25, 26 Eremo d'Annunziano

Kas mu elus tuleb päev, mil kirjutan "oli tavaline sukeldumine"? Kuni see päev tuleb, kavatsen kõigist neist erakordsetest sukeldumisest sulle, Kodumaa, kirjutada, sest logi leheküljed jäävad kitsaks. "Kavatsen" on mõeldud umbes nii, et "Kavatsus on, vahendid on. Kui aega leiab, siis kirjutan".

Kaldalt on juba mitu korda käidud. Seekord sain üle 15 aasta esimest korda paadist sukelduma. Aadria mere rannik, sügavus keskmiselt ca 5m, max 6m. 5 mm wetsuit, 10 kg, steel tank. Ujuvusega oli raskusi veel, aga ma töötan selle kallal. Lainetus oli päris korralik ja segas pisut. Tegime kaks pooletunnist sukeldumist, vahepeal pinnal puhkasime. Paati ei hakanud minema, sest lainetusega oleks see üks tobe rassimine olnud.

Minnes nägime delfiine. Olid päris kaugel, kui lähemale jõudsime, ei näinud enam. M ütles, et nägi kilpkonna. Keegi teine ei näinud, aga tundus usutav jutt.

Esimest korda elus nägin freediverit. Olen kuulnud, et nad mediteerivad hoolega ning see mees tundus tõesti palju mediteerinud olevat. Samas, itaallastele omaselt, kuigi oli näha, et ta eelistaks mediteerida, vestles paadis viisakalt. Oli tohutult heas füüsilises vormis. L tõdes kah kõrvalt, et kui balloonidega sukeldumisel on vajalik tehniline ettevalmistus, siis freediveril pigem füüsiline. Freediver jättis mulle tegelikult väga sügava mulje. Ta oli hoopis teistsugune inimene, kuidagi mungalik. Ja hiljem, kui sukeldusime, siis teda kohates oli natuke tunne nagu oleks mõnda mereolendit silmanud. Liugles sinna-tänna samal ajal kui meie oma balloonidega põhja lähedal kulgesime. Erinevus balloonidega sukelduja ja freediveri vahel oli nagu meduus vs lest.

Vee all tuttav Aadria mere põhi - kivid, korallid, anemoonide maailm. Kuna lainetas, siis anemoonid ja vetikad hõljusid nagu tontide juuksed. Peamiselt tegelesin ujuvuse probleemidega. Alguses ei saanud alla mindud, siis pani M paar kilo juurde, aga selle järel olin liiga raske ja muudkui vajusin vastu vaeseid kive. Siis lasin vesti pisut õhku ja kerkisin viuh! üles jälle. Et selle kõige juures teistest mitte maha jääda, ujusin ja rapsisin nii, et endal oli ka piinlik. Note to self: järgmisel korral proovin Lga kokku leppida, et kui alla jõuame, saan kõigepealt ujuvuse paika ja siis hakkame edasi liikuma. Aga üht-teist jõudsin märgata ka. 

See koht on L-i privaatne võlumaailm. Ta teab, kus kasvavad kaks gorgona koralli, mida tavaliselt meie kandis ei leidu. L ise avastas need ja ta on selle üle väga uhke. Ütles, et nad kasvavad paarimeetrise vahega, aga tal võttis kokku 10 sukeldumist, et need üles leida. Lisaks veel corallo cervello ja siis need asjad, mille nime olen unustanud. Nagu ilma tiputa koonused. Miskid mereussikesed ehitavad neid. 

Tegime tiiru ümber kivide. Vahepeal sile liivane põhi. siis jälle kivid. L tundub teadvat kõiki nende kivide õnarusi ja koopaid. Vaatas siia-tänna sisse ja otsis midagi. 

Ühes õnaruses oli kaheksajalg end kokku kerinud. L üritas teda pisut tegevusele ergutada, aga kahekasajalg puges sügavamale peitu.

Teises sügavamas kohas lesis merepõhjas scorfano (misiganes ta nimi eesti keeles oleks). Mossitas ja vaatas meid. Kordamööda lähenesime ja vahtisime talle otsa. Scorfano lesis ja mossitas tuima näoga, ainult silmad liikusid. Tundus natuke eestlaslik. Mis seal ikka, ujusime minema

Palju oli väikesi kalu, aga ma pean otsima koha, kust nende nimed ja näod kokku panna saab. Uus tuttav oli tiigri moodi kala. umbes käe suurune ja täpselt tiigri triipudega. Üldiselt hiljem arutasime, et kuna nüüd on vähem paate merel, siis näeb rohkem kalu. L arvas lausa, et ta pole kunagi selles kohas nii palju kalu näinud. Oli ka üks kala, mida süüakse, aga ma ei tea, mis ta nimi on. Kui kätte oleks saanud, võinuks nelja inimese lõuna teha. 

Hiljem istusime sadamas ja meie laua kõrval tõmbas sigarit üks valgelokiline keskealine mees. Selline tüüp kelletaolisi alati väikelaevade sadamates kohtab - valged lokid, sigar, polosärk, sügav päevitus, õllekõhuke. Istub seal nagu kaheksajalg koopas ja vestab juttu.

Ühesõnaga, arutasime seal, et hommikul nägime delfiine ja merehunt asus jutustama. "Delfiinid on tohutult intelligentsed". Noogutasime kaasa. Sülelapski teab, et delfiinid on intelligentsed. "Nad on nii kuradi intelligentsed, et võtavad võrkudest kalad ära. Aga kaladest, kurat, elab terve perekond! Hiljuti ühtedel siin sai süda täis. Läksid püssiga merele ja lasid kaks delfiini maha. No oleks, et nad püüavad tonnide kaupa kala. aga kui sul on võrgus 15 kilo, mis sa pead maha müüma, et peret toita... Aga nad on kuradi intelligentsed. Nagu kassid! Kui iga päev kell seitse paned süüa, siis kass on kolmveerand seitse juba kohal. Delfiinid - samamoodi! Aga perekonnad elavad sellest kalast! Delfiin on armas küll, aga kui küsimus on ellujäämises...." Merehunt tõmbas pika sõõmu sigarist ja mõõtis meid, tõsinenud sukeldujaid, pilguga mis ütles ainult üht:"Lumehelbekesed olete! Muretsete siin delfiinide pärast, aga PEREKONNAD PEAVAD ELAMA".

Merehunt jätkas:"Hiljuti mehed said korraliku tuunikala õnge otsa. No selline korralik purakas!" Merehunt ajas käed laiali. "Aga siis! Kaks ampsu ja tuunikalast oli ainult pea järel!" Merehunt tõmbas sõõmu sigarist ja mõõtis publikut pilguga. "VALGE HAI!" "Tohoh!" hüüatasid sukeldujad ühest suust. Julgesin küsida, et kas tõesti Aadria meres on valged haid. A teadis, et väikseid haisid ikka leidub, aga et valge.... "Valge hai! Tõsijutt," noogutas merehunt. "Mehed jätsid selle tuunikala pea kus seda ja teist, panid mootorile hääled sisse ja robinal minema sealt!"

Selliste vahvate kalamehejuttudega tulin täna sukeldumast tagasi. 

Põhjast üles tulles vaatasin kaugenevat rohelist merepõhja, kus vetikad ja anemoonid lainetuses lehvisid. "Järgmise korrani, mu armsad anemoonid!" Järgmine peatus: 27.september ja Tremiti.