martedì, ottobre 25, 2016

Minu kompromiteerivad tutvused

Täna, Kodumaa, tahtsin sulle kirjutada sellest, kui kergelt satun ma piinlikesse olukordadesse. Pole üldse tarvis poliitikasse minna või end arutult täis kaanida. Leidlikule piisab vähesest!

Lugu 1 ehk kuidas minust sai selgrootu silmakirjatseja liiklusohutuse vallas

Kui ma Nummikut ära tooma lähen, juhtub täpselt samal ajal oma poisile järele tulema keegi elukutselise koduperenaise rihmikutega ema, kelle rahvust ma alguses tuvastada ei suutnud. Lasteaia personaliga räägib itaalia ja vahel inglise keeles, oma tõmmu lapsega mingis kolmandas keeles, mille sarnast ma veel kuulnud polnud. Kui kristalselt aus olla, siis nende rihmikute pärast ma ei kippunud tema rahvust väga tuvastama. Aga ühel päeval astus proua krapsti! ligi ja tutvustas, et ta on S. Aserbaidzaanist.

Läks paar päeva mööda. Seoses väikese vihmasajuga olin jätnud Hurmuri hetkeks koju (mitte üksi, loomulikult) ja plaanisin Nummikuga koos kvaliteetaega veeta ehk siis käsikäes lasteaiast koju jalutada. Proua S ka kohal nagu viis kopikat. Lisaks temale veel keegi prouadarja, keda ma varemgi näinud olin ning selgus, et samuti Aserbaidzaanist. No tore, liigume väljapääsu juurde ja justkui maa alt kerkib proua S abikaasa. Kuidagi arusaamatult kiiresti saabus ettepanek, et me viime teid koju ära. Vastasin, et kodu on lähedal ja ärgem tehkem tüli, aga poisid sagisid ja mängisid nii rõõmsasti, ettepanek tehti nii tungivalt ja ei tulnud seal püstijalu häid põhjuseid keeldumiseks, samal ajal kui kolm paari lõunamaiseid sõstrasilmi mind intensiivselt puurisid.
Konteksti selgitamise huvides lisan, et lasteaia ees, nagu Itaalias tavaks, on üks kreatiivselt pargitud autode-mootorrataste padrik. Autosid leiab parkimiseks ette nähtud kohtadel, ülekäigurajal, ristmikul, kõnniteel, sõiduteel kahes ja vahel ka kolmes reas (jah, see korralik, kes oma auto parkimiskohale pani, peab ootama, kuni kaks autot eest ära sõidavad). No otsin seal padrikus mingit minibussi moodi asja, sest ilmselgelt plaanisid meiega koos sõita ka prouadarja oma lapsega, proua S, tema kaks last ja mõistagi abikaasa. Kokku oli meid siis 4 täiskasvanut ja 4 last, kui sul, Kodumaa, vahepeal lugemine sassi läks. Hakkab juba Salman Rusdie raamatuks kätte ära minema kogu see tegelaste rohkus.

Ootamatult peatusime BMW X5 juures, millel kõik uksed kutsuvalt lahti justkui hakkaks lendu tõusma. Taipasin, mis toimub, hakkasin jorutama, et me ei mahu ja kodu on lähedal ja ärge muretsege päriselt. Mu vastleitud lõunamaised sõbrad lükkasid mu otsustavalt esiistmele, härra S hüppas rooli. Nummik oli juba omal algatusel tahaistmele roninud ja vajutas innustunult nuppe ja lärmles Aserbaidzaani poisiga. Ülejäänud täiskasvanud ja lapsed hüppasid ka tahaistmele. Turvatoole ei olnud ruumi tegemiseks ära võetud, sest neid lihtsalt polnudki. Üldmulje oli nagu rändtsirkus, vaid katusele seotud elevant oli puudu. Härra S muheles, et oh ta on nii harjunud, et autos kisatakse, et ta ei oska sõitagi, kui vaikne on. Pealegi olla Rooma liiklus Aserbaidzaaniga võrreldes nii igav ja rahulik. Mõistsin, et pole vist see seltskond, kus turvatoolidest rääkida. Õnneks kestis sõit 700 meetrit ja see kõik juhtus juba paar nädalat tagasi, aga pika taibuga inimesena mõtlen siiani, et kuidas see nüüd nii läks, et ise nõuan kategooriliselt turvatooli kasutamist ja turvavöö kinnitamist (ja siin Itaalias tuleb seda nõuda ja meelde tuletada oi kui tihti) ning korraga leian end istumas 5-kohalises autos, kus reisivad kaheksa inimest, kellest neli peaks ilmselgelt turvatoolis olema. Arvan, et nad hüpnotiseerisid mind. Muud vabandust ei ole.

Lugu 2 ehk kuidas mu no guns policy'le ujulas vesi peale tõmmati

Nummiku lasteaias pakutakse lastele võimalust reede hommikuti basseinis ujumas käia. Aga trikk on selles, et lapsevanem peab ise oma lapse basseini viima, hängima basseini kohal spetsiaalsel rõdul 45 minutit ning pärast oma siniste huultega võsukese kokku pakkima ja ära viima. Ideaalne koht teiste emadega rõõmsalt lobisemiseks, kui ma seoses puudujääkidega lastehoolduse alases logistikas ei peaks Hurmurit sinna basseini kaasa vedama.
Ühesõnaga, meie basseiniskäigud näevad sedasi välja, et Nummiku assisteerimise ajaks proovin Hurmurile mingi tegevuse leida ja palvetan, et kui Nummikuga naasen, leian Hurmuri sealt, kus ma ta jätsin. Näiteks ükskord tuli tal vahva mõte end kappi peita. Aga see selleks. Ujumise ajal on mul loominguline ülesanne leida Hurmurile tegevust. Kott on täis raamatuid, mänge ja muud Montessorit. Sest ma püüan olla tubli lapsevanem ja teen pingutusi selle nimel, et lapsed ei istuks ekraanide ees.

Ühesõnaga, esimese ujumistunni esimestel minutitel tutvusin proua D-ga Barcelonast. Just nii ta ütleski, et "ta tuleb Barcelonast". Õnneks olin äsja tema kodulinnas käinud, Kataloonia iseseisvuspüüetega värskelt kursis ning oli väga huvitav täheldada seda nüanssi, et ta ei tulegi Hispaaniast. Selgus ka, et ma meenutan talle väga tema ülikooliaegset sõbrannat Tsehhi vabariigist, kes olla samuti pikk  ja blond ja pidada olema lausa sarnaste näojoontega (vt ka: esimesel deidil teatatakse sulle, et näed välja täpselt nagu eksabikaasa). Erinevalt proua S-st saime proua D-ga jutusoonele, Hurmuril hakkas igav ja proua D tõmbas kotist välja iluvõimlemise lindi, et mu võsukest destruktiivsuse teelt tagasi aidata. Umbes niikaua oli Hurmur hõivatud, kuniks ta linti peos keerutas ja mõtles, et mida sellega tehakse. Näitasime abivalmilt natuke ette ka ja edasi olid järgmised 4 minutit sisustatud sellega, et ta proovis linti endale püksi toppida. Edasi tuli juba muud tegevust leida.

Järgmiseks ujumistunniks olin valmistunud! Raamatud, värvipliiatsid, kaustik, Legod. Liimi ja plastiliini ei olnud, aga üldises plaanis you name it, I've got it.  Kahju ainult, et Hurmur millesti ei huvitunud. Ujula rõdul oli palav, niiske, igav. Võtsin tal riideid vähemaks ja tegime igasugu akrobaatilisi mänge ning muud füüsilist koos. See kestis 10 minutit. Hurmur hakkas mind käest tirima, et võiks koju minna. Abivalmis proua D Barcelonast oli mu pingutusi vist juba pikemat aega jälginud, hüppas ligi ja teatas, et seekord võttis ta Hurmurile mänguasja kaasa. Kuldsete kaunistustega must revolver! Ja nii juhtuski, et hoolimata sellest, et hoiame kodu relvadest puhtana ja oleme sugulastel relvade kinkimise keelanud, jookseb Hurmur laste ujulas, kõikide Nummiku klassikaaslaste emade kergitatud kulmude ja pilkude all ning vehib püssiga.

Ma ei võta enam ausalt sel teemal sõna, kas peaks lubama lastel relvadega mängida ja kas turvatoolid võiks autos olemas olla :)









1 commento:

Puhvis Kukk ha detto...

No naed mis rebane interneti taas sattunud! Ja kolme lapsega? Room naha. Aga teema juurde, for situations such as these, God created the iPad! Ja igast tarku appe tais, mis opetavad lugema, kirjutama, ja lennkit ehitama! Muidugi kuldkaunistusi ei ole tal. :)