mercoledì, dicembre 02, 2009

Stalini lehmad

"Stalini lehmad" on minu pika puhkuse esimene loetud raamat ja teine Sofi Oksaneni teos, mis mu vàikeste ahnete kàte vahele sattus.
Esiteks peab ytlema, et Sofi kirjutab vàga paeluvalt. Kui korra raamatu kàtte vòtsin, siis otsisin kogu aeg vaba hetke, et saaks edasi lugeda ja olin yldse kuidagi liimist lahti, sest tegelaste elud on nii keerulised ja depressiivsed. Nàiteks peategelase buliimia oli nii realistlik, et neil pàevil, mil raamatut lugesin, vaatasin isegi toitu teistmoodi.
"Stalini lehmades" rullub meie ees lahti kolm paralleelset lugu kolmest naisest - Eestis elav vanaema, keda jàlitavad màlestused sòjaajal juhtunust; Soome mehele làinud ema, kes varjab oma Eesti identiteeti, kardab KGBd ja kannatab vaikides vàlja oma joodik-mehe armuseiklusi ning lòpetuseks peategelane Anna, buliimia ja identiteedikriisi kyysis visklev tytar.
Enam-vàhem sama atmosfààr, mis "Puhastuses". Elud on masendavad ja probleemid lahendamatud. Osalt sellepàrast, et tegelased on need endale ise vàlja mòelnud ja osalt sellepàrast, et peategelasi ymbritsevad jòud on neist nii palju tugevamad. Isegi ilm on peamiselt porine ja jàrjepidevalt on neil daamidel kas millegi pàrast hàbi vòi nad valetavad vòi vaikivad.
Lugedes tajusin, et vaikimisega suhestusin ise kuidagi vàga tàpselt. Vòòras kultuuriruumis tuleb tihti ette olukordi, kus oleks midagi òelda kyll, aga kohe leian, et see ei sobi kohalikku konteksti vòi et minu arvamust ei mòisteta vòi et mind mòistetaks kuidagi vààriti. Nii olengi vaikima harjunud. Tihtipeale seltskondlikel koosviibimistel kysitakse, et miks ma nii vaikne olen. No mida ma ytlen, kui prouad ymberringi oma abikaasasid bitchivad vòi halavad et lapsed ei kuula sòna? Ytlen, et mina olen oma kalli kaasaga yber-ònnelik ja et selleks, et lapsed sòna kuulaks, ei tohi nende jonnile jàrele anda kohe, kui ròòkima hakkavad?
Jah, kodumaa, sa ei kujuta seda endale vist ettegi, sest Eestis oli mul alati iga asja kohta midagi kommenteerida vòi targutada, isegi kui hiljem kahetsesin.

Kokkuvòttes on "Stalini lehmad" ja "Puhastus" justkui liiklusònnetus - peategelaste inimvààrikust mitte sààstev ja masendav vàrk, aga kohe kuidagi ei saa vaatamata jàtta. Soovitan lugeda, kes pole veel proovinud.
Kui esimene vàga ei meeldi, siis teisega pole mòtet proovida, sest skeemid on enam-vàhem samad. Jah, vòib juhtuda, et ei meeldi. Nàiteks mu vanaemale tuli kunagi mingi raamatuklubi kaudu "Stalini lehmad" ja ta saatis selle tagasi ja vist ka helistas neile ja kàrkis, et mis jòleda raamatu nad talle saatnud on. "Puhastust" ta igatahes ei tellinud :)))

5 commenti:

patsifist ha detto...

Mõlemad tõesti õõvastavaid teemasid käsitlevad ja ko-hu-ta-valt hästi kirjutet teosed. Suvel Eestis kuskilt lugesin, et eestikeelsed tõlkeid ei pidand just tippude tipp olevat, a ma tsekkasin, et Jan Kaus on selle Puhdistuse tõlkind, no see peaks ikka ju kvaliteet siis olema.
Mul mõlemad originaalkeeles olemas. Pean ütlema, et esimest korda elus tundsin ma sellist 'põlvkonnakadedust' - et kirjanik minuga ühevanune ja NIIIIIIIIIIII andekas!!!
Baidevei, kassa teadsid, et Sofi sai Soome vingeimad kirjandusauhinnad Puhdistuse eest - nii Finlandia kui ka Runebergi, vohh!

Katu ha detto...

Hmm... kes ytleb, et tòlked ei ole tippude tipp? Mul isiklikult kyll ei tekkinud tunnet, et tòlge hàiriks.

Sofi avaldab muljet kyll sellega ,et tunneb silmapaistvalt pòhjalikult Eesti làhiajalugu ja mòistagi kirjutab yber-hàsti. Ainuke asi, mis mind lohutab, on see, et juhul kui 'Stalini lehmad' on osati autobiograafiline teos, siis ma vòin vabalt olla vàhem andekas, aga selle eest ròòmsam ja roosam :))

patsifist ha detto...

Jah, seda peab küll tõdema, et elu ilma söömis- ja muude häireteta on meeldivam, kui 'Lehmades' kirjeldatu:)

vernanda ha detto...

lehmade tõlkijaga on mul, ütleme nii, et üliintiimne vahekord, mistõttu pole ma objektiivne hindama, aga kuna ma nägin, kuidas seda tehti, siis võin öelda, et päris ülejala ei lastud. aga see on jah huvitav, et pole suutnud ükski eestlane midagi sellist produtseerida, sest no kellel meil sellist lugu ei oleks, no vähemalt suguvõsas, nagu see "Puhastus" kirjeldab?

Katu ha detto...

Vastuseks Vernandale tahaks siin tsiteerida Tucker Crowe'i Nick Hornby raamatust 'Juliet Naked'. Seal nimelt T.C. mòtiskleb, et hinge jàlgi jàtvatest ja tòsistest emotsioonidest saab laulu teha ainult siis, kui oled selle hetke enda jaoks làbi màlunud ja seedinud, selle justkui karpi àra pannud ja end mòtteliselt distantseerinud. Ma arvan, et Teise Maailmasòja ja nòukogude aja syndmused on eestlastel emotsionaalses mòttes ikka veel kurgus kinni justkui kalaluu ning seetòttu vahest ei olegi eesti kaasaegses kirjanduses midagi 'Puhastuse' taolist veel tekkinud. Mis sa arvad?