Bangkok - kòik on jokk

Tàna, Kodumaa, tahaksin sinuga jagada muljeid kuulsast Tai kylalislahkusest ja kòògist.

Esiteks kylalislahkus. Jòudsime Bangkokis hotelli, maksime toa eest nagu nòutud. Kui vòti anti, mainiti casually, et tegelikult meil kaheinimesevoodit teile anda ei ole, aga on tuba kahe eraldi voodiga. No juhtisime Rokuga tàhelepanu, et oleme ikkagi ausalt abielus inimesed ja harjunud yhes voodis magama. Pealegi sai konkreetselt broneeritud kaheinimese voodiga tuba. Lahkelt pakuti, et kui 2000 bahti juurde maksame, siis saame sellise toa nagu tahame. Vàitlesime seal pikalt. Kutsuti "manager" kohale ja puha. Saime kokkuleppele, et maksame 500 bahti juurde. Vòehh! Hotell ise on vàga kena ja stiilne, aga ma arvan, et yhe pikselise kommentaari selle pettuse kohta ma kyll kirjutan. Kòikidesse reisiportaalidesse.
Tulles kuulsa tai kòògi juurde, peab siin ilmselt mòningate reservatsioonidega asjasse suhtuma, sest meie hotell asub Bangkoki Chinatownis. Nii et vbl ma pole tai kòòki veel nàinudki. Anyway. Eilse "òhtusòògi" kogemus pani mind endalt kysima, et kas ma olen nòme inimene kui ma end vaeste ja ràpaste keskel halvasti tunnen. No mulle meeldiks olla selline... justkui lòbus merehunt, kes kòigi maailma inimestega jutu peale saab ja kòiki kultuure ja religioone ja rahvaid austab ja igas olukorras libedalt toime tuleb. Aga no eile...
Et kòik ausalt àra rààkida, siis lennujaamas - seal kus viisa jaoks pilte tehakse - hakkas korraga yhest nurgast sipelgaid vàlja pugema. Hordide kaupa. Mulle kui putukafoobile piisaks juba sellestki, aga asjad làksid ainult hullemaks.
Esiteks see Chinatown fakken haiseb. Aroomibukett on nòiduslik kombinatsioon ummistunud kanalisatsioonist, praelihast ja veel millestki, mida vlb ei tahagi teada. No kui toa osas kokkuleppele olime saanud, làksime vàlja. No seda pole vist mòtet kirjutadagi, et tànav oli ilgelt ràpane, mingi vesi ja praht igalpool. Inimesed kàivad paljajalu. Yhe nurga peal nàgin paljast sylelast (no mingi alla aastane) tànaval prahi ja tolmu sees end rullimas. No meie idee oli osta tànavalt midagi syya, sest Roku juba teab, et restoranides pakutakse sedasama tànaval tehtud toitu. No hea mòte kyll, aga kuidas krt sa sòòd, kui iga putka juures nàed, kuidas keegi klient oma musta kyynealusega igat snàkki torgib ja kokale kysimusi esitab. Kokkade kyynealused ka just puhtad polnud. Aeg-ajalt koperdasime sisse mònda tànavarestorani. Lihtsalt lauad-toolid kònniteele pandud. Kui kliente rohkem oli, siis pandi sòiduteele laudu juurde.
Istusime yhte sellisesse maha. Seda peab kyll ytlema, et kelnerid olid uskumatult viisakad. Aga ilmselt siin oli pòhjus ka, sest kui meile pàrast arve toodi, siis mulle tundub, et kòikides laudades pòòrasid inimesed pàid, kui kuulsid, palju maksame (600 bahti kahe kalaroa ja kahe òlle eest). Aga vbl mulle lihtsalt tundus. Restoran oli yks neist, kus lauad-toolid kònnitee pealt sòiduteele hargnesid. Iga lauakese kòrval oli prygikast, kuhu siis sai kohe oma toidujààtmeid visata. Teadupàrast tailased on vàga pisikesed, nii et pomst ma istusin, yks jalg vastu prygikasti ja teine jalg peaaegu vastu kòrvallaua prygikasti. No yritasi midagi syya ka, aga kòik see hais ja need mustad inimesed (mòni nàppis sòògi ajal oma tolmuseid varbaid ja siis vòttis sama kàega taldrikust snàkki peale) ajasid ikke òòkima.
Korraga nàgin meie laua peal prussakat! Saate aru! Prussakas oli vàga vàle ja lipsas kiirelt radarilt minema.