Praegu vòib juba sellesuvise Itaalia naistemoe trendide kohta jàreldusi tegema hakata.
Nàiteks kindel on see, et pàdev itaallanna ei ilmu kontorisse, kui tal puuduvad linasest materjalist erksavàrviline pykskostyym ja poolikut hernekauna meenutavad kingad.
Vàhemalt selline mulje jààb, kui tòò juures ringi vaadata.
Kahjuks mu vaatevàli praegu ainult kontoriga piirdubki, sest hommikuti tòòle minnes ma veel magan ja òhtul tòòlt koju minnes pole enam kedagi òieti tànavate peal.
Ja siis ma olen veel tàhele pannud, et ymmarguse ninaga kingade mood nàib olevat Roomast mòòdunud jàlge jàtmata.
Kòigil naistel on nii terava ninaga kingad jalas, et vòiks kasvòi siga veristada nendega.
Ka kauboisaapad ei jàà iial yksi koju konutama, isegi kui on 35 kraadi sooja òues. Ainult et kui talvised kauboisaapad olid pruunid, siis suvised on rohkem nagu valged ja beezhid.
No ma ei tea. Mis trikk on nende kauboisaabastega?
Saksa programeerijad on hakanud cappuccino asemel cafè macchiatot jooma, kommenteerides ise, et ‘when in rome, do as romans do’. Yldse nad on pàris humoorikad tegelased, olen ma tàhele pannud neid lòunapauside ajal kantseldades. Nad ei tea Euroopast òieti midagi, sest alles paar kuud tagasi saadeti nad Lòuna-Indiast Saksamaale tòòle.
Ega ma ka Indiast palju ei tea. Tàna ma sain Saksa programeerijate kàest teada, et moslemid sòòvad Indias kaameleid mingi moslemite pyha ajal. Aga see, et Itaalias hobuseid syyakse, tuli neile paraja yllatusena, sest Indias on hobuste sòòmine seadusega keelatud. Kriketist rààkides làksid meestel silmad sàrama ja nad pritsisid hoogsalt erinevate kriketistaaride nimesid, kes neile meeldivad. Indias olla nii, et kui kriketivòistlused kàivad, siis kòik elavad kaasa, umbes nagu Eestis siis, kui Kiku ja Veerpalu suusatavad. Kui aga India vs Pakistan kriket toimub, siis olla kogu India populatsioon jube àrevil, sest ykskòik kellele, aga Pakistanile ei tohi kyll kaotada.
giovedì, maggio 24, 2007
mercoledì, maggio 23, 2007
Jalka
Tàna òhtul on iga òige itaallase elus otsustav hetk – toimub Champions League AC Milan-Liverpool kohtumine.
Hommikul baaris selgus, et kòik kavatsevad varem tòòlt àra minna, et òigel ajal telekaekraanide ette jòuda.
Samas jàllegi on siin nagu segased emotsioonid màngus, sest need, kes pole AC Milan fànnid, on teatanud, et nemad ei kavatse olla AC Milan poolel, aga kuna Liverpooli poolt ka nagu olla ei saa, siis nad vist ignoreerivad jalkat tàna òhtul. Mis ei ole siiski pàris kindel, sest òhtul kolleegide A ja M koju kogunevad ka need, kes AC Milan poolel ei ole. Eriti on AC Milan vastu need kolleegid, kes on Lòuna-Itaaliast pàrit. Ma arvan, et siin on màngus mingi ajalooline pòhja- ja lòuna-itaallaste vaheline kanakitkumine.
Analyytik R rààkis ykskord, et ta isa olla suur Juventuse fànn. Ykskord olla nad kodus òhtusòògi ajal vaadanud jalkat ja vàike R olla ettevaatamatult hyydnud: ‘Forza Milan!’. Selle peale isa vihastanud koledasti ja kihutanud reeturi sòògilaua tagant minema.
Hommikul baaris selgus, et kòik kavatsevad varem tòòlt àra minna, et òigel ajal telekaekraanide ette jòuda.
Samas jàllegi on siin nagu segased emotsioonid màngus, sest need, kes pole AC Milan fànnid, on teatanud, et nemad ei kavatse olla AC Milan poolel, aga kuna Liverpooli poolt ka nagu olla ei saa, siis nad vist ignoreerivad jalkat tàna òhtul. Mis ei ole siiski pàris kindel, sest òhtul kolleegide A ja M koju kogunevad ka need, kes AC Milan poolel ei ole. Eriti on AC Milan vastu need kolleegid, kes on Lòuna-Itaaliast pàrit. Ma arvan, et siin on màngus mingi ajalooline pòhja- ja lòuna-itaallaste vaheline kanakitkumine.
Analyytik R rààkis ykskord, et ta isa olla suur Juventuse fànn. Ykskord olla nad kodus òhtusòògi ajal vaadanud jalkat ja vàike R olla ettevaatamatult hyydnud: ‘Forza Milan!’. Selle peale isa vihastanud koledasti ja kihutanud reeturi sòògilaua tagant minema.
martedì, maggio 22, 2007
Viku
M oli nii lahke ja saatis mulle pildi, et ma nàeks, kuidas Vic blondi soenguga vàlja nàeb. Aitàh!
Ma panen selle teile ka siia vaatamiseks vàlja, juhul kui peale minu leidub veel mòni ignorant, kes pole maailma juhtiva kolmelapseema soengueluga kursis. Yldiselt Top Stylistiga vòib nòus olla, et blond poisipea làheb pàris hàsti.
Saksa programmeerijad
Tàna lòuna ajal sòòklas juba arutati elavalt Saksa programeerijate kysimust. Kòik itsitasid, et oi millised tòmmude pòskedega sakslased meile saadeti ja tehti muidki nalju. Saksa programmeerijad kulgesid oma kandikutega yhe seenior programeerija kaitsva tiiva alla piki letti ja loodetavasti ei saanud aru, et kòik neist rààgivad.
Sòòklas oli huvitav jàlgida, kuidas Itaalias kòike koos tehakse. Nimelt meid saabus mingi enam-vàhem 15 inimesest koosnev grupp sòòklasse. Kylalised Saksamaalt ja nende saatja jàid sissepààsu juures itaaliakeelset menyyd lugema ja kogu sylem programmeerijaid, yldiselt kollektivismist kantuna seisid ka viisakalt menyy juures ja kuulasid, kuidas hindudele tòlgiti, mida itaalia keeles ‘pasta 3 eur’ tàhendab. Et siis sellised huvitavad viisakad kombed siinmaal, tegin jàrelduse.
Sapistide tuppa làhevad kolleegid nagu piinapingile, sest hindud rààgivad tàiuslikku inglise keelt, mida siin yks kodanik nimetas lausa viktoriaanlikuks. Itaallased jàllegi on kòik suures hàdas, sest harjunud làbi ajama itaalia keele ja hoogsate kàeviibutustega. Sealt toast vàljuvad itaallased kurnatult puhisedes ja silmi pòòritades.
Sòòklas làheneski mulle projektijuht P ja andis ylesande – sina oskad inglise keelt, hakka nyyd Saksa programmeerijaid kantseldama. Vòtsin ylesande lahkelt vastu, aga siiamaani on hindud kogu aeg oma tuppa varjunud ja mulle nagu tundub, et neid lausa sinna suletud ukse taha kantseldama minna oleks kuidagi imelik.
Vahel kuulan ikka hàmmastusega, mida itaallased teistest rahvustest rààgivad. Nàiteks sòòklas Saksa programeerijatest rààkides kandus jututeema ameeriklaste peale. Pikkade Juustega Konsultant teatas resoluutselt:’Keskmine ameeriklane on kòvasti lollim kui keskmine itaallane!’
‘Nonoh’, pyydsin vastastikuse lugupidamise ideest kantuna Pikkade Juustega Konsultandi hoogu maha vòtta.
‘Einoh, onju lollid! Nad teevad kòike tàpselt skripti jàrgi. Nii kui skript silme eest àra vòtta, ei tea nad yldse mida teha ja jooksevad kokku. Keskmine itaallane saab kyll normaalselt hakkama, ilma et talle tàpselt kòik ette-taha selgeks tehakse’
‘Nonoh’ yritasin midagi vastu ymiseda, jàttes avalikustama seisukoha, et eeldatavasti kòigis globaalsetes firmades tòòtavate inimeste (mitte ainult ameeriklaste) seisukoht on, et justnimelt itaallastega on alati mingi kamm, sest nad ei pea eriti protseduurireeglitest ja kokkulepetest kinni ega respekteeri tàhtaegu. Vahva on kuulda mòlema osapoole seisukohti.
Sòòklas oli huvitav jàlgida, kuidas Itaalias kòike koos tehakse. Nimelt meid saabus mingi enam-vàhem 15 inimesest koosnev grupp sòòklasse. Kylalised Saksamaalt ja nende saatja jàid sissepààsu juures itaaliakeelset menyyd lugema ja kogu sylem programmeerijaid, yldiselt kollektivismist kantuna seisid ka viisakalt menyy juures ja kuulasid, kuidas hindudele tòlgiti, mida itaalia keeles ‘pasta 3 eur’ tàhendab. Et siis sellised huvitavad viisakad kombed siinmaal, tegin jàrelduse.
Sapistide tuppa làhevad kolleegid nagu piinapingile, sest hindud rààgivad tàiuslikku inglise keelt, mida siin yks kodanik nimetas lausa viktoriaanlikuks. Itaallased jàllegi on kòik suures hàdas, sest harjunud làbi ajama itaalia keele ja hoogsate kàeviibutustega. Sealt toast vàljuvad itaallased kurnatult puhisedes ja silmi pòòritades.
Sòòklas làheneski mulle projektijuht P ja andis ylesande – sina oskad inglise keelt, hakka nyyd Saksa programmeerijaid kantseldama. Vòtsin ylesande lahkelt vastu, aga siiamaani on hindud kogu aeg oma tuppa varjunud ja mulle nagu tundub, et neid lausa sinna suletud ukse taha kantseldama minna oleks kuidagi imelik.
Vahel kuulan ikka hàmmastusega, mida itaallased teistest rahvustest rààgivad. Nàiteks sòòklas Saksa programeerijatest rààkides kandus jututeema ameeriklaste peale. Pikkade Juustega Konsultant teatas resoluutselt:’Keskmine ameeriklane on kòvasti lollim kui keskmine itaallane!’
‘Nonoh’, pyydsin vastastikuse lugupidamise ideest kantuna Pikkade Juustega Konsultandi hoogu maha vòtta.
‘Einoh, onju lollid! Nad teevad kòike tàpselt skripti jàrgi. Nii kui skript silme eest àra vòtta, ei tea nad yldse mida teha ja jooksevad kokku. Keskmine itaallane saab kyll normaalselt hakkama, ilma et talle tàpselt kòik ette-taha selgeks tehakse’
‘Nonoh’ yritasin midagi vastu ymiseda, jàttes avalikustama seisukoha, et eeldatavasti kòigis globaalsetes firmades tòòtavate inimeste (mitte ainult ameeriklaste) seisukoht on, et justnimelt itaallastega on alati mingi kamm, sest nad ei pea eriti protseduurireeglitest ja kokkulepetest kinni ega respekteeri tàhtaegu. Vahva on kuulda mòlema osapoole seisukohti.
Teadjad mehed
Meie itaallastest koosnev meeskond on juba mitu pàeva pisut pònevil olnud, sest on oodata kylalisprogrammeerijaid Saksamaalt.
Mul on selline mulje jàànud itaallaste juttude pòhjal, et itaallaste arvates on sakslased tiba barbaarsed inimesed, kes teevad nàiteks selliseid kujuteldamatuid asju, et joovad òlut ja cappuccinot korraga. See on iga endast lugupidava itaallase meelest ylim jàlkus.
Yldsegi ei teadvat sakslased heast toidust midagi. Samuti olla sakslased Itaalias tuntud selle poolest, et nad olla fantaasiavaesed ja kàituvat tàpselt reeglite jàrgi. Sellega seoses on itaallaste arvates sakslased rohkem nagu masinad, mitte inimesed, ega vààri teab mis kòrget lugupidamist.
Tàna hommikul kauaoodatud sakslased saabusidki. Sa pauk ja pòrguline! Olid kaks hàbelikku hindut hoopis. Nagu òrn tuulevine làbis avatud kontorit mòningane yllatuskahin.
Hindud juhatati eraldi tuppa, uks suleti ja nyyd nad programmerivad seal midagi.
Juba mitu tundi pole sealt ukse suunast kippu ega kòppu kostnud. Vòib-olla on nad kuumarabanduse saanud? No ma ei tea. Keegi vaatama ka ei làhe.
Baaris rààgiti pàrast, et hindud olla SAP*-keenjused, Powejuuser V nimetas nad kohe sapistideks. See on selles mòttes tàhendusrikas, et ‘sapere’ tàhendab itaalia keeles ‘teadma’, nii et ‘sapista’ vòib tàhendada yheaegselt nii SAP-i eksperti kui ka teadjameest.
* Lihtsalt selgituseks neile, kes ei tea (kusjuures tavaliselt keegi ei tea), et SAP on selline majandustarkvara, mida kasutavad ainult Gigantsed Firmad.
Meil siin on kòige suurem needus, kui personalitòòtajad panevad kellelegi oma inimresursside planeerimise programmis 'SAP' tunnuse kylge. See tàhendab seda, et tuleb eluaeg SAP projektides tòòtada. SAP-i trikk on selles, et see on nagu maffia. SAP eksperdiks on murettekitavalt kerge saada, aga kui korra juba SAP eksperdiks oled saanud, siis enam sellest ringist vàlja ei saa.
Mul on selline mulje jàànud itaallaste juttude pòhjal, et itaallaste arvates on sakslased tiba barbaarsed inimesed, kes teevad nàiteks selliseid kujuteldamatuid asju, et joovad òlut ja cappuccinot korraga. See on iga endast lugupidava itaallase meelest ylim jàlkus.
Yldsegi ei teadvat sakslased heast toidust midagi. Samuti olla sakslased Itaalias tuntud selle poolest, et nad olla fantaasiavaesed ja kàituvat tàpselt reeglite jàrgi. Sellega seoses on itaallaste arvates sakslased rohkem nagu masinad, mitte inimesed, ega vààri teab mis kòrget lugupidamist.
Tàna hommikul kauaoodatud sakslased saabusidki. Sa pauk ja pòrguline! Olid kaks hàbelikku hindut hoopis. Nagu òrn tuulevine làbis avatud kontorit mòningane yllatuskahin.
Hindud juhatati eraldi tuppa, uks suleti ja nyyd nad programmerivad seal midagi.
Juba mitu tundi pole sealt ukse suunast kippu ega kòppu kostnud. Vòib-olla on nad kuumarabanduse saanud? No ma ei tea. Keegi vaatama ka ei làhe.
Baaris rààgiti pàrast, et hindud olla SAP*-keenjused, Powejuuser V nimetas nad kohe sapistideks. See on selles mòttes tàhendusrikas, et ‘sapere’ tàhendab itaalia keeles ‘teadma’, nii et ‘sapista’ vòib tàhendada yheaegselt nii SAP-i eksperti kui ka teadjameest.
* Lihtsalt selgituseks neile, kes ei tea (kusjuures tavaliselt keegi ei tea), et SAP on selline majandustarkvara, mida kasutavad ainult Gigantsed Firmad.
Meil siin on kòige suurem needus, kui personalitòòtajad panevad kellelegi oma inimresursside planeerimise programmis 'SAP' tunnuse kylge. See tàhendab seda, et tuleb eluaeg SAP projektides tòòtada. SAP-i trikk on selles, et see on nagu maffia. SAP eksperdiks on murettekitavalt kerge saada, aga kui korra juba SAP eksperdiks oled saanud, siis enam sellest ringist vàlja ei saa.
Sesoonsed kòhuhàdad
Roku vanaema maja juures on kaks kirsipuud.
Seoses kirsside valmimisega oleme mina, Roku ja Roku Moodne Vend juba kaks nàdalavahetust kirsipuude otsas askeldanud.
Eks muidugi Eestis kasvavad ka kirsid, aga sellisele marjamaale, nagu need kaks puud, pole ma elus enne sattunud! Puud olid paksult kirsse tàis, iga mari uskumatult prink, mahlane ja magus.
Kòige mònusam ongi kirsse nii syya, et istud puuvòras nagu mingi suur lind ja topid mahlaseid, pàikes kàes soojenenud marju suhu.
Enam ei ole kirsse nende puude peal.
Muide, kui pàikese kàes soojenenud kirsse palju syya, algab sòòja kòhus tormiline keemiline protsess, mis vàljendub peamiselt lakkamatute ròhitsuste, peeretuste, kòhulahtisuse ja punnkòhulisusega, teadis rààkida Roku tàdi Emma. See olla seotud sellega, et kirsid on pàikese kàes nagu kuidagi ylekuumenenud vòi midagi taolist ja iga kirsi sees toimuvat kààrimisprotsess, mis kòhus eriti aktiivseks muutub.
Tàdi Emmal oli òigus.
Roku on mures, et kòhuhàdadest pààsemist pole niipea loota, sest praegu on kirsid ja varsti valmivad fikid (need on mingid hàsti magusad asjad, mis kasvavad nende kahe kirsipuu kòrval) ja siis viinamarjad ja siis tuleb arrosticini-pidude hooaeg (arrosticini on mingi lambalihasashlòk, mis tòhusa kòhulahtisuse tekitab millegipàrast).
Seoses kirsside valmimisega oleme mina, Roku ja Roku Moodne Vend juba kaks nàdalavahetust kirsipuude otsas askeldanud.
Eks muidugi Eestis kasvavad ka kirsid, aga sellisele marjamaale, nagu need kaks puud, pole ma elus enne sattunud! Puud olid paksult kirsse tàis, iga mari uskumatult prink, mahlane ja magus.
Kòige mònusam ongi kirsse nii syya, et istud puuvòras nagu mingi suur lind ja topid mahlaseid, pàikes kàes soojenenud marju suhu.
Enam ei ole kirsse nende puude peal.
Muide, kui pàikese kàes soojenenud kirsse palju syya, algab sòòja kòhus tormiline keemiline protsess, mis vàljendub peamiselt lakkamatute ròhitsuste, peeretuste, kòhulahtisuse ja punnkòhulisusega, teadis rààkida Roku tàdi Emma. See olla seotud sellega, et kirsid on pàikese kàes nagu kuidagi ylekuumenenud vòi midagi taolist ja iga kirsi sees toimuvat kààrimisprotsess, mis kòhus eriti aktiivseks muutub.
Tàdi Emmal oli òigus.
Roku on mures, et kòhuhàdadest pààsemist pole niipea loota, sest praegu on kirsid ja varsti valmivad fikid (need on mingid hàsti magusad asjad, mis kasvavad nende kahe kirsipuu kòrval) ja siis viinamarjad ja siis tuleb arrosticini-pidude hooaeg (arrosticini on mingi lambalihasashlòk, mis tòhusa kòhulahtisuse tekitab millegipàrast).
giovedì, maggio 17, 2007
Sain kàe valgeks
Eile òhtul oli meil vaja kliendikohtumisele sòita Gigantse Telekomifirma yhte teise Gigantsesse Majja. Ma olin juba hommikul nàrvis, sest sinna majja minekuks tuleb Rooma teise otsa sòita. Trykkisin internetist trajektoori vàlja ja vahtisin seda murelikult.
Aga sellist ekstreemsporti, mis tegelikult aset leidis, ei osanud kyll karta!
Nimelt korraldasime sedasi, et kolleeg V, kes on muide suburban-Naapolist pàrit, sòidab ees ja mina jàrel.
Kui oleks mingi liiklusteemaline arvutimàng, siis Tallinn oleks beginner level, Rooma oleks umbes eelviimane tase ja Naapoli oleks see tase, kuhu saavad ainult need, kes 24h pàevas seda arvutimàngu on mànginud kogu oma teadliku elu. Mòistate, kui erinevad sòidustiilid minul ja V-l on, eks?
Niisiis, halvimat kartes selgitasin powerjuuser V-le, et vaata ma ei tunne yldse Roomat ega midagi ja pole siin òieti sòitnudki, nii et teeme sedasi, et sa sòidad, noh, pisut aeglasemalt.
Noh, hakkasime minema.
Sahh! tòusis V sàrtsakas Lancia lendu ja pani minema! Andsin ketsi ja kihutasin jàrele.
Esimeste kiiret kurvide peal tajusin, et olin unustanud V-le òelda, et ta suunatulega màrku annaks, kui mingit manòòvrit plaanib. Tòele au andes, pidurit ta ikka kasutas, nii et ma natuke nagu aimasin, millal ta pidurdama ja kuskile keerama hakkas.
Egas midagi, tegin kòik pòòrded V-ga kaasa. See oli pàris karm trikk, sest tuli pysida làhedal, et mingi teine auto vahele ei trygiks. Kui Roomas on kahe auto vahel pool meetrit vaba ruumi, siis kohe trygib keegi vahele. Samal ajal tuli olla piisavalt kaugel, et V-le mitte tagant sisse sòita, kui ta mingi àkilise pidurdus- vòi pòòrdemanòòvri teeb ja samal vaadata et endale keegi tagant sisse ei sòida. Multitaskingu kòrgem pilotaazh!
Itaalias, nii nagu muudeski riikides, kohtab tàhelepanelik liikleja tihti selliseid màrke nagu ‘stop’ ja ‘anna teed’. V jaoks tàhendas ‘stop’ seda, et tuleb aeglustada ja siis nygida muudkui peateele ennast, kuni peateel sòitvad autod enam edasi sòita ei saa ja siis niuh! peateele keerata. Ma nagu òieti ei julenud nygida sedasi, aga palju hullem oleks olnud yksi liikluskeerisesse jààda – panin silmad kinni ja nygisin tihedalt V jàrel (peateel liiklejate pidurite krigina ja signaalitamiste saatel). See nygimine on selline meetod, mida saab teha ainult yks auto korraga, mitte kaks. ‘Anna teed’ màrk eriti ei hàirinud V kulgemist. Need ‘anna teed’ momendid oli pàris jubedad, sest ma kartsin kogu aeg, et keegi sòidab mulle sisse kylje pealt, sest ega me inimtyhjale peateele ei sòitnud ju.
Lòpuks jòudsime kuidagi kohale. Mòtlesin, et hea, et mingit kiirabiautot ei sattunud me teele. Kardetavasti V oleks kindlasti kasutanud Roomas ja eeldatavasti ka Naapolis vòrdlemisi levinud vòtet tàpselt kiirabiauto jàrel sòita, et kiiremini edasi saada.
Tagasi tulla oli hullem.
Enne kui tagasi tulema hakkasime, pakkusin V-le vàlja, et kui ta suunatuld kasutaks, et siis ma saaks nagu paremini aru, kuhu tal on plaanis sòita. Tòele au andes, tagasi tulles ta natuke ikkagi kasutas suunatuld.
Korraga kihutasime piki pisikest tànavat, kus oli suvaliselt risti ràsti pargitud autosid, nagu Roomas ikka juhtub.
Kuna ma olin keskendunud V jàrel kihutamisele ja teiste autode mittevahelelaskmisele, jài mul màrkamata yks takso, mis pahaaimamatult esimeses reas parkis. Ma arvan, et ma vist lòhkusin juhipoolse peegli àra. Aga pole ka pàris kindel, sest mul polnud aega pikalt kahjusid silmitsema jààda. Mu enda peegel jài terveks, lihtsal keeras end tagurpidi.
Nyyd oli kòik pekkis! Taksojuht kukkus ròòkima ja signaalitama, ning asus mind taga ajama. Oli see vast sòit! Minu ees kihutas powerjuuser V, kellest ma ei saanud àraeksimise hirmus maha jààda ja tagapool kollitas tapja-taksojuht. Nàgin tahavaatepeeglist, et ta muudkui vehkis kàtega, vilgutas tuledega ja signaalitas. Kui kiirteele jòudsime, loobus taksojuht mu tagaajamisest. See pisut kergendas olukorda. Lòpuks jòudsime tuttavate tànavateni, keerasin esimesel vòimalusel kodukandi tuttavatesse tànavatesse, parkisin vàrisevate kàtega auto. Gelateriast vòtsin rahustuseks suure topsiku jààtist.
Tàna hommikul A (kes on pàrit Naapolist) lohutas, et juhul kui ma oleks taksojuhi tòòvahendit kòvasti kriimustanud, kyll ta oleks mind koduni taga ajanud. Nii et jàrelikult ei olnud hullu midagi. Selle peale kuskilt Toskaana màgikylast pàrit S kysis, et aga mis siis, kui taksojuht mu auto numbri yles kirjutas ja politseisse làheb. A arvas kogenult, et taksojuht ei saa kuidagi tòestada, et just mina olin see, kes ta peegli lòhkus.
Muide, Naapolis olla yks advokaat, kes kaitses meest, kes sai trahvi selle eest, et olla sòitnud mootorrattaga ilma kiivrita. Advokaat tòestas, et kiivri kandmine tekitas ta kliendile distressi ja lòpuks jàànud hoopiski politsei syydi, et stressis mehele ylekohtuselt trahvi tegi liikluseeskirjade rikkumise eest.
Aga sellist ekstreemsporti, mis tegelikult aset leidis, ei osanud kyll karta!
Nimelt korraldasime sedasi, et kolleeg V, kes on muide suburban-Naapolist pàrit, sòidab ees ja mina jàrel.
Kui oleks mingi liiklusteemaline arvutimàng, siis Tallinn oleks beginner level, Rooma oleks umbes eelviimane tase ja Naapoli oleks see tase, kuhu saavad ainult need, kes 24h pàevas seda arvutimàngu on mànginud kogu oma teadliku elu. Mòistate, kui erinevad sòidustiilid minul ja V-l on, eks?
Niisiis, halvimat kartes selgitasin powerjuuser V-le, et vaata ma ei tunne yldse Roomat ega midagi ja pole siin òieti sòitnudki, nii et teeme sedasi, et sa sòidad, noh, pisut aeglasemalt.
Noh, hakkasime minema.
Sahh! tòusis V sàrtsakas Lancia lendu ja pani minema! Andsin ketsi ja kihutasin jàrele.
Esimeste kiiret kurvide peal tajusin, et olin unustanud V-le òelda, et ta suunatulega màrku annaks, kui mingit manòòvrit plaanib. Tòele au andes, pidurit ta ikka kasutas, nii et ma natuke nagu aimasin, millal ta pidurdama ja kuskile keerama hakkas.
Egas midagi, tegin kòik pòòrded V-ga kaasa. See oli pàris karm trikk, sest tuli pysida làhedal, et mingi teine auto vahele ei trygiks. Kui Roomas on kahe auto vahel pool meetrit vaba ruumi, siis kohe trygib keegi vahele. Samal ajal tuli olla piisavalt kaugel, et V-le mitte tagant sisse sòita, kui ta mingi àkilise pidurdus- vòi pòòrdemanòòvri teeb ja samal vaadata et endale keegi tagant sisse ei sòida. Multitaskingu kòrgem pilotaazh!
Itaalias, nii nagu muudeski riikides, kohtab tàhelepanelik liikleja tihti selliseid màrke nagu ‘stop’ ja ‘anna teed’. V jaoks tàhendas ‘stop’ seda, et tuleb aeglustada ja siis nygida muudkui peateele ennast, kuni peateel sòitvad autod enam edasi sòita ei saa ja siis niuh! peateele keerata. Ma nagu òieti ei julenud nygida sedasi, aga palju hullem oleks olnud yksi liikluskeerisesse jààda – panin silmad kinni ja nygisin tihedalt V jàrel (peateel liiklejate pidurite krigina ja signaalitamiste saatel). See nygimine on selline meetod, mida saab teha ainult yks auto korraga, mitte kaks. ‘Anna teed’ màrk eriti ei hàirinud V kulgemist. Need ‘anna teed’ momendid oli pàris jubedad, sest ma kartsin kogu aeg, et keegi sòidab mulle sisse kylje pealt, sest ega me inimtyhjale peateele ei sòitnud ju.
Lòpuks jòudsime kuidagi kohale. Mòtlesin, et hea, et mingit kiirabiautot ei sattunud me teele. Kardetavasti V oleks kindlasti kasutanud Roomas ja eeldatavasti ka Naapolis vòrdlemisi levinud vòtet tàpselt kiirabiauto jàrel sòita, et kiiremini edasi saada.
Tagasi tulla oli hullem.
Enne kui tagasi tulema hakkasime, pakkusin V-le vàlja, et kui ta suunatuld kasutaks, et siis ma saaks nagu paremini aru, kuhu tal on plaanis sòita. Tòele au andes, tagasi tulles ta natuke ikkagi kasutas suunatuld.
Korraga kihutasime piki pisikest tànavat, kus oli suvaliselt risti ràsti pargitud autosid, nagu Roomas ikka juhtub.
Kuna ma olin keskendunud V jàrel kihutamisele ja teiste autode mittevahelelaskmisele, jài mul màrkamata yks takso, mis pahaaimamatult esimeses reas parkis. Ma arvan, et ma vist lòhkusin juhipoolse peegli àra. Aga pole ka pàris kindel, sest mul polnud aega pikalt kahjusid silmitsema jààda. Mu enda peegel jài terveks, lihtsal keeras end tagurpidi.
Nyyd oli kòik pekkis! Taksojuht kukkus ròòkima ja signaalitama, ning asus mind taga ajama. Oli see vast sòit! Minu ees kihutas powerjuuser V, kellest ma ei saanud àraeksimise hirmus maha jààda ja tagapool kollitas tapja-taksojuht. Nàgin tahavaatepeeglist, et ta muudkui vehkis kàtega, vilgutas tuledega ja signaalitas. Kui kiirteele jòudsime, loobus taksojuht mu tagaajamisest. See pisut kergendas olukorda. Lòpuks jòudsime tuttavate tànavateni, keerasin esimesel vòimalusel kodukandi tuttavatesse tànavatesse, parkisin vàrisevate kàtega auto. Gelateriast vòtsin rahustuseks suure topsiku jààtist.
Tàna hommikul A (kes on pàrit Naapolist) lohutas, et juhul kui ma oleks taksojuhi tòòvahendit kòvasti kriimustanud, kyll ta oleks mind koduni taga ajanud. Nii et jàrelikult ei olnud hullu midagi. Selle peale kuskilt Toskaana màgikylast pàrit S kysis, et aga mis siis, kui taksojuht mu auto numbri yles kirjutas ja politseisse làheb. A arvas kogenult, et taksojuht ei saa kuidagi tòestada, et just mina olin see, kes ta peegli lòhkus.
Muide, Naapolis olla yks advokaat, kes kaitses meest, kes sai trahvi selle eest, et olla sòitnud mootorrattaga ilma kiivrita. Advokaat tòestas, et kiivri kandmine tekitas ta kliendile distressi ja lòpuks jàànud hoopiski politsei syydi, et stressis mehele ylekohtuselt trahvi tegi liikluseeskirjade rikkumise eest.
mercoledì, maggio 16, 2007
Seinameister Sibul ja playing-hard-to-get keraamilised plaadid
Praegu kàivad meie tulevases kodus ehitustòòd.
Algatuseks selgus, et seinameistril pole mingisugust sertifikaati, mistòttu me ei saa kohalikku omavalitsust isetegevuslikest ehitustòòdest informeerida, sest informeerimiseks on vajalik sertifikaadiga seinameister. Muide seinameistri hyydnimi tàhendab itaalia keeles Sibul. Seinameister lohutas, et need sertifikaadid on niikuinii mingi paberimààrimine ja Itaalia ajaloos pole kellelegi trahvi tehtud selle eest, et ehitustòòd on kooskòlastamata kohaliku omavalitsusega.
Aga hiljuti ma nàgin uudistest, et kuskil Lòuna-Itaalias olid inimesed moodustanud elava keti ja asunud takistama traktoreid, mis tulid nende maju lammutama. Nad olla oma majad ebaseaduslikult ehitatud.
Eile selgus, et sinna seina sisse, kus projekti jàrgi peaks tekkima meie kòògi veetorud, on naaber ehitanud oma kempsu àravoolukasti. Tòòmehed asunud nimelt meie tulevase kòògi seina lòhkuma, et torusid panna ja avastanud 2 cm pàrast, et mingi àravoolukast viipab sòbralikult seina seest. Siinkohal ma kysiks, kas ehk leidub asjatundjaid, kes teavad, et mida teha selle àravoolukastiga, mis tegelikult oleks nagu meie korterisse ehitatud ja kuidas me saaks ikkagi need neetud veetorud installeerida?
Roku, nii kui yllatuslikust àravoolukastist teada sai, vòttis kohe naabriga yhendust, aga naaber elab yldsegi Milaanos ja kasutab seda korterit suvekoduna ega teadnud midagi sellest, mis ta kempsus toimub. Muidugi oleks imevààrne, kui ta pahanduse yles tunnistaks.
Aga muidu mul tekkis kysimus, et kuna meie tulevase kòògi koha peal oli enne magamistuba, siis kas eelmist omanikku ei pannud imestama, et miks tal voodipàitsis kahtlaselt kòvasti pahiseb aeg-ajalt?
Tàna on Roku ilgelt pahas tujus. Seinameister Sibul oma kaaskonnaga olla vannitoaga pòrandaga tegeledes alumiste naabrite lae sisse augu teinud. Ma arvan, et alumised naabridki ei ole tàna heas tujus.
Santehniku nimi on Remo. Siinkohal ma tahakski tervitada K-d ja V-d, kes màlestusvààrsel 27.aprilli òhtul kysisid, et kus asub Itaalias San Remo. Ma arvan, et ma nyyd tean kus asub San Remo. Ta asub Francavillas, on hàsti pisike ning oma pea ja kaela kuju poolest meenutab hyljest. Eriti tuli tal hylge nàgu ette siis, kui ta objektiga tutvus. Nimelt kàisime ringi ja Roku tutvustas, et mis pòrand ja plaadid jne kuskile tulevad.
San Remo: ‘Ahah, siia tuleb magamistuba jah?’
Roku: ‘Ei, siia me teeme garderoobi.’
San Remo silmad làhevad suureks ja suu avaneb. Kuna San Remo peab mind ja Rokut kònetades kòvasti ylespoole vaatama, nàeb ta sel hetkel vàlja tàpselt nagu veepinnale ilmuv hàmmaris hyljes.
Turnime mòòda ehitusprahi hunnikuid jàrgmistesse ruumidesse.
San Remo (pisut kòhklevalt):’Ega te ometi kavatse kòòki parketti panna?’
Roku:’Ja-jah, parkett tuleb igale poole, ka kòòki’
Jàllegi suurenevad San Remo silmad ja suu avaneb.
Roku (pisut vabandavalt minu suunas kòòritades):’Jah see asi on meil nii otsustatud kyll.’
Mehed on nòus, et naise tahtmine on seadus.
Ka vannitubadega pole me kergelt pààsenud. Esiti valisime mingid ilusad plaadid vàlja, aga siis helistati paari pàeva pàrast ja òeldi, et need on sellised plaadid, et enne juuni lòppu kohale ei jòua. Lahke myyja (Roku ema sòbranna mehe tytar, kelle isa peab eelnimetatud vannitoaplaatide poodi) pakkus, et ehk tuleme uuesti ja valime mingid sellised plaadid, mis kiiremini jòuavad. No jàrgmisel laupàeval làksime jàlle kohale, valisime kiirelt umbes samasugused uued plaadid. Eile helistati, et kahjuks need plaadid, mis me nyyd valisime, jòuavad alles juuli lòpuks. Nyyd me muutsime tellimuse àra ja vòtame ikka need esimesed plaadid, mis seoses pisut hilisema tellimisega ei jòua mitte juuni lòpuks, vaid juuli esimeseks nàdalaks.
Algatuseks selgus, et seinameistril pole mingisugust sertifikaati, mistòttu me ei saa kohalikku omavalitsust isetegevuslikest ehitustòòdest informeerida, sest informeerimiseks on vajalik sertifikaadiga seinameister. Muide seinameistri hyydnimi tàhendab itaalia keeles Sibul. Seinameister lohutas, et need sertifikaadid on niikuinii mingi paberimààrimine ja Itaalia ajaloos pole kellelegi trahvi tehtud selle eest, et ehitustòòd on kooskòlastamata kohaliku omavalitsusega.
Aga hiljuti ma nàgin uudistest, et kuskil Lòuna-Itaalias olid inimesed moodustanud elava keti ja asunud takistama traktoreid, mis tulid nende maju lammutama. Nad olla oma majad ebaseaduslikult ehitatud.
Eile selgus, et sinna seina sisse, kus projekti jàrgi peaks tekkima meie kòògi veetorud, on naaber ehitanud oma kempsu àravoolukasti. Tòòmehed asunud nimelt meie tulevase kòògi seina lòhkuma, et torusid panna ja avastanud 2 cm pàrast, et mingi àravoolukast viipab sòbralikult seina seest. Siinkohal ma kysiks, kas ehk leidub asjatundjaid, kes teavad, et mida teha selle àravoolukastiga, mis tegelikult oleks nagu meie korterisse ehitatud ja kuidas me saaks ikkagi need neetud veetorud installeerida?
Roku, nii kui yllatuslikust àravoolukastist teada sai, vòttis kohe naabriga yhendust, aga naaber elab yldsegi Milaanos ja kasutab seda korterit suvekoduna ega teadnud midagi sellest, mis ta kempsus toimub. Muidugi oleks imevààrne, kui ta pahanduse yles tunnistaks.
Aga muidu mul tekkis kysimus, et kuna meie tulevase kòògi koha peal oli enne magamistuba, siis kas eelmist omanikku ei pannud imestama, et miks tal voodipàitsis kahtlaselt kòvasti pahiseb aeg-ajalt?
Tàna on Roku ilgelt pahas tujus. Seinameister Sibul oma kaaskonnaga olla vannitoaga pòrandaga tegeledes alumiste naabrite lae sisse augu teinud. Ma arvan, et alumised naabridki ei ole tàna heas tujus.
Santehniku nimi on Remo. Siinkohal ma tahakski tervitada K-d ja V-d, kes màlestusvààrsel 27.aprilli òhtul kysisid, et kus asub Itaalias San Remo. Ma arvan, et ma nyyd tean kus asub San Remo. Ta asub Francavillas, on hàsti pisike ning oma pea ja kaela kuju poolest meenutab hyljest. Eriti tuli tal hylge nàgu ette siis, kui ta objektiga tutvus. Nimelt kàisime ringi ja Roku tutvustas, et mis pòrand ja plaadid jne kuskile tulevad.
San Remo: ‘Ahah, siia tuleb magamistuba jah?’
Roku: ‘Ei, siia me teeme garderoobi.’
San Remo silmad làhevad suureks ja suu avaneb. Kuna San Remo peab mind ja Rokut kònetades kòvasti ylespoole vaatama, nàeb ta sel hetkel vàlja tàpselt nagu veepinnale ilmuv hàmmaris hyljes.
Turnime mòòda ehitusprahi hunnikuid jàrgmistesse ruumidesse.
San Remo (pisut kòhklevalt):’Ega te ometi kavatse kòòki parketti panna?’
Roku:’Ja-jah, parkett tuleb igale poole, ka kòòki’
Jàllegi suurenevad San Remo silmad ja suu avaneb.
Roku (pisut vabandavalt minu suunas kòòritades):’Jah see asi on meil nii otsustatud kyll.’
Mehed on nòus, et naise tahtmine on seadus.
Ka vannitubadega pole me kergelt pààsenud. Esiti valisime mingid ilusad plaadid vàlja, aga siis helistati paari pàeva pàrast ja òeldi, et need on sellised plaadid, et enne juuni lòppu kohale ei jòua. Lahke myyja (Roku ema sòbranna mehe tytar, kelle isa peab eelnimetatud vannitoaplaatide poodi) pakkus, et ehk tuleme uuesti ja valime mingid sellised plaadid, mis kiiremini jòuavad. No jàrgmisel laupàeval làksime jàlle kohale, valisime kiirelt umbes samasugused uued plaadid. Eile helistati, et kahjuks need plaadid, mis me nyyd valisime, jòuavad alles juuli lòpuks. Nyyd me muutsime tellimuse àra ja vòtame ikka need esimesed plaadid, mis seoses pisut hilisema tellimisega ei jòua mitte juuni lòpuks, vaid juuli esimeseks nàdalaks.
martedì, maggio 15, 2007
Pulm. Rumeenia pulm.
Pulmapàeva hommikul toimus kohtumine hàrraga, kelle visiitkaardi peale on kirjutatud ‘top stylist’. Top stylist oli vastavalt ootustele liibuvas t-sàrgis nòtke noormees, moodsa sasipeaga. Top Stylist tiitli oli ta ausalt vàlja teeninud, sest kòigi daamide frisuurid kukkusid vàlja moekad, samas ka vàga maitsekad. Meil Top Stylistiga tuli jutuks Victoria Beckham ja selgus, et noormees on suur Victoria Bechkami soengustiili austaja ning tal oli niiii hea meel, et Vic oma pikkadest salkudest vabanes, sest poisipea ja eriti blond làheb talle ju niiiiii hàsti. Ma polnud veel Vicky elujàrje jàlgimisega blondi soengu etapini jòudnud, sest juuksuri juures on mingid paar kuud vanad ajakirjad pòhiliselt. Ju Top Stylist teab paremini.
Anonyymse Kirjasaatja rahvarohke korteri elutoas kòrgus toekas keskealine naisterahvas, nagu màgi. Esiti arvasin, et on peiu ema, aga selgus, et meikija hoopis. Eriti ei antud aega olukorda hinnata, sest meikija pani tooli valmis ja vaatas nòudlikult mulle otsa. Uudishimust vàrisedes andsin end proua vorstjate sòrmede hoolde. Ma olin varem vaid yks kord meikija teenuseid kasutanud, Làtis kusjuures. Pàrast tulemus jààdvustati fotodele, mida mu endine tòòandja nyyd halastamatult kasutab. Nii et see meikijate-asi on yks riskiprojekt, tahtsin ma òelda :)
Rumeenia meikija oli vàga tugev. Nàiteks jumestuskreemi mààris ta mulle peale sellise survega, et tundus, et pòsed liikusid kòrva taha. Mu silmi kohtles ta aga sedasi, et hoidis jòuga silma lahti ja joonistas triipe limaskestadele. See oli nagu mingi KGB ylekuulamistrikk. Kui làks huulepulga panemiseks, pakkusin bakterite hirmus enda huulepulka kasutada. Proua vaatas kriitiliselt mu kahte heleroosat pulka ja raputas pead. Egas midagi, kunsti nimel lubasin vòòraste inimeste bakterid oma huultele elama.
Kui kòik valmis, vaatasin end peeglist. Silmad olid vàga maitsekalt sinistes ja muudes troopilistes toonides kujundatud. Selle koha peale, kus tavaliselt asetseb suu, oli proua maalinud mulle alternatiivsed huuled, mis olid lillad ja originaalist mònevòrra suuremad. Pàrast kui see lilla suu maha kuluma hakkas, olid mul huulte ymber òrnad randid, nagu oleks mingit moosi sòònud.
E sai samuti tundmatuseni meigitud – ma pàris tàpselt ei oskagi liigitada seda tulemust, midagi vamp-naise ja telediktori vahepeal.
Samas nàiteks Anonyymne Kirjasaatja oli meigitud vastavalt yldlevinud ettekujutusele pruudist , noh et oleks ilus, aga mitte liialt agressiivne. Kokkuvòttes moodustasimegi pruudiga sellise intrigeeriva kolmiku – syytu hirvesilmne kaunitar, keda talutavad kiriku poole kaks tele-vampi.
Kui end kirikusse minema sàttisime, toodi tagatoast vàlja lilleseaded ja kaks hiigelsuurt kyynalt, mis olid liiliate ja roheliste lehtedega heldelt kaunistatud. Yks anti mulle ja E-le hoida, kuna olime pruutneitsid. Teine kyynal anti pruutneitside meessoost ekvivalentidele. Kyynla trikk oli selles, et see oli pàris raske, aga maha toetada kyynalt ei tohtinud. Hiljem tseremoonia kàigus oli veel selline màdzhik, et mida kauem kyynalt hoida, seda raskemaks làks.
Jòudsime kiriku ette, hàngisime niisama, ajasime inimestega juttu. E vàljendas muret, et mingeid proove pole tehtud ega midagi ja yldsegi, kust me teame, mida me tegema peame. Kiriku ette jòudes hakkasid syndmused kuidagi nagu venima. Hypitasime kyynalt kàest kàtte ja E pisut imestas, et miks juba tseremoonia ei alga. Minul ei tekkinud kysimusi. Lòunapoolsetes riikides on normaalne, et asjad venivad ja ega pulm pole jànes, et eest àra jookseb eksole.
Korraga hakkasid kòik kiriku sissepààsu suunas sahistama – algas Anonyymse Kirjasaatja lapse ristimine. Laps oli àrevil, valas pisaraid mis kole, aga papp ei halastanud - viibutas ristiga ta ees ning luges tekste raamatust. Last see ei rahustanud eriti. Vahepeal tuli mingi selline koht, kus tuli ‘jah’ òelda. Ma ei tea kyll millele, aga kuna lapse polnud veel vàga kommunikatiivses eas, siis ristiema ytles kòik ‘jahhid’ tema eest. Kes teab, mille kohta need jahhid kàisid.
Vahepeal tekkis oht, et laps kastetakse yleni kylma vee sisse. Hommik oli jahe ja stseen kinnitas mu veendumust, et ristiusk pole asi, millega naljatada. Roku tardus ehmatusest soolasambaks, mulle nàis, et ta kohe làheb ja vòtab lapse vandaalitsejate kàest àra. Siis vòtsid syndmused aga ootamatu pòòrde – ma arvan, et jumal abistas vàrsket kristlast seekord – lapsel vòeti ainult osa riideid àra ja tilgutati pisut vett talle peale. Kui laps kiriku ryppe vastu vòetud, algas pulmatseremoonia.
Pulmatseremoonia oli huvitav. Toimetusi viisid làbi kaks pappi ja Ida-Euroopa Mees. Viimane vibutas viirukinòud ja vajalikul hetkel laulis ilusa hààlega. Tal oli tyypiline idaeurooplase nàgu, must nahkjope ja viigipyksid. Kòigis endise idabloki maades on selliseid mehi ohtralt saadaval. Hoidsime E-ga hoogsalt kyynalt, korraga nàgin, et meie meesoost ekvivalendid olid kyynla suvaliselt maha toetanud ja vestlesid mònusasti. No kuidas nii saab, olin heitunud. Kohendasin kyynalt ja seisin sirgelt edasi, noh et siis jumal nàeb, et meil pole mingid metslased, vaid et leidub ka korralikke kyynlahoidjaid. Seal seistes palju teha polnud, vahtisin erilise tàhelepanuga tikandeid pappide ròivaste peal ja meid ymbritsevaid pilte. Kirik, jòudsin jàreldusele, oli pàris ilus ja hàstihoitud.
Vahepeal àrkasin mòtisklustest – pidime kòik kàest kinni vòtma ja ringis ymbes lauakese kòndima. Pàrast tseremooniat E kysitles kòiki rumeenlasi, et mis see ringis kàimine tàhendab.
Kui tseremoonia làbi, sòitsime kirikust tagasi koju, kyynal autoaknast vàlja turritamas juskui yksik suusk. Papp toonitas, et kyyalt ei tohi mingil juhul kuskile maha jàtta. Noh, koju jòudes polnud nagu jàllegi teada, et mida kyynlaga peale hakata. Kellegi kàest kysida ka polnud, nii jàtsime kyynla kordori seisma. Sinna kòrvale paigutasid ka meie meessoost ekvivalendid oma kyynla. Tsillimispausi ajal lòbustas inimesi kellegi vàike puudel, kes oskas palli pyyda ja vanema hàrra òla peal seista. Hakkasime restorani sòitma. Meie meessoost ekvivalendid olid juba minema kihutanud ja oma kyynlagi koridori jàtnud. Noh, egas midagi, restorani sòites turritasid juba kaks kyynalt meil autoaknast vàlja.
Restoran asus ilusas kohas, kus panoraam oli selline, et kòigepealt golfivàljak ja siis veekogu. Ròdul màngisid pillimehed ja vanem hàrra kandis kaunil hààlel ette selliseid tuntud palasid nagu “Strangers In The Night’.
Lòpuks saime teada, kuhu kyynlad panna! Nimelt pruudi ja peigmehe isekohtade juurde. Seal olid spetsiaalsed kyynlaalused olid juba ootamas.
Olles kyynaldest ònnelikult vabanenud, tuvastasime kandikud kokteilidega.
Tòmbasime Rokuga kaks martiinit rindu, mille peale ta muutus jube lòbusaks ja tahtis tantsima hakata. Tegimegi tema oskuslikul juhtimisel paar kelmikat tantsusammu, kuni korraga meile astus saba peale kelner ja teatas, et TANTSIDA EI TOHI, peame ootama kuni pruutpaar oma tantsu àra teeb, muidu rikume pruutpaari abieluònne àra vòi midagi. Minu arust tòhus seletus, aga Rokut teiste inimeste abieluònn vòi –ònnetus see ei heidutanud eriti. Enne avavalssi pidin korduvalt teda tagasi hoidma.
Selgus, et pulmas oli palju eestlasi. Vahelduseks oli pàris mònus suhelda inimestega, kes rààgivad siis, kui neil midagi òelda on. Eriti sympaatne mees oli Eestlane I, kes olla Rumeenias legendaarne selle poolest, et ta vòivat mitu tundi vait olla (àrkvel olles).
Oli ka mitu eesti-rumeenia segapaari, kelle hulgast paistis eriti silma sangviiniline vabahing D. Vabahing esitas oma eestlannast abikaasaga humoorika tangonumbri ja pàrast aitas peigmehel striptiisi teha. Mulle isiklikult avaldas muljet, kuidas ta kerge kabjahoopi meenutava liigutusega endal kinga jalast àra sai, nii et see maandus otse ta peopesal. Vabahingest inspireerituna pakkus Roku, et me vòiks oma veini nimeks panna ‘Lo spirito libero’.
Toimus ka yks huvitav taaskohtumine Rumeenia àrimehe C-ga, keda ma kohtasin enam kui kymme aastat tagasi òòklubis Bonnie ja Clyde. Ta kysis yle muusika karjudes, et mis hambapastat ma kasutan. Karjusin vastu, et blendamedi. Nii jòudis meie meie tutvus kiire, kuid selle eest valutu lòpuni, sest C myytas kolgeiti. Ametioskused ei jàta head myygimeest ka òòklubis maha, nimelt rumeenlane C jàttis mulle lahkesti oma visiitkaardi (no ma ei tea, vist selleks puhuks, kui ma peaks blendamedi suhtes meelt muutma).
Yldiselt ma pean ytlema, et Rumeenia pulmakombed mulle sobivad. Nàiteks Itaalias tuleb pulmas syya nii, et hàstiistuv peokleit muutub òhtu jooksul kòhu piirkonnast jube kitsaks kuidagi. Rumeenia pulmas selle eest oli syya tàpselt niipalju, et nàlga ei tundud, aga ei pidanud ka inimvòimete piire yletama. Vahepeal sai tantsida ja laulda, mis minu arvates on ka vàga sympaatne. Tajusin, et olen Itaalias olles pisut puudust tundnud vòimalusest naistega ringis tantsida (eriti vahva oli nàiteks siis, kui tuli see mingi Rumeenia SMS-popphitt) ja kanget alkoholi tarbida. Itaalias nagu eriti ei tehta selliseid asju, vaid kòik inimesed on pulmas ekstra keskendunud bella figura olemisele. Bella figura kontseptsioon ja lòbus pidutsemine ei kài kokku yldse.
Ka pruut varastati àra, nagu kord ja kohus ning kui pimedaks làks, tòusis tulevàrgi saatel veekogu kohale hiiglaslik òhupalli-kompositsioon kahest sydamest, mis olid abielusòrmusega kokku kòidetud. Huvitav, kas òhupallikompositsioonid lendavad nii kòrgele, et lennukist neid nàeb?
Restoranist lahkudes tuli kòik lilleseaded kaasa vòtta. Ma ei tea, mis nad nende kyynaldega pàrast tegid.
Anonyymse Kirjasaatja rahvarohke korteri elutoas kòrgus toekas keskealine naisterahvas, nagu màgi. Esiti arvasin, et on peiu ema, aga selgus, et meikija hoopis. Eriti ei antud aega olukorda hinnata, sest meikija pani tooli valmis ja vaatas nòudlikult mulle otsa. Uudishimust vàrisedes andsin end proua vorstjate sòrmede hoolde. Ma olin varem vaid yks kord meikija teenuseid kasutanud, Làtis kusjuures. Pàrast tulemus jààdvustati fotodele, mida mu endine tòòandja nyyd halastamatult kasutab. Nii et see meikijate-asi on yks riskiprojekt, tahtsin ma òelda :)
Rumeenia meikija oli vàga tugev. Nàiteks jumestuskreemi mààris ta mulle peale sellise survega, et tundus, et pòsed liikusid kòrva taha. Mu silmi kohtles ta aga sedasi, et hoidis jòuga silma lahti ja joonistas triipe limaskestadele. See oli nagu mingi KGB ylekuulamistrikk. Kui làks huulepulga panemiseks, pakkusin bakterite hirmus enda huulepulka kasutada. Proua vaatas kriitiliselt mu kahte heleroosat pulka ja raputas pead. Egas midagi, kunsti nimel lubasin vòòraste inimeste bakterid oma huultele elama.
Kui kòik valmis, vaatasin end peeglist. Silmad olid vàga maitsekalt sinistes ja muudes troopilistes toonides kujundatud. Selle koha peale, kus tavaliselt asetseb suu, oli proua maalinud mulle alternatiivsed huuled, mis olid lillad ja originaalist mònevòrra suuremad. Pàrast kui see lilla suu maha kuluma hakkas, olid mul huulte ymber òrnad randid, nagu oleks mingit moosi sòònud.
E sai samuti tundmatuseni meigitud – ma pàris tàpselt ei oskagi liigitada seda tulemust, midagi vamp-naise ja telediktori vahepeal.
Samas nàiteks Anonyymne Kirjasaatja oli meigitud vastavalt yldlevinud ettekujutusele pruudist , noh et oleks ilus, aga mitte liialt agressiivne. Kokkuvòttes moodustasimegi pruudiga sellise intrigeeriva kolmiku – syytu hirvesilmne kaunitar, keda talutavad kiriku poole kaks tele-vampi.
Kui end kirikusse minema sàttisime, toodi tagatoast vàlja lilleseaded ja kaks hiigelsuurt kyynalt, mis olid liiliate ja roheliste lehtedega heldelt kaunistatud. Yks anti mulle ja E-le hoida, kuna olime pruutneitsid. Teine kyynal anti pruutneitside meessoost ekvivalentidele. Kyynla trikk oli selles, et see oli pàris raske, aga maha toetada kyynalt ei tohtinud. Hiljem tseremoonia kàigus oli veel selline màdzhik, et mida kauem kyynalt hoida, seda raskemaks làks.
Jòudsime kiriku ette, hàngisime niisama, ajasime inimestega juttu. E vàljendas muret, et mingeid proove pole tehtud ega midagi ja yldsegi, kust me teame, mida me tegema peame. Kiriku ette jòudes hakkasid syndmused kuidagi nagu venima. Hypitasime kyynalt kàest kàtte ja E pisut imestas, et miks juba tseremoonia ei alga. Minul ei tekkinud kysimusi. Lòunapoolsetes riikides on normaalne, et asjad venivad ja ega pulm pole jànes, et eest àra jookseb eksole.
Korraga hakkasid kòik kiriku sissepààsu suunas sahistama – algas Anonyymse Kirjasaatja lapse ristimine. Laps oli àrevil, valas pisaraid mis kole, aga papp ei halastanud - viibutas ristiga ta ees ning luges tekste raamatust. Last see ei rahustanud eriti. Vahepeal tuli mingi selline koht, kus tuli ‘jah’ òelda. Ma ei tea kyll millele, aga kuna lapse polnud veel vàga kommunikatiivses eas, siis ristiema ytles kòik ‘jahhid’ tema eest. Kes teab, mille kohta need jahhid kàisid.
Vahepeal tekkis oht, et laps kastetakse yleni kylma vee sisse. Hommik oli jahe ja stseen kinnitas mu veendumust, et ristiusk pole asi, millega naljatada. Roku tardus ehmatusest soolasambaks, mulle nàis, et ta kohe làheb ja vòtab lapse vandaalitsejate kàest àra. Siis vòtsid syndmused aga ootamatu pòòrde – ma arvan, et jumal abistas vàrsket kristlast seekord – lapsel vòeti ainult osa riideid àra ja tilgutati pisut vett talle peale. Kui laps kiriku ryppe vastu vòetud, algas pulmatseremoonia.
Pulmatseremoonia oli huvitav. Toimetusi viisid làbi kaks pappi ja Ida-Euroopa Mees. Viimane vibutas viirukinòud ja vajalikul hetkel laulis ilusa hààlega. Tal oli tyypiline idaeurooplase nàgu, must nahkjope ja viigipyksid. Kòigis endise idabloki maades on selliseid mehi ohtralt saadaval. Hoidsime E-ga hoogsalt kyynalt, korraga nàgin, et meie meesoost ekvivalendid olid kyynla suvaliselt maha toetanud ja vestlesid mònusasti. No kuidas nii saab, olin heitunud. Kohendasin kyynalt ja seisin sirgelt edasi, noh et siis jumal nàeb, et meil pole mingid metslased, vaid et leidub ka korralikke kyynlahoidjaid. Seal seistes palju teha polnud, vahtisin erilise tàhelepanuga tikandeid pappide ròivaste peal ja meid ymbritsevaid pilte. Kirik, jòudsin jàreldusele, oli pàris ilus ja hàstihoitud.
Vahepeal àrkasin mòtisklustest – pidime kòik kàest kinni vòtma ja ringis ymbes lauakese kòndima. Pàrast tseremooniat E kysitles kòiki rumeenlasi, et mis see ringis kàimine tàhendab.
Kui tseremoonia làbi, sòitsime kirikust tagasi koju, kyynal autoaknast vàlja turritamas juskui yksik suusk. Papp toonitas, et kyyalt ei tohi mingil juhul kuskile maha jàtta. Noh, koju jòudes polnud nagu jàllegi teada, et mida kyynlaga peale hakata. Kellegi kàest kysida ka polnud, nii jàtsime kyynla kordori seisma. Sinna kòrvale paigutasid ka meie meessoost ekvivalendid oma kyynla. Tsillimispausi ajal lòbustas inimesi kellegi vàike puudel, kes oskas palli pyyda ja vanema hàrra òla peal seista. Hakkasime restorani sòitma. Meie meessoost ekvivalendid olid juba minema kihutanud ja oma kyynlagi koridori jàtnud. Noh, egas midagi, restorani sòites turritasid juba kaks kyynalt meil autoaknast vàlja.
Restoran asus ilusas kohas, kus panoraam oli selline, et kòigepealt golfivàljak ja siis veekogu. Ròdul màngisid pillimehed ja vanem hàrra kandis kaunil hààlel ette selliseid tuntud palasid nagu “Strangers In The Night’.
Lòpuks saime teada, kuhu kyynlad panna! Nimelt pruudi ja peigmehe isekohtade juurde. Seal olid spetsiaalsed kyynlaalused olid juba ootamas.
Olles kyynaldest ònnelikult vabanenud, tuvastasime kandikud kokteilidega.
Tòmbasime Rokuga kaks martiinit rindu, mille peale ta muutus jube lòbusaks ja tahtis tantsima hakata. Tegimegi tema oskuslikul juhtimisel paar kelmikat tantsusammu, kuni korraga meile astus saba peale kelner ja teatas, et TANTSIDA EI TOHI, peame ootama kuni pruutpaar oma tantsu àra teeb, muidu rikume pruutpaari abieluònne àra vòi midagi. Minu arust tòhus seletus, aga Rokut teiste inimeste abieluònn vòi –ònnetus see ei heidutanud eriti. Enne avavalssi pidin korduvalt teda tagasi hoidma.
Selgus, et pulmas oli palju eestlasi. Vahelduseks oli pàris mònus suhelda inimestega, kes rààgivad siis, kui neil midagi òelda on. Eriti sympaatne mees oli Eestlane I, kes olla Rumeenias legendaarne selle poolest, et ta vòivat mitu tundi vait olla (àrkvel olles).
Oli ka mitu eesti-rumeenia segapaari, kelle hulgast paistis eriti silma sangviiniline vabahing D. Vabahing esitas oma eestlannast abikaasaga humoorika tangonumbri ja pàrast aitas peigmehel striptiisi teha. Mulle isiklikult avaldas muljet, kuidas ta kerge kabjahoopi meenutava liigutusega endal kinga jalast àra sai, nii et see maandus otse ta peopesal. Vabahingest inspireerituna pakkus Roku, et me vòiks oma veini nimeks panna ‘Lo spirito libero’.
Toimus ka yks huvitav taaskohtumine Rumeenia àrimehe C-ga, keda ma kohtasin enam kui kymme aastat tagasi òòklubis Bonnie ja Clyde. Ta kysis yle muusika karjudes, et mis hambapastat ma kasutan. Karjusin vastu, et blendamedi. Nii jòudis meie meie tutvus kiire, kuid selle eest valutu lòpuni, sest C myytas kolgeiti. Ametioskused ei jàta head myygimeest ka òòklubis maha, nimelt rumeenlane C jàttis mulle lahkesti oma visiitkaardi (no ma ei tea, vist selleks puhuks, kui ma peaks blendamedi suhtes meelt muutma).
Yldiselt ma pean ytlema, et Rumeenia pulmakombed mulle sobivad. Nàiteks Itaalias tuleb pulmas syya nii, et hàstiistuv peokleit muutub òhtu jooksul kòhu piirkonnast jube kitsaks kuidagi. Rumeenia pulmas selle eest oli syya tàpselt niipalju, et nàlga ei tundud, aga ei pidanud ka inimvòimete piire yletama. Vahepeal sai tantsida ja laulda, mis minu arvates on ka vàga sympaatne. Tajusin, et olen Itaalias olles pisut puudust tundnud vòimalusest naistega ringis tantsida (eriti vahva oli nàiteks siis, kui tuli see mingi Rumeenia SMS-popphitt) ja kanget alkoholi tarbida. Itaalias nagu eriti ei tehta selliseid asju, vaid kòik inimesed on pulmas ekstra keskendunud bella figura olemisele. Bella figura kontseptsioon ja lòbus pidutsemine ei kài kokku yldse.
Ka pruut varastati àra, nagu kord ja kohus ning kui pimedaks làks, tòusis tulevàrgi saatel veekogu kohale hiiglaslik òhupalli-kompositsioon kahest sydamest, mis olid abielusòrmusega kokku kòidetud. Huvitav, kas òhupallikompositsioonid lendavad nii kòrgele, et lennukist neid nàeb?
Restoranist lahkudes tuli kòik lilleseaded kaasa vòtta. Ma ei tea, mis nad nende kyynaldega pàrast tegid.
lunedì, maggio 14, 2007
Kyla
Roku vanemad elutsevad kylakeses, kus tema esivanemad on juba aastasadu kasvatanud viinamarju ja veini pruulinud.
Kyla on selline tyypiline Itaalia kyla. Kyla asub màe otsas, keset kyla on kirik ja, kòige kòrgema koha peal on campanella ehk kellatorn ja kiriku làhedal Suur Plats, kust avaneb miljonivaade ymbruskonna màgedele, veiniistandustele ja teistele kylakestele. Kaugemale vaadates on yhel pool màed ja teisel pool meri. Suurel platsil asuvad pisikesed poekesed (ei puudu ka Dolce&Gabbana pood kusjuures) ja baar, mis on kylameeste pòhiline hàngimiskoht. Seal aetakse àriasju, juuakse kohvi ja vahitakse mòòdakàijaid. Kui on mingit tòòmeest vaja leida, siis Roku isa làheb alati sinna baari vajalikku spetsialisti otsima.
Suure platsi peal korraldavad kylaelanikud erinevaid agraarpidusid.
Peoks on reeglina pòhjust siis, kui pòllumajanduses mingi milestone saabub – nàiteks kui viinamarjad vòi oliivid valmivad vòi kui vein valmis saab vòi kui on 15.august, mis on kogu Itaalias yldine pidupàev. Selle 15.augusti teemast ma pole tàpselt aru saanud. Igatahes on kindel, et 15.augustil on terves Itaalias pidu ja tasuta kontserdid igas linnas. Pàrast pidu on kaks nàdalat yleyldine puhkuste periood, mille jooksul on suletud palju kauplused, apteegid, restoranid ja ujulad.
Kyla iga-aastane suuryritus on suvel – siis tàhistatakse ristisòdalaste vòitu tyrklaste yle. Selle tàhtsa syndmuse puhul jagunevad kòik kyla mehed kahte vaenulikku leeri, keset suurt platsi pystitatakse puidust kindlus ja tyrklased asuvad kristlasi ryndama. Ristisòdalased viskavad kindluse ròdude pealt ryndajatele kaela keedetud spagette ja vett. Katkematust makaronide turmtulest yllatunud tyrklasi (no tegelikult kes poleks yllatunud, kui kuuli asemel spagett vastu kaela lendab) on nyyd juba kerge kotti pista. Ristisòdalased tormavad ròòkides kindlusest vàlja ja lòòvad rahva juubelduste saatel tyrklaste read segi. Tyrklased viskavad mòògad maha ja pògenevad robinal majade ning pargitud autode taha. Muide, on suur au olla etenduses sòjamehe rollis. Need, kes tyrklasi màngivad, kasvatavad mitu nàdalat habemeid, et tòepàrased vàlja nàha.
Sel nàdalavahetusel toimus Kylas taaskord yks huvitav agraarpidu. Seekord tàhistati ubade valmimist nii, et reedest pyhapàevani olid miljonivaatega platsile yles seatud pikad lauad ja lava. Inimesed istusid laua taga ja sòid kohaliku tava kohaselt valmistatud ube ja liha ning jòid kohalikku lauaveini peale. Oli soe òhtu, tàhed sirasid, inimesed ròòmustasid ja yldiselt vàga muhe oli.
Ubade valmimisest sain mina tegelikult juba paar nàdalat varem teada, sest Roku Moodne Vend kutsus mind naabrite pòllule herneid varastama. Mina arvasin, et varastada pole ilus, mille peale Roku isa pakkus alternatiivi, et vòiks minna enda pòllule ja syya seal ube. Lòpuks jòudsimegi tòhusa kompromissini - mina korjasin meie pòllult Roku isa juhendamisel ube, samal ajal Roku Moodne Vend varastas naabrite herneid. Pàrast me jagasime saaki lahkesti omavahel. Muide, oad on eriti hòrgud, kui neil pealmine kiht àra koorida ja siis oliiviòli ja soolaga syya. Aga Itaalia oad ei ole nagu Eesti oad, nii et ma ei oska òelda siinkohal, kas Eesti oad oleksid sama maitsvad.
Aga tulgem agraarpeo juurde. Yhesònaga, kui reede òhtul Roomast saabusin, oli kogu pere, tuulekindlad joped seljas, yles rivistatud ja valmis Kylla minema. Istusime kòik autodesse ja sòitsime kaks minutit Suure Platsini, mille làhedal kòik tànavad juba autosid risti-ràsti tàis pargitud. Millegipàrast jalgsi kàimine ei ole Roku peres soositud. Vahel ma olen teinud ettepaneku, et ma vòin ju juuksurisse jalutada ka, sest see vòtab ju ainult 15 minutit, aga ikka leidub keegi, kes resoluutselt teatab, et jalutamine on eluohtlik ja viib mind autoga juuksuri juurde. Peol nagu eriti ei juhtunudki midagi vàrvikat, soetasime endale taldrikud ubade ja lihaga, istusime pika laua taha, sòime ja tervitasime tuttavaid.
Inimesi observeerides tegin jàrelduse, et igal kylapeol, sòltumata riigist ja rahvusest, on samad tyybid kohal.
Nàiteks Vintis Vanameeste Laudkond. Sealt leidsime kuulsa kapimeistri Onu Roberto nàiteks.
Pole sellist kylapidu, kust puuduks Kyla Kòige Ilusam Tydruk. Konkreetses kylas on kaks ilusat tydrukut – yks oli piduliku yrituse puhul pannud jalga làbipaistvast plastmassist, hòbelitridega kaunistatud striptiisitari kingad (sellised, mis on hàsti kòrge kontsaga platvormid eksole) ja pàhe hòbedase krooni. Alguses arvasin, et see on mingi hen party kostyym, aga kuna ta kaaskond koosnes vaid yhest ube màluvast noormehest, siis vist ikka ei olnud. Teine tydruk paistis silma pitsretuuside, lakknahast stilettode ja roosade plastmasskòrvaròngastega. Muidu nad olid pàris kenad.
Kylapeo kindel kontingent on Lastest ja Tòòst Vàsinud Pereinimesed. Palju laudu oli Vàsinud Pereinimesi tàis. Mingist seletamatust kohusetundest olid nad end pàrast vàsitavad tòònàdalat Suurele Platsile vedanud ja vahtisid haigutades ringi. Pereinimesed tunneb ka selle jàrgi àra, et neil on halb ryht, kerge ylekaal ja vàga praktilised riided.
Poliitik. Selle kyla poliitik oli hòbejate bakenbardidega pintsakusse ròivastunud sinjoor, kes kàis lauast lauda ja vestles osavòtlikult kòigi valijatega. Ta oli kòigiga sòber.
Vinnilised kutid. Nemad olid kòik yhte pimedamasse nurka kogunenud, tammusid ringi ja arutasid itsitades igasuguseid asju. Vahepeal kàis yhe kuti ema ja ytles, et on aeg koju minna. Kutt oli pisut nòutu, nagu ei teadnud, mida teha – kas alluda ema vààramatule jòule vòi sàlitada oma enesevààrikus sòprade ees ning mitte alluda. Lòpuks ikkagi vààramatu jòud tegi kindlakàeliselt oma tòò ja kuttide kamp oli liikme vòrra vàiksem.
Alati on kylapeol mingi laps, kes kohmakalt lava ees hypleb, bàndile kaasa elades.
Ei ole olemas kyla, kus pole Vàljatòugatut. Vàljatòugatuks osutus seekord tytarlaps, kes pidulistele toitu ette kandis. Tal oli imelik suur tagumik. Vàhe sellest, et suur, pealegi veel ymmargune justkui maakera. Vinnilised kutid tegid tema suunas kòikvòimalikke ajuvabasid màrkusi ja kui tytarlaps mònest lauast mòòdus, siis tema selja taga panid Vàsinud Pereinimesed pead kokku, sosistasid ja vahtisid suurte silmadega Tagumikku. Suures linnas ei vòtaks keegi vaevaks suure tagumiku pàrast inimest alandada.
Kyla on selline tyypiline Itaalia kyla. Kyla asub màe otsas, keset kyla on kirik ja, kòige kòrgema koha peal on campanella ehk kellatorn ja kiriku làhedal Suur Plats, kust avaneb miljonivaade ymbruskonna màgedele, veiniistandustele ja teistele kylakestele. Kaugemale vaadates on yhel pool màed ja teisel pool meri. Suurel platsil asuvad pisikesed poekesed (ei puudu ka Dolce&Gabbana pood kusjuures) ja baar, mis on kylameeste pòhiline hàngimiskoht. Seal aetakse àriasju, juuakse kohvi ja vahitakse mòòdakàijaid. Kui on mingit tòòmeest vaja leida, siis Roku isa làheb alati sinna baari vajalikku spetsialisti otsima.
Suure platsi peal korraldavad kylaelanikud erinevaid agraarpidusid.
Peoks on reeglina pòhjust siis, kui pòllumajanduses mingi milestone saabub – nàiteks kui viinamarjad vòi oliivid valmivad vòi kui vein valmis saab vòi kui on 15.august, mis on kogu Itaalias yldine pidupàev. Selle 15.augusti teemast ma pole tàpselt aru saanud. Igatahes on kindel, et 15.augustil on terves Itaalias pidu ja tasuta kontserdid igas linnas. Pàrast pidu on kaks nàdalat yleyldine puhkuste periood, mille jooksul on suletud palju kauplused, apteegid, restoranid ja ujulad.
Kyla iga-aastane suuryritus on suvel – siis tàhistatakse ristisòdalaste vòitu tyrklaste yle. Selle tàhtsa syndmuse puhul jagunevad kòik kyla mehed kahte vaenulikku leeri, keset suurt platsi pystitatakse puidust kindlus ja tyrklased asuvad kristlasi ryndama. Ristisòdalased viskavad kindluse ròdude pealt ryndajatele kaela keedetud spagette ja vett. Katkematust makaronide turmtulest yllatunud tyrklasi (no tegelikult kes poleks yllatunud, kui kuuli asemel spagett vastu kaela lendab) on nyyd juba kerge kotti pista. Ristisòdalased tormavad ròòkides kindlusest vàlja ja lòòvad rahva juubelduste saatel tyrklaste read segi. Tyrklased viskavad mòògad maha ja pògenevad robinal majade ning pargitud autode taha. Muide, on suur au olla etenduses sòjamehe rollis. Need, kes tyrklasi màngivad, kasvatavad mitu nàdalat habemeid, et tòepàrased vàlja nàha.
Sel nàdalavahetusel toimus Kylas taaskord yks huvitav agraarpidu. Seekord tàhistati ubade valmimist nii, et reedest pyhapàevani olid miljonivaatega platsile yles seatud pikad lauad ja lava. Inimesed istusid laua taga ja sòid kohaliku tava kohaselt valmistatud ube ja liha ning jòid kohalikku lauaveini peale. Oli soe òhtu, tàhed sirasid, inimesed ròòmustasid ja yldiselt vàga muhe oli.
Ubade valmimisest sain mina tegelikult juba paar nàdalat varem teada, sest Roku Moodne Vend kutsus mind naabrite pòllule herneid varastama. Mina arvasin, et varastada pole ilus, mille peale Roku isa pakkus alternatiivi, et vòiks minna enda pòllule ja syya seal ube. Lòpuks jòudsimegi tòhusa kompromissini - mina korjasin meie pòllult Roku isa juhendamisel ube, samal ajal Roku Moodne Vend varastas naabrite herneid. Pàrast me jagasime saaki lahkesti omavahel. Muide, oad on eriti hòrgud, kui neil pealmine kiht àra koorida ja siis oliiviòli ja soolaga syya. Aga Itaalia oad ei ole nagu Eesti oad, nii et ma ei oska òelda siinkohal, kas Eesti oad oleksid sama maitsvad.
Aga tulgem agraarpeo juurde. Yhesònaga, kui reede òhtul Roomast saabusin, oli kogu pere, tuulekindlad joped seljas, yles rivistatud ja valmis Kylla minema. Istusime kòik autodesse ja sòitsime kaks minutit Suure Platsini, mille làhedal kòik tànavad juba autosid risti-ràsti tàis pargitud. Millegipàrast jalgsi kàimine ei ole Roku peres soositud. Vahel ma olen teinud ettepaneku, et ma vòin ju juuksurisse jalutada ka, sest see vòtab ju ainult 15 minutit, aga ikka leidub keegi, kes resoluutselt teatab, et jalutamine on eluohtlik ja viib mind autoga juuksuri juurde. Peol nagu eriti ei juhtunudki midagi vàrvikat, soetasime endale taldrikud ubade ja lihaga, istusime pika laua taha, sòime ja tervitasime tuttavaid.
Inimesi observeerides tegin jàrelduse, et igal kylapeol, sòltumata riigist ja rahvusest, on samad tyybid kohal.
Nàiteks Vintis Vanameeste Laudkond. Sealt leidsime kuulsa kapimeistri Onu Roberto nàiteks.
Pole sellist kylapidu, kust puuduks Kyla Kòige Ilusam Tydruk. Konkreetses kylas on kaks ilusat tydrukut – yks oli piduliku yrituse puhul pannud jalga làbipaistvast plastmassist, hòbelitridega kaunistatud striptiisitari kingad (sellised, mis on hàsti kòrge kontsaga platvormid eksole) ja pàhe hòbedase krooni. Alguses arvasin, et see on mingi hen party kostyym, aga kuna ta kaaskond koosnes vaid yhest ube màluvast noormehest, siis vist ikka ei olnud. Teine tydruk paistis silma pitsretuuside, lakknahast stilettode ja roosade plastmasskòrvaròngastega. Muidu nad olid pàris kenad.
Kylapeo kindel kontingent on Lastest ja Tòòst Vàsinud Pereinimesed. Palju laudu oli Vàsinud Pereinimesi tàis. Mingist seletamatust kohusetundest olid nad end pàrast vàsitavad tòònàdalat Suurele Platsile vedanud ja vahtisid haigutades ringi. Pereinimesed tunneb ka selle jàrgi àra, et neil on halb ryht, kerge ylekaal ja vàga praktilised riided.
Poliitik. Selle kyla poliitik oli hòbejate bakenbardidega pintsakusse ròivastunud sinjoor, kes kàis lauast lauda ja vestles osavòtlikult kòigi valijatega. Ta oli kòigiga sòber.
Vinnilised kutid. Nemad olid kòik yhte pimedamasse nurka kogunenud, tammusid ringi ja arutasid itsitades igasuguseid asju. Vahepeal kàis yhe kuti ema ja ytles, et on aeg koju minna. Kutt oli pisut nòutu, nagu ei teadnud, mida teha – kas alluda ema vààramatule jòule vòi sàlitada oma enesevààrikus sòprade ees ning mitte alluda. Lòpuks ikkagi vààramatu jòud tegi kindlakàeliselt oma tòò ja kuttide kamp oli liikme vòrra vàiksem.
Alati on kylapeol mingi laps, kes kohmakalt lava ees hypleb, bàndile kaasa elades.
Ei ole olemas kyla, kus pole Vàljatòugatut. Vàljatòugatuks osutus seekord tytarlaps, kes pidulistele toitu ette kandis. Tal oli imelik suur tagumik. Vàhe sellest, et suur, pealegi veel ymmargune justkui maakera. Vinnilised kutid tegid tema suunas kòikvòimalikke ajuvabasid màrkusi ja kui tytarlaps mònest lauast mòòdus, siis tema selja taga panid Vàsinud Pereinimesed pead kokku, sosistasid ja vahtisid suurte silmadega Tagumikku. Suures linnas ei vòtaks keegi vaevaks suure tagumiku pàrast inimest alandada.
mercoledì, maggio 09, 2007
Suvalised mòtted Bukarestist
‘Kuule, aga meil on piletid ju Budapesti,” teatas Roku pàrast mòningast pardakaartide pòrnitsemisest, kui Rooma-Frankfurt lennukis istusime.
‘Mis Budapest? Bukaresti on vaja minna!’
Roku nàppis tòsinenult piletit ja pardakaarte. ‘Oi-oi, nyyd on jama. Nàib, et Tiziana tegi meile Budapesti piletid.’
Rokul on nimelt vòimalus saada tòò kaudu tasuta lennupileteid, aga kes teab, mismoodi nad neid pileteid seal teevad. Piletki polnud mingi òige pilet, lihtsalt mingi lakooniline email koodi ja kellaaaegadega.
Ehmusin, kontrollisin paberilipakaid. Sihtkoha nimest ei màrkigi, ainult mingid lyhendid.
Roku vàljendas siirast ùllatust ja teatas, et ta oli kogu aeg arvanud, et Budapestis toimub pulm.
Viitasin asjaolule, et Budapest asub teatavasti Ungaris, mitte Rumeenias ja et meie pidime minema Rumeeniasse pulma eksole.
Roku nàis pisut ehmunud olevat.
Kujutlesin halvimat – pulma me ei jòua, NH Bukarest vòtab mu krediitkaardilt maha 160 eurot, sest hotelli broneeringust loobumise tàhtaeg oli mòòdas ja yldsegi peame hàngima esmaspàeva hommikuni Budapestis vòi kuidagi ennast sealt varem àra sebima.
Paanika!
Noh, siis Roku murdus ja ytles, et tegi tegelikult nalja.
Avaldasin tunnustust ònnestunud nalja eest. Minu meelest oli pàris tòhus nali.
Ma tean ùhte teist tòhusat nalja, mida teha, kui kellegagi koos lendate.
Et nali ònnestuks, peab lennuk tihedalt rahvast tàis olema. Nimelt lennukisse jòudes tuleb pisut enda pardakaarti silmitseda ja kysida kaaslaselt, et kuule mis su istekoha number on. Olles numbri teada saanud, silmitse ehmunult enda lipikut ja teata, et oi krt aga mul on ju sama number tàpselt. See nali toimib eriti tòhusalt, kui tàhed E ja F on màngus, sest àrevil kaaslane vaevalt neil esimese ehmatuse ja suure kiiruga vahet teeb. Ma ykskord tegin seda nalja yhele làtlasele. Ta hingeldas veel tykk aega pàrast seda, kui olukord klaaritud sai.
Frankfurdis ostsin Jeff Abbotti raamatu ‘Panic’. Polnud keeruline selle kasuks otsustada, sest mu lemmikkirjanikelt polnud midagi uut riiulite peal ja ‘Panic’ raamatu kaanele oli kirjutatud sugestiivselt ‘One of the year’s best books’. Kui endjuuser làheb veini ostma ja tahab kindla peale vàlja minna, siis ta vòtab ka selle, kus on peale kirjutatud ‘Kalev Keskkùla soovitab’, mitte mingi suvalise eksole.
Kui hilistel òòtundidel Bukarestis maandusime, oli raamatu-Evanil kòik pekkis. Hea Gabriel oli pahade poolt tapetud. Evan oli just mingi auto àrandanud ja àrandatud autos olnud telefonile helistas keegi Bricklayer, kes ytles, et tegelikult peab Evan hoopis teda usaldama. Intriigide ja valede vòrgus siplev Evan ei teadnud, kas usaldada vòi mitte. Pahad samal ajal valmistusid Evani tabamiseks ja armastatud Carrie, nagu selgus, oli pahadega mestis. Mis edasi saab? Olin pàris àrevil.
‘Vaata, Rambo!’, juhtis Roku mu tàhelepanu skulpturaalsele militaarròivais noormehele, kes hoidis kahe kàega automaati ja vaatles maandujaid. Mòòdusime temast aupaklikult. Bukarestis on kòigil piirivalvuritel relv vòò peal. Ka neil, kes inimeste kotte vahivad telekast.
Òine Bukarest jàttis soliidse mulje. Laiad, hàstivalgustatud tànavad, monumentaalsed hooned ning kòigi tàhtsate Euroopa pankade logod kutsuvalt helkimas ja sàdelemas. Ka jàrgmisel hommikul pàevavalguses Bukaresti nàhes jòudsin veendumusele, et see pole yldsegi nii kole linn nagu rumeenlased rààgivad.
Jòudsalt sissevoolavatest euroinvesteeringutest andsid màrku ka valmivad pilvelòhkujad, tihedalt paiknevad tornkraanad ja paar imposantset teedeehitusprojekti, mida meil oli au nàha. Selles mòttes oli kuidagi kodune tunne, justkui Tallinnas viibiks.
Teel hotelli mòòdusime Maserati poest. Anonyymse Kirjasaatja Abikaasa teadis rààkida, et kui Bukarestis Maserati pood avati, sai aasta myygieelarve kohe paari kuuga kahekordselt yletatud.
‘Mis Budapest? Bukaresti on vaja minna!’
Roku nàppis tòsinenult piletit ja pardakaarte. ‘Oi-oi, nyyd on jama. Nàib, et Tiziana tegi meile Budapesti piletid.’
Rokul on nimelt vòimalus saada tòò kaudu tasuta lennupileteid, aga kes teab, mismoodi nad neid pileteid seal teevad. Piletki polnud mingi òige pilet, lihtsalt mingi lakooniline email koodi ja kellaaaegadega.
Ehmusin, kontrollisin paberilipakaid. Sihtkoha nimest ei màrkigi, ainult mingid lyhendid.
Roku vàljendas siirast ùllatust ja teatas, et ta oli kogu aeg arvanud, et Budapestis toimub pulm.
Viitasin asjaolule, et Budapest asub teatavasti Ungaris, mitte Rumeenias ja et meie pidime minema Rumeeniasse pulma eksole.
Roku nàis pisut ehmunud olevat.
Kujutlesin halvimat – pulma me ei jòua, NH Bukarest vòtab mu krediitkaardilt maha 160 eurot, sest hotelli broneeringust loobumise tàhtaeg oli mòòdas ja yldsegi peame hàngima esmaspàeva hommikuni Budapestis vòi kuidagi ennast sealt varem àra sebima.
Paanika!
Noh, siis Roku murdus ja ytles, et tegi tegelikult nalja.
Avaldasin tunnustust ònnestunud nalja eest. Minu meelest oli pàris tòhus nali.
Ma tean ùhte teist tòhusat nalja, mida teha, kui kellegagi koos lendate.
Et nali ònnestuks, peab lennuk tihedalt rahvast tàis olema. Nimelt lennukisse jòudes tuleb pisut enda pardakaarti silmitseda ja kysida kaaslaselt, et kuule mis su istekoha number on. Olles numbri teada saanud, silmitse ehmunult enda lipikut ja teata, et oi krt aga mul on ju sama number tàpselt. See nali toimib eriti tòhusalt, kui tàhed E ja F on màngus, sest àrevil kaaslane vaevalt neil esimese ehmatuse ja suure kiiruga vahet teeb. Ma ykskord tegin seda nalja yhele làtlasele. Ta hingeldas veel tykk aega pàrast seda, kui olukord klaaritud sai.
Frankfurdis ostsin Jeff Abbotti raamatu ‘Panic’. Polnud keeruline selle kasuks otsustada, sest mu lemmikkirjanikelt polnud midagi uut riiulite peal ja ‘Panic’ raamatu kaanele oli kirjutatud sugestiivselt ‘One of the year’s best books’. Kui endjuuser làheb veini ostma ja tahab kindla peale vàlja minna, siis ta vòtab ka selle, kus on peale kirjutatud ‘Kalev Keskkùla soovitab’, mitte mingi suvalise eksole.
Kui hilistel òòtundidel Bukarestis maandusime, oli raamatu-Evanil kòik pekkis. Hea Gabriel oli pahade poolt tapetud. Evan oli just mingi auto àrandanud ja àrandatud autos olnud telefonile helistas keegi Bricklayer, kes ytles, et tegelikult peab Evan hoopis teda usaldama. Intriigide ja valede vòrgus siplev Evan ei teadnud, kas usaldada vòi mitte. Pahad samal ajal valmistusid Evani tabamiseks ja armastatud Carrie, nagu selgus, oli pahadega mestis. Mis edasi saab? Olin pàris àrevil.
‘Vaata, Rambo!’, juhtis Roku mu tàhelepanu skulpturaalsele militaarròivais noormehele, kes hoidis kahe kàega automaati ja vaatles maandujaid. Mòòdusime temast aupaklikult. Bukarestis on kòigil piirivalvuritel relv vòò peal. Ka neil, kes inimeste kotte vahivad telekast.
Òine Bukarest jàttis soliidse mulje. Laiad, hàstivalgustatud tànavad, monumentaalsed hooned ning kòigi tàhtsate Euroopa pankade logod kutsuvalt helkimas ja sàdelemas. Ka jàrgmisel hommikul pàevavalguses Bukaresti nàhes jòudsin veendumusele, et see pole yldsegi nii kole linn nagu rumeenlased rààgivad.
Jòudsalt sissevoolavatest euroinvesteeringutest andsid màrku ka valmivad pilvelòhkujad, tihedalt paiknevad tornkraanad ja paar imposantset teedeehitusprojekti, mida meil oli au nàha. Selles mòttes oli kuidagi kodune tunne, justkui Tallinnas viibiks.
Teel hotelli mòòdusime Maserati poest. Anonyymse Kirjasaatja Abikaasa teadis rààkida, et kui Bukarestis Maserati pood avati, sai aasta myygieelarve kohe paari kuuga kahekordselt yletatud.
giovedì, maggio 03, 2007
Voh!
Mul tuli praegu pàhe hea mòte, kuidas pràktikal dzòuki teha.
Tuleb helistada òhtul hilja ja òelda, et projektijuht kàskis homme kòigil klienti minna. Aga mitte sinna, kus me tàna olime, vaid Naapolisse, Piazza Garibaldi 20. See oleks hea nali minu arust. Pàrast hommikul helistaks ja kysiks, et ega sa ei tea, misasi asub Naapolis aadresil Piazza Garibaldi 20.
Toimiks tòhusalt, sest minu senise kogemuse pòhjal meie tòòkas kollektiivis tàpselt nii teavitataksegi inimesi, et kuhu tòò nad jàrgmiseks viib.
Muide tàna olen logorroid, sest mitte halligi pole teha antud.
Ma igaks juhuks ei làhe tòòd kysima ka.
Mingi koosolek algab kell kuus. Kardan halvimat. Ei tea, millal òhtul koju saab.
Huvitav, misasi asub Naapolis Piazza Garibaldi 20?
Vòtan endale ylesandeks enne koosolekut see vàlja selgitada.
Tuleb helistada òhtul hilja ja òelda, et projektijuht kàskis homme kòigil klienti minna. Aga mitte sinna, kus me tàna olime, vaid Naapolisse, Piazza Garibaldi 20. See oleks hea nali minu arust. Pàrast hommikul helistaks ja kysiks, et ega sa ei tea, misasi asub Naapolis aadresil Piazza Garibaldi 20.
Toimiks tòhusalt, sest minu senise kogemuse pòhjal meie tòòkas kollektiivis tàpselt nii teavitataksegi inimesi, et kuhu tòò nad jàrgmiseks viib.
Muide tàna olen logorroid, sest mitte halligi pole teha antud.
Ma igaks juhuks ei làhe tòòd kysima ka.
Mingi koosolek algab kell kuus. Kardan halvimat. Ei tea, millal òhtul koju saab.
Huvitav, misasi asub Naapolis Piazza Garibaldi 20?
Vòtan endale ylesandeks enne koosolekut see vàlja selgitada.
Toskaana màdzhik
Vahepeal, kui pronkssòduri syndmused pàris keevalise pòòrde vòtsid, lendasin ma –viuh! – tagasi Itaaliasse ning otse lennujaamast kihutasime Rokuga Toskaanasse yhe lapse ristimisele. Lapsest oli savi, sest niikuinii kòik kolmekuused nàevad enam-vàhem yhesugused vàlja ega oska midagi normaalset òelda. Samas jàllegi, lapse isaks osutus Roku hea sòber sòjavàe pàevilt, nii et oli pòhjust minna.
Jòudsime kohale tàpselt pàrast ristimistseremooniat ning pisut enne pidulikku òhtusòòki, mis minu meelest ei olegi kòige halvem ajastus tegelikult.
Toskaanas jòudsin olulise tòdemuseni.
Mitte ilma pòhjuseta pole nii, et kui keegi vàlismaalane kirjutab Itaaliast raamatu, siis valdavalt on see mingi erakordselt positiivses vòtmes kirjutatud teos Toskaana teemal. Seoses taoliste teoste ylekyllusega oli mul tekkinud eelarvamus, et Toskaana on mingi erakordselt kitsh koht, kus on ilusad varemed ja kypressid ning igal ruutmeetril vàhemalt kolm punaseks pòlenud kaelaga britti, kes suurest vaimustusest ja mòistagi ka ohtra odava veini tarbimisest pisut kreenis.
Tegelikult Toskaana ongi tàpselt selline imekaunis, nagu raamatutes ja filmides, ainult selle vahega, et pàris-Toskaanas on mingi mystiline positiivne vaib, mida raamatusse ega filmi ei pane. See ongi Toskaana-màdzhik, et kes seal korra kàinud, kaotab tykikese oma sydamest kuskile màekeste ja viinamarjaistanduste vahele ja pàrast kirjutab Toskaanast positiivses vòtmes raamatu, isegi siis, kui normaalselt kirjutada ei oska.
Ma arvan, et Toskaana on yks nòiutud koht.
Toskaana inimesed on ka kuidagi teistmoodi selles mòttes, et nad on palju sympaatsemad ja kuidagi palju rahulikumad kui lòuna pool elavad itaallased. Mulle avaldas ka eriliselt muljet toskaanalaste tàpsus. Iseenesest pole ju midagi erilist selles, et inimesed ytlevad, et saame kell kaheksa kokku ja tulevadki tàpselt kella kaheksaks kokkulepitud kohta, mitte kell 8:03 vòi 8:25 vòi 8:40. Aga Itaalias on tàpsus vàga eriline asi minu arvates.
Kui ma oleks Itaaliasse tulles hakanud kòigepealt elama Toskaanas, mitte Roomas vòi Francavillas, siis mul oleks tàiesti teistsugune arvamus Itaaliast. Kindlasti kòvasti positiivsem. Vòib-olla isegi kirjutaks raamatu, nàiteks kypressidest, heast veinist ja toredatest, tòòkatest, tarkade silmadega inimestest. Ei tuleks pàhegi viriseda, et majandus on pekkis ja kòik loobivad prahti tànavale.
Ma vaatasin praegu, et kui kirjutada ‘magic’ asemel ‘màdzhik’ ilma òigete Eesti tàpitàhtededeta, siis tulemus oleks nagu… noh.. sloveenia keeles vòi midagi.
Homme tàitub mul tàpselt pool aastat Itaaliasse tulemisest.
Jòudsime kohale tàpselt pàrast ristimistseremooniat ning pisut enne pidulikku òhtusòòki, mis minu meelest ei olegi kòige halvem ajastus tegelikult.
Toskaanas jòudsin olulise tòdemuseni.
Mitte ilma pòhjuseta pole nii, et kui keegi vàlismaalane kirjutab Itaaliast raamatu, siis valdavalt on see mingi erakordselt positiivses vòtmes kirjutatud teos Toskaana teemal. Seoses taoliste teoste ylekyllusega oli mul tekkinud eelarvamus, et Toskaana on mingi erakordselt kitsh koht, kus on ilusad varemed ja kypressid ning igal ruutmeetril vàhemalt kolm punaseks pòlenud kaelaga britti, kes suurest vaimustusest ja mòistagi ka ohtra odava veini tarbimisest pisut kreenis.
Tegelikult Toskaana ongi tàpselt selline imekaunis, nagu raamatutes ja filmides, ainult selle vahega, et pàris-Toskaanas on mingi mystiline positiivne vaib, mida raamatusse ega filmi ei pane. See ongi Toskaana-màdzhik, et kes seal korra kàinud, kaotab tykikese oma sydamest kuskile màekeste ja viinamarjaistanduste vahele ja pàrast kirjutab Toskaanast positiivses vòtmes raamatu, isegi siis, kui normaalselt kirjutada ei oska.
Ma arvan, et Toskaana on yks nòiutud koht.
Toskaana inimesed on ka kuidagi teistmoodi selles mòttes, et nad on palju sympaatsemad ja kuidagi palju rahulikumad kui lòuna pool elavad itaallased. Mulle avaldas ka eriliselt muljet toskaanalaste tàpsus. Iseenesest pole ju midagi erilist selles, et inimesed ytlevad, et saame kell kaheksa kokku ja tulevadki tàpselt kella kaheksaks kokkulepitud kohta, mitte kell 8:03 vòi 8:25 vòi 8:40. Aga Itaalias on tàpsus vàga eriline asi minu arvates.
Kui ma oleks Itaaliasse tulles hakanud kòigepealt elama Toskaanas, mitte Roomas vòi Francavillas, siis mul oleks tàiesti teistsugune arvamus Itaaliast. Kindlasti kòvasti positiivsem. Vòib-olla isegi kirjutaks raamatu, nàiteks kypressidest, heast veinist ja toredatest, tòòkatest, tarkade silmadega inimestest. Ei tuleks pàhegi viriseda, et majandus on pekkis ja kòik loobivad prahti tànavale.
Ma vaatasin praegu, et kui kirjutada ‘magic’ asemel ‘màdzhik’ ilma òigete Eesti tàpitàhtededeta, siis tulemus oleks nagu… noh.. sloveenia keeles vòi midagi.
Homme tàitub mul tàpselt pool aastat Itaaliasse tulemisest.
Torpanjott
Eile òhtul 10 paiku vedelesin punkris voodi peal, raamat kòhul ega vòidelnud eriti unega.
Korraga heliseb telefon.
Rààkija tutvustab end Paulana ja ytleb, et hommikul vaja torpanjotti tulla. Virgun! Meenub yks pealelòunane lakooniline email, et vist jah pidin mingis teises projektis ka hakkama osalema. Selle emailiga seoses helistabki mulle Paula, tegin intelligentse jàrelduse.
Varasemad uskumatud geoseiklused Itaalias on mind ettevaatlikuks teinud. Nii selgitasin igaks juhuks, et olen Itaalia geograafias pisut nòrk ja kysisin, et kuidas torpanjotti jòuda. Ise mòtlesin, et oleks muidugi parem, kui see EI oleks mingi màgilinn kuskil Lòuna-Itaalias.
Meeliva yllatusena tuli aga asjaolu, et torpanjott on selline koht, et tuleb mòòda Via Laurentinat sòita ja oledki kohal. Jàrelikult tànav, ròòmustasin. Ei hakanud lolli màngima, ega kysima, et kas see tànav asub ikka Roomas.
Ykskord esimesel tòòpàeval, kui ma pidin Mòttetusse Màgilinna minema, siis mulle ka helistati ootamatult ja òeldi tànav, kus klient asub. Làksin Roomas ilusti antud aadressile kohale ning oma suureks imestuseks màrkasin, et polnud mingit tehast ega midagi. Siis selguski, et vajalik tànav oli hoopis Mòttetus Màgilinnas, aga ma ei osanud helistajalt kysida seda asja. Seda enam, et Tundmatu Helistaja teatas, et kuna ma elan Roomas, siis mul jàrelikult pole hotelli vaja.
Noh, peale Tòe Hetke vòtsin tookord rongi ja sòitsin 100 km kaugusele Mòttetusse Màgilinna òigele tànavale. Hea et taipasin kodust làbi minna ja hambaharja kaasa vòtta. Alles nelja pàeva pàrast sain sealt Mòttetust Màgilinnast minema.
Paula nàis olevat karm ja pahatujuline naine, nii ei hakanud kysima, et mis linnas torpanjott asub, vaid lubasin kenasti hommikul kohal olla.
Nyyd oli vaja kiiresti tegutsema hakata!
Helistasin Rokule, et kuule vaata internetist, mis koht see torpanjott on. Samal ajal sisestasin navigaatorisse TORPAGNOTTI. Navigaator polnud TORPAGNOTTIST kuulnudki.
Nyyd algas meil Rokuga pingpong. Mina ytlesin, et navigaatori ei leia torpanjotti, aga Roku ytles, et peab leidma. Hakkasime spellima. Kòik klappis tàpselt.
Korraga tabas Rokut valgustuslik moment. Kysis, et kas ma kirjutasin torpanjotti kokku vòi lahku. Kokku muidugi, vastasin mina.
Roku hakkas itsitama.”Hee-hee, kesse siis torpanjotti kokku kirjutab?”
”Haa-haa, katsu kirjutada ’spordipyksid’ ilma vigadeta,” vastasin mina.
Roku ei saanud naljast aru.
Keskendusin, ning sisetasin navigaatorisse TOR PAGNOTTI. Selline aadress tàitsa leidus.
Endalegi yllatuseks jòudsin tàna suuremate probleemideta kohale.
Muidu siin torpanjottis on selle poolest mònus, et blogger.com ei ole àra keelatud. Kontor on ka palju ilusam ja mu tòòkaid kolleege on vist sada tùkki vàhemalt. Enamus on nummid poisid. Mingid progejad kòik.
Pisut hiljem
KRT!
See torpanjotti on yks neetud koht. Alguses sain blogger.com saidile kenasti sisse, aga kui uuesti làksin, òeldi, et enam ei saa!
No kus on òiglus?
Peale lòunat..
Siin on selline kaval systeem, et kui 85% interneti kapasiteeti on kasutuses, siis enam sellistele saitidele nagu hotmail ja blogger sisse ei saa. Hetkel on kòik itaallased kohvipausil ja mina olen internetis :)
Korraga heliseb telefon.
Rààkija tutvustab end Paulana ja ytleb, et hommikul vaja torpanjotti tulla. Virgun! Meenub yks pealelòunane lakooniline email, et vist jah pidin mingis teises projektis ka hakkama osalema. Selle emailiga seoses helistabki mulle Paula, tegin intelligentse jàrelduse.
Varasemad uskumatud geoseiklused Itaalias on mind ettevaatlikuks teinud. Nii selgitasin igaks juhuks, et olen Itaalia geograafias pisut nòrk ja kysisin, et kuidas torpanjotti jòuda. Ise mòtlesin, et oleks muidugi parem, kui see EI oleks mingi màgilinn kuskil Lòuna-Itaalias.
Meeliva yllatusena tuli aga asjaolu, et torpanjott on selline koht, et tuleb mòòda Via Laurentinat sòita ja oledki kohal. Jàrelikult tànav, ròòmustasin. Ei hakanud lolli màngima, ega kysima, et kas see tànav asub ikka Roomas.
Ykskord esimesel tòòpàeval, kui ma pidin Mòttetusse Màgilinna minema, siis mulle ka helistati ootamatult ja òeldi tànav, kus klient asub. Làksin Roomas ilusti antud aadressile kohale ning oma suureks imestuseks màrkasin, et polnud mingit tehast ega midagi. Siis selguski, et vajalik tànav oli hoopis Mòttetus Màgilinnas, aga ma ei osanud helistajalt kysida seda asja. Seda enam, et Tundmatu Helistaja teatas, et kuna ma elan Roomas, siis mul jàrelikult pole hotelli vaja.
Noh, peale Tòe Hetke vòtsin tookord rongi ja sòitsin 100 km kaugusele Mòttetusse Màgilinna òigele tànavale. Hea et taipasin kodust làbi minna ja hambaharja kaasa vòtta. Alles nelja pàeva pàrast sain sealt Mòttetust Màgilinnast minema.
Paula nàis olevat karm ja pahatujuline naine, nii ei hakanud kysima, et mis linnas torpanjott asub, vaid lubasin kenasti hommikul kohal olla.
Nyyd oli vaja kiiresti tegutsema hakata!
Helistasin Rokule, et kuule vaata internetist, mis koht see torpanjott on. Samal ajal sisestasin navigaatorisse TORPAGNOTTI. Navigaator polnud TORPAGNOTTIST kuulnudki.
Nyyd algas meil Rokuga pingpong. Mina ytlesin, et navigaatori ei leia torpanjotti, aga Roku ytles, et peab leidma. Hakkasime spellima. Kòik klappis tàpselt.
Korraga tabas Rokut valgustuslik moment. Kysis, et kas ma kirjutasin torpanjotti kokku vòi lahku. Kokku muidugi, vastasin mina.
Roku hakkas itsitama.”Hee-hee, kesse siis torpanjotti kokku kirjutab?”
”Haa-haa, katsu kirjutada ’spordipyksid’ ilma vigadeta,” vastasin mina.
Roku ei saanud naljast aru.
Keskendusin, ning sisetasin navigaatorisse TOR PAGNOTTI. Selline aadress tàitsa leidus.
Endalegi yllatuseks jòudsin tàna suuremate probleemideta kohale.
Muidu siin torpanjottis on selle poolest mònus, et blogger.com ei ole àra keelatud. Kontor on ka palju ilusam ja mu tòòkaid kolleege on vist sada tùkki vàhemalt. Enamus on nummid poisid. Mingid progejad kòik.
Pisut hiljem
KRT!
See torpanjotti on yks neetud koht. Alguses sain blogger.com saidile kenasti sisse, aga kui uuesti làksin, òeldi, et enam ei saa!
No kus on òiglus?
Peale lòunat..
Siin on selline kaval systeem, et kui 85% interneti kapasiteeti on kasutuses, siis enam sellistele saitidele nagu hotmail ja blogger sisse ei saa. Hetkel on kòik itaallased kohvipausil ja mina olen internetis :)
mercoledì, aprile 25, 2007
Tacàm kosarom 3 lei
Anonüüme Kirjasaatja Rumeeniast saatis mulle täna sõnumi: "Kas tahad pulmadeks juuksurit ja meikijat ka? Tulevad mulle koju"
Mõtlesin järele, vastasin:"Juuksurit!"
Tuli vastus."Ok. Tuleb yks pede, kelle visiitkaardi peal on kirjas top stylist. Kas sul on pikad juuksed?"
Täna arutasime tüdrukutega restoranis seda küsimust.
E ütles, et kui juba Rumeeniasse pulma läheme, siis tuleb ikka nii Rumeenia meik kui ka juuksur võtta, et kohaliku kultuurikontekstiga paremini sobituda. Üleüldsegi, "ega see mind koledamaks ikka tee," arvas E. Muhelesime.
E-l oli üldse palju muresid. Uuris, et kas pika kleidiga sobib tulla. A arvas, et vist ikka sobib, aga mina teatasin, et kuna minu teada on pulm justkui päeval, peaks ikka olema lyhem kleit.
Minu väidet toestas asjaolu, et mul pole pikka kleiti.
E sekundeeris, et tal on jällegi ainult pikk kleit võtta.
Kokkuvõttes jäi nii, et E tuleb pika kleidiga ja mina tulen põlvini kleidiga.
Ühesõnaga, nii me tegimegi ettevalmistusi eksootiliseks reisiks - läheme kõik Rumeeniasse pulma ja lapse ristimisele. Olen ärevil!
Ärevuseks on põhjust ka sellepärast, et alati, kui olen Rumeenia kolleegide käest küsinud, et mis teie maal vaatamisväärset on, siis vastuseks tuleb hooletu käeviibe ja selgitus, et meil pole siin mitte midagi ja üldsegi tahaks kuidagi Rumeeniast ära saada.
Sellega seoses on mul tekkinud hirmus uudishimu, et mis maa see selline on, kus pole midagi vaadata ja kust kohalikud tahaks plehku pista.
Praegu on mul Rumeeniast selline ettekujutus, et see on mägine maa, kus ainukesed eluvormid on kitsed ja mustlased. Rumeenlased ise elavad põhiliselt linnades ning nende põhiline elatusallikas on turistidel seitse nahka seljast koorida ja kinnisvarabuumi lainetel surfata. Turistid viiakse vampiirilossi vaatama.
Mõned rumeenlased elavad ka Itaalias, olen ma tähele pannud. Siis nad tavaliselt teevad ehitustöid või hooldavad vanureid. Olen kuulnud ka ühest rumeenlasest kellel olla Pescaras hamburgeriputka. Neil, keda näinud olen, on hammaste varemed suus.
Itaallasel on kombeks imestada, et itaalia ja rumeenia keel on nii sarnased, aga ometigi on rumeenlased mingid topised ja ei suuda normaalselt itaalia keeles rääkida. Minu loogika ütleks, et kui need kaks keelt nii sarnased on, siis võiks itaallased ise otsa lahti teha ning oma ehitustööliste ja vanurite hooldajatega rumeenia keelt rääkida.
Mõtlesin järele, vastasin:"Juuksurit!"
Tuli vastus."Ok. Tuleb yks pede, kelle visiitkaardi peal on kirjas top stylist. Kas sul on pikad juuksed?"
Täna arutasime tüdrukutega restoranis seda küsimust.
E ütles, et kui juba Rumeeniasse pulma läheme, siis tuleb ikka nii Rumeenia meik kui ka juuksur võtta, et kohaliku kultuurikontekstiga paremini sobituda. Üleüldsegi, "ega see mind koledamaks ikka tee," arvas E. Muhelesime.
E-l oli üldse palju muresid. Uuris, et kas pika kleidiga sobib tulla. A arvas, et vist ikka sobib, aga mina teatasin, et kuna minu teada on pulm justkui päeval, peaks ikka olema lyhem kleit.
Minu väidet toestas asjaolu, et mul pole pikka kleiti.
E sekundeeris, et tal on jällegi ainult pikk kleit võtta.
Kokkuvõttes jäi nii, et E tuleb pika kleidiga ja mina tulen põlvini kleidiga.
Ühesõnaga, nii me tegimegi ettevalmistusi eksootiliseks reisiks - läheme kõik Rumeeniasse pulma ja lapse ristimisele. Olen ärevil!
Ärevuseks on põhjust ka sellepärast, et alati, kui olen Rumeenia kolleegide käest küsinud, et mis teie maal vaatamisväärset on, siis vastuseks tuleb hooletu käeviibe ja selgitus, et meil pole siin mitte midagi ja üldsegi tahaks kuidagi Rumeeniast ära saada.
Sellega seoses on mul tekkinud hirmus uudishimu, et mis maa see selline on, kus pole midagi vaadata ja kust kohalikud tahaks plehku pista.
Praegu on mul Rumeeniast selline ettekujutus, et see on mägine maa, kus ainukesed eluvormid on kitsed ja mustlased. Rumeenlased ise elavad põhiliselt linnades ning nende põhiline elatusallikas on turistidel seitse nahka seljast koorida ja kinnisvarabuumi lainetel surfata. Turistid viiakse vampiirilossi vaatama.
Mõned rumeenlased elavad ka Itaalias, olen ma tähele pannud. Siis nad tavaliselt teevad ehitustöid või hooldavad vanureid. Olen kuulnud ka ühest rumeenlasest kellel olla Pescaras hamburgeriputka. Neil, keda näinud olen, on hammaste varemed suus.
Itaallasel on kombeks imestada, et itaalia ja rumeenia keel on nii sarnased, aga ometigi on rumeenlased mingid topised ja ei suuda normaalselt itaalia keeles rääkida. Minu loogika ütleks, et kui need kaks keelt nii sarnased on, siis võiks itaallased ise otsa lahti teha ning oma ehitustööliste ja vanurite hooldajatega rumeenia keelt rääkida.
Puhkus Eestis
Praegu siin Eestis puhkamas olles ma olen tähele pannud, et kõik on täpselt samamoodi nagu enne. Juskui polekski kunagi ära käinud siit.
Üks asi on siiski muutunud. Nimelt õe noorim võsuke oli viimati rahulik pamp, aga nüüd tuleb hommikuti kell seitse, taob kätega vastu ust ja karjub. Kui uks lahti teha, ütleb selge häälega 'TELE' ja ronib magajate otsas. Kui kogu pere üles äratatud, läheb ta uuesti magama.
Ja siis meeldib Eestis mulle see, et saab osta suure papptopsikus kaputsiino ning tänaval kõndides seda kõrre abil imeda. Kohvitopsikuga jalutades tuli meeldiva – kuid siiski mõnevõrra ootamatu - üllatusena asjaolu, et kui oli vaja ülekäigurada ületada, siis autod peatusid.
Üks asi on siiski muutunud. Nimelt õe noorim võsuke oli viimati rahulik pamp, aga nüüd tuleb hommikuti kell seitse, taob kätega vastu ust ja karjub. Kui uks lahti teha, ütleb selge häälega 'TELE' ja ronib magajate otsas. Kui kogu pere üles äratatud, läheb ta uuesti magama.
Ja siis meeldib Eestis mulle see, et saab osta suure papptopsikus kaputsiino ning tänaval kõndides seda kõrre abil imeda. Kohvitopsikuga jalutades tuli meeldiva – kuid siiski mõnevõrra ootamatu - üllatusena asjaolu, et kui oli vaja ülekäigurada ületada, siis autod peatusid.
sabato, aprile 21, 2007
Kivimeri
Lennukist vaadates nägid Alpide lumised tipud välja nagu oleks keegi tormise mere ära kivistanud. Ilus oli.
mercoledì, aprile 18, 2007
Italiaanode vòrgutustehnikad
Yldiselt Itaalias telekast midagi sisulist ei tule, aga eile oli teisiti.
Nimelt nàidati latiinolaverit, kes jagas publikuga niiòelda tried&tested vòrgutustehnikaid. See oli vàga huvitav materjal, mida siinkohal jagan teiegagi.
Kòigepealt, kui latiinolaver nàeb tànaval atraktiivset naisterahvast, siis esimene mòte on ikka, et kuidas temaga tuttavaks saada eksole. Selleks puhuks oli latiinolaveril vàlja pakkuda kòrgetasemeline vòrgutusmanòòver.
Saakloomast tuleb làhedalt mòòduda, òpetas latiinolaver, ja tàpselt mòòdumise hetkel pillata maha mingi naiselik ese, nàiteks huulepulk. Vot nyyd kui huulepulk pillatud, tuleb kàrmelt tegutseda ja yldsegi see jàrgmine manòòver vist nòuab pisut eelnevat harjutamist ja head fyysist. Nimelt tuleb astuda vàlkkiirelt pikk samm tagasi, siis naksti kòverdada tahapoole jààv jalg, laskuda sujuvalt yhele pòlvele ja pòòrduda:”Vabandage neiu, te kaotasite midagi!” Latiinolaveri enesekindel kommentaar oli, et ykski naine ei suuda vastu panna mehele, kes on tema ees yhele pòlvele laskunud. ‘Nonoh, justkui Kentucky lòvi’, lisasin ma mòttes selle kommentaari peale.
Kui Kentucky lòvi tehnika on edukalt sooritatud, tuleb teha mingeid komplimente ja yldiselt juttu ajada ning kutsuda neiu kohvile vòi midagi. Jàrgmine niiòelda milestone on istuda suht làhestikku. Nyyd tuleb pòlvega sedasi nagu juhuslikult puudutada pahaaimamatu saaklooma jalga. Natukese aja pàrast tuleb puudutust korrata. Kui saakloom jalga eest àra ei liiguta, vòib juba pòlve – ikka nàiliselt sedasi juhuslikult – jàttagi vastu neiu jalga puhkama. See liigutus pidavat keemiat tekitama, teadis latiinolaver rààkida.
Jàrgminegi trikk oli ypris salakaval. Nimelt tuleb saavutada olukord, et neiu oleks nòus mootorrattaga kuskile koos sòitma, nàiteks pakkuda, et pàrast kohvijoomist neiu kuskile àra viia vòi midagi. Selle mootorratta-meetodi point on selles, et eesmàrk on lahendada neiu jaoks see probleem, et kuhu kàed panna ja yhtlasi saavutada kehaline kontakt, mis ilmselt jàllegi keemia tekitamiseks vajalik. Niisiis sòitma hakates tuleb alguses anda natuke gaasi ja siis jàrsult pidurdada. Saaklooma instinktiivne reaktsioon on eespool istuvast vòrgutajast kahe kàega kinni haarata, et mitte maha lennata.
Rohkem tehnikaid eile ei òpetatud.
Nimelt nàidati latiinolaverit, kes jagas publikuga niiòelda tried&tested vòrgutustehnikaid. See oli vàga huvitav materjal, mida siinkohal jagan teiegagi.
Kòigepealt, kui latiinolaver nàeb tànaval atraktiivset naisterahvast, siis esimene mòte on ikka, et kuidas temaga tuttavaks saada eksole. Selleks puhuks oli latiinolaveril vàlja pakkuda kòrgetasemeline vòrgutusmanòòver.
Saakloomast tuleb làhedalt mòòduda, òpetas latiinolaver, ja tàpselt mòòdumise hetkel pillata maha mingi naiselik ese, nàiteks huulepulk. Vot nyyd kui huulepulk pillatud, tuleb kàrmelt tegutseda ja yldsegi see jàrgmine manòòver vist nòuab pisut eelnevat harjutamist ja head fyysist. Nimelt tuleb astuda vàlkkiirelt pikk samm tagasi, siis naksti kòverdada tahapoole jààv jalg, laskuda sujuvalt yhele pòlvele ja pòòrduda:”Vabandage neiu, te kaotasite midagi!” Latiinolaveri enesekindel kommentaar oli, et ykski naine ei suuda vastu panna mehele, kes on tema ees yhele pòlvele laskunud. ‘Nonoh, justkui Kentucky lòvi’, lisasin ma mòttes selle kommentaari peale.
Kui Kentucky lòvi tehnika on edukalt sooritatud, tuleb teha mingeid komplimente ja yldiselt juttu ajada ning kutsuda neiu kohvile vòi midagi. Jàrgmine niiòelda milestone on istuda suht làhestikku. Nyyd tuleb pòlvega sedasi nagu juhuslikult puudutada pahaaimamatu saaklooma jalga. Natukese aja pàrast tuleb puudutust korrata. Kui saakloom jalga eest àra ei liiguta, vòib juba pòlve – ikka nàiliselt sedasi juhuslikult – jàttagi vastu neiu jalga puhkama. See liigutus pidavat keemiat tekitama, teadis latiinolaver rààkida.
Jàrgminegi trikk oli ypris salakaval. Nimelt tuleb saavutada olukord, et neiu oleks nòus mootorrattaga kuskile koos sòitma, nàiteks pakkuda, et pàrast kohvijoomist neiu kuskile àra viia vòi midagi. Selle mootorratta-meetodi point on selles, et eesmàrk on lahendada neiu jaoks see probleem, et kuhu kàed panna ja yhtlasi saavutada kehaline kontakt, mis ilmselt jàllegi keemia tekitamiseks vajalik. Niisiis sòitma hakates tuleb alguses anda natuke gaasi ja siis jàrsult pidurdada. Saaklooma instinktiivne reaktsioon on eespool istuvast vòrgutajast kahe kàega kinni haarata, et mitte maha lennata.
Rohkem tehnikaid eile ei òpetatud.
Mul oli eile selline vestlus yhe itaallasega
- Millal see turunduskampaania lòppeb?
- Mai lòpus.
- Tàhendab, et 31.mai?
- Ei-ei-ei, mai lòpus.
- Aga kui 31. mai ei ole mai lòpp, siis millal on?
- No kuskil 25nda ja 31se vahel umbes.
- Oehh…
:)
- Mai lòpus.
- Tàhendab, et 31.mai?
- Ei-ei-ei, mai lòpus.
- Aga kui 31. mai ei ole mai lòpp, siis millal on?
- No kuskil 25nda ja 31se vahel umbes.
- Oehh…
:)
lunedì, aprile 16, 2007
Trikk
Sain ilge julgustykiga hakkama!
Eile sòitsin tàitsa yksi Julietta-Ansipiga Francavillast Rooma.
Vàhe sellest - tàna hommikul sòitsin autoga iseseisvalt kodust tòòle.
Kàed veel pisut nagu vàrisevad veel, aga tegelikult polnud NII òudne kui mu ettekujutustes.
Muidu navigaator on pekkis!
Tàpselt siis kui mul oli vaja teada, millal Grande Raccordo Anularelt (see on selline Roomat ymbritsev ringikujuline maantee) maha sòita, muutus see topis ilgelt aeglaseks ja kui tegelt oli vaja paremale keerata, mòlises navigaator, et 500 m pàrast hakka sàttima. Ma ei andesta iial navigaatorile sellist altvedamist, millega seoses olin sunnitud peaaegu terve GRA làbi sòitma! Tàna hommikul - tropp selline! - ei leidnud satelliite yles! Pidin ise kàsikaudu òigeid tànavaid yles otsima. No niimoodi rallit ei sòideta!
Ja siis parkimise teemal tahtsin veel saba liputada, et ma olen vist saavutanud kontakti oma sisemise itaallasega. Nimelt àrge kysige kuidas, aga ma olen juba kaks korda siin Roomas suutnud Julietta-Ansipi tàiesti uskumatusse prakku parkida tàpselt esimesel katsel.
Eile sòitsin tàitsa yksi Julietta-Ansipiga Francavillast Rooma.
Vàhe sellest - tàna hommikul sòitsin autoga iseseisvalt kodust tòòle.
Kàed veel pisut nagu vàrisevad veel, aga tegelikult polnud NII òudne kui mu ettekujutustes.
Muidu navigaator on pekkis!
Tàpselt siis kui mul oli vaja teada, millal Grande Raccordo Anularelt (see on selline Roomat ymbritsev ringikujuline maantee) maha sòita, muutus see topis ilgelt aeglaseks ja kui tegelt oli vaja paremale keerata, mòlises navigaator, et 500 m pàrast hakka sàttima. Ma ei andesta iial navigaatorile sellist altvedamist, millega seoses olin sunnitud peaaegu terve GRA làbi sòitma! Tàna hommikul - tropp selline! - ei leidnud satelliite yles! Pidin ise kàsikaudu òigeid tànavaid yles otsima. No niimoodi rallit ei sòideta!
Ja siis parkimise teemal tahtsin veel saba liputada, et ma olen vist saavutanud kontakti oma sisemise itaallasega. Nimelt àrge kysige kuidas, aga ma olen juba kaks korda siin Roomas suutnud Julietta-Ansipi tàiesti uskumatusse prakku parkida tàpselt esimesel katsel.
Iscriviti a:
Post (Atom)
