Kuidas vòtta?

See vòib kòigile karmi talve yle elanud Kodumaalastele kohatu virisemisena tunduda, aga praegu siin Itaalijamaal, kuumalaine pàevil julgeks ma peaaegu kobiseda, et vàike kylmalaine ei teeks yldse halba. Mitte mingi miinusnelikymmend (hoidku jumal selle eest!), aga kui saaks temperatuuri pluss 25 pealegi, siis rohkem ei tylitakski.

Esmapilgul on kuumalaine pàris vahva. Nàiteks merevesi on meeldivalt soe. Eile kàisin sel aastal esimest korda ujumas ja enda vastu aus olles peab tunnistama, et nahavàrvi ja kehakuju poolest tunnen hetkel suurimat hingesugulust beluugaga. Katsusin eeskàtt sygavasse vette hoiduda ja mitte liiga palju ringi patseerida, sest yhest kyljest on mul beluuga-kompleks ja veenilaiendid ning teisest kyljest pole hoogne pàevitamine mul tànavu plaanis.

Kuumalaine sees pisut pikemalt viibides liigub mòte aga ysna rahutule lainepikkusele. Nimelt Kodus Olev Kana ei jaksa end soojas kliimas eriti liigutada. Vereròhk on madalam kui muru. Yldse energiat pole. Kòik pàeva kohustused vòi vàljas kàimised tuleb varahommiku vòi hilisòhtu peale planeerida. Teoreetiliselt peaks kolm korda pàevas korralikult sòòma, aga mul pole yldse viitsimist ega jaksu kokata, toitu suhu toppida ja pàrast kòòki koristada. "Hoiame kodu puhtana - sòòme vàljas!" liikumise eestvedajana veensin Roccot, et laupàeva ja pyhapàeva òhtul tuleb vàljas sòòmas kàia.

Laupàeval toimus Tollos veinipidu. Piazzal pakuti veini ja friteeritud pizzat. Ei olnud suurem asi. Kodus grillisime veiseliha, sest oleme vastutustundlikud lapsevanemad ja Lapsjumal peab korralikke toitaineid saama. Yhesònaga, kòògi koristamisest seekord ei pààsenud.

Pyhapàeval aga toimus Bucchianico nimelises vàikelinnas aperitivo cenato. See on meil siin, Lòuna-Itaalias, uus trend. Milaanos - nagu kòik maailma moodsad inimesed teavad - on hallidest aegadest kombeks baarides aperitiivi pakkuda. Maksad yhe joogi eest ca 10 eurot ja saad kandikute pealt toitu vòtta nii palju kui kodune kasvatus ja sydametunnistus lubavad.
Meil siin on sama asja nimi "aperitivo cenato" ja vòrreldes Milaanoga tekib mul taolistel yritustel alati kysimus, et mis kyll projekti kasumlikkus on. Vòtame nàiteks eilse nàite. 15 euro eest klaas Masciarelli Montepulciano d'Abruzzoìt (korralik kvaliteetvein, mitte mingi no-name spumante) ja toidu poole pealt piiramatus koguses (nyyd liigun ma mòttes bufeelaua vasakust otsast paremale): foccaccia (pizzapòhja moodi leib, soola ja rosmariiniga), erinevad prosciuttod, rikkalik juustukandik mee ja moosidega, melon, kahte sorti primi (orzo ehk tangud suvikòrvitsaga valmistatud nii nagu risottot tehakse ning pasta tomati-pepperoncino kastmes), ahjus kypsetatud kyylik, grillitud baklazaan, marineeritud sibulakesed ja òhtu kroon pernil (aeglasel tulel kypsetatud ja mònusate maitseainetega maitsvaks timmitud seakints). Kòik toidud kvaliteetsest toorainest, kohalike vàiketootjate tehtud. Imeline! Inimesed kàisid mitu korda juurde vòtmas. Kohti oli ca 120. Arvestades kohtade arvu ja seda, kuidas rahvas toitu vohmis, oleks mina oleks selle yrituse vàhemalt 20 euro peale hinnastanud.

Bucchianico on muide pàris huvitav linnake. Pealtnàha tavaline, maaliline, màekynka otsas, kirik keset piazzat. Bucchianico teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on pyhak San Camillo kodulinnaga, yleyldse vàga tugevate religioossete traditsioonidega paigaga ja mòistagi Democratici Cristiani ajaloolise kantsiga. Praegu toimub seal San Camillo festival, mis tàhendab, et kuni augusti lòpuni on igal nàdalavahetusel kòik pàevad San Camillole pyhendet yritustega sisustatud. Ainukeseks erandiks I'm-a-lady-easy-easy-lady-Ivana-Spagna kontsert jàrgmisel laupàeval ning khm... viigimarja ja pernili festival augusti esimesel nàdalavahetusel.

Oh, eile aperitiivile sòites mòòdus meist protsessioon, kus kanti Pyha Camillo pilti ja mingit reliikviat ning inimesed pomisesid palveid. Kohe pàris kultuse vòi sekti mulje jàttis. Vanad, noored, sylelapsed. Tòsinenud ilmed ja silmavaated andsid mòista, et mingit modernset individualismi ja sektist kòrvalekaldumist ette pole nàhtud.

Rocco, nagu korralikule katoliiklasele kombeks, peatas auto ja lòi risti ette, kui pilt ja reliikvia meist mòòdusid. Ma ei lòònud risti ette. Palvete pomisejad vaatasid mind oma làbitungivate katoliiklasesilmadega. Arvan, et nad mòtlesid:"Kurivaimu ateistlikud vàlismaalased ja kommunistid, miski pole neil pyha. Isegi San Camillo hòlsti rebendi ees ei lòò nad risti ette!". Mina mòtlesin:"Uh.. uh... mis pidi seda risti ette lòòmist katoliiklastel nyyd tehtigi, vasakult paremale vòi paremalt vasakule? No ma parem ei tee, sest kui valesti làheb on hekkis. Ohjummel, mis nàgudega nad mind vahivad... ei, oleks ikka pidanud risti kuidagimoodi ette lòòma... juba liiga hilja... note to self: jàrgmine kord tuleb kindlasti risti ette lyya." Kysisin Rokult kohe yle, et mispidi risti ette lòòmine kàib, aga kui aus olla, siis tànaseks olen jàlle àra unustanud. Muide Bucchianico linnapea olla ametilt gynekoloog.