lunedì, dicembre 06, 2010

Veinimaja silt ehk kuidas me anglosaksi kultuuri Itaaliasse tòime

Jei! Sel nàdalavahetusel sirgus meie veinimaja ette imekaunis Vigneti Radica silt. Nyyd peaksid kyll kòik GPSita autojuhid ja kullerid meid yles leidma. Sildi tegemine oli metsik kàsitòò ja ma ytlen teile, et ei vaata kunagi enam silte sama pilguga!
Nii kui olime otsustanud, et teeme sildi àra, helistas Roku talle omasel dynaamilisel moel sepale ja andis posti tellimuse ilma pikemalt seletamata sisse. Posti meisterdamine vòttis aega, mistòttu me uurisime Rokuga Dublinis erinevaid silte ja kogusime materjali (loe: pildistasime telefoniga poste ja silte, mis meile meeldisid). Selle kàigus tekkis vàga konkreetne nàgemus sildist ja postist, millest me postimeistrit ei pidanud vajalikuks informeerida.
Kui esimest postiversiooni nàgime, ajas Roku mòistagi jalad harki ja kàed puusa ning seletas kogutud pildimaterjali abiks vòttes, et siit ikke tuleb lyhemaks vòtta ja sinna peaks sepistatud volangid tekkima. Postimeister ohkas ja jài meist volange sepistama.
Vahepeal tegelesime puusepp F-ga, kellel on spetsiaalne masin, millega saab pilte ja nàiteks logosid puu sisse graveerida. Nàdalaid mòòdus ilma, et F-st kuulnud oleksime. Arvasime, et tal on palju tòòd peale seda, kui ta meie veinikojale puukatuse tegi, mida kogu Abruzzo imetlemas kàib.
Yhesònaga, ykspàev oli mingi mustand valmis valmis saanud. Yritasin puusepa juurde sòita mustandit vaatama, aga eksisin màgede vahel àra. Ootasin nàdala lòpuni, mil Roku koju jòudis ja làksime kahekesi. Eest leidsime mureliku F-i, kes oli yritanud hoolega meie logo joonistada. Sellepàrast vòttiski nii kaua aega! Logo tàhesuurus ja -stiil ning hàrg valmistasid pigem pettumust kui rahulolu. F teatas, et see on parim, mida ta teha saab, sest meie logo on nii keeruline. Ei teagi kuidas, aga hakkasime seda puidugraveerimise programmi vaatama ning tundus, et sinna sai justkui valmis pilte laadida. Proovisime oma logoga, kas nii toimibki nagu meile tundus. Toimis! F teatas leidlikult, et me oleks vòinud kohe òelda, et meil on logo jpg formaadis olemas. Kui ta oleks teadnud, oleks kohe òelnud, et me talle e-mailiga saadaks!
Mòòdusid kaks lyhikest nàdalat ja - voila! - F oligi meie logo puidu sisse graveerinud.
Nyyd mòòdusid veel mòned nàdalad, mille jooksul arutlesime, kas hàrg vòiks olla must, lilla vòi punane. Roku Kunstnikust Ema otsustas ohjad enda kàtte haarata, ostis bordoopunast vàrvi ja vàrvis logo punaseks ning vàiksemad detailid kuldseks. Nende kuldsete detailidega oli ka hirmus sekeldamine, sest seda tuli teha mingi spetsiaalse markeriga. Esimene marker sai tyhjaks ja Tollo kontoritarvete poest soetati teine, mis oli poe viimane marker. Mòòdus veel yks nàdal, mille kàigus kòigil oli pyha ylesanne kolmas kuldne marker leida, kuna teine marker oli ka tyhjaks saanud. Leidsime!
Vahepeal olin jòudnud Tallinnas ja Dublinis elutseda ning kui Rokuga oma reisidelt tagasi jòudsime ja esimese asjana veinimajja maandusime, leidsime valmis posti òuel lebamas.
Roku Tòòkas Isa ei julenud seda enne meie saabumist pystitada, ilmselt pidades meeles neid kordi, mil mònede tema elluviidud ideedede esteetilise teostuse halastamatult hakklihaks materdasime. No ta tahtis mingit veekyttesysteemi otse peaukse kòrvale installeerida, aga ònneks me saime siis jaole, kui torud ja juhtmed seinast vòrsuma hakkasid.
Hissand milline kobakas! oli meie mòlema esimene reaktsioon metallkonstruktsiooni suhtes, mis tòi pigem meelde atmosfààri filmist "Terminator 2 - Judgment Day" - kaugel idyllilise anglosaksi maaelu ideest, mida mina mòttes kandnud olin peale kòigi nende Dublini postide ja siltide àraseedimist. Post oli uskumatult kandiline ja kole. Mingi volang justkui oli, aga posti paksuse ja pikkusega vòrreldes ebaproportsionaalselt pisike.
Kuna olin hoolega meditatsiooni- ja joogakursustel viibinud, siis làhenesin situatsioonile budistliku tarkuseteraga, mis kòlab umbes nii, et kui meie kyla mehed ikke ei oska posti teha, siis katsume kuidagi sellega siin hakkama saada. Sellest arenes meil Rokuga pikem mòtlik arutelu mida vòib kokku vòtta retoorilise kysimusega:"Mis pagana pàrast on nii, et Iirimaal on kòik majad, aiad, lillepeenrad ja sildid sedasi kenasti tehtud, detailidele tàhelepanu pòòrates, aga meil siin Abruzzos ei saa postigi tehtud?". Pòhiline probleem oli tegelikult selles, et meie olime kysinud ymmargust posti, aga òuel lebas kandiline.
Yhesònaga rahu ja leppimise atmosfààris installeeris Roku Tòòkas Isa posti ja pani tàpselt sellised lambikesed, mida me olime Rokuga Dublinis pildistanud. Nende lambikeste teemal tahaks kyll lisada, et imeline, kuidas asjad sujuma hakkavad, kui budistlike elutarkuste làbi olukordadele vaadata! Kokkuvòttes tuli pàris ilus post tegelikult.

4 commenti:

Tatsutahime ha detto...

Väga pidulik :)

Hedvig ha detto...

täitsa ilus post ja volang, õnne ja edu!

Anonimo ha detto...

Minu jaoks on ime, kuidas Itaaliasse on kogu sealse ehitus- ja töökultuuri valguses nii palju maju ehitatud!
Ja veel ilusaid!

Ehk teadjad oskavad natuke tausta avada.

Aga silt on täitsa uhke :)

Ette tänades
Anonüümne külastaja Tallinnast

Marmelaad ha detto...

kandiline post sobib kandilise sildiga, ümmargune post sobib ümmarguse sildiga - nii et kõik on bro!
ja see et härjale punast värvi "näidati" - on ka ju loogiline...
ah neid kuldseid markereid ei müüda ka tallinnas kolmekaupa, suvel tahtsin Kunstiakadeemia poest vähemalt kahte saada....khm...surnuaial oli vaja tähti särama panna, aga võta näpust - põlnd.
no tollo ja tallinn on sarnased linnad ka - mõlemad hakkavad "T" tähega. Ah sa mait...jälle lähen meelevaldseks :DD