"Italy and its discontents 1980-2001" on elupònev lugemine. Nimelt mu Sydame Prints on ju neil aastail yles kasvanud ning tal on tàiesti omad màlestused ja arvamused neil aastatel juhtunust. Pàris "Kirjutamata memuaare" tasemele just ei kyyni, aga midagi selle làhedale kyll :)
Mina: Nii, Roku, mida Bettino Craxi nimi sulle ytleb? (sotsialistliku partei igikestev liider, kaval nagu rebane ja korrumpeerunud nagu... maitea... maailmakòigekorrumpeerunum)
Roku: Vanakooli poliitik. Ta oli muide A sòber. (A Roku kòige kuulsam ja glamuursem hòimlane, Roku tàditytre E. eksabikaasa òde, kes tòòtab mingis Rai kanalis uudistelugejana ja on ilukirurgide innukas kylastaja). Oh, tead, et ykskord Craxi kàis A. ja E. juures òhtust sòòmas. Mulle vàga meeldis tema keelekasutus. Jah, tànapàeval ei ole enam selliseid tòelisi vanakooli poliitikuid nagu Craxi ja Andreotti. Poliitikud ei oska enam itaalia keeltki rààkida!
M: Kas sa oled ka Craxit oma silmaga nàinud?
R: Ei ole.
M: Aga Berlinquer? (Itaalia kommunistide liider, Paul G. sònul yks ausamaid ja idealistlikumaid poliitikuid Itaalia moodsas ajaloos)
R: Kommunist... /siit ei pigistanud rohkem midagi vàlja/
M: Achille Ochetto? (Kommunistliku partei liider, vòttis peale Berlinqueri juhtimise yle)
R: Kommunist... Muide, rààgitakse, et tal olla Tollos sohilaps.
Jagasin Rokuga enda meelest pàris koomilist seika, kuidas Ochetto 1989.aastal idabloki murenemise ajal teatas, et Itaalia kommunistliku parteiga on nyyd lòpp ja tuleb alustada uut peatykki, uue partei ja uue nimega. Paraku polnud Achillel eriti ideid selles osas, et mis uue partei programm vòi nimi vòiks olla. Mòistagi olid teenelised kommunistid mònevòrra segaduses ja uue partei mitteametlikuks nimeks (kuni uue nime vàljamòtlemiseni) sai "La Cosa" (eesti k. "asi").
Minu meelest suhteliselt irooniline ja mònes mòttes klassikaline juhtum, kuidas massid juhtkonna kòrgelennulistest ideedest pàris hàsti aru ei saa ja neile terve talupojamòistusega làhenevad. Kòigis suurtes firmades ysna tavaline nàhtus. Rokul oli asjale hoopis teine, palju intellektuaalsem vaade:"Kas tead, et "res publica" ehk "vabariik" tàhendab ladina keeles tegelikult "avalik asi". Ehk "res" = "cosa". Minu meelest vàga loogiline ja òige, et uue nime leidmiseni oli partei nimeks "La Cosa"." Vahi yllatust!
Mina: Ciriaco De Mita?
Roku: Hehee... see mees, kes imelikult rààkis. /jàrgnes vàga ilmekalt esitatud imitatsioon/
M: Aga mida sa màletad sellest 1985.aasta Liverpool-Juventuse màngust Belgias, kus Itaalia fànnid surma said?
Selle kysimuse peale Roku tòsines silmnàhtavalt ja rààkis:" Vàga hàsti màletan. Justkui eile oleks juhtunud. See oli ju pàris oluline màng, Euroopa Meistrite finaal. Olime kogunenud koju televiisori ette - mina, isa, onu Beppino ja veel mòned onud. Enne màngu juba rààgiti, et pealtvaatajate hulgas on kaklused ja et Juventuse fànne tallati jalge alla. Yht-teist nàidati sellest enne màngu otseylekandes. Siis aga tulid teated, et itaalia fànnide hulgas on hukkunuid. Arutleti, kas kohtumine jààb yldse àra, aga lòpuks otsustati edasi minna. Juventus vòitis, aga meie, Juventuse fànnide, jaoks ei olnud see mitte vòit vaid yks vàga traagiline syndmus. Vàga traagiline. Francavillast said kolm meest surma."
Yldiselt peab tunnistama, et kònealuse raamatu lugemis kàigus yllatab ja yhtlasi tàidab mòningase lootusetusetundega see, kui kaua mingid silmnàhtavalt ja kòigile teadaolevalt korrumpeerunud inimesed Itaalia riigi juhtimise juures olnud. Mis mulle yllatusena tuli, on asjaolu, et teatud nimed, mida me tàna igapàevaselt kuuleme, olid avalikus sfààris ja kòrgetel kohtadel juba 80ndatel aastatel. Naiivne muidugi taolist kysimust esitada, aga kas tòesti pole halligi suudetud àra teha? 30 aasta jooksul?
Sama lugu teatud sotsiaalsete probleemidega. No ega ma ei arvanudki, et Lòuna-Itaalia probleemid yleeile tekkisid. Aga. 80ndatel, òitsva majandusbuumi aastatel, oli Lòuna-Itaalias naiste tòòpuudus 40%. Tàpselt samamoodi nagu tàna, 2011.aastal. Mitte midagi pole muutunud.
Vòi tegelikult... yks asi on muutunud. Kui peale Teist Maailmasòda oldi Lòuna-Itaalias vaesed, siis inimeste meelestatuse uurijad tàheldasid, et justkui valitses lootus, et olukord ja elujàrg paranevad.
2000. aastaks ollakse Lòunas materiaalselt oluliselt paremal jàrjel kui peale sòda. Isegi vòiks òelda, et elatakse paremini kui kunagi varem, aga sotsiaalsed probleemid on tàpselt samad, mis sòjajàrgsetel aastatel. Mida sotsioloogid/antropoloogid 2000.aastal màrkasid, oli see, et oli kadunud lootus paremale elule. Vahepeal oli haihtunud usk, et ykspàev me vàljume tunnelist, hakkame ise oma elu yle otsustama, vòidame korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse.
Tàna on 2011.aasta. Probleemid on tàpselt needsamad, mis 2000.aastal. Kui tuttavatega rààkida, valitsevad kàegalòòmise ja lootusetuse meeleolud. Nenditakse stoiliselt, et asjaolud liiguvad yhiskonnas ainult halvemuse poole. Ei usuta, et midagi vòiks paraneda. Ennast nàhakse avaliku sfààri ja kodanikyhiskonna suhtes distantseerunu ja vòimetuna.
Puha hekkis. Midagi pole òelda.
lunedì, luglio 11, 2011
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
3 commenti:
Aiai, mulle nii Roku kommentaar meeldis Berlingueri kohta, ausõna, see seda posti ma hakkan viitama inimestele, kes küsivad, et "aga mida need Berlinguerist/Craxist/.... arvavadm kes ei arva nagu sina :)"
Ma kindlasti ei jaga PG optimismi Berlingueri osas, ka, aga sellest ma olen juba varem kirjutanud (http://itaalia.wordpress.com/2009/06/13/tehke-poliitikat-ukselt-uksele-tanavast-tanavasse/). Kui teise maailmasõja järgne usk, et "hakkame ise oma elu üle otsustama" tulenes siiski mõnevõrra sellest, et oli olemas reaalne alternatiiv. Olgu selle PCI endaga kuidas oli, aga ideoloogia, raamatu, plaani kohaselt oli olemas selge alternatiiv, mida võiks katsetada. Noh, ja majanduses suutsid nad muidugi just siis palju huvitavaid ümberkorraldusi teha, ma soovitan seda raamatut ka: http://www.amazon.com/Remaking-Italian-Economy-Cornell-Political/dp/0801484219
Aga kaheksakümnendad ja praegu ja kõik need muutused, tegelikult seda tsitaati ju ikka kuuleb avalikus eluski, et "se vogliamo che tutto rimanga com'è, bisogna che tutto cambi", see vanade tegelaste postilejäämine on Itaalia ajaloos üks pidev nähtus. No pärast teist maailmasõda jäid need fašistid, keda jalgupidi üles ei riputatud vms ka oma postidele (ja sõjavägi oli ehk enamgi fašistlikum kui enne...)
Teisest küljest, Milanos on palju vähem käegalöömise meeleolu ja Val di Susas ka... Ja see, et referendumi kvoorum täis sai, näitab ka, et üleüldine see käegalöömisemeeleolu ka ei ole (ehkki kohtades, kus on, on laialt).
väga huvitav teema arendus. käisin kevadel veidi pikemalt hispaania maal ja avastasin et nn keskmist hispaanlast on vähe. inimesed seovad end oma kodu piirkonnaga(kogukonnaga), poliitika üle üllatuvad aeg-ajalt ja on harjunud, et poliitika ja äri konsolideerub. tõsi, seal ja just sel ajal suutsid parempoolsed kohalikul ja regionaalsel tasemel võimule tulla. kuuldes ja lugedes sinu tähelepanekuid itaalia poliitika kohta, nägin erinevust kahe suhteliselt sarnases kliimavöötmes asuva rahvuse vahel. p.s. kommunism oli hispaanias keelatud. inimene kellelt leiti kommunismi teemaline raamat, vangistati või lasti maha. ca 10% inimesi(10M-st)Valencia piirkonnas notiti maha.
@O: aitàh raamatusoovituste eest! Ja muidugi vòid Rokut tsiteerida :)) Ega sul ei ole plaanis Val di Susast kirjutada? Mind vàga huvitaks, mis sina asjast arvad. Siit lòuna poolt vaadates tundub kyll imeline, et mis kodanikualgatus ja vòitlusvaim.
@Chris: huvitav paralleel. Mis hispaanlaste campanilismi puudutab, siis maitea, kuidas neil on, aga Itaalias on ntx avalik sektor traditsiooniliselt olnud vàga tsentraliseeritud. Mis minu meelest on mònes mòttes campanilismi vastu tòòtanud. Noh, lisaks veel eluhabras kodanikuyhiskond (kui pòhjaregioonid vàlja arvata). A kommunistid... jap, Itaalias kommunistidel hii halvasti ei làinud, aga ega nad ei kaotanud ka kodusòda. A minu meelest oli nende seis ka pàris intrigeeriv, otseselt taga kiusatud ei olnud, aga Kylma Sòja ajal vòimule saada kah ei tohtinud.
Posta un commento