tyybid vòivad kysida maali eest 900 reaisi aga vòivad anda àra ka kolm suurt 150 eest. Need on tàna kuuldud konkreetsed hinnad.

Peale hipiturgu kruiisisime botaanikaaeda (Jardim Botanico). Vot see on kylastamist vààrt koht. Kuna yks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna, siis allpool mòned pildid. Rio botaanikaaed olla maailma botaanikaaedade esikymnes, seal on vàga esinduslik orhideekollektsioon. Yldse olla Brasiilias kòige rohkem orhideeliike maailmas - nàiteks kui kogu Euraasias on umbes 600 liiki saadaval, siis Brasiilias on 2500. Nyyd mòistan, miks siin Rios igasugu ràndom kontoreid ja poode orhideedega kaunistatakse.


Siin valik tyypilisi Eesti toalilli.

Siin aga vàga huvitavad vesipalmid.

Saage tuttavaks - ainuke lind, keda botaanikaaias nàgime.

Siin aga pikad-pikad palmid. Ma arvan, et umbes nii nàevad mind pisikesed hiinlased.

Tegus pyhapàev Rios

Tànase pàeva uudised: olen joonud puuviljamahju nagu hobune ning siin Rios lòppes àsja jalkamàng, kus vist vòitis Flamengo Botafogot. Inimesed juubeldavad, ilutulestik pragiseb. Hotelliaknast nàen palja ylakehaga mehi ròdul hyplemas ja kogu maailmaga oma ròòmu jagamas.
Hommikul vara kihutasime kòik Ipanemasse. Minul oli kindel plaan acai-smuutiga tutvust teha, S tahtis kindlasti kunstiturule jòuda ning N ja G lihtsalt rippusid meil jala kyljes.

Yhesònaga, nii kui Ipanemas taksost vàljusime, tòmbas mingi maagiline vàgi itaaljakolleege kohvibaari suunas.
Baaris oli pàris naljakas, sest itaallased tahtsid leti taga pysti seistes kohvi juua, aga teenindajad soovitasid neil lauda istuda. Itaallased siis seletasid, et nad vòiks rahulikult leti taga àra juua oma kohvi. Brasiillased vastu, et vaadake, meil siin ju vabu laudu on kyll. Itaallased selgitasid, et neil on vàga kiire (pange tàhele, et oli pyhapàeva hommik ja neil polnud mingeid plaane). Lòpuks me ikkagi saime need kohvid leti ààres àra juua. Muhelesin nagu myrakaru. Muide vestlus kàis vaheldumisi itaalia ja portugali keeles.

Kohvipaaris lokaliseeris mu acai-radar mahlabaari, nii et tirisin reisikaaslased otsustavalt baarist vàlja. Mahlabaar oli vàga intrigeeriv koht, sest menyy oli vaevalt arusaadav. Tegin sellest igaks juhuks pilti, et jàrgmiseks korraks mind huvitavate puuviljade nimed pàhe òppida

Acaiga làks kergelt. Pomisesin, nagu D oli òpetanud:"Um assaii puh favoh!". Smuutimees mòistis mind suurepàraselt ning acai kohta vòin siinkohal kòigile smuutihuvilistele òelda, et see nàeb tòesti vàlja justkui sokolaad, aga maitseb nagu kergelt jahune marjamòks. Ma vòiks seda kogu aeg hommikuti syya.
Acai annab vist ka metsikult energiat. Igatahes S, G ja N olid lòunaks ysna loppis ja vàsinud, istusid pingil nagu kolm jahukotti. Mina aga kekslesin ròòmsalt ning talutasin neid uute vaatamisvààrsuste suunas.

ààremàrkusena vòiks veel lisada, et hiljem jòin yhes teises kohas pool liitrit mangosmuutit peale, seejàrel Starbucksi caffe mocca branco (white chocolate mocca, suurus Grande) ning àsja sain hakkama 300 ml òllega.

Felipe ja Tiago

Tere jàlle.

Kòigepealt aitàh anonyymsele lugejale, kes aitas sònastada mu portugalikeelse enesetapukirja.

Tàiesti uskumatul kombel ònnestus juuksuriskàik suurepàraselt.

Kui kohale jòudsin, ilmnes, et juuksur Felipe ei rààkinud sònagi inglise keelt, aga silmapilkselt ilmus kapi tagant vàlja juuksur Tiago: "My name is Tiago! As in Santiago!"

Hàsti siis. Felipe ja Tiago nàgid vàlja vàga muhedad ja heterod. Felipe oli nagu Koit Toome, aga ilusam ja pàevitunum. Tiago oli vàlimuse jàrgi hinnates ilmselgelt hetero ja surfar. Tiago hiljem rààkis, et ta vabal ajal ainult surfab ja et ta on elanud Sidneys (amazing waves!!) ja Londonis (how nice city!) ja kàinud Milaanos kuulsa seleebriti-juuksuri Aldo Coppola juures ametit òppimas (do you know how old is Aldo Coppola? I never saw him!).

Felipe oli sònaahtram. Sahistas peaaegu tund aega hoolikalt fooliumiribadega ja kui pesuks làks, ilmnes, et Felipe ei olnud vist tulemusega vàga rahul. Kuulsin kuidas ta Tiago ja administraatoripreiliga murelikult portugali keeles arutas, et jàrsku ma ei maksagi neile tòò eest, sest triibud ei kukkunud nii valged vàlja nagu peaks. Olin kukaltpidi kraanikausis, yritasin peeglist uut juuksevàrvi tuvastada ning valmistusin pingelisteks làbirààkimisteks.
Tiago ja Felipe katsusid mòtlikult mu kiharaid. Kòik prouad salongis vaatasid huvitatult ning yks andis portugali keeles nòu, et pangu poisid mu juustele sinist juuksevahtu peale, et tulemus blondim oleks. Kòik see tàhelepanu oli vàga murettekitav, mistòttu uurisin Tiago kàest inglise keeles, et kas kòik on hàsti. Kavalpea Tiago vastas, et àrgu ma muretsegu ja pesi kiirelt mu juuksed puhtaks. Ma siis ka ei hakanud seletama, et tegelikult ma sain pàris hàsti aru, mida nad rààkisid.

Igatahes hetkel tundub, et pàris normaalsed triibud tulid - vàga peenikesed ja naturaalsed.
Tiago vist nii ei arvanud, sest Felipe lykati mingi ràndom proua lokke pesema ja Tiago isiklikult vormis mu metsistunud lòngadest moodsa poisipea.

Operatsiooni lòpetuseks arvas Tiago, et ma vòiks teenuse eest maksta 100 raha rohkem, kui eelnevalt sai kokku lepitud. Ma siis arvasin mòtlikult, et ma ikka maksaks niipalju nagu alguses rààkisime. Tiago ei vaielnud vastu. Suhteliselt kummaline làhenemine hinnakujundusele.

Nyyd olen hurmavalt kaunis ja blond ning Atlandi ookeani sòòstmise asemel sean sammud samba epitsentrisse Lapasse. Jah, saatus on vahel ypriski ettearvamatu.

hype tundmatusse

Teate, ma olen kohutavalt erutatud praegu!

Poole tunni pàrast ootab mind hotellijuuksur Felipe, kes peaks mulle tegema corte feminino ja balayagem. Oheiteagi mis sellest vàlja tuleb. Ma ise ootaksin, kui see Felipele tyli ei tee, vàikest lòikust ja heledamaks toonitud salke.

Mu lòngad on nii hirmsasti vàlja kasvanud, et hetkel on valida kahe perspektiivi vahel. Esimene variant on bad hair day senikaua kuni Itaaliasse armastatud proua Assunta juurde naasen ehk kuni 15 Maini. See on pàris masendav perspektiiv, kuna bad hair day on juba paar nàdalat tàies elujòus ja ma ei tea, kas ma pean 15 maini vastu.

Teine perspektiiv on juuksur Felipe siin Rio de Janeiros. Ma loodan vàga, et ta on tundliku esteetilise nàrviga, aga mitte liialt avangardistlike eksperimentide himuline sydamlik pede.

Niisiis, varsti kirjutan teile jàlle.

Kui enam ei kirjuta, siis olen end peale peeglissevaatamist Atlandi ookeani uputanud, olles eelnevalt visandanud sònumi:"Felipe, raisk, sa ajasid mu elu kòik hukka ja ma hakkan sind nyyd fakken kummitamas kàima!" Kuidas see portugali keeles tàpselt kòlama peaks?

pàeva kysimus

Tàna ma tahaksin teada saada, kas brasiillaste jaoks on Bebel Gilberto umbes justkui Anne Veski eestlastele. Ja kui nii ongi, siis kas Bebelist ollakse samamoodi tydinud nagu Annest?

On tòòrahva pyha ja ma teen hotellis tòòd. Vòrdlemisi plass lugu.

heihopsti!

Oi!

(jah, siin Rios tervitatakse sedasi)

Veel ei ole siin Rios eriti glamuurseks làinud.

Sel nàdalal on palju tòòd olnud. àratus kl 6. Kiired kòned skype kaudu Eestisse ja Itaaliasse. 6.45 hommikusòòk. 7.00 sòit kontorisse ja siis tòòpàev umbes poole kaheksast hommikul yheksani òhtul. lòuna jaoks pole eriti aega jàànud. òhtuti mòtlesin ikka, et proovin hotelli spordisaali kasutada, aga selle asemel olen hotelli restoranis sòònud nagu loom. Rokul on lootust septembris sydamliku paksu pruudiga abielluda, kellel on ebakorrapàrase toitumise tulemusena ohtralt sapikive.

Oh ja Itaalia kolleegid on kohutavad viripillid! Toit on imelik! Hotell on kole! òhk on liiga niiske! òhukonditsioneerid ei meeldi! Vihma sajab siis, kui ei pea sadama! Brasiilia kolleegid ei rààgi itaalia keelt piisavalt hàsti! Kontor on liiga kylm (vt òhukonditsioneerid) ja kole! Ehitusmehed teevad kontori akna taga liiga palju myra ja yldsegi nad ei jòua àra oodata, millal siit minema saab.
Eile andsin neile yhe asja teha ja siis nad ohkisid ja puhisesid, et nad peavad tòòd tegema selle asemel, et kontorist kl 12 àra minna. tramaivòi!

Yhesònaga, mul on tegelikult ka palju tòòd, nii et teatasin viripillidest itaalijakolleegidele, et mul on siin vaja emailidega tegeleda ja ei saa tulla vaatamisvààrsustega tutvuma. peamine pòhjus oli tegelikult see, et nende negatiivne energia on pàris tyytu. Arvan, et làhen jàrgmisel nàdalavahetusel Brasiilijakolleegidega hàngima, kes on palju positiivsemad ega koorma mind tobedate pseudoprobleemidega.

tàna hommikul olen mònusasti maganud, sokid àra pesnud, ohtralt skype'i kasutanud, eesti lehed làbi lugenud, hommikust sòònud ja nyyd làhen bassseini (vt pilti!). Imeline puhkus!

Emaile vaatan natukese aja pàrast, umbes peale lòunat vòi nii...

Rio vàhemtuntud kylg

Kes viitsib rannast paar sammu eemale jalutada, ilmselt avastab, et Rio de Janeiros on vàga osavad graffiti-meistrid. Vaadakem ja imetlegem!

Rio rand

Heihopsti! Tàna hommikul olen juba pàris terve.
Hommikusòògibufeed rappisin nii, et sellest kogusest saaks vist viis paljulapselist neegriperekonda nàdal aega sòònuks.

Yhtlasi vòtsin julguse kokku ning hoolimata tervisekaitsespetsialistide (jah, meil tòòtavad sellised) tungivatest keeludest ja manitsustest, làksin yksi randa jalutama. Kòikide oma juveelide, krediitkaardide ja gucci papudega (tervitused P-le, kes mind emalikult nende papude juurde juhatas!).

Vòin siinkohal tàheldada, et keegi ei yritanud mind àra ròòvida, kahtlased inimesed ei jàrgnenud mulle ning vàhe sellest - ònnestus isegi randa pisut filmida.

Panen selle amatòòrfilmi teile siia yles. Barra rand Rios on tàpselt selline nagu ma ette kujutasin, sinine meri, vahvad lained, valge liiv ja kòrghooned tàpselt ranna ààres.

Brasiilia - teateid pàriselust

Meil siin Rio de Janeiros on sygis ja valmivad... khm... troopilised òunad. Vàhemalt eile tellisin hotelli restoranis troopiliste puuviljade valiku, kus domineerisid troopilised òunad. Taldrikul leidus ka troopilisi banaane ja troopilisi ananasse. Kòik kokku maitses nagu tyypiline Selveri kaubavalik.

Alustuseks pean ytlema, et my esimesed pàevad siin Rios ei ole pooltki nii glamuursed kui ma ootasin. Nimelt ònnestus mul haigeks jààdan, nii et veedan pàevi medikamente kròbistades ja hotelli aknast vàlja vaadates. Vaate yle eriti ei kurda. Taamal paistab muide Ipanema rand.

Kui pàevad làbi hotellis lesida, ei ole eriti, millest kirjutada. Tunnid venivad justkui tatt. Vahin hotelli ankast vàlja, kòhin, magan ja panen silmatilku. Samas on mul kòik hotelli aknast nàha olevad ojektid tàpselt kaardistatud. Kui nii edasi làheb, siis vast hakkangi memuaare kirjutama Milaano elust.

Kui vaate juurde veel hetkeks jààda, siis tahaksin teiega jagada yhte vàga edevat vaatepilti.

Kas pole vahva - maja Rio de Janeiros mere ààres ja pealekauba veel hiigelsuur bassein, vaatega ookeanile. Ei alahindaks ka seda palmisaarekest keset basseini. See bassein on pàris suur. Pildi peal ta vast nii suur ei paista, aga ma arvan, et pikem osa on 50 m kohe kindlasti. Oh nii noobel...

Tàna kolisin teise hotelli. Vòin teile òelda, et siin nàen aknast palme, hotelli basseini ja teiste tubade aknaid.

Kui ma veel haige ei olnud (ehk esimesel pàeval) kàisime pisut Rios ringi.

Yldiselt on Rio ymbes selline nagu ma ette kujutasin. Kòikjal kòlavad pàriselt ka samba ja bossanova rytmid. Inimesed on vàga pàevitunud ja mehed hàngivad ringi palja ylakehaga. Caipirinjat juuakse siin justkui vett toidu kòrvale. Aga vòib-olla mul siin lihtsalt joodik-kolleegid. Olen juba kuulnud uutest huvitavatest caipirinja trendidest – nàiteks rummi asemel sake ja laimi asemel maasikad. Kui terveks saan, teen nendega làhemalt tutvust.

Otse loomulikult kàisime Rios esimese asjana vaatamas Kristuse kuju. Kui treppidest yles ronisin ja Kuju paistma hakkas, tegi L minust sellise pildi kus mina seisan, kàed laiali, ja minu taga on kuju, kàed laiali. Arvasin, et vàga originaalne foto tuli. Kui Kuju jalgade ette jòudsime, siis kòik turistid lasid end sedasi kàed laiali pildistada. Niipalju siis minu originaalsest ideest...

Vaateplatvormilt avanes suurepàrane vaade linnale. Brasiilia kolleeg E tutvustas pòhjalikult, kus asuvad Rio kuulsad slummid ja meie kontorid ja lennujaam. Slummid on vàga intrigeerivad. Ma veel kogu andmeid nende kohta ja loodan teiega peatselt jagada hulgaliselt huvitavaid taksojuhtide ja kolleegide kàest hangitud infokilde.

Hàngisime ka Santa Teresa linnaosas. Ma pole Riot eriti veel nàinud, aga Santa Teresa on mu lemmik. Seal on antiiksed trammid ja boheemlased ja nummid majad. Hooned olid nii lagunenud, et ise seal kindlasti ei elaks, aga tore oli neid vaadata ja imestada. Ma pole veel seisukohale jòudnud selles suhtes, et kas Rios on mingi tòsisemat sorti pommitamine toimunud vòi jààb boheemlastel lihtsalt tòòriistadest ja oskusteabest puudu.

òhtu hakul jòudsime Ipanema randa. Seal oli yks vàga popp putka, kus pakuti Rio parimaid krevette (So good to die for!).

Proovisin seal putkas uudset jooki - kookosevett.

Ma ei tea, kas seda asja eesti keeles kookoseveeks nimetatakse, aga pòhimòtteliselt tegi muhe onu rohelisse kookospàhklisse augu, kust siis kòrrega kookose sees olevat vedelikku vòis imeda. Arvan, et tòmbasin vist liitri kookosevett rindu. Teised ei julenud proovida. Retrospektiivis olukorda hinnates vòin òelda, et mina olen nyyd haige, aga nemad ei ole...

Yleeile pidime minema Lapasse sambapeole. Teised kàisid ja jàid vàga rahule. Kuuldavasti ringlevad juba kompromiteerivad videod briti ja soome kolleegide noviitslikest sambaliigutustest peale ohtrat tantsuòli (caipirinja) tarvitamist. Kui terveks saan, siis làhen ka sambapeole ja kirjutan teilegi.

Sukeldun nyyd tagasi tekkide-patjade maailma. Tsau!

Pidzaamaga magamise kasulikkusest

Kunagi, kui oli veel meie armastuse koit, kàis Roku mul Eestis kylas.
Mòistagi oli kòik oli vàga tore ja romantiline sinnamaani, kui my sydame prints helesinise puuvillase pidzaama selga ajas. Kuna ma ise eelistan riieteta magamist ja kuna pidzaama polnud yldsegi mitte armastuse koidule kohane ròivastus, kysisin kohe huvitatult, et kuidas siis nyyd àkitselt selline puuvillane pidzaama ja kas et ilma ei saaks. "Aga mis siis, kui maavàrin tuleb?", kysis Roku selle peale vastu. Vòrdlemisi ootamatu vastus, kas pole?

Esmaspàeva òòsel taipasin alasti magamise eluohtlikkust tàiel mààral.
Poole nelja paiku àrkasin selle peale, et kogu maja kòikus.
Kuni mina virgusin ja seedisin mòttes kòikuva maja ning Roku hòigete "Maavàrin! Kàhku toast vàlja!" aktuaalsust, oli mu sydame prints juba viuh! pysti ja siuh! riided selga tòmmanud (ta on vahepeal hakanud minu eeskujul alasti magama).
Olin vàga àrevil. Mida panna selga? Tòmbasin jalga esimese kàttejuhtuva esmena lillelised pidzaamapyksid. Oot-oot ma pean ju nende pykstega nyyd tànavale minema! Vahetasin tobedad lillelised soolikad korralike teksade vastu, siis kobasin veel yhe kàega tenniste paelu kinni panna ja teise kàega arvuti jàrele, et vaadata, kas ehk internetis juba mingeid uudiseid leidub.
Mòistagi làks http://www.ansa.it/ aadress mul suure kiirustamisega meelest àra ja siis tuli veel jope jàrele haarata ja jàin veel hetkeks mòtlema, kas peaks ehk vett kaasa vòtma (noh nii igaks juhuks). Roku aga tiris mind otsustavalt kàisest ja jòudsin - viisakalt riietatuna - tànavale.
Edaspidi magan igaks juhuks pidzaamaga. Sellisega, millega kòlbab tànavale minna.

Piazzal hàngisidki juba unised pidzaamades inimesed, autod olid liikvel ja kodanikud selgitasid kes kuidas maavàrina tòukeid tundnud oli ja mida sellest kòigest arvanud.

Abruzzo elanikud on maavàrinatega vòrdlemisi harjunud ja teavad, et maavàrina puhul tuleb majast vàlja minna, enne kui jàreltòuge tuleb ja soovitavalt autoga ringi sòita. Soovitavalt lagedate kohtade peal. Istusime meiegi autosse ja sòitsime ringi. Tànavatel oli teisigi sòitjaid. Mòni oli keset ringteed parkinud, kus yhtki maja ega puud ymberringi polnud.

Vaatasime naljakalt riides inimesi. Stiiliedetabelit juhtis pikk keskealine mees - sonimyts, pàikeseprillid, jope. Jopest allpool hòljusid meretuules hommikumantli hòlmad ning puuvillased pidzaamapyksid laperdasid kòhnade jalgade ymber, mille varbaid katsid mugavaks tallatud toatuhvlid.
Yritasime raadiost mingeid uudiseid kuulata, sest Roku oli juba kindel, et epitsenter asub L'Aquilas. Uudiseid ei olnud, naasesime tunnikese pàrast koju tagasi ja pugesime teki alla. Igaks juhuks pidzaamad seljas ja isegi sokid jalas.

Kahe tunni pàrast nàgime teleuudistest, mis tegelikult juhtunud on.
Olen kurb ja sònatu.

PS! Kui mònel L'Aquilas elaval eestlasel ajutist kodu vaja on, siis meil Francavillas on ruumi kyll.

Valmistun Brasiiliasse sòiduks

Tegin nàiteks kultuurierinevuste testi, mòistmaks kuivòrd mu vààrtused brasiillaste omadega sarnanevad. Brasiillastega ma eriti yhiseid vààrtusi ei jaga, kyll aga ilmnes, et olen peast 'keskmine rootslane'. Skaala peal yhtivad kòik mu vààrtused tàpselt keskmise rootslase omadega.

Olen tegelenud viisaprotseduuridega. See on olnud pikk ja kurnav. E-kirjad ja telefoni teel peetud vàitlusolympiaad ja mòned jàrjekorras seismised. Nyyd vist on lootust, et jàrgmisel nàdalal viisa kàes. Itaalias òpitud elutarkuste rakendamisest oli palju kasu.

Yldiselt on mul Brasiiliast vàga konkreetne ettekujutus. Rannad on kòik valge liivaga ja vesi on tyrkiissinine. Liiva on mòned meetrit ja siis tulevad kohe valged kòrghooned.
Naabri kàest kuulsin, et Brasiilias saavat vàga hàid smuutisid ja kui randa minna, siis vòib lamamistoolil pikutada ja kelnerid toovad smuutisid kàtte.
Naaber on brasiillane ja kui ta Brasiilia rannakombestikust rààkis, oli ta hààles tunda nukrat nostalgiat. Usun ka, et valges pintsakus kelnerid ja smuutid on palju nooblim, kui Itaalia rannad - tihedalt pàevavarje tàis topitud, lapsjumalad karjuvad ja pissivad igal pool ning baaris myyakse e-jààtisi ja pizzalòike. Noh ja mòistagi on Brasiilia rannad mu ettekujutuses kohe eriti palju nooblimad kui Eesti rannad, kus inimesed vedelevad palja maa peal, kòrkjad istmikku torkimas, sòòvad kodust kaasa vòetud keedumune ja sisistavad oma lapsjumalatele:"àra karju!"

Mòistagi ootaks juba lennukis bossanovat ja sambarytme ning rohe-kollastes kostyymides stjuuardesse, kes nàevad vàlja nagu Gisele.
Hotelli bassein eeldan, et vòiks olla vabas òhus ja siis ma hommikuti ujuks seal ja òhtuti kàiks sambaklubides puusa nòksutamas.
Mòistabi eeldab Brasiilias viibimine hàngimist nooblitel kontserditel ja plaadipoodides, mohiitosid ja kaipirinjasid ning flirti kohalike tòuisastega, kes on minust 12 aastat nooremad, 20 cm lyhemad, aga vàhemalt vòiksid vàlja nàha nagu Enrique Iglesias.

Selline oli siis minu ettekujutus Brasiiliast. Kui kohale jòuan, kirjutan teile pàriselust.

Olen tegelikult pisut mòtlik ka, sest kòik itaallased rààgivad, et Rios ei tohi vàlja minnes ehteid kanda, sest need ròòvitakse àra.
Rààgitakse veel, et turvalisuse huvides tuleb raha hoida eraldi taskutes ja et isegi kàekotiga hàngimine pole soovitav, sest see vòetakse àra.
Olen kuulnud ka lugusid inimestest, kes ròòvitakse tànavalt àra ja siis pekstakse niikaua kuni pangakaartide pin-koodid meelde tulevad, et siis kurikaelad saaksid kontod rahast tyhjaks tòsta. Intrigeeriv...

things you never want to hear from it helpdesk

/helistan helpdeski, selgitan probleemi/

"Umm.... madam... today we have a chaos with servers.."

/làheb pisut aega mòòda, tòòkas hindu kròbistab klahvide kallal/

"Ouch!"

/kostub tòòkat klahvide klòbinat, seejàrel vaikus enne tormi/

"Jesus Christ!!"

you.ain't.seen.nothing.yet.

Sel nàdalal oli meil tòò juures kylas Brasiiliasse loodava organisatsiooni uus pealik. Itaallane, kes on Brasiilias umbes kymme aastat elanud.

Kuna meil siit Itaaliast peab palju inimesi (mina kaa! mina kaa!) Brasiilia organisatsioonis pisut aega tòòtama, siis kysiti yhel koosolekul:"Sinjoor G, mis on teie arvates pòhilised erinevused Itaalia ja Brasiilia vahel, mida meie, itaallased, teadma peaksime?"

G mòtles (ta on selline hallipàine vanakoolimees, kes iga sòna vàga ettevaatlikult esitleb). Mòtles veel pisut ja siis teatas."Nooo.... yldiselt on brasiillased itaallastega ysnagi sarnased.... /mòttepaus/, aga kui ma peaksin yhe erinevuse vàlja tooma, siis... ee... brasiillased ei ole kellaaegade suhtes nii tàpsed kui itaallased." Kolleegid noogutasid huvitatult. Hammustasin keelde, et vàltida hysteerilist naerupursatust.

/liigub lava taha, nàrviliselt vòbeledes ja ymisedes "Babe you ain't seen nothing yet.. the best is yet to come.... and won't it be fine.../

Milaanos tòò otsimisest

Yhes kommentaaris kirjutas (ilmselt hiljuti) Itaaliasse kolinud Mari, kes tòòtas Eestis eesti keele òpetajana, et otsib Milaanos tòòd ja uuris, et kas oskan midagi soovitada.

Teadmata, millist tòòd Mari tàpsemalt otsib, ei oska ma ausalt òeldes muud soovitada, kui Berlusconi vòi Passera pojaga abielluda. Kui Itaalias tàhtsaid tuttavaid ja sugulasi pole, siis parim variant ongi myyjaks saada. Reaalsem variant on leida tòòd laste ja vanainimeste hooldaja vòi koristajana.
See, et mina konsultandina tòòtan, on puhas vedamine lihtsalt. Kui mul poleks nii hullumoodi vedanud, siis ma ilmselt ka puhastaks Itaalias vanainimeste siibreid vòi kinnitaks Zaras ròivastele hinnasilte, hoolimata sellest, et Eestis olin kòrgesti haritud maailma kunn.

Nàiteks selles projektis, kus ma praegu olen, oli mul vaja vàrvata kaks projekti-analyytikut. Kòik kandidaadid oli Bocconi magistrikraadiga, intelligentsed noored inimesed, rààkisid lisaks itaalia keelele inglise keelt, mòned ka saksa ja prantsuse keelt.
Mis tòòd teeb Bocconi magistrikraadiga, kahte vòòrkeelt rààkiv ca 25-aastane itaalia noor Milaanos? Kusjuures àrgem unustagem, et kòigist Itaalia linnadest on Milaanos kòige lihtsam tòòd leida.

Parimal juhul pakutakse Bocconi magistrikraadiga, kahte vòòrkeelt rààkivale 25-aastasele noorele òpilase lepingut, kus puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid, kuupalk on maksimaalselt 600 eurot (ca 9000 krooni) ja lepingu lòpetamise etteteatamistàhtaega ei ole. Enamus vààrikaid itaalia firmasid (nàiteks advokaadibyrood) pakuvad lepingut ja tòòtamise vòimalust, aga palka mitte. Enamus noori haarab sellest vòimalusest kinni, lootuses et sotsiaalse vòrgustiku arenedes ja kogemuste kasvades mingi pàristòò leiab.

Tavaliselt sellised firmad vàlismaalasi eriti tòòle vòtta ei viitsi, sest kes viitsiks mingi umbkeelse vàlismaalasega jànnata, kui vòib valida sadade innukate, tublide ja kreatiivsete itaalia noorte seast, kes yletundide tegemise pàrast ei virise, eriti palka ei kysi ja teevad kòike, mis tòòandjal pàhe tuleb ja rohkemgi veel. Lootuses, et ykspàev umbes kauges tulevikus avaneb neil vòimalus pàriselt palka ja sotsiaalseid garantiisid saama hakata.

Niisiis, Mari, kui sa Milaanos myyjana tòòd leiad ja sulle selle eest isegi palka makstakse, on juba pàris hàsti tegelikult.

Mida teised arvavad?

valmistun pulmadeks vol 2

tahtsin veel lisada, et kuigi mina veel pulmadeks eriti ei valmistu, teeb seda kogu ylejàànyud maailm. kòik maailma inimesed tahavad meie pulma tulla ja tahavad teada, mis stiilis pulm tuleb ja mis restoranis ja mis pulmareis ja mis kleit ja mis màngud ja mis muusika kirikus ja kuidas lilledega saab ja millised bonbonieri vòiks olla.

fakk, ma ei tea isegi veel mismoodi kleit olema peaks. restoran on broneerimata. kylaliste nimekiri on meil ka poole peal. dokumente pole me ka communesse veel sisse andnud. pulmareisi osas pole halli ideedki. ja yldsegi, ma olen viimase kahe aasta jooksul nii palju reisinud, et kui pulmareisi asemel saaks vàhemalt nàdal aega samas voodis magada ega peaks kohvrit kokku-lahti pakkima, oleks pàris meeldejààv elamus.

kyll aga. pulmareisist palju erutavam on asjaolu, et elu rahulikumatel hetkedel lennujaamades ja taksodes kylitades unistan sellest, kuidas ma ostan pulmakingad ferragamo poest. ma juba umbes tean ka, millised need peaksid olema, sest kàisin kevad-suve 2009 kollektsiooniga tutvumas. kui nad vàga palju maksavad, siis ma vòin ju mingi odavama vòi lyhema kleidiga leppida ja briljante pole ka nii vàga tarvis tegelikult. kui nyyd leiaks mingi vaba hetke, et sinna poodi pàriselt ka minna, siis vòiks pulmad pòhimòtteliselt peaaegu korraldatuks lugeda.

valmistun pulmadeks

Tàna Milano-Pescara lennukis syvenesin parajasti ajakirja "Sposa" (tòlk "Pruut") pitside-briljantide maailma, kui korraga mu taga istuv Pikkjalg-Mees oma telefoni mu jalge ette viskas.

No see polnud yldsegi mingi juhuslik vise. Mòistagi siis ta tuli ja korjas oma telefoni yles ja vabandas ja kysis, et ega ta telefon mulle tyli ei teinud ja puha. No ma siis leebelt teatasin, et ei teinud tyli. Kui aga lennukist vàljumise hetk kàtte tuli, parkis Pikkjalg vahekàigus (blokeerides tàielikult liikluse enda selja taga) ning ootas ja naeratas eksessiivse sòbralikkusega, kuni ma oma kohvri riiulist vàlja sikutasin, mantli selga panin, ajakirja 'Sposa' arvutikotti pakkisin, niisama kohmitsesin ning lòpuks vàljapààsu poole sahistama hakkasin.

Selle peale, kallid naised (eelkòige vallalised), pole mul muud òelda, kui et proovige teiegi lennukis pulma-ajakirju sirvida. Te ei jòua kolmandastki lehekyljest kaugemale, kui potensiaalseid uusi meestuttavaid te pedikyyritud jalgade ette langema hakkab.

Muide see ajakiri "Sposa" oli minu jaoks elu esimene pulmateemaline ajakiri, mida ma lugenud olen. Pean ytlema, et nelja kleiditootja, kolme briljandimeistri ja vahuveini distribuutorite tellimusreklaami eest viis eurot maksta oli kyll liig mis liig. Edaspidi vaatan internetist neid kleite ja asju.

Enne kui Dublini tànavatel orienteerumismàngu alustan...

Tahaksin tervitada ja tànada kòiki sydamlikke kommenteerijaid, kes yle-eelmises postituses meile eelseisvate pulmade puhul ònne soovisid. Eks ma ikka hoian teid arengutega kursis, sest kindlasti Itaalia pulmade teema on selline, kus huumorist ja blogimaterjalist puudu ei tule.

Yhtlasi tahtsin òelda, et roheline vàrv hakkab mu Iirimaal viimise leitmotiiviks kujunema. Nimelt uurisin tàna, et kes meil siin vàrbamisega tegeleb (no mul on ju vaja, et mind siia Iirimaa kontorisse vàrvataks) ja arvake àra, mis on vàrbamise-proua perekonnanimi? Green!
Kahjuks ei olnud ta tàna kontoris, aga ma loodan proua Rohelisega làhitulevikus jutule saada.

Mis norra juurtega sekretàri puudutab, siis pealelòunal kàisin kohvi vòtmas ja siis ta pihtis mulle (sellisel astridlindgrenlikul moel), kuidas ta 1990 aastal Iirimaale kolis ja neli aastat mingit pàris-tòòd ei leidnud. Tegi lapsehoidjat ja muud sellist. Ja kuidas tol ajal lennupiletid ja telefonikòned hingehinda maksid. Aga et kokkuvòttes olnud see lapsehoidja-periood tema elus tore ja rahulik aeg, sest Norras oli ta tòòtanud kiirabis telefonioperaatorina, mis olla olnud ypris stressirohke tòò.

Kuna ma ei saanud printeriga kokkuleppele, meisterdasin àsja pastaka ja paljaste kàte abil kena maakaardi, mille abil loodan kontorist hotelli jòuda. Good luck to me!

Tervitusi Dublinist

Tàna, kallid sòbrad, tahaksin teiega jagada oma esimesi muljeid Dublinist, kuhu jòudsin eile òhtul.

Enne Iirimaale maandumist sai juba teha tutvust iiri keelega. Vòin òelda vaid niipalju, et see kòlab nagu mingi tàiesti ràndom keel. Inglise keelega pole sellel kyll midagi yhist.

Teatavasti on Iirimaa vàga roheline maa ja seda oli juba lennujaamas nàha.
Dublini lennujaamas on ohtralt lillepotte igal pool ja taksojàrjekorras oli kolm naist rohelise mantliga.
Yks neist rohemantlitest oli tegelikult prilliraamidest kuni saabasteni rohelisse màhkunud ning rohelise mantli alt paistis roheline seelik - narmendava servaga justkui muru. Ta oli nii murueidelik, et peaaegu nàgin vaimusilmas lilli kasvamas tema jalajàlgedes.

Yldiselt see osa Dublini kesklinnast, mida ma eile nàgin, teab mis roheline ei ole. Hotell on meil Temple Bar'il, kus pole yhtki puud vist.
Roku on hotelli valikul nàidanud yles eeskujulikku stiilitunnetust - http://www.themorgan.com/ ja pean ytlema, et The Morgan lipsas kiirelt minu hotellide esikolmikusse teisele kohale. Esikohal on endiselt NHow Milaanos, mis lisaks kaunile sisekujundusele hiilgab ka maitsva hommikusòògiga. Kolmas koht on veel vakantne. Vòib-olla kolmandale kohale paigutaksin Conrad hoteli Brysselis, aga ma pean veel mòtlema selle yle. See oli siis kiire kokkuvòte mu hotelliedetabelist.

Kes Dublinis kàinud, see teab, et Temple Bar on kòigi iiri joodikute pòhiline jauramiskoht, kus purjus naised kàivad kylmast tuulest hoolimata kleidi ja rihmikute vàel ringi.
Huvitav on aga see, et hoolimata inimvaenulikust temperatuurist on nende jalad ja kàed lumivalged. Minul oleksid sinised ja kananahksed ilmselt. Panin ka tàhele, et kohalikud ei hàbene demonstreerida rihmikute vahelt paistvaid hoolitsemata varbaid, mille kyyntelt koorub maha lakk justkui krohv hooletussejàetud majalt.
Need kohalikud, kes on vòtnud vaevaks riidesse panna, nàevad vàlja nagu ràndom Eesti maakad. Olen kindel, et iirlased panevad kòvasti ròhku sisemisele ilule ning vaimsetele vààrtustele.

Kui kohalik riietumiskultuur vàlja arvata, on siin Dublinis kòik vàga glamuurne ja disainitud. Niipalju kui ma siin hotelli ja kontorit vaadanut olen, nàib, et disaini vallas on iirlastel huvitav oskus kombineerida skandinaavialikku maalàhedust ja lihtsust itaalia disaini detailirohkusega.

Oh ja siis tahtsin veel òelda, et siin metsikult kallis kòik. Kohv maksab 1,9 eurot nàiteks. Vesi maksab samapalju. Ja lòunal maksin minisalati, supi ja vee eest 7 eurot. Televiisoris rààgitakse kogu aeg recessionist ja sellest, kuidas rahvas valitsusega rahul pole. Nàiteks lòuna ajal sain teada, et tànavu aastal on 53% tòusnud nende kodanike arv, kellelt pank on maja àra on vòtnud seoses laenu maksmata jàtmisega. Yldiselt inimesed on ka pàris tòsised siin, aga vòib-olla tuleb see sellest, et saabusin just Itaaliast, kus inimesed on kogu aeg ròòmsad.

Dublini kontori sekretàr kysis tàna, et kas olen Rootsist. Ytlesin, et ei ole. Enne kui ma jòudsin òelda, et olen Eestist, rààkis ta mulle lahkelt, et on pàrit Norrast ja et tal on iirlasest abikaasa ja et mul on vàga rootsipàrane aktsent. Siis ma ytlesin, et olen Eestist ja et yldsegi mul on plaanis Iirimaale kolida. Seda kuuldes lahke proua jahenes.

Rohkem mul ei ole eriti muljeid praegu. Homme làheme vaatama kortereid ja òllevabrikut.

disclosure

'Dobbiamo dare disclosure!' (tòlk. peame disclosure'i àra tegema), ytles roku tàna oma asjalikul moel meie telefonikònet kokku vòttes.

Selle peale meenus mulle yks kolleeg, kes rààkis tòò juures, kuidas ta oma pruuti kosis, kasutades sellist huvitavat keeleuuendust nagu "Ho deliverato l'anello". (tòlk. delivered the ring). See tuleb sellest, et meil tòò juures kasutatakse iga jumala pàev sònu "deliver" ja "deliverable" ning harva esineb lauseid, kus neid sònu pole. Kes siit globaalse haardega konsultsioonifirma ajupesust làbi kàinud, ytleb ilmselt isegi "kàisin kakal" asemel "delivered the deliverable".

Ja kuna juba tulebki erinevast suunast kysimusi ning tàpsustusi, siis tàna tahaksingi deliverare il disclosure ehk teada anda, et me kavatseme leivad ametilikult yhte kappi panna ja Iirimaale elama kolida. Need kaks asja ei ole yldsegi omavahel seotud, aga need on seotud sellega, miks mul viimasel ajal nii kiire on.

Kui kunagi majanduskriisi ja jàrjepidevalt sita suusailma kàes vaevlevas Dublinis aega saan Milaano màlestuste kirjapanemiseks, siis kirjutan teile kòigest lausa pikemalt.
Ma yritan ikkagi mingi hubase konsultanditòò seal leida, aga tòenàosus vàheneb kogu aeg, sest viimasel ajal kiputakse konsultante pigem koondama. Nii vòibki juhtuda, et mul hakkab palju vaba aega olema.

Aga sellest pean teile kyll kirjutama, mis padre Pierluigi juures juhtus.
No istume padre juures ja peale seda kui padre oli veendunud, et Roku on katoliiklane, pòòrdus minu poole "Ja sina millise kiriku alla kuulud?".
Kòhatasin hààle puhtaks ja teatasin, et mitte yhegi kiriku. Padre tardus hetkeks, mòtles pisut ja kysis otsast peale:"Ja millise kiriku alla sa siis ikkagi kuulud?".
Kohmetunult teatasin, et mitte yhegi. "RISTIMATA?!? ATEIST!??" "Noo.. pàris ateist ma just ei ole, aga ristimata olen kyll". Nyyd oli padre kord mònigast kohmetust ja segadust demonstreerida.
Aga ta kogus end kiirelt ja yldiselt saime kokkuleppele, et vòime ikka kirikus abielluda, ainult, et minu jaoks see ei kehti lihtsalt ja comunionet ei saa teha.
Mònes mòttes mulle meeldib see, et Itaalias vòib alati asjade suhtes kokku leppida.

Rokul on praegu uus lemmiknali. Tàiesti ràndom hetkedel vahib mulle otsa suurte silmadega nagu òòkull ja kysib padre Pierluigit ahvides:"RISTIMATA?!? ATEIST?!?"

uus keel, uus maailm

Mihkel Raua raamatust 'Musta pori nàkku' inspiratsiooni saanuna òpetasin tàna Rokule telefoni teel, kuidas òelda:"Kurat ja pòrgu" ning "Mine pòrgu!"

Ta oskab muidki asju eesti keeles òelda. Nàiteks "sitt" ja "kaka". Ma olen Roku edusammude yle vàga uhke ja arvan, et keeleòppe rindel vòtame varsti reproduktiivsed organid ette.

Muidu mul oleks siin pàris palju kirjutada, aga yldse pole aega.
Ma arvan, et see on mingi blogipidamise pòòrdvòrdelisus - kui on, millest kirjutada, siis pole kirjutamiseks aega ja kui kirjutamiseks on aega, siis pole millestki eriti kirjutada.
Seekord ma lihtsalt mòtlesin, et astun kiirelt blogist làbi ja lehvitan teile, kallid sòbrad ja muidu lugejad. Kui kunagi jàlle aega saan, siis istun arvuti taha ja kirjutan teile pikki kirju teemal "Màlestused Milaanost".