lunedì, settembre 06, 2010

Mina ei tunne siin kedagi, aga mind tunnevad kòik

Tàna, Kodumaa, tahaksin Sulle kirjutada sellest, kuidas mitte kellegi toimetused Itaalias, siin Mysteeria ja Saladuste Maal, kunagi màrkamata ei jàà.
No Kylas on see arusaadav ka. Kui ma siia Roku kàevangus tema vanemate juurde esimesi ettevaatlike kylaskàike korraldasin, ytles Roku Kunstnikust Ema yhel òhtul umbes midagi sellist, et làhme toome keemilisest puhastusest jaki àra. TEGELIKULT kàisime làbi kòik Kyla poed, baarid ja muud asutused, kus mind minu mòningaseks hàmminguks kòigile ettejuhtuvatele Kyla Naistele presenteeriti kui tulevast miniat (see oli umbes neli aastat enne pulmi). Umbes 30 naist vist oli. Midagi nagu òelda ka ei osanud, sest siis ma veel itaalia keelt ei rààkinud. Kuulasin prouad viisakalt àra ja unustasin nimed kiirelt, sest mul polnud mòtteski esitletud kanadega kunagi tulevikus kohtuda.
Eelmisel aastal avanes mulle teine imeline vòimalus Kyla elanikega tutvumiseks. Nimelt kuna me Rokuga oma pulma igasuguseid Roku vanemate sòpru ja poolvòòraid kaugeid sugulasi ei tahtnud, siis Roku vanemad korraldasid Kylas piduliku pulma-vastuvòtu, kus enne òhtusòòki pidin igat saabuvat inimest kàttpidi tervitama, end esitlema ning kingitud hòbekandiku/pildiraami/espressotasside komplekti vastu vòtma. Kokku oli mingi 200 vòi 250 inimest. Muide, arvake àra, mitu hòbekandikut/pildiraami/espressotasside komplekti mul kodus on nyyd? :)
Yhesònaga, kui panka vòi postkontorisse làhen, siis ikka juhtub, et keegi noogutab ja igaks juhuks teretan valju hààlega vastu. Vahel mingi mulle tàiesti tundmatu persoon kysib, et kuidas Roku Kunstnikust Emal làheb ja et kas Roku on ikka Dublinis ja siis ma midagi veeretan vastu teemal:"Oled ikka samas kohas tòòl, jah?" Yhesònaga, mina ei tunne siin eriti kedagi, aga mind tunnevad kòik.
Eile omandas eelnimetatud nàhtus minu jaoks tàiesti uue dimensiooni.
Hommikul sòitsime Umbriasse, Todi linnakesse yhele Peole. Màgede vahel, tàiesti suvalises kohas (kuhu ma enam iialgi tagasi sòita ei oskaks) tegime mingis putkas kohvipeatuse. Umbes selline putka nagu pildi peal. Vòtsime kaks vòileiba ja vee ning sòitsime edasi. Leti taga oli keegi sportlikus vormis tytarlaps ja sinnapaika see elamus olekski jàànud, kui òhtul Todist tagasi tulles poleks taaskord hakanud nàlg nàpistama.
Tàiesti juhuslikult olime just sellestsamast putkast mòòda sòitmas. Keegi vanahàrra, ilmselgelt putka omanik, oli kyll aknaid kinni panemas, aga soostus heatahtlikult meile vòileibu tegema. No ootasime seal ja ajasime niisama seltskondlikku, kui hàrra korraga teatab:"Te kàisite hommikupoolikul ka meil kohvi joomas, eksole? Mu tytar oli sel ajal siin." No nyyd ma pidin kyll imestusest prosciutto kurku tòmbama! Kas tytar pàriselt ka rààkis isale kòik ette - mis inimesed tàna kàisid, kellega koos, mida nad ostsid ja yhtlasi visandas Vòòraste vàlimusest kiire joonise?
Huvitav, kas ta teab mu aadressi ka? Umbes et vòttis rahatàhtede pealt DNA proovi ja tuvastas, et ma elan Aadria mere ààres ja kortermajas ja et mu maja ees on baar ja ma kàin tihti viinamarju nàppimas? Vòi mis veelgi lihtsam, vaatas autonumbri jàrgi mu nime jàrele ja siis otsis Facebookist mu yles ja teab kòiki mu sòpru ka?
Juba nàen kujutluspilti Kst vòi Mst, kes ykspàev nàiteks aastal 2016 Umbrias mingis ràndom vòileivaputkas peatuvad ja siis vanahàrra teatab sedasi muuseas, et aa... te olete selle Eestist pàrit Katu sòbrad, kes siin kàis 5.septembril kella kymne paiku òhtul ning otsis yhe prosciuttoga panini, kohvi ja vee :)

6 commenti:

Tatsutahime ha detto...

Tegelikult see näitab lihtsalt efektiivselt, kui palju juhusõitjaid seal peatub :D

Aga kui sa talle oma päritolumaa nime mainisid muidugi, siis täpselt nii lähebki nagu sa ennustasid.

Marmelaad ha detto...

mul oli Poolas Poznani linnas kummaline juhus: tavalise läbisõitjana sooritasin kaubamaja ehteosakonnas paar ostu (heaküll räppisin inglise keelt nagu Eminem), aga ikkagi. Neli aastat hiljem olin jälle läbisõidul ja põmm samas osakonnas...ja see müüja vaatas mind ja ütles : provva oli siin neli aastat tagasi ja ostis kaelakee und kõrvarõngad.
soolasambad pole ka nii tarrtunud kui mina sel hetkel olin.
mälu? võimidagi muud? oma erakordsele välimusele ma panuseid ei paneks, sest seda ei ole:DDD

Anu ha detto...

Mõne stiilse espressotasside komplekti võin Sult ära osta:) Või vahetada eestimaiste puulusikate vastu:)
Tegelikult on mäletamisvõime minu jaoks midagi müstilist. Minul jäävad nimed-näod raskesti meelde. Ja kui keegi uus satub seltskonda, kes veel ka paari tunni ja paari kokteili järel ikka veel mind nimepidi kõnetab, siis on hirmus piinlik, et ise teise nime ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasin:(

Katu ha detto...

Vot, Anu ja Marmelaad, ma olen ka selline.. khm.. haugi màluga. Aga màletada inimesi, keda iial kohanud polegi- see on tase!
Tatsutahime: sa kindlasti oskad ka kommenteerida, et itaallaste fenomenaalse nàgudemàlu ja tàhelepanuvòime juures miks on nii, et tunnistajate leidmisega ikka ja jàlle hàtta jààdakse. Eriti Sitsiilias? :)

Marmelaad ha detto...

Ma panen siia igaksjuhuks veel selgituse (ilmselt keegi ei loe, aga tõe huvides:D)
See müüja oli MÜÜJA siis, kui ehteid ostsin ja neli aastat hiljem oli sama MÜÜJA (aga siis ma lihtsalt töölerdasin seal)sest peale selle kui talle meenus, et 4 aastat tagasi nägi mind, halvas mu mõte ennast ära. Et ta oli mind ikka näinud....siis...kui keegi minust nüüd aru ka sai:)

Marmelaad ha detto...

Et endast täiesti tühmi muljet jätta, parandan nüüd sõna "töölerdama" "töllerdamiseks":)