Esimese pàeva lòpetuseks

Bangkoki Hiinalinna kibeda reaalsuse kirjeldamise pidin ootamatult katki jàtma, sest Roku kibeles hotellist vàlja. Kibeles-kibeles ja siis teatas otsustavalt, et ta nyyd làheb ja ma vòin oma blogi rahus edasi kirjutada kuni tema templeid vaatab. Tegelikult ta ikkagi ootas mind tànaval.
Yhesònaga too Hiinalinn oli hirmus ja làks aina hullemaks. Istusin seal ràpases tànavarestoranis plastiktooli serva peal. Yritasin oma ebakohaselt suuri jalgu kuidagi nii hoida, et kingatallad mingi màrja laigu vòi prygi sisse ei satuks. Igasuguseid huvitavaid tyype vooris mòòda. Kàruvedajad, toidumyytajad, muidu asjapulgas, mehed, naised, lapsed. Enamasti pisikesed ja kòhnad, kurbade silmadega, rampvàsinud olemisega ja tolmuste jalgadega. Jalgadest rààkides, sellises koguses deformeerunud vòi muidu ràsitud varbaid ei nàhe yhes òhtumaa polikliinikus vist kuude kaupa.
Kogu seda hàda ja viletsust nàhes valdas mind kaastunne nende tòòkate ja kannatavate inimeste suhtes. Nad ilmselgelt pingutavad tàie energiaga, et ellu jààda ja mille nimel? No tànase pàeva vedasid kuidagi òhtuni vàlja, aga homme on tàpselt samasugune hekk ja hàdaorg. Mis elu see on?
àrkasin oma vaatlustest ja eksistentsiaalsetest mòtisklustest selle peale, et laudade vahele ilmus kuskilt orienteerumisraskustega nàlginud kass. Teoreetiliselt valge, aga paksu tolmukorraga kaetud. Lonkas tagumist jalga ja veritses ohtralt. Kass koperdas sinna-tànna ja nàugus kareda hààlega. Oleks olnud kohatu oodata, et selles viletsuse ja meeleheite mylkas keegi mingit tuk-tuki alla jàànud kassi veterinaari juurde viima hakkaks, aga ikkagi..
Yhesònaga Chinatown oli ilgelt kole ning olen tànulik selle eest, et olen terve ja heal jàrjel ja elan ilusas kodus ja puhtas keskkonnas ja et mu mured on pigem abstraktsemat laadi nagu nàiteks tòòkoht, mis ei inspireeri vòi mòni inimene, kes ebakultuurselt kàitub. Serveeritud krevetiroad mingis mààratlematus kastmes ka ei inspireerinud eriti, nii et rahuldusin hiljem hotellitoas jogurtiga. "Ongi aeg dieeti pidada," tòdesin optimistlikult ja uinusin hotellitoas, kuhu hoolimata akende puudumisest tànava liiklusmyra imetabaselt hàsti sisse kostis.