kuidas ma korteriyhistu koosolekul kàisin

Oh see oli pàris lòbus, pean kohe alustuseks àra ytlema.

Teatavasti korteriyhistu koosolekud on juba Eestiski kvaliteetne must huumor, nii et mul olid Itaalia korteriyhistu koosoleku suhtes vàga kòrged lootused. Ei pidanud yldse pettuma.

Jàrgmine kord làhen videokaameraga kohale ja panen tulemused youtube’i yles.

Taustaks niipalju, et koosoleku teemaks oli remonditòòd - oli vaja laekunud pakkumiste seast parim vàlja valida.
Kodanikud olid kohale tulnud mingite oma pakkustega, mis sòprade ja sugulaste kàest saadud. Kokku oli umbes kymme pakkumist ja siis hakati rea kaupa neid analyysima. Mòistagi polnud see vòimalik, sest pakkumised olid tàiesti erinevalt vormistatud – nàiteks seinavàrvimise hind oli vàljendatud kogusummana vòi siis oli toodud ruutmeetri maksumus. Loomulikult ei teadnud keegi, palju reaalselt ruutmeetreid on, mistòttu nàiteks selles ruutmeetritega pakkumises ei saanud kogusummat kokku arvestada. Yhel hetkel kysis keegi hallipàine proua, et kas me vòime iga tòò jaoks nendest pakkumisest sobiva variandi vàlja valida vòi tuleb pakkumisi hinnata kui tervikut. Koosoleku juht Carlo teatas, et muidugi tuleb ikka tervikuna hinnata. Pakkumiste rea kaupa analyysimine osutus seega mòttetuks, muudeti metoodikat ja hakati kogusummasid vaatama.

Koosoleku parim hetk - see mida ma olin pònevusega oodanud - tuli siis, kui oli kòige odavama pakkumise kasuks otsustatud (ilma eriti analyysimata, miks see kòige odavamaks osutus). Oli vaja otsustada, kuidas kulud jaotada.
Oh, oleks mul videokaamera valmis olnud! Siit oleks selline youtube hitt tulnud, et Kylie Minoque kontserdid oleks hale vari selle kòrval.

Kòik 16 (kuusteist!) inimest rààkisid samal ajal!!! Osad tòmbusid nàost punaseks. Ylestòstetud rusikad lendlesid. Ma ei tea kuidas, aga mònedel naisterahvastel làksid àkitselt juuksed sassi.
Et olukorrast paremat pilti anda, yritage kujutleda poliitikasaadet ’Porta a Porta’ ja siis miksige see reality sarja ‘Big Brother’ kuumimate hetkedega.

Yks aktiivne proua tànitas, et tema ei tea, kuidas teiste majanduslik olukord vòimaldab, aga tal on vaja maksed viie kuu peale jaotada.
Koosoleku juht Carlo manitses aga, et tòòd oleks vaja enne detsembrit àra teha ja teostajale 2008 aasta sees maksta, sest kui tòòd ja maksmine jaotada kahe aasta peale, tuleb kaks korda mingeid maksuvabastuse taotlusi teha. Loomulikult keegi ei kuulanud teda.
Naapoli-mees pani peopesi kokku justkui Padre Pio ja rààkis, et kuna poolte korterite omanikke pole kohal, siis mis òigusega me otsustame teiste perekondade kulusid. Mingit konkreetset lahendust ta mòistagi vàlja ei pakkunud, vaid kordas jàrjekindlalt oma mòtet.
Keegi kollaseks vàrvitud juustega vanamees karjus, et miks ta peab remondiraha oma kahe korteri eest maksma, kui ta teist korterit yldse ei kasuta. Eriti talle tàhelepanu ei pòòratud, sest kòigil oli midagi òelda, aga vanamees jonnis kogu aeg edasi:”Non l’ho uso! Non l’ho uso!”.
Hallipàine proua yritas kysida, et miks valitud pakkumises yks postkast sada eurot maksab ja kas postkastid saavad ikka ilusad olema. Temalegi keegi eriti tàhelepanu ei pòòranud.
Sinjoor Salvatore samal ajal sosistas mulle sugestiivselt kòrva, et meie majapooles pole enamusi tòid yldse vaja teha (sest tal pole pappi) ja tema on nòus ainult trepikoja pòranda marmori lihvimisega ja katuse parandamisega (mis on tàpselt tema korteri kohal mòistagi) ja et oleks vaja kokku leppida.
Keegi kiilanev sinjoor koos mòningate toetatega esitas retoorilisi kysimusi, et mis teha nende korteritega, kes remonditòòde rahastamises ei osale ja pàrast oma osa àra ei maksa. Selle peale mòned tòstsid àrritatult hààlt, et:”Decide la maggioranza!” ja mis see meie asi on, kui neil pappi pole ja vaadaku ise kust saavad. Selliste arvamuste kòlades hakkas eelmainitud Padre Pio juunior jàlle manitsema, et kes oleme meie, et otsustada palju teistel raha on ja palju nad kulutama peavad.
Siit-sealt kòlas sònavòtte, et kui viimase kymne aasta jooksul pole veel remonditòòde suhtes otsust vastu vòtta suudetud, siis ega ilmselt ei tehta ka nyyd midagi àra.
Umbes sellistel teemadel kàratseti pàris pikalt. Vahepeal tekkisid vàikesed pausid. Nimelt eksisid aeg-ajalt koosolekusaali mingid kodanikud, kes kysisid, et kas siit saab òlimaale. Òlimaale eriti ei olnud, kodanikud tànasid info eest, vabandasid segamise pàrast ja nii kui uks kinni langes, jàtkus kàra endise hooga.

Ma pàris tàpselt ei teagi, kuidas koosolek lòppes, sest kui kolm tundi olid làbi saanud, polnud mul erilist viitsimist enam jàlgida. Teoreetiliselt oleks vòinud juba varem àra minna. Nimelt meie maja koosneb kahest poolest – A ja B. Meie Rokuga elame A pooles ja kuna A majapoole elanikke esindasin ainult mina koos naabrimees L-ga, polnud otsustamiseks vajalikku kvoorumit koos.

Pyhapàeva hommikul kohtusime Roku algatusel sinjoor S, naabrimees L ja teise naabrimehe G-ga ning otsustasime, et iga korter paneb 1000 eurot ja teeme remonditòid niipalju, kui 5000 eest teha saab.

Roku on juba kavala skeemi vàlja mòelnud. Uskumatu Macchiavelli, ma ytlen teile.
Skeem on jàrgmine.
Kòigepealt kutsub Roku kohale ehitusmees A, kes meie korteris tòid tegi, et ta hindaks, mis tòid trepikojas vaja teha on.
Seejàrel lepitakse A-ga kokku, et ta teeb vòitva pakkumise. Selleks, et vòitvat pakkumist saada, kysitakse kolmelt ràndom firmalt pakkumised, mis suure tòenàosusega jààvad umbes 8000 euro kanti.
Roku helistab A-le ja ytleb, et odavaim pakkumine oli 6000 eurot ja tee sina nyyd oma pakkumine umbes 50 eurot odavam.
A teeb pakkumise 5950 euro peale ja seejàrel rààgitakse kòigi korteriomanikega làbi, et mis te mehed nalja teete, et ei leia nyyd tàiendavat kahtesadat eurot et kòik tòòd tehtud saaks.
Nii saab soodsa hinnaga kòik tòòd trepikojas tehtud.

No vaatame :)