giovedì, dicembre 03, 2009

mannaggia 'ste benedette etichette

Tàna, kodumaa, tahaksin pidulikult teada anda, et cantina nimeks sai (trummipòrin ja sametkardinad avanevad) VIGNETI RADICA ning et logo ja pudelite etiketid on peaaegu valmis!

Vigneti Radica valik oli vahepeal takerdumas Roku ema ja Tòòtu Oe taha, kes leidsid àkitselt lapsjumalate teenimise ja majapidamiste koristamise kòrvalt aega ning asusid protesteerima, et Tenuta Nicante on ju niii ilus nimi ja et Vigneti Radica fa scifo. Kuna nad màrkasid oma tagasisidega lagedale tulla esmaspàeval, mil mina olin juba Rooma ja Roku Dublinisse sòitnud, tylitas àrevil Roku mind terve nàdala kònedega, et àkki ikkagi jààme siiski Tenuta Nicante juurde. Olin jàrjepidevalt hàmmingus ja viitasin asjaolule, et see oleks tàpselt see nimi, mida mitte keegi meie sòbradest, kolleegidest ja blogilugejatest ei eelistanud. Roku jài nagu nòusse, aga siis tuli talle taaskord kòne kodust, enesekindlus pisut mòranes ja ta helistas mulle uuesti tagasi. Jah, ei ole kerge, kui perekond sedasi survestab.

Laupàeval Kylasse rindejoonele naasnult uurisime sinjoorade kàest ettevaatlikult (nagu juhtimiskoolitustel òpetatud), et ehk selgitaksite tàpsemalt, miks Vigneti Radica fa scifo (tòlk. on vastik). Eriti konstruktiivseid pòhjendusi sealt ei tulnud peale kòvahààlse selgituse, et vaadake ometi kui ilus nimi on Tenuta Nicante, miks te peate selle Vigneti Radica kasuks otsustama ja yldsegi olete esteetilises plaanis taandarenenud kòik ja me ei màngi teiega, kui te otsuseid ilma meieta teete ja nàiteks need etiketid on nii koledad, et nutt tuleb peale. Tòmbasime Rokuga improviseeritud turu-uuringu tulemused kàisest vàlja ja teatasime, et neljast variandist ei eelistanud ju mitte keegi Tenuta Nicantet (vaikisin halastamatult maha anonyymse kommenteerija, kes ainukesena Tenuta Nicante poolt hààletas). Roku Moodne Vend lisas ka juurde, et iga kord kui ta kellelegi ytles, et cantina nimeks saab Tenuta Nicante on vastuseks tulnud lyhike, aga konkreetne 'boh?'. Yllatavalt kiiresti lahenes. Prouadel polnud enam midagi òelda.

Ma arvan, et see oli vaikus enne tormi. Eks me kòik teame, et perefirmadega on nagu armastusega, et enamasti lòppeb tylidega, aga ikkagi kòik loodavad, et neil nii ei làhe. Aimasin, et perefirma ei ole mingi meelakkumine, aga ikkagi lootsin, et meil saab olema kòik ròòmus ja harmooniline. Seni on esimesed reaalsed tegutsemiskuud nàidanud, et tegelikult tuleb diplomaatia meisterklassi tasemel tegutseda.
Nàiteks kunagi pakkus Roku Tòòtu Ode vàlja, et etikettidel peaks kasutama elemente Caravaggio maalidest ja veinid nimetama isiksusetyypide jàrgi melanhoolseks ja koleeriliseks jne. Roku teatas viisakalt, et meil pole raha Caravaggio jàreltulijatele autoriòiguste maksmiseks, mistòttu see komplitseeritud lahendus ideest eriti kaugemale ei làinud. Roku Tòòtu Ode aga kàis ise mingi tuttava graafiku juures ja vàidetavalt lasi oma idee pòhjal nàidised teha, mida ta kellelegi ei nàita enne, kui talle antakse tàielik otsustusòigus etikettide yle. Kuna siin polnud aega oodata, asus etikette meisterdama graafik Susanna, kes tegeleb etiketteidega pòhitòò korras juba viimased kymme aastat ning Roku Ode on solvunud, et nii làks.

Yhesònaga, peale seda kui cantina nime teema laupàeval lahenes, lahvatas pyhapàeval lòunalauas Roku ja tema òe vahel etikettide teemal taoline ennenàgematult plahvatuslik tyli, et olin sunnitud lapsjumalad òue kiikuma viima.
Kiikusime tasakesi, arendasime mingeid lastejutte ja mòtlesin paksude kiviseinte tagant kostvat kisa kuulates, et no nyyd kyll vist pistavad teineteisel kààridega silmad peast. Mòne aja pàrast trampis uksest vàlja punaste kòrvadega Roku, kes teatas, et talle aitab ja làhme mujale lòunat sòòma. Oleksime làinudki, aga Roku jala kyljes rippus pisaraid valav ema, kes anus, et lapsed àra lepiks ja mis komme see yldsegi on sedasi lòunalauast minema minna. Ta ju spetsiaalselt valmistas pastat, mis Rokule meeldib ja ostis spetsiaalselt porchettat ja puha ja nii ikka kyll ei sobi, et kòik jahtub ja jààb sòòmata. Roku leebus, talutasime lapsjumalad tuppa tagasi ja jàtkasime lòunat. Kòik vahtisid syvenenult taldrikusse ja klòbistasid vaikides kahvlitega, justkui Eesti filmis.
Sel hetkel tatsas sòògituppa àsja àrganud Roku Moodne Vend, ràndomilt riides ja juuksed asjakohaselt sassis, kes oli ilmselt kisa peale àrganud. Kohemaid sai ta Roku ja Roku Tòòka Isa kàest nahutada selle eest, et miks ta pyhapàeviti nii kaua magab ning miks ta kell kaheksa hommikul ei olnud Rokuga ja Roku Tòòka Isaga cantinas tsisterne ja vàrke yle vaatamas. Otsustasin sekkuda:"Kas keegi ytles Roku Moodsale Vennale, et ta pidi kell kaheksa cantinas olema? Ei òelnud? Jàrelikult ei ole òiglane teda syydistada selles, et ta vara ei tòusnud." Yllatunud vaikus. Et mu sònum pàris selge oleks, jàtkasin:"Ja yldsegi ma arvan, et RMV on tàiesti vòimeline kell kaheksa cantinas olema, kui keegi talle seda ytleks." Roku Moodne Vend noogutas innukalt mu laia òla taga. Vaikus. Hetkeks peatunud kahvlite klòbin jàtkus ning esimest korda tol pàeval jòudis mu kuulmeorganiteni teave, et telekast tulevad lòunased uudised.

Sellest nàdalast on meil ette nàidata peaaegu valmis logo. Pisut peab kohendama seda 'vignetit' seal yleval, aga muidu on valmis.



Logol on hàrg sellepàrast, et Kylas on Roku pere hyydnimi juba hallidest aegadest olnud Toro ehk Hàrg. Ma arvan, et see tuleb nende lòpmatust kangekaelsusest ja tòòkusest. Nàiteks Roku isa on umbes sama tòòkas nagu Ivan Orava Isa. Tòuseb igal hommikul yber vara, et jòuaks pàikesetòusu ajaks viinamarjade juurde neid hooldama ja suurte kààridega siit-sealt nakitsema. Roku vanaema aga on nii kange naine, et on vòtnud kàtte kuni surmani miniaga ehk Roku emaga kiusu ajada. Hetkel on ta voodihaige, aga ideedest tal puudu ei tule, et minia elu keerulisemaks teha.

Tàna kàisin graafik Antonino jutul. Itaalias tuleb teatavasti glamuurne vàlja nàha, et asjaajamine libedamalt làheks. Niisiis sàttisin end umbes nii nagu làheks Corso Garibaldile aperitiivile. Kòrged kontsad ja yleni mustad riided, aga kvaliteetsetest materialidest. Tundub, et mòjus. Graafik Antonino oli vàga abivalmis, pakkus igasugu asjalikke ideid, et etikette veel paremaks teha. Antonino vanaisa ja trykikoja omanik Renato pakkus kohvi ja kutsus trykimasinaid vaatama ja hoolitses, et ma ikka parklast ilusti vàlja tagurdatud saaks. Homme saadavad hinnapakkumise, nii et eks siis nàeb, mis see hoolitsus ja abivalmidus meile kòik maksma làheb.
Ekskursioon trykikotta oli selles mòttes huvitav, et paljud cantinad, nagu meiegi, hakkavad esimesi 2009 aasta veine pudelisse panema, nii et sain konkurentide etikette nàha. Ainult yks etikett oli nii ilus, et oleks ise tahtnud taolise idee peale tulla. Ylejàànud olid sellised.. noh.. ma ise ei ostaks selliste etikettidega veine, kui ei teaks kindla peale, et tasub proovida.

Tàna avanesid mulle etiketinduse tàiesti uued dimensioonid. Nàiteks Antonino uuris, et kas teeme yhe rulli, kus vahelduvad esikylje ja tagakylje etikett vòi hoopiski kaks eraldi rulli. Boh? Lubasin uurida sinjoorilt, kes veinid pudelisse villib. Kunagi kui Vinitaly'l sai kàidud, siis ainuke veinimeisterdamise masin, mille loogikast ma ilma seletamata aru sain, oli masin, mis paneb veinid pudelisse, lykkab korgid peale ja kleebib siuh! etiketid pudelile otsaette. Just selle masina ostmiseks meil tsisternide, vaatide, filtrite ja presside kòrvalt raha ei jàtkunud. Mistòttu ostame teenust sisse yhelt tegelaselt, kes tuleb yhel kaunil pàeval rekkaga, seab liini yles ja villib kòik veinid mòne tunniga pudelitesse.

Tàna pean lòpetama, sest vaja kohver pakkida Dublinisse sòiduks. Saab olema tàhtis tòòreis, mille kàigus loodan kaardistada Dublini pònevamad vinoteegid ja Itaalia restoranid. Jajah, raske tòò, aga keegi peab seda ju tegema...

2 commenti:

siisike ha detto...

Äge!!! Eriti see kääridega silmade väljatorkamine ja jala küljes rippuv ning pisaraid valav ema. Kohe nii ehedalt tulid pildid silme ette.

vernanda ha detto...

see silt on küll v intellignente. ootame käte värisedes.