giovedì, maggio 29, 2008

mu kòige ausam blogisissekanne

Nyyd on mul ametlikult registreeritud elukoht Itaalias, isikuttòendav dokument (carta d’identità), kohaliku haigekassa (SSN) liikmelisus ja perearst. Kuu aja pàrast peaks posti teel saabuma kohalik haigekassakaart ehk carta sanitaria. Itaalias elamiseks vajalike dokumentide kordaajamiseks ei kulunudki rohkem kui 19 kuud alates minu kuulsusrikkast Itaaliasse saabumisest.

19 kuud jah, aga ma pole ikka veel otsustanud, kas ma jààksin Itaaliasse elama. No selles mòttes, et mul on konkreetseid pòhjusi siin enda hàsti tundmiseks, nagu òitsev armastus ja yldlevinud normide kohaselt hea tòòkoht ja ilus kodu mere ààres ja mitte-enam-nii-kole punker Roomas ja glamuursed Euroopa linnad kòik paaritunnise lennusòidu kaugusel ja itaalia keelt oskan vabalt ja rahapuuduses eriti ei vaevle, aga ma ei tea, kas ma TEGELIKULT tahaksin Itaalias elada Itaalia enda pàrast.
Vòi noh, Itaalia pàrast vòiks ju Itaalias elada, aga itaallastega yhel territooriumil elamine ei ole kyll mingi meelakkumine ausalt òeldes.
19 kuud on olnud piisav aeg harjumiseks. Vahest ka mòningate asjade ettevaatlikuks aktsepteerimiseks ja kàitumise kohandamiseks, aga mu vààrtushinnangud on samaks jàànud. On aeg tòele nàkku vaadata – minu maailmapilt ei yhildu mu uute kaasmaalaste omaga yldsegi mitte.

Tàna lennujaamas vaatasin Oslo lennule minevaid skandinaavlasi. Meeldivalt vaoshoitud inimesed. Ausa ilmega. Ortopeediliste matkaplàtudega. Enamasti pikakasvulised. Siniste silmadega. Pisut aeglased, seda enam, et kontrastiks olid vilkad itaallased kohe kòrvale panna. Rààksid tasasel hààlel. Keegi ei tryginud jàrjekorras. Lapsed ei karjunud ega jooksnud ringi. Prahti ei jàetud vedelema. Dokumendid olid kòigil alati valmis, kui jàrjekord nendeni jòudis.

Need on inimesed, kellega ma suhestun ja kelle hulka kuuluda tahaks – ausameelsed, rahulikud, kokkulepetest kinni pidavad, keskkonnateadlikud ja loogilise kònepruugiga.
Tajusin, et maailmas pole veel kòik kadunud. Et ma pole yksik veidrik. Oleks tahtnud kòiki ortopeediliste matkaplàtudega inimesi seal lennujaamas heldinult emmata.

No itaallased on ka yldjoontes toredad, aga mul kuidagi nagu ei teki tahtmist nende hulka kuuluda, sest nende vààrtushinnangud ja elustiil ei yhildu minu omadega.
Mulle ei meeldi prahti maha loopida. Mulle ei meeldi teisi inimesi yle kavaldada.
Mulle ei meeldi kulutada tunde vàlimuse viimistlemiseks aga mitte minutitki raamatu lugemiseks. Ma ei taha vaadata itaallaste ajuvabasid telesaateid. Mulle ei meeldi syya viiekàigulisi òhtusòòke sel kellaajal, kui eelistaks juba voodis olla. Mulle ei meeldi kàia Itaalia pidudel, kus kodanikud selle asemel, et mònusasti vònkuda ja pidutseda, seisavad tantsuplatsil nagu kànnud ja vahivad teisi inimesi samal ajal kui DJ iga laulu peale lobiseb ja yleyldiselt on kòik kohalviibijad kained justkui vastsyndinud. Mulle ei meeldi yle pidevjoone rida vahetada. Mulle ei meeldi keraamiliste plaatidega elutoapòrandad. Mulle ei meeldi olla òhtul kella kymneni tòòl ainult selleks, et ylemustele pugeda. Mulle ei meeldi kàia kylas abielupaaridel, kes mu nàhes tylitsema hakkavad. Mulle ei meeldi iga ytluse vòi olukorra taga intriige ja peidetud tàhendusi otsida. Ma vihkan hàmamist. Mulle ei meeldi arstid, kes jààvad tund aega hiljaks, ei vabanda hilinemise pàrast ja kasserivad mult ikkagi sadu eurosid. Mulle ei meeldi dubleeritud filmid. Mulle ei meeldi avaliku sektori klientelism. Mulle ei meeldi, et seadused ei kehti kòigile vòrdselt. Mulle ei meeldi, et kokkulepetest ei peeta kinni, kui need enam isiklikult kasulikud ei ole. Mulle ei meeldi, kui kliendile valetatakse, sest ’niikuinii ta ei saa fakte kontrollida’. Mulle ei meeldi ei Berlusconi ega Prodi ega mitte ykski Itaalia poliitik. Mulle ei meeldi, et Itaalias ei tagata pòhimòtteliselt naistele vòrdseid vòimalusi tòòturul ja et tòò juures on mehed shovinistlikud sead. Mulle ei meeldi, et itaallased on on tugevatega nòrgad ja nòrkadega tugevad. Mulle ei meeldi, kui vastutustundetult itaallased suhtuvad oma elukeskkonda. Mulle ei meeldi, et Itaalias puudub reaalne ajakirjanduslik vabadus. Mulle ei meeldi Ratzinger ja ma arvan, et katolik kirik on tagurlik ja korrumpeerunud institutsioon. Mulle ei meeldi inimesed, kes koosolekul telefonikònedele vastavad. Mulle ei meeldi et restoranides vàlismaalastega yleolevalt kàitutakse. Ma vihkan itaalia naiste valgeid kauboisaapaid ja neetidega stilettosid. Ja yldsegi mulle ei meeldi toas kingadega kàia. Mulle ei meeldi inimesi mitte usaldada. Mulle ei meeldi koosolekud, millel pole konkreetset algust ega lòppu ega ajakava. Ja mulle ei meeldi itaallaste vastikult kapriissed ja karjuvad lapsed ning nende laste kauboisaabastega emad, kes laste mànguvàljakul suitsetavad ja konisid maha loobivad.

Ma olen siin pikki kuid pyydlikult yritanud itaallasi mòista ja neid aktsepteerida ja nàha neis positiivseid aspekte, sest ma tean vàga hàsti, et see siin on nende maa ja nende reeglid ja mina olen pigem ikkagi nagu kylaline pererahva elutoas, kes ei saagi oodata, et terve pere korraga tema reeglite jàrgi kàituma hakkab. Aga ikkagi. 19 kuu jooksul on mulle kui vàlismaalasele itaallaste poolt osaks saanud suhtumine, milletaoline on tavaliselt ette nàhtud pigem kutsumata kylalistele.

Tavaliselt juhtub see siis, kui làhen nàiteks restorani, panka, ametiasutusse vòi poodi, kus ma pole varem kàinud ja koosneb kolmest osast.
Kòigepealt ignoreerimine, mis tavaliselt tàhendab mingite oma asjadega tegelemist, asutuses hàngiva tuttavaga vestlemist ja vòib vabalt tàhendada ka mitte vastuteretamist. Kui ma ikkagi oma kysimuse esitan, siis jàrgneb arusaamatuse demonstreerimine (seda juhtus eriti siis, kui ma veel itaalia keelt eriti hàsti ei osanud). Kui ma aga oma kysimusele jàrjekindlalt vastust otsin, jàrgneb minimaalne abiosutamine. See vàljendub nàiteks informatsiooni andmises, mis hiljem osutub ekslikuks. See vòib vàljenduda ka yldises osavòtmatuses, nàiteks vastatakse mu kysimustele ainult paari sònaga, ilma tàiendavat infot andmata. See vòib tàhendada ka, et restoranis ei ole vaba lauda siis, kui seda kysin mina. Aga laud leidub siis, kui seda kysib kymme minutit hiljem mòni mu itaallasest tuttav. See vòib tàhendada, et kavala pilguga ja muigvelsui rààgitakse minuga ekstra aeglaselt ja grammatiliselt vigases itaalia keeles, umbes nii nagu itaaliaste arvates aafriklastest immigrandid rààgivad. Ma arvan, et see ei ole viisakas ja ma nàen, et itaallased omavahel nii ei kàitu ja selline kohtlemine ei tekita minus tundmust, et ma tahaksin itaallaste hulka kuuluda.

Ja lòpetuseks tahan teada anda, et mulle ei meeldi see, et 95% itaallastest, keda mina tunnen, arvavad, et ainult nii on òige elada nagu Itaalias seda tehakse. Ma nàen, et nad isegi ei tunne huvi selle vastu, millised on kombed mujal maades ja miks need sellised on. Ja mulle ei meeldi kohe yldse mitte, et Rocco arvukad sugulased pyyavad minust hoogsalt voolida inimest, kes ma tegelikult ei ole ja et nad kritiseerivad mòòdutundetult kòiki mu otsuseid ykskòik, kas tegemist on parkettpòrandatega vòi automaatkastiga autodega vòi eesti sòpradega vòi sòògiriistade kasutamisega vòi minu suhtumisega mòttetult jonnivatesse lastesse.

Fakk ma hakkan siin veel protesti màrgiks pastat noa ja kahvliga sòòma!

26 commenti:

vernanda ha detto...

varahommik,

kui on veel haiguskriitika, siis pole kõik kadunud;) ma kindlasti ei saa öelda, et ma tean, mida sa tunned, aga ma arvan, et tänapäeval on maailm tunduvalt väiksem kui vanasti ja otsused ei ole enam nii lõplikud, kui natuke aega tagasi, ehk et võrru elama minek tähendaski maailma lõppu kolimist. mõnes olukorras on lihtsalt keerulisem endaks jääda ja ise olla. aga pasta noa ja kahvliga söömine ületaks äkki isegi uudiskünnise, vähemalt kohalikul tasandil?

Anonimo ha detto...

tean, mida tunned! On põhimõtteliselt kaks varianti:
1. kui kannatad ära, siis läheb see mööda ja tuleb üha harvemini tagasi.
2. kui enam kannatada ei viitsi, vaata ringi töökoha järele rootsis, see maa sobib sulle põhjamaadest kõige rohkem ja seal on kõik see olemas, millest puudust tunned.

Olen alati hämmastusega jälginud, kuidas eestis ontlikud pered pühapäeviti korralikult noa ja kahvliga pastat söövad :)
vahel teenindaja ei teagi, et võiks lusika tuua ja kui siis häbelikult paluda, koguneb kõik personal köögiukse vahelt piiluma, et mis trikke sa nüüd tegema hakkad...

erika11

P ha detto...

nii armsalt südamlik ja aus sissekanne :)

selge on see, et eestlane lõunamaal ei suuda väga kergelt (kui üldse) kohaneda kohaliku eluviisiga. mina elan prantsuse kultuuriruumis ja seegi paneb iga päev hämmastama ning ma üritan nendele vahel ka vastu võidelda. või siis käituda meelega ebaviisakalt (samamoodi nagu nemad!), et nad saaksid õppetunni. aga tegelikult lõpuks olen ikkagi mina ainuke, kes sellest aru sai ja kannatas :) ent minule vastuvõetamatute asjadega ma kindlasti leppida ei kavatse ning akstepteerimise asemel üritan ikka edasi võidelda. vahel ajab see lihtsalt hüsteeriliselt naerma...

karmen ha detto...

eks see võõraviha on igas riigis sees, meil ju samuti. kuigi näiliselt on siiani kummardatud kõike, mis mujalt tuleb, siis ega välismaalasena eestis elu pole väga mõnus. sama ju ka soomes ning igal pool mujal. lihtsalt põhjamaalane reserveeritud ja kasvatatud inimesena ei näita seda nii palju välja. päris lahe analüüs muidugi :).
sa telli õhtul veel caffe latte ja croissant, see on neile täielik pauk allapoole vööd. milline matslus!

Anonimo ha detto...

Hei Katu, ega see väljamaalaste veidrate kommetega harjumine lihtne pole neh. Sellega olen nõus, et enamik itaallasi arvab, et nende süsteem on kõige-kõige-kõige, aga kas me siis ise seda ei tee? Olen nüüd juba kaks aastat välismaal elanud ja kui võrdlen iseennast selle paari aasta taguse pildiga, siis (õnneks!) on praegune tolerantsem, less opinionated, võibolla natuke ükskõiksem, aga samas rahulikum inimene. Näiteks suudan juba enda ümber rahulikult ringi vaadata ja oma prantslasest bossi järjekordse jaburuse peale naerda, mitte ennast kaalikaks vihastada. Ja kui keegi jälle bluffima hakkab, siis hea strateegia on (1) küsida inimese nime, eriti telefonis ja (2) nõuda ülemust.

Itaallaste kohta igatahes nõustun eriti just nende laste osas, kus igas peres on väike põnn peremees ja ema-isa jooksevad tema pilli järele, isegi kui mingil hetkel enam ise ei taha, aga midagi ette võtta ka ei oska.

Aga lohutuseks võin öelda, et tegelikult on palju itaallasi, kes on valmiste ajal kimbatuses, sest pole kedagi valida, on itaallasi, kes oma elukeskkonnast vägagi hoolivad, on itaallasi, kes vabalt kahte võõrkeelt räägivad ja ma usun, et enamik itaallasi vannub maapõhja nende omaenda bürokraatia, kus elementaarsed asjad vähemalt pool aastat aega võtavad.

Tatsutahime ha detto...

Teretulemast meie sekka, Katu! Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt on vähemalt 40% itaallastest sinuga peaaegu kõiges ühel nõul, sellepärast me kirjutamegi alla Beppe Grillo pöördumistele, sellepärast me võitleme prügisorteerimise eest, sellepärast me olemegi hääletanud sinistra radicale poolt - kuid ainult seni, kuni need pole meid alt vedanud.

Nende inimeste seas, keda mina oma sõpradeks pean ja kellega ma oma aega jagan, ei ole ühtegi, kes "on tugevatega nòrgad ja nòrkadega tugevad", kannaks kauboisaapaid või neetidega stilettosid, kes ei aktsepteeriks minu otsuseid minu kodu kohta või arvaks katoliku kirikust kui institutsioonist midagi head, nad ei loobi prahti maha, veel enam, kõik tilluke prügi sorteeritakse, ka bussipilet viiakse ilusasti "carta" kasti. Me ei intrigeeri ja me loeme raamatuid - ja mõned telesaated on ju ka head, seni kuni Berlusconi neid telest ei pagenda: Annozero, Report näiteks. Meie probleem on ainult see, et me ei suuda üksteist alati üles leida ning me ei suuda leida sobivat viisi oma ideaalide teadvustamiseks ning vahepeal võiksime me kõik rohkem mõelda.

Kui vaadata Itaalia ajalugu, siis see on algusest peale olnud võitlus selle üle kumb neist kahest Itaaliast peale jääb ja mul on tunne, et praegune opositsioonita valitsus märgib nüüd üht murdepunkti, kus võib juhtuda mida iganes. Halvemal juhu korral püüavad mu sõbrad mind veenda, et tuleb Venezuelasse kolida... Aga ma usun siiski, et kõik see imeline, mida itaallased on suutnud vaatamata kõigele korda saata, on väärt säilitamist ja võitlemist.

Itaaliat on vähemalt kaks, aga kui kriitiliselt vaadata, siis rohkemgi, otsi endale see Itaalia, kes sinuga sarnaselt mõtleb. Ma olen kindel, et see on olemas.

Ah jaa, mis puutub pasta söömisesse, siis ma küsisin kunagi aasta tagasi selle lusika kohta ja mulle üteldi "lusikat kasutavad peamiselt välismaalased". Jajah :)

Tatsutahime ha detto...

/aga see noa pool pasta söömises on muidugi surmanuhtlusega kasutatav/

Tatsutahime ha detto...

*karistatav

Ruudi ha detto...

Panid mu kohe mõtlema selle postiga. Pole Ouderkkiga sinistra radicale suhtes sugugi nõus.. muu üle pean jälle mõtlema.
Ja tegelikult räägib Ouddekki jälle sellest Itaaliast, kus ka mina elan.. See natuke põhja pool juba muudab mõningaid asju.
Sanas on mul igast probleeme kogu famiglia siciliana naistega...
Aga meil siin saab seda mis tellid ( kui tellid näo puhastuse siis ka saad), restoranis saad koha ja võõramaalast ( eriti heledat) poputatakse veel eriti. Kuigi, jahh, Reggio Emilias on ka kõige rohkem immigrante. Sest siin ollakse külalislahked :)
Ning sul on palju neid asju, mis sulle ei meeldi, mis mulle ei meeldi just mu lapse kahe tädi ja ämma juures...
Aga tead, emana on siin maal paradiis! Ausõna!
Kui Eestis ei tohi su laps ka piiks öelda, ei lihtsalt lapse omamine on juba kuritegu, siis siin võid võtta vabalt ja alsta lapsel kasvada. Näiteks minu oma on veel liiga pisike, et midagi talle õpetada, kui karjub siis karjub ja pole midagi teha. Eestis selle eest saab sõimata, vähemalt. Siin aga üritatakse aidata.
Aga nohh, eks igaüks teeb omad valikud aga arvesta, et pärast on jälle juberaske ümer harjuda tuimaks keskkonnaks ja tuimade inimestega.
Ja nohh, võibolla tõesti Rootsis naeratatakse rohkem, Eestis on küll masendav.

Ruudi ha detto...

Tegelikult tahtsin ma Itaaliat kaistta sest ma armastan teda, tmea vooruste ja vigadega. Nüüd üle lugedes, tuleb välja,e t kaitsen vaid itaalia jõmpsikaid ( mis mul kindlasti plaanis polnud).
Samas kui sa ei tunne end siin kodus siis pole kaitsta midagi..

Ing. ha detto...

Mulle tundub pooltel kirjeldatud juhtudel, et räägid asjust, mis häirivad ja ajavad vihaseks enamikke itaallastest. Vahel räägid asjadest, millega olen õppinud toime tulema (see vastik suhtumine blondidesse nagu oleksime Ida-Euroopa litsid). Ja kõikidest nendest nimetatud halbadest käitumisviisidest ei saa ma ühtegi väita oma suvekodu (Puglia, Ostuni) elanike kohta. Aga seal ma tunnengi end nagu kodus. Mulle tundub, nagu kirjeldaksid sa roomlasi. Ja ausalt, kedagi solvamata, on minu arvates pealinnas madalalaupsete suurim kontsentratsioon. Võib-olla sobiks üks ravikuur kuskil väikses kohas võimalikult kaugel lõunas, või paar aastat elu põhja pool samas riigis.
Suu tuleb perekonnaga puhtaks rääkida, sest nad proovivad täpslt nii kaua kuni on aru saanud, et see on lootusetu ja kuniks näevad, et sa oled üksi rindel (mees peab naise poole hoidma (vähemalt oma perekonna ees); peol ja õhtusöökidel ei pea käima (lihtsaim ravi on teha endale laps, siis nagunii enam ei kutsuta, sõbrad muutuvad ja söömaajad kolivad teile sobivasse aega ja kohta :P; ma elavalt kujutan ette kuidas Katu nägu krimpsu läheb ja ta skandaliseerib, et kingade kõrvale lapsed ei mahu :P); õnneks ei pidanud ma Itaalias tööl käima, tunnen kaasa! - aga tundub, et põhjapool on vähem vassimist ja rohkem kokkuleppetest kinni pidamist;
Itaalia brat'ide kohta ütlen ma sulle vaid üht "what goes around, comes around" - need vanemad veel saavad oma vitsad :P ja enda brat'i kasvatan ma viisakaks lapseks :P (Mari võib vouchida :P). Ja lõppeks: sellised hetked, kui kõik halb on ühes hetkes, jäävad aina vähemaks, varsti tuleb jälle päike välja :P

Tatsutahime ha detto...

Igaks juhuks selgitan - kõik "meist" kindlasti ei hääleta sinistra radicalet nagu kõik "meist" ei kirjuta ka Grillo petitsioonidele alla jne. Aga need mõlemad näitavad, et "meie" oleme olemas, ühel või teisel kujul, olles omavahel ka küllalt erinev. Õnneks.

Raine&Manuel ha detto...

Oeh! ma tean mida sa tunned ja kui hea on seda öelda!
Umbes 95% sinu sissekandest läks minu tunnetega täppi. Erinevus tuleb suhtumisesse välismaalastesse. Jah- töö leidmine nais-välismaalastel pole päris meelakkumine, kuid sellise põlastusega meisse päris ei suhtuta. Kuna ma elan Põhja Itaalias, kus zona industriale on zona industriale järel, ning immigrante on sama palju kui itaallasi endid, siis käitutakse nendega kui "võrdsetega". Kuna ka enamus itaallasi räägivad veneto dialektis ning siis kui välismaalane küsib(pusib) midagi itaalia keeles üritab see kohalik itaallane ikka vastata normaalses itaalia keeles (vahepeal vastatakse ka dialektis) kuid muid narrusi siin ei kuule.
Nagu Ing. kirjutas- siis blondidesse (JA MITTE AINULT!!!) suhtutakse nagu litsidesse- kes vilitab, kes karjub põlastavaid sõnu, kes vahib suu ammuli....
Minu juuksed on kartulikoore värvi, ma ei riietu väljakutsuvalt, kuid ikkagi saan ma nende kommentaaride osaliseks...


Ahjaa- 80% minu kolleegidest on välismaalased :)

Mis puutub bürokraatiasse, siis ma olen siin juba 2. kuud oma elukohta comunes muutmas... :)

mnjah ha detto...

Samalaadne kogemus, nagu sul norrakatega, oli mul möödunud aastal Pisa lennujaamas soomlastega. Mu mees ei suutnud naeru hoida kui nägi seda ülikorralikku, ülivaikset järjekorda check-in´is. Tema arvates jõudsime me liiga vara lennujaama, aga võta näpust - järjekorras olime viimased. Tom naeris seda, kuidas keegi mööda ei trügi, keegi ei karju suure häälega - võrdluseks oli meil kohe kõrval üks itallastest koosnev järjekord...
Mis puutub aga poemüüjatesse, siis Itaalias pole mul veel tekkinud probleeme müüjatega, kes tuttavatega vestleksid - vestlevad küll aga samas oskavad ka minu ülikiirest ja hästi ära teenindada. Samas ajas mind viimasel külaskäigul Eestis närvi, et müüja tõesti minu poole ei vaadanudki kuniks ma ronisin ise korraliku itaallase kombel "tuttava" isiklikku ruumi-külg külje vastu, mis katkestas jutuvada ning lõpuks märgati ka mind. Teine "imeline koht" Eestis on Ülemiste hotell, mille teenindusest saaks küll eraldi artikli kirjutada..

Kristel ha detto...

Su posti lugedes, mòtlesin, et sul on ju òigus...ja kohe seejàrel..ei see pàris nii ka ei ole. Ma ei màleta enam hàsti oma kohanemisraskusi( ehk ainult seda, et kui òhtul ùksi vàlja tahtsin minna, pidin hoolega riideid valima, et "tòsise" tùdrukuna...ehh-ehh, tollal olin veel tùdruk...nàida). Usu, sa lihtsalt ei ole jòudnud veel tutvuda nende itaallastega, kes oma voorustega kòik pahed tasakaalustavad. Ise olen ma ilmselt "tagurpidi" eestlane, sest mulle meeldis siin esimesest silmapilgust; olen uhkusega Itaalia kodanik, mis siis, et paljud meie peale nàpuga nàitavad (nad on lihtsalt eelarvamuste kùùsi jàànud). Olen alati ennast paremini tundnud itaallaste keskel, tundsin ennast kohe kodus olevat. Loomulikult làks veidi aega, et teistele oma eripàra selgeks teha. Tuli maha pidada àmma-àiaga mòni sòda kingade pàrast kodus,aga nad respekteerisid mu tahet (Mu mees kàiks paljajalu ka tànaval...!)Olen uhke oma laste ùle, kes on praktiliselt itaallased - elujòulised, hea huumorimeelega, enesekindlad. Pòikpàisus tuli vist eesti geenidest. Vòrreldes mu suguvòsa eesti lastega on nad muidugi hoopis elavamad.
Ehk on sul lihtsalt selline moment, mònikord tuleb ette...

Kristel ha detto...

Unustasin veel lisamata, et ebaviisakaid ja vàhese tsiviilsusega inimesi on igal pool, ka pòhjamaalaste seas. Olen nàinud halvasti kàituvaid skandinaavlasi vòi sakslasi nii siin Itaalias kui Kreekas...Nii et minu meelest pole nendest pààsu kusagil.

Anonimo ha detto...

Mulle nii väga meeldib Sinu blogisid lugeda. Tihtipeale naljakad ja nii ausad ning õiged.


GG.

Kombain@work ha detto...

Ma kohe ei saanud kommenteerimata jätta:) Elan kolmandat aastat Firenzes ja olen 100% Sinuga nõus! (kahjuks) No vot, täpselt nii olen minagi end kõik need aastad tundnud . Vaadates oma eesti sõbrannasid, kes mul külas käivad (mõni armub sellesse riiki kohe esimesest silmapilgust ja jumaldab kohe kõike), olen jõudnud järeldusele, et kõik oleneb inimeste väärtushinnangutest ja vaatepunktist. Kui ikkagi elus on tähtis fassaad, ilma oluliselt sisusse süvenemata siis on see riik fantastiline koht, kus elada. (kõik see kunst, naeratavad inimesed kes muudkui küsivad "allora come stai" aga niikui selja keerad ütlevad oma armsal viisil väga sitasti su kohta)

Minul oli samamoodi, et elukaaslane oli iga kell, une pealt oma vanemate poolt. Kuigi ta üritas teha nägu, et nii see ei ole ha haa. Mamma on mamma. Kahjuks on see itaalia kultuuri osa-nad on lamba mentaliteediga.

Ja kui see sind lohutab, siiani (peale 3 aastat tihedat kooselu!) üritavad inimesed mind jonnakalt sundida riietuma/sööma/käituma nagu nemad. Siiani pole see neil õnnestunud aga väga kurnav on muudkui ujuda vastuvoolu ning olen otsustanud riiki vahetada. Pealegi, ega siin pole erilisi tulevikuväljavaateid. Itaalias on hea inimestel kes tahavad chillida, ,muuta elu sisuks toidu ja spordi ning sellest vahetpidamata rääkimise ja mõttetute viisakuste vahetamise mõttetute inimestega.

Ja tead mis? Neile tõesti meeldib aega raisata. Müstika.. :)

Väga vale on paljude nõuanne, et lapse saamisega muutub kõik paremuse poole, nii ikka päris öelda ei või. Võib muutuda väga väga kõvasti halvemuse poole otse loomulikult ..Kui ma kujutaks ette mis tants ja trall lahti oleks läinud, kui ma lapse oleksin saanud(communioned ja värgid võehh), tuleb mul hirmuhigi otsa ette..

Kristel ha detto...

Itaallastel on sùks selline vàljend: mis halvasti algab,see ei saa paraneda...ja selles mòttes on mu eelkirjutajal òigus. Lastega làheks asi hullemaks, kuna lastekasvatamine iseenesest on stressiv ning paneb kannatuse ja tasakaalu ràngale proovile. Usun, et see on nii igas riigis..:)Usun, et ka Eestis on inimesi (emasid ja eriti sugulasi:)), kes arvavad, et ainult nende vaatekoht on òige. Tean omast kàest! Sòdin rohkem oma emaga, kui àmmaga, sest àmmaga rohkem kokku puutudes, on ta palju tagasihoidlikum st. teab paremini, kust piirist ta ei pea ùle astuma.
Ka kòikidel mu itaalia sòbrannadel on àmmaga probleeme.
Oma lapsi ma ei ristinud. Kogu pere nòus, kaasa arvatud tòelisest katoliiklasest àmm (kes nooruses tahtis isegi nunnaks hakata). Kui comunione aeg kàtte tuli, kùsisin neilt nende soovi. (Lùkkasin tagasi oma ema idee nad Eestis ristida) .Otsustasid "ei", sest arvasid, et on liiga vara nii tàhtsaid asju otsustada. (Sel hetkel tàitus mu sùda uhkusega:))
Aga mis puutub vàitesse, et Itaalias on hea laiskadel ja superficiali, jàtan kommenteerimata.
ùldistamisega vòib teha suuri vigu ...ja sùgavalt haiget

Maret ha detto...

väga südant kosutav jutt, suutsin just lõpetada oma elu armastuse, sest ma ei saanud enam aru, miks käitutakse täna nii ja homme vastupidi; ühele korralikule eestlasele mõjub selline elamise viis haigeks tegevalt väsitavalt:) Mis sa arvad itaalia klassiühiskonnast?
p.s. olen aeg-ajalt sinu blogi lugenud, aga varem pole olnud tahtmist kommentaari saata.
Maret
p.s.mis mind mehe perekonnaga suhtlemisel kõige rohkem hämmastas ja tegelikult ka haiget tegi, on see, et seniks kui asjad on noortel hästi üritavad kõik sugulased selles suhtes osaleda, aga kui midagi viltu läheb...kaob kogu suguvõsa ja võõramaalasest pruut jäetakse omapäi, justkui poleks kunagi suheldud, minu meelest on see ebaviisakas:(

M.S. ha detto...

No minu olete nüüd küll ära hirmutanud.

Ma mõtlesin ka Itaaliasse kolimise peale: ilus maa, ilus keel, ilusad inimesed, fantastiline toit, etc...

Aga nüüd on küll suured kahtlused, sest ei teadnud enne elle maa varjukülgedest.

Anonimo ha detto...

Sattusin täiesti juhuslikult seda blogi lugema, lugesin paar esimest lauset ning ei saanud enne lõpetada kui olin selle postituse lõpuni lugenud. Mul on plaanis varsti Itaaliasse kolida, kohati näib sealne elu lilleline, aga see postitus pani mind sügavalt järele mõtlema. Olen väga tänulik, et postitasid selle. Sain palju mõtlemisainet juurde. Aitäh.
Kõike paremat ning palju päikest Sulle!

Kätlin

chris ha detto...

muuseas ka Eestis on võimalik kultuurierinevusi kogeda. Loen ja mõtlen, et vene ja eesti keelsed kultuuriruumid on suhteliselt sama kaugel kui eesti ja itaalia keelsed.
ja pane tähele, et oluline võitlus käib lapse kasvatamise osas. siis tulevad huvid selgelt välja. kellegil pole põhjust ennast tagasi hoida.

tifa ha detto...

Selle järgi peaks Itaalias elama küll: kena maa ja küll kuidagi need maksud saab ka ülekandega maksta,
aga võtma endale mitteitaallasest mehe, siis pole seda ämmamamma ja familia värki kaelas :D

LL ha detto...

tere

tahtsin öelda, et Rootsis on samasugune bürkokraatia. minu paberite korda ajamine vôttis väga palju aega (3 kuu asemel 9).... töökaaslasel (iraanlasel) oli probleem, et ta elamisluba sai läbi, aga pikendada ei saanud, sest temaga tegelenud töötajal hakkas puhkus.
vôi siis, et ID kaarti väljastatakse ainult kehtiva Rootsi ID kaardi vôi passi olemasolul. Eesti pass ei loe. vôi siis su ema-isa vôi laps (üle 18a) peab kirjalikult tôendama, et sina oled sina. muidugi peab emal-isal-lapsel olema rootsi ID kaart vôi pass.

ka siin on nägude tegemist ja ebasiirust. mul vähemalt on sama välimus kui keskmisel svenssonil ja mu aksent annab märku, et ma olen kuidagi soomega seotud, seega ohutu.

samas on Rootsis kergem, 70% elanikest on esimest-teist pôlve sisserändajad. teatakse, kui tähtis on oma juurte hoidmine ning imeliku toidu söömine.

aga temperamendi kohapealt on siin hea, ollakse palju jutukamad, kui Eestis, kuid samas hoitakse ikkagi viisakat distantsi.

aga huumori meel on neil peaaegu olematu.

tahtsin lihtsalt panna kommentaariks skandinaavia ülistamise kohta.

Anonimo ha detto...

lastekasvatamine on puhas õnn ja rõõm, kui see toimub võimalikult kaugel kõikvõimalikest sugulastest. Ei ole mõtet kunagi oma elu mõttetult keeruliseks ajada.
Lapse tahtmine-saamine ei saa toimuda, millegi parandamise-muutmise eesmärgil, see peaks ikka omaette projekt olema ...

Kuna peale seda saab naisterahva elu reeglina uue sisu, siis ühtpidi on loomulikult raskem, aga teistpidi muutub elu imeliseks, juhul, kui just sugulaste peale lootma ei jää ja valede valikute pärast hiljem pettuma ei pea ...

Kõige suurem rõõm on aga, kui vanduspäevadel saad tõdeda, et sinu elutöö on hästi tehtud ja inimene üles kasvatatud, kes omadega iseseisvas elus hästi hakkama saab ...