Piazza del Popolo

Pyhapàeval otsustasin taaskord oma uut kodulinna Roomat paremini tundma òppida.

Romantikute màe Gianicolo projekt on hetkel kylmutatud, sest vaevalt jòudsin jagada Rokuga ideed, et tahan minna Gianicolole pàikesetòusu piknikku pidama ja àrkavat Roomat imetlema, nòudis ta peaaegu pisarsilmil, et ma ei teeks seda mitte kellegi teisega kui temaga. Ma arvan, et see on mingi meheliku uhkuse teema, aga tolerantse inimesena ma nyyd ootan sobivat hommikut, mil Mu Sydame Prints Rooma jòuab, et siis yheskoos romantilisele piknikule minna. Praegu on ta Ameerikas.

Niisiis valisin sihtkohaks Piazza del Popolo ja selle ymbruse. Et eriti seiklusrikas oleks, vòtsin sydame rindu ja otsustasin metroo asemel hoopis uue neljarattalise sòbra Erlend Isopistega kesklinnale làheneda.
Seda enam, et oli pyhapàev ja vàhem autosid ja yhesònaga ideaalne olustik kàiguvahetamise ròòmudega làhemalt tuttavaks saamiseks. Sòiduks valmistusin pòhjalikult, nii nagu kunagi hallidel aegadel òppesòidu tunnis. Enne syytevòtme keeramist heitsin jope seljast, panin raadio kinni, kinnitasin turvavòò ja hingasin sygavalt sisse-vàlja.
Edasi vòiks òelda, et làks yle ootuste hàsti. Punkrist kuni Hispaania treppide làhedase parklani saabusin kordagi àra eksimata ja autot vàlja suretamata. Ma arvan, et see on mingi uus tase, mida ma keeldun algaja ònneks nimetamast, aga ei julgeks ka lubada, et see uus tase eriti jàtkusuutlik saab olema.

Seekord oli plaan jòuda kòigepealt Piazza del Popolole, mis on yks iidne Rooma vàljak, kylastada seal asuvat Santa Maria Del Popolo kirikut ja seejàrel vaadata yle Villa Borghese park.

Villa Borghese pargiga on mul oma kana kitkuda. Ykskord ammu yhel hirmpalaval augustipàeval, kui Roku oli tòòl ja ma olin yksi Roomat avastamas, tuli mulle Lonely Planeti teatmikut lehitsedes kelmikas idee minna Villa Borghese parke vaatama. Huvitav on màrkida, et kuigi tànapàeval asub see elegantne villa kesklinnas, siis 17ndal sajandil kasutas kardinal Scipio Borghese seda ààrelinna-suvila ja peopidamise kohana.
Yhesònaga tol ààrmiselt palaval pàeval (et teile konkreetsemat ideed anda, siis vòin òelda, et òhk ei liikunud absoluutselt ja kuumus kòrvetas kàsivarsi) jòudsin pargi servale. Park, millest olin fotodel nàinud maalilisi kujutisi rohelusse uppuvatest alleedest ja skulptuuridest, oli tegelikkuses kollaseks kòrbenud viljatu maa-ala, kus sakris piiniad parajasti pàikese kàes yles sulasid (vàhemalt lòhna ja vàlimuse jàrgi otsustades).
Oli lòunatund ja park loomulikult inimtyhi. Jalutasin sihitult sinna-tànna, aga sellest kohast làhenedes, mille mina olin valinud, polnud kòrbenud maastikul otsa ega ààrt. Yhtegi màrki tsivilisatsioonist, Villa Borghesest rààkimata, ka nagu ei paistnud. Nii pòòrdusingi tagasi ja otsustasin Villa Borghese pargid jàrgmiseks korraks jàtta. Tagantjàrele tark olles ytleks, et hàsti tegin. Arvestades, et see on Rooma suuruselt teine park (yhesònaga pàris suur) ja teades minu navigeerimisvòimet pole vàlistatud, et ma eksleksin seal piiniate vahel siiamaani justkui rahutu kummitus.

Aga tulgem pyhapàevase retke juurde tagasi. No parkisin auto oskuslikult maa-alusese parklasse ja vàljusin eksimatut suunataju yles nàidates (see on pàris suur parkla, umbes nagu Soome laht) Piazza di Spagnal, kust mul oli plaanis Piazza del Popolo suunas edasi kulgeda.

See oli viga.

Teadupàrast Piazza di Spagnal algab glamuurne ostutànav Via dei Condotti. Loomulikult ei saanud muidu, kui pidin Diori, Prada, YSL ja muude akende juures kiibitsema ning uusi kollektsioone vahtima. Nii sai varasest pealelòunast kiiresti hiline pealelòuna, kui mitte òelda, et varane òhtu.
Edasi tuli keerata Via del Corsole, kus on tavaliste prolede poed nagu Zara, United Colors of Benetton ja muu taoline. Yldiselt ma liikusin piki Via dei Condottit ja Via del Corsot vàltimatult eesmàrgi suunas, aga et huvitavam oleks, pòikasin peaaegu kòigisse poodidesse sisse ja proovisin riideid. Et pikk jutt kiirelt àra rààkida, siis planeeritud 15-minutilise jalutuskàigu peale kulus vaatekende vahtimise ja riiete proovimisega vàhemalt kaks tundi. Vòib-olla ka rohkem. Poodides kulub aeg kiiresti.

Vanasti oli Via del Corso kuulus selle poolest, et seal korraldati yhe julmur-paavsti kapriisi peale hobuste vòiduajamisi, alustades Piazza del Popololt ja jòudes Piazza di Veneziani vàlja. Kui kaardi pealt vaadata, siis vòib muidugi kohavalikut mòista, kuna tegemist on yhe vàhese pika ja sirge tànavaga Rooma sydames.
Et hobused kiiremini liiguks, anti neile igasuguseid drooge ja torgiti neid naeltega (ma ei viitsi sònastikust jàrele vaadata, millises kehaosas neid naelu kasutati). Paavst siis vahtis oma Piazza di Venezia ròdult (kust paar sajandit hiljem Mussolini kònesid pidas) mugavalt tugitooli nòjatudes, kuidas valust ja droogidest hullunud hobused piki Via del Corsot rysinal làhenesid justkui loomakaitsja òudusunenàgu.
Tànapàeval on Via del Corso hoopis rahulikum koht. Ainukesed hullunud olendid on ostupalavikus turistid, kes poodide ymber siblivad. Ma ei tea miks see nii on, aga Via del Corso Zara pood on yks rahvarohkemaid poode, mida ma oma elus nàinud olen. See on hàmmastav selles mòttes, et Zara poed on igal pool yhesugused ja turistid vòivad ju oma kodumaal ka eeldatavasti Zara poes kàia, aga mine sa neid turiste tea muidugi.

Lòpuks tydinesin Via del Corso kàrast ja saginast ning keerasin maalilisse Via del Babuinosse, mis samuti eesmàrgi suunas liikuda aitas, aga oli pisut rahulikum. Kui Via del Babuino 16ndal sajandil aastal valmis sai, oli ta amelik nimi Via Paolina. Kuna aga sellel tànaval asus yks koleda vanamehe kuju, hakkas vanarahvas seda tànavat kuju jàrgi Via del Babuinoks kutsuma. Umbes kolmekymne aasta pàrast nimetati tànav ametlikult Via del Babuinoks.

Otsisin kuju yles, siin ta on.



Koleda vanamehe kohta on see pàris kenitlev poos, kas pole? Tema koledusest pole eriti vòimalik aru saada, sest ajahammas on ta pàris àra nàrinud.

Via del Babuinolt leiab tillukese anglikaani kiriku, kuhu ma uudishimust ka sisse pòikasin. Oh milline imeline nummi kirik! Puupòrandad ja puitlagi tekitasid kohe sellise toreda pòhjamaiselt koduse tunde. Sòbralikud inimesed (blondide habemetega mehed ja ymarad naised) vestlesid inglise keeles, vaiksel toonil. Igale sisseastujale oli neil lahke pilk ja naeratus varuks. Minu meelest oli ka vàga inimsòbralik, et istmed olid kaetud ristpistetikandis padjakestega, et kirikulistel oleks mugavam jumalaga kontakti saavutada. Seinte peal oli nàha laste joonistusi, mis rààkisid maailma rahust. Kindlasti seal kirikus nad korraldavad toredaid piknikke kogu perele ja nende piknikutel paistab alati pàike ja sòbralikud inimesed lasevad lihapannkookide taldrikul ringi kàia ja lapsed hullavad puude varjus ja neil pole kunagi muresid ega sòda. Palju puudu ei jàànud, et ma oleks selle headuse musterkoguduse liikmeks hakanud. Jah... aga liikugem ikka Piazza del Popolo suunas edasi, enne kui pàev otsa saab.

Piazza del Popolo on iidne vàljak, mis algselt oli mòeldud Rooma yheks vàljapààsuks. Vòi siis sissepààsuks, sòltub kuidas vaadata. Veel 19nda sajandilgi kasutati seda vàljakut hukkamiste tàideviimiseks. Lugesin yhest raamatust, et alguses rohkem nagu olla syydimòistetuid haamriga surnuks taotud, aga mòne aja pàrast leiti, et on humaansem pea eemaldada ja niisiis veel paarsada aastat tagasi vòisid tublid roomlased lòunasòògi-jàrgset passeggiatat ilmestada mòne meelikòitva kogupereyritusega, nàiteks hukkamisega. Hukkamised olla olnud ka levinud karnevaliatraktsioon. Karta on, et enne karnevale làks eriti kehvasti neil, kes kuskil varguse vòi muu pahandusega vahele jàid, kui oli vaja pidustuste jaoks hukatavaid koguda.

Piazza del Popolol juba on, mida vaadata.

Esiteks on keset platsi obelisk, mille vanad roomlased 10 sajandit e.m.a. Egiptusest sòjasaagina kaasa tòid. Peale Rooma toomist on obeliski vastavalt vajadusele sinna-tànna paigutatud, umbes nagu hoolas perenaine nipsasjakest sàtib kord raamaturiiulisse, siis kummutile ja teinekord jàlle peeglilauale.
Obeliski vaadates tuli mulle meelde Tibor Fischeri raamat „Kogujate koguja“, kus peategelaseks on igivana vaas, mis nagu obeliskki yhest kàest teise ràndab ja oma omanikke ning ymbritsevat maailma làbi iidse elutarkuse prisma vaatleb. Mulle tundus, et obelisk just seda teebki. Seisab seal keset platsi, vaatleb hàirimatu rahuga inimeste askeldusi ja hindab naiste kòrvaròngaste semantilist sònumit (nagu see vaas tegi).

Teiseks leiab Piazza del Popololt kaks kirikut, mis esmapilgul nàivad olevat kaksikud, aga tegelikult ei ole. Need kirikud on vàga huvitavad. Nimelt alguses olla Piazza del Popolo olnud vòrdlemisi ràndom vàljak, majad kòik pilla-palla servades. Kuna arhitektide idee oli teha yks korralik neoklassikalises stiilis vàljak, lòhuti suvalised majad àra. Plats oli aga ikka pisut ebasymmeetriline ning seetòttu ehitatigi need kaks kirikut et rohkem symmeetriat ja korrapàra tekitada. Kui kirikuid làhemalt vaadata, siis yks on neist tegelikult pigem kandiline ja teine rohkem nagu ymmargune. Neil on erinevad detailid ja tornikesed ka tegelikult.

Otse loomulikult ei saa mòòda vaadata Porta del Popolost, mis ehitati Rootsi printsessi Christiana ja tema katoliiklaseks hakkamise auks. Oma eluajal oli printsess Christiana tuntud kui poissnaine, Itaalia ja Prantsuse kaunite kunstide ja filosoofia austaja ning suur kulutaja. Arvan, et pole vàhe turiste, kes Rooma rikkalikus kaubandusvòrgus ja restoranide-lokaalide imelises maailmas kogu raha edukalt làbi lòòvad. Sama saatus tabas ka Rootsi printsessi – kaks aastat trilla-tralla elu Roomas lòppes sellega, et printsessil sai raha otsa tal tuli Prantsuse òukonna kaitsva tiiva alla pugeda. Seal tekitas ta kiirelt kultuuride vahelise konflikti, kuna tema mehelikud ròivad ja maneerid ning pòhjamaine otsekohesus olla prantsuse òukonna naisliikmeid hingepòhjani shokeerinud. Prantsusmaal sai ta pahandusega hakkama, kuna lasi mòrvata yhe markii ja kokkuvòttes tal nagu polnudki enam òieti, kus elada. Rootsi teda eriti tagasi ei tahetud ja siis ta hàngis viimased eluaastad Hamburgis ja Roomas. Praegu hoitakse sekeldajast Christiana sàilmeid St Peteri basiilikas, kus ta olla yks kolmest sinna maetud naisest. Ma arvan, et Christiana oli yks esimesi naisòiguslasi, nii et mul on hea meel, et ta sinna basiilikasse maetud sai.

Piazza del Popolo peamine vaatamisvààrsus on aga Santa Maria del Popolo kirik. Olles kòik eelmainitu yle vaadanud (pimedas ausalt òeldes palju vaadata ei saanudki), seadsin sammud kiriku poole. Vàljak oli tàis pakse valgeid briti ja taani mehi, varustatud riigilipu motiivides keepide, sarvik-mytside ja òllepudelitega. Kòik olid vàga joviaalsed. Ilmselt mingi jalgpall vòi poismeesteòhtu. Làrmi oli kohe kòvasti.
Ryhkisin otsusekindlalt làbi làrmakate gruppide, jalutajate ja tylikate suveniirimyyjate jumalakoja suunas. Piazza del Popolo ja kiriku vahel on veel yks pònev turismiatraktsioon, millele tahaksin tàhelepanu juhtida - autosid tàis tànav. Kuna see on pikk ja kitsas tànav, kust palju autosid làbi sòidab ja jalakàijad pidevalt yle tee sibavad, nàeb seal itaalia liiklust selle tàies ilus kòige tuututamise ja zhestide ja muu asjakohasega.

Kònealune kirik on muide ehitatud julmur-imperaator Nero hauakoha peale. Haud asunud yhe paplipuu làhedal ja mitmeid aastaid peale Nero surma olla vanarahvas puu vòras Nero kummitust nàinud. Lòpuks 1099. aastal lasknud paavst Pasquale puu maha vòtta ja selle koha peale kabeli pystitada. Kiriku nime kohta on kaks versiooni. Yhe versiooni kohaselt sai kabel nimeks del Popolo (tòlk. rahvas), kuna kabeli ehitust rahastanud Rooma elanikud. Teise versiooni kohaselt tàhendavat Popolo paplipuud (ladina keeles populus). Kiriku tànapàevane versioon sai aga valmis mitusada aastat hiljem, 17.sajandil. Yldiselt on kirik pòhiliselt tuntud Caravaggio ja Pinturicchio maalide ning mosaiikide poolest.

Astusin sisse, parajasti oli jumalateenistus algamas. Anglikaani kiriku kodususest ja hubasusest polnud siin juttugi. Kòrged laed. Tolmunud kulda-karda ja marmorsambaid jalaga segada. Uhkedes kuubedes vanurpreestrid altari ymber askeldamas. Publiku seas kòitis mu tàhelepanu yks kashmiirmantlis pikk vanamees, kes oli asunud vàga intensiivselt pòrandale pòlvitama, kuidagi vàga kyhmutòmbunult. Kes teab, mis tal hinge peal oli.

Ma arvan, et selle kiriku kylastamiseks on mòttekam hommikune aeg valida. Kuna òues oli pime, siis mosaiikidest eriti palju aru ei saanud ja maalidki ei paistnud hàmaras valguses eriti tàpselt kàtte. Iga kord kui mingisse kabelisse sisse vaatasin, tabas mind mòningane òòv. Kòik oli ilusti tipp-topp, maalid ja kujud ja kyynlad puha. Kui aga pikemalt vaatlema jààda, tuli hàmarusest esile mingi kirst ja surnu kuju selle peal.

Kòndisin edasi, oli vàga rahulik ja jumalik tunne, eriti peale Piazza del Popolo làrmi. Aeg-ajalt astus mòni turist kirikusse sisse, siis paiskus avatud uksest làrmi, nagu pahvak kylma òhku tarre tungib, kui kasukasse màhitud talumees tuppa astub. Kui aga uks jàlle kinni pandi, oli kirikus tore ja rahulik olla. Jòudsin jàreldusele, et kirikud on abiks kohad, kui on kuskil vaja rahulikult raamatut lugeda vòi muidu elu yle jàrele mòelda. Vàljaspool kirikuid ei olegi Itaalias ythki rahulikku ja vaikset kohta minu arvates.

Nii olingi oma mòtetega ametis, kui korraga tunnen – miski asi jala all! Uhh, tòstan ehmatusega ketsi kòrgele! Oli see nyyd imperaator Nero vaim vòi olen kellegi mahavisatud pizzatyki sisse astunud?
Tegelikkus oli yllatav – nimelt seisin kellegi surnud kodaniku nào peal! Vilkalt tòmbusin siledale pòrandapinnale ja màrkasin jahmatusega et kogu kiriku pòrand on kaetud lamavate reljeefsete kujudega. Lebasid seal, kàed risti rinnal ja lasid enda otsas tallata. Mònedel oligi nàgu puha siledaks kulunud.
Oleks tahtnud sellest pilti teha, aga missa oli juba alanud ja kirikulised vaatasid pisut pahakspanevalt, kui ma ostukottide kròbinal ja turismiteatmikut lugedes mòòda kirikut kruisisin. Teatmiku kohaselt jàid Caravaggio teosed tàpselt teise kiriku poole peale, aga et mitte rahurikkuja olla, otsustasin kirikust lahkuda ja mòni pàev hommikul tagasi tulla.

Koju jòudsin kordagi autot vàlja suretamata ja àra eksimata.
Gelateria-Giuseppe oli seekord leiutanud uue jààtise – rohelise òuna maitselise. Òunajààtis on nyyd mu suur lemmik ploomijààtise kòrval. Nimelt ma juba lapsepòlvest saati on mul olnud kaks lemmikasja - òunapyree ja vaniljejààtis - ja ma pole kunagi suutnud otsustada, et kumb on lemmikum. Vot selles jààtises on mòlemad maitsed koos. Jumalik!
Kui jààtise eest maksin, selgus, et yhe-eurose myndi asemel olin prantsuse 10-frangise andnud, mis tòele au andes nàgi vàga euro moodi vàlja. Selgus, et keegi pettur on mulle raha tagasi andes selle frangi poetanud. Nende frankidega tasub tàhelepanelik olla, òpetas Gelateria-Giuseppe. Pahatahtlikud inimesed pidavat frangi ja euro sarnasust tihti àra kasutama. Eh, juba arvasin, et olen itaallaste pòhilistele petuskeemidele pihta saanud, aga ikka jàtkub yllatusi....