giovedì, maggio 08, 2008

Jalutuskàik Sulmonas

Itaalia keskosas, màgede vahel, asub pisike linn Cocullo.
Tavaline màgilinn, kui vàlja arvata Cocullo elanike huvitav komme korraldada igal aasta maikuu esimesel neljapàeval pyhale Domenicole pyhendatud yritust, mille tarbeks korjab iga mees ymbruskonna màgedest nii palju madusid kui seljas tassida jaksab. Kui òige pàev kàes, korraldatakse Cocullo peatànaval yhke rongkàik, mis on selle poolest vàga eripàrane, et pyha Domenico kuju ja rongkàigus osalevad kodanikud kannavad kaela ymber ja mòlemas kàes kimpu elusaid madusid.
Kas pole vahva pereyritus?

Tànavu langes madude rongkàik tàpselt tòòrahva pyhale, mistòttu me otsustasime Rokuga, et oleks tarvis seda vaatama minna.
Roku ema arvas, et tema ei làheks kunagi Cocullosse madude rongkàiku vaatama, sest pàrast parklas ei tea kunagi, millal mòne auto alt eksinud ja stressis madu vàlja ronib vòi - mis veel hullem – jòle elukas autosse poeb.

Kokkuvòttes ei nàinud me vihmaussigi, sest Cocullo ùritusega làks samamoodi nagu Itaalia vabariigi aastapàeva paraadiga eelmisel aastal.
Selleks ajaks, kui me Coculloni jòudsime, oli kiirteelt vàljasòit lausa kinni pandud seoses ootamatu publiku huvi ja ummikutega. Uskumatu! Ma pole enne nàinud, et kiirteelt vàljasòite sedasi kinni pannakse. Nagu hiljem selgus, et saanud Cocullole ka muid teid pidi làheneda, sest kòik vòimalikud sissepààsud olid blokeeritud.
Rooma tagasi pòòrduda oleks ka imelik olnud, niisiis sòitsime pisut edasi Sulmonasse.

Minu arvates yhes òiges Itaalia màgilinnas on palav. Ikka korralikult palav, nii et peatànaval ja keskvàljakul paistab pàike halastamatult lagipàhe.
Peatànava làhedal pargis on vòimsad kastanipuud ja mònusalt varjuline. Pargis on ka mòned ajahambast puretud skulptuurid ja kindlasti kraan, kust kogu aeg vesi vuliseb. Seal kàivad inimesed janu kustutamas, samal ajal kui nende pisikesed kòverasabalised koerad lakuvad vett, mis on kraani ùmber loigu moodustanud.
Tànavad on kàànulised ja kitsad. Tànavad nàivad kitsamad kui nad tegekult on, sest hoonetest ulatuvad vàlja erilaadsed kivist trepid, ròdud, nikerdused, lugematud lillepotid ja mòistagi kuivav pesu - reisifotograafi lòikuspidu.
Òiges Itaalia màgilinnas on palju iidseid kirikuid ja plats, kus on elegantsed marmorist trepid ning Rooma impeeriumi aegne akvedukt. Mòistagi nàeb òiges Itaalia màgilinnas pisikesi musta riietatud vanamemmesid siin-seal sahistamas. Màgilinna keskmes on baar, kus istuvad ainult mehed. Pealelòunasel ajal lebasklevad mehed vàlikohvikus ja silmitsevad varjamatu huviga kòiki mòòdujaid (no ikka nii, et pàris ebamugav hakkab). Òhtuti jàlgivad màgilinna mehed erutatult jalgpalli, mida sealsamas baaris telekast nàidatakse. Òige Itaalia màgilinnakese atmosfààr ei oleks tàiuslik, kui aeg-ajalt ei kostaks kòrvu kiirelt mòòduva vòrri pòrin, millel tavaliselt troonib miniatuurne pàevitunud nooruk, eeskujulike kòhulihaste, moekate pàikeseprillide ja valgete D&G tossudega.

Sulmona on òige Itaalia màgilinn.

Roku arvates on Sulmona nagu pisike Rooma selles mòttes, et Sulmona elanikud on juba iidsetest aegadest Roomas tòòl kàinud ja roomlasedki on juba iidsetest aegadest peale Sulmonas puhkamas kàinud.
See vòib nii olla kyll, sest Sulmona nàeb vàlja umbes nagu Rooma Trastevere linnaosa, ainult selle vahega, et iga tànav lòppeb ekstra vinge màevaatega (no ikka selline 12-punkti-vaade) ja tylikaid suveniirimyyjaid ei ole. Suveniirimyyjate asemel on Sulmonas kommipoed.
Nimelt on Sulmonas juba iidsetest aegadest peale paar pàris tàhtsat kommivabrikut. Seda vòis taibata ka sellest, et kommipoode on Sulmonas rohkem kui liikuvaid autosid.
Igas poes vòis nàha kommidest meisterdatud kunstipàraseid skulptuure ja lillekimpe. Siinkohal tahaksin ka tàpsustada, et nad ei tee seal mitte suvalisi komme, vaid on peamiselt keskendunud umbes sellistele toodetele nagu Kalevi mandel sokolaadis vòi merekivikesed. Erinevus on peamiselt selles, et kui Kalev paneb mandlite ymber kas tumedat vòi piimasokolaadi, siis Sulmona maiasmokad kasutavad kòiki inimkonna ajaloos leiutatud maitsekompositsioone. Nàiteks yhes poes maitsesin ma apelsini, pistaatsia, valge tryhvli, kohvi, kookose ja puuviljamaitselise ymbrisega mandleid. Oleks rohkem maitsnud, sest lahke myyjanna tòmbas muudkui sahtlist uusi nàidiseid vàlja, aga ei jaksanud, sest kòht oli tàis hòrgutisi, mille peame me tàiesti juhuslikult sattusime.

Nimelt Sulmonas sinna-tànna jalutades tundus, et on paras aeg midagi pòske pista. Tehtud-mòeldud - nurga taga paistiski mingi restoran. Jalutame làhemale. Tagasihoidlik uks, lillepotid ja silt “Ristorante Gino”. Kàsi oli juba ukse kàepidemel, kui panin tàhele kirevaid kleepekaid, mis viitasid sellele, et restorani on 2007 ja 2008 aastal Michelini toidusnoobide poolt premeeritud. Ka Gambero Rosso restoranikriitikud on Ginole heldelt kiitust ja tàrne jaganud, nagu kleepekate pealt nàha vòis. Tòmbasin tuka sirgu ja pyhkisin teksadelt tolmukùbemed, et snoobluse templisse vààrikalt siseneda.

Tegelikult oli ristorante Gino mòòdukalt kodune koht, kus toit ja teenindus olid igati Michelini ja Gambero Rosso tasemel.
Alustuseks tahaksin jagada kiidusònu saiale, mis kohe lauale toodi. See oli vàga hea sai, aga tàpsemalt ma enam ei màleta, sest meil olid kòhud tyhjad ja saiataldrik sai imetabaselt kàhku tyhjaks.
Igatahes oli see sai ahjusoe ning seal sees oli riivitud porgandit ja rosmariini.
Eelroaks valisin kalkuni-carpaccio, maitsestatud mee, apelsini, rosinate ja piiniaseemnetega ning paigutatud maitsekalt balsamààdikaga piserdatud salatilehtedele. Oh, milline maitsete symfoonia!
Roku vòttis kohalike salaamide ja sinkide valiku. Mòistagi maitsesin ma kòik tema salaamid ja singid àra ning pean tunnistama, et isegi Itaalias satub ààrmiselt harva NII maitsvate salaamide peale.
Eriline yllataja oli juurviljadega kypsetatud talleliha, mis maksis – hoidke nyyd toolist kinni – kymme eurot. Mòtlesin, et mida Eestis tànapàeval 10 euro eest saaks. Kiievi kotleti ja friikartulid mònes Pàrnu pubis? No kui keegi minu arvamust kysiks millise roa peale 10 eurot kulutada, siis ma hààletaksin iga kell selle Sulmona talleprae poolt.

See oli pàris hea tallepraad.

Ma arvan, et mu elu parim.

Vabandage mind, pean lòpetama. Kòht làks tyhjaks.

3 commenti:

Tatsutahime ha detto...

Minu jaoks on ühes õiges mägilinnas külm. Iga kord kui ma meie mägedesse lähen, otsin kaasa mõne kaks-kuud-tagasi-linnas-kantava riietuseseme. See esimene kord kui ma ei mäletanud, et mägedes on kül, sain õhtuks palaviku.

Ah jaa ja õiges Itaalia mägilinnas levib uudis nagu kulutuli, et üks võõras on linnas ja teeb fotosid ja tädikesed jalgratastega jälgivad, et nad jääks pildi peale ja võimalikult ilusasti. Mida rohkem objektiive kaasas on, seda kiiremini info levib ;)

Katu ha detto...

Huvitav tàhelepanek.

Aga vòib-olla see temperatuurierinevus tuleb sellest, et sa elad rohkem pòhja pool? :)

Peter Seling ha detto...

huvitavad kirjeldused teil .Muide kievi kotlett oli poes Pärnus hetkel 10 krooniga ehl ssiis 0.08 eurot.

Tegin vahepeal läbi ka eesti rahvusliku koka täiendkursuse modernsest eesti köögist ja pean imestuseg ütlema,et kõik söögid on kogu maailmas ilmselt tänu vaese talupoja köögile arenendud kuid kas tõesti Itaalia Sulmona on siis oma elitaarsusega erand.
Aga miks mitte.
Abistajarunehiis@gmail.com

Rahvustoidud on väga head.
Abistajale Rune hiis on mtü,kes soovib asutada NGO Itaalias.