giovedì, dicembre 17, 2009

lugu sellest, kuidas ilusad riided ja nurumine alati elus edasi aitavad

Olen veendunud, et minu ilusate riiete taktika oli see, mis aitas etikettidel varakult valmis saada. Nimelt, kui Rokuga trykikotta esimest korda helistasime, siis oli kòik vàga karm ja paistis, et enne jaanari uusi etikette tòòsse vòtta ei saagi.

Kui kohale làksin (mòistagi puha puhvis ja glamuurne), siis nurusin mis kole. A leebus ja paistis, et ehk detsembris hakkavad pihta, aga enne uut aastat valmis ei saa. Kyndsin tuimalt edasi, et meil oleks vaja 21.detsembril hakata veine pudelisse panema ja kas kuidagi ikka ei saa ja et kui kiire tòò eest eritasu maksame, kas siis saab. Antonino arvas, et kahjuks tòògraafikud on juba tehtud ja see eriti ei aita, et ma teda 'sedasi' vaatan - tàielik Bruno, ma kohe kindlalt ei vaadanud teda 'sedasi'. Lòpetuseks Antonino arvas, et vaatavad, mis teha annab.

Tàna helistati Rokule, et etiketid on valmis! Juhhei! Reedel làheme jàrele oma esimestele etikettidele!
Sònum pildil: Juurdepààs Chieti regiooni prefektuuri ruumidesse lubatud ainult ilusates riietes.

3 commenti:

Tatsutahime ha detto...

. o O (ega siis ei ole ikka kuidagi lootust jaanuaris veini kuidagi käpakeste vahele saada)

Katu ha detto...

Hei T! Jòulunàdalal paneme esimesed kolm veini pudelisse, kui kòik hàsti làheb. Nii et ma arvaks, et on kyll lootust.

Tatsutahime ha detto...

Oo :) Sa oled ikka võitmatu.