venerdì, novembre 04, 2016

Tarvitseb mul vaid korraks...

Ühel pühapäevasel pealelõunal juhtus selline ennekuulmatu lugu, et jäin hetkeks diivanile tukkuma ja Roku lastega tegelema. Kui ärkasin, avastasin, et sodisid KÕIK KOLMEKESI seina :)

Meespere oli tulemuse üle nii uhke, et ei jäänud minulgi muud üle, kui loomingulist initsiatiivi ja nõtkeid pliiatsitõmbeid kiita.






1 commento:

mrls ha detto...

ma ütleks, et imeilus.
ja et tegelt on natuke lõbus, kui jääd tukkuma, sest ärgates võid näha kauneid ja põnevaid tulemusi, mis su kaaselanikud (3 a) on teinud.
näiteks: juustud kleepuvad imehästi seina külge. terve pakk. samas, ega ma ei teadnud seda enne, et nad nii hästi kleebivad.
vanaaegsele puitpõrandale saab pruuni vildikaga joonistada. sest pruun sobib sinna, duh, emme, kuidas sa aru ei saa.
emme riided ja ehted sobivad toredasti kandmiseks. tegelt oli päris ootamatu kombinatsioon, peaks isegi proovima. ja vbl on see mu salarelv? (tegelen kunsti ja moedisainiga)
ja eilne, mille puhul ma õnneks ärkasin, oli see kui käärid käes teatati minu kõrval, et emme, sul on vaja uut soengut, su juuksed on liiga pikad. ja ära karda, see pole üldse valus...

muidu jälle ommikusi tervitusi. täna oli selline nunnu trikk, et ärgata üles, äratada emme, ja siis ise uuesti jääda magama. haha, emme.
samas on mõnus rüübata kohvi ja uidata netis, ilma et peaks koguaeg seletama, et a mis see on?