Roku teatas tàna hommikul, et tema òde ja òemees olla kutsunud meid tàna òhtuks Crecchiosse L&R restorani sòòma.
"Ahsoo, ja mis puhul?" kysisin huvitatult. Roku kihistas naerda:"Listen to this... pòhjus on, et A. peab homme esimest korda elus lennukiga sòitma.. hihii"
Hakkasin taipama:"Aaaa... umbes, et kui halvasti làheb, siis vàhemalt enne surma on selle restorani àra nàinud? Miks mitte... ainult, et tavaliselt inimesed enne surma soovivad ikka tàhtsamaid asju, nagu nàiteks jòuluvana vòi Veneetsiat nàha," ei jòudnud ma oma imestust kuidagi talitseda.
"Eeeiii...," selgitas Roku. "Ta tahaks MEID veel korraks nàha enne, kui àra sureb..."
Peaks vist juuksuri juurde aja kinni panema sellise tàhtsa syndmuse puhul.
Eestile kaksteist punkti ja kirglikud òhusuudlused! Esiteks selle eest, et jalgpallurid viimse sekundini vapralt màngisid. Fànnidele ka kaksteistpunkti kisakoori eest. Aga selle mehe huumorist, kes Eesti lipuga vàljakule jooksma tuli, saavad vist ainult eestlased aru.
sabato, settembre 04, 2010
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
2 commenti:
Kas mängu Itaalias ka tähele pandi? Tribüünidel vaatamas käinud teadsid pärast rääkida, et nii lahtiseid suid ei ole nemad veel elus näinud, kui oli alekokarenal itaalia fännidel peale eestlaste esimest väravat.
Lahe! Kahju, et ma esimest poolaega ei nàinud. Seda nalja oleks kyll nàha tahtnud.
Posta un commento