Itaalia jòulud

Yldiselt on Itaalia jòuludest vàhe rààkida, sest nagu me kòik teame, on jòulud siin mòòdutundetu sòòmise aeg ning tàis suuga ei rààgita.

Yhte asja tahaks kyll sinuga, Kodumaa, jagada. Nimelt ykspàev jài meil Rokuga peaaegu D. synnipàevale minemata, sest telekast tuli mu lemmik-koomiku Enrico Brignano show. Enrico on Roomast pàrit koomik, kes tavaliselt rààgib Rooma aktsendiga justkui Alberto Sordi ja kelle sketsid Harilikust Itaalia Elust tekitavad minus lòputut elevust ja àratundmisròòmu.

Yhesònaga, seekord imiteeris Enrico nii meisterlikult kòiki peamisi Itaalia dialekte, et vòttis tummaks lausa.
Sissejuhatuseks teatab Enrico, et itaalia keel - poeetide keel, nagu kòik itaallased teavad - on yks karm ja keeruline keel ning ei saa jàtta màrkimata asjaolu, et tegemist on ikkagi kahe surnud keele - kreeka ja ladina keele - pojaga. Teadagi, mis tegijat yldse saabki oodata keelest, mis on kahe surnud keele tuletis? Vòib-olla eesti keeles see ei kòla eriti naljakalt, aga rooma dialektis on surnute teema kuidagi eriti màrgatav.. nii et yhesònaga naljakas oli. Niisiis itaallased, kui on vaja asjad joonde ajada, rààgivad pigem dialekti, mitte Poeetide Keelt.