giovedì, settembre 09, 2010

Samal teemal jàtkates..

Puhtust Armastava Kanana kyyrisin ykspàev veinimaja ukseklaasi. Korraga kuulen, selja taga hòigatakse "Buongiorno!". Keeran ringi - mingi koolipoiss sòidab rattaga mòòda. Hòikasin "buongiorno!" vastu ise arutledes, et kas see on nyyd Vana Hea Eesti Tava kòiki kylas tervitada vòi on jàlle tegemist kellegagi, kes mind tunneb, aga mina teda mitte.
No hàsti. Kyyrin edasi. Veinimajast podiseb mòòda viinamarjakoormaga traktor, mille pukis trooniv hallpea lehvitab reipalt ja hòikab:"Ciao!". Ah et juba tsau? Kas teie eas hàrrad ei peaks mitte sina peale minemisega ettevaatlikumad olema? No hòikan vastu, ise mòeldes, et kesse nyyd oli. Puànt ei lasknud end kaua oodata!
Jàrgmisel pàeval lòunalauas rààkisin Roku Kunstnikust Emale, et mingid vòòrad tervitavad mind. Ta sympatiseeris, et ta on Roku Tòòka Isaga juba 40 aastat abielus olnud, aga temagi ei tunne veel kòiki. No tòin siis nàite, et nyyd juba tervitavad mind isegi koolipoisid. "Aaaa... ma tean kyll... M.-i poeg A.!" "Ahsoo," imestasin ja kysisin, et kuidas tema teab. "M. ytles, et ta poeg oli talle òelnud, et olla mind nàinud ukseklaase pesemas." Khm.... no selge. Jàrgmist lauset:"Ja pàrast sòitis mòòda keegi Hàrra Traktorist..." ei jòudnud lòpetadagi, kui Roku Kunstnikust Ema teatas:"See oli ju G.! Roku Tòòka Isa nòbu!"
Nomaitea. Alati olen pyydnud mòistatada, millest need Kyla baari meestehordid rààgivad seal tundide kaupa. Hakkan aimama. "Oo.. tead, nàgin Katut ja ytlesin talle tere!" "Jajah, mu poeg ytles ka talle tere!" "Aga mul on uudis, et Katu pesi tàna ukseklaasi!" "Vahi nalja! Nàgingi teda aknapesuvedelikku ostmas ja mòtlesin, et ei tea miks seda tarvis..." "Viimased paar tundi pole Katut nàha olnud. Kas keegi teab, mis temast saanud on?" "Pangas kàis. Aitasin tal autot kylgboksi parkida." "Kas te teate, et ta auto nimi on Helmut Rebane?" "Ei teadnud, aga minul selle eest on ta pangakonto vàljavòte ja kòigi ylikooliaegsete armukeste nimed!"
Aktuaalsel viinamarjakoristuse lainel jàtkates valmistume valgete viinamarjade Trebbiano d'Abruzzo ja Pecorino korjeks. Mòni pàev tagasi viskasime hunniku Montepulciano d'Abruzzo kobaraid maha, mille lòpptulemust ka pildil nàete. Kes tahab viinamarju? Meil on liiga palju viinamarju.

8 commenti:

Marmelaad ha detto...

Tead....
Meil Linna lähedal Maal on tegelikult umbes sama - ise ei tea ega tunne, aga teised teavad sinust kõike - vähe sellest et sinu minevikku, arvatavasti ka tulevikku. Peaks küsima mõnikord, mis ees ootab. Vastuseid tuleb kindlasti kui varrukast. Peaks ka prillid aknalauale panema ja paremini uurima, et kes ja kuhu...

Ja nüüd kirjutan Sulle nagu laps näärivanale: Mulle väga meeldib Su blogi, oi kuidas meeldib. Ja Sinu kandi veini on mul olemas kaa:))

Ruudi ha detto...

Me Oudekkiga otsustasime, et sa pead hakkama küla baaris ikkagi hommikul cappuccinot jooma, ega muidu jäädki selliseks .... eestlaseks :D
Loomulikult sa ei tunne kedagi ja ei suhtle kellegagi. Ja kui kokku saad siis võibolla isegi ei küsi " come va'" sest pärast seda tuleb ka muu jutt... otsa ja vägagi loomulikult.
Mina tean ka täpselt, mida naabrid teevad ja miks see tutikas bemm on naaber kortermaja ette pargitud. Ning millegipärast ajab mu sisemine äratuskell mind aknale alati siis kui mõni naaber uue autoga hoovi keerab või lesed jäävad koeri pissitades pikalt vestlema värava taha ( kusjuures enam ei jäägi... hmm).
Samamoodi tean ma juurvilja poe müüja koera nime ja igasugu muid asju tema eraelust. Kui sama koeraga isast näen jalutamas siis tean ka seda meest, kes brasiilias naise järel käis ja kuidas käitus. Aga tema mind ei tea :D.
Ja kui ma näeks küla pikimat ja blondimat tööd tegemas siis ma ka pärast kas kiitleks kui tubli tüdruk või räägiks taga, et sind on kah tööle pandud ( noh see juba oleneb sümpaatia astmest, eks), lõpuks ometi.
See ongi loba, suhtlemine, mõnus small talk, mis teeb meist kõigist ühe pere :)

Ok, tegelikult vahest naabripoiss uurib asju mu käest, tema käib tööl ja tal pole aega passida ja uurida. Ma vist ikka olen natuke kõrgema leveli külamutt :D

Naabrite autosi teades, jäävad nad ka teisepool linna silma aga see on ammune defekt, kui ma veel kallil kodumaal häälega linnas käisin. Siis jätsin alati igaks juhuks autode numbrid meelde ja nüüd jäävad niisama.

Hissand ma ise ei tahaks küll mu naaber olla!

Reede ha detto...

Kui meid paar aastat tagasi naabrimehe matustele kutsuti, siis hüppas ligi paar tädi ja tervitasid meid. Mina ei tea, kes nad olid, need Kreeka ja Itaalia päritolu vanemad naised on kõik nii ühte nägu. Pärast olin väga mures, et äkki ma ei oska õigele inimesele tere öelda, kui tänaval vastu tuleb. Siis aasta hiljem maeti naabrinaist ja meie jälle kutsutud. Taas ligines meile rõõmsate hüüetega vanem proua, kes nimetas meid "armsaks paariks, kes igal õhtul jalutamas käib". Sain aru, et akende taga peituvad inimesed, kes jälgivad, mis meie tänaval toimub. Me tegelikult ei käi iga päev jalutamas. See tädi oli hiljem mures, et miks me enam ei jaluta. Aga meil oli siis see periood, kus mu mees töötas kodus ühe kiire projekti kallal praktiliselt 24 tundi ööpäevas ja jalutama läksime me öösiti kell 2. Sellele ei saanud külatädid jälile.
Kujutasin ette, et suurlinnas olen anonüümne, aga kus sa sellega. Kui ühte tänavasse liiga kauaks elama jääd, siis teatakse sinust kõik. Aga mina millegipärast ei tea, kes siin kõik elavad. Peaksin ka hakkama hommikuti üle tänava kohvikus cappuccinot jooma?

Tatsutahime ha detto...

Ruudi, miks on tutikas bemm naaberkortermaja ees? Minu uudishimutundlad juba tõusevad.

. o O (oo, ja kui sa teaksid, kuidas ühe teatud poe kaubavalikut arutatakse ja letitagaolija näoilmet, jaa... :D)

Anonimo ha detto...

Leidsin Su toreda blogi. Või no mis leidsin, Ruudi viitas ;-) Kuna meie perel on mingi väike õhkõrn võimalus aastaks Itaaliasse elama minna/tulla, siis on kosutav lugeda.. Küll mitte julgustav:-) Vähemalt kaht viimast postitust mitte:-)

Parimat,
Nele

Anonimo ha detto...

Leidsin Su toreda blogi. Või no mis leidsin, Ruudi viitas ;-) Kuna meie perel on mingi väike õhkõrn võimalus aastaks Itaaliasse elama minna/tulla, siis on kosutav lugeda.. Küll mitte julgustav:-) Vähemalt kaht viimast postitust mitte:-)

Parimat,
Nele

Maret Hiiumaalt ha detto...

Sama juhtub-kehtib Hiiumaal:) See, et mina pooli inimesi ei tunne, ei tähenda, et inimsed ei teataks rõõmsalt, ma tean sind küll:)! Kuigi kujutan ette, et temperamendis on erinevusi:)

mnjah ha detto...

Ma pean siis kohe eriti õnnelik olema, et kuigi olen siin tänavas elanud juba viis aastat, ei tunne ma veel paljusid. Ja mis rääkida veel mu abikaasast, kes siin sündimisest saadik elanud. Vanemate inimeste puhul veel enam-vähem teame, kes siin elab, aga nende lastega on küll suur tegu. Ja ka meid ilmselt nii väga ei tunta, kuigi mu ämm on paras pläraleenu. Ometigi oleme tüüpilises Itaalia linnas tüüpilise itaalia linnaosa väikese põiktänava elanikud...Aga kui meie vastasmajja tuli elama must ameeriklane oma valge naise ning kahe mulatist lapsega - nende tegemisi teavad küll kõik! Äkki ongi vaja millegi silma paista, et kõik sugulased ja naabrid sinust rääkima hakkaksid??