Vahva naine

Hissand, ei teagi millest alustada. Ylimalt toimeka ja kiireloomulise Eestiskàigu viimasel pàeval mòtlesin, et ongi aeg Itaaliasse naasta, et saaks pisut peatuda ja lòòtsutada. Aga kus sa sellega!

Eelmisel nàdalal panime veine pudelisse. Postkontor ja pudel rummi! See tàhendab, et kolmapàev oli hommikul kella seitsmest alates ainult villimise pàralt.
Otse loomulikult pàev enne veinide villimist, kui niigi on kiire ja igast kullerid sebivad, vaja veine maitsta ja asju ette valmistada, astusid veinimajast làbi mingid repressione frodi mehed, et kontrollima tulla. No Roku Tòòkas Isa veenis neid mòni teine pàev tulema, sest:"Vaadake, mina olen siin lihtne maamees, hea kui telefoniga helistada oskan ja kontoriinimesed on kòik vàljas. Mis ma teile registritest rààkida oskan!" Hea, et ma arsti juures olin, sest mul see jutt kyll veenvalt vàlja poleks tulnud.

Repressione frodi on see asutus, mis kontrollib alkoholitootjaid ja vaatab, et registrid oleks òigesti tàidetud ja et see, mis registris kirjas, ka vaatidest ja laost vastu vaataks. Neist rààgitakse poolihààli ja kartlikult yle òla vaadates, sest nad olla kivisydamega julmurid, kes teevad ikke selliseid trahve, et pàrast tuleb pòllumehel pangalaenu vòtta nende maksmiseks.

Meie registrid on algusest peale ilge segadus olnud. Nimelt kui 2009.aastal veini tegema hakkasime, ei teadnud meist keegi òieti, kuidas neid registreid pidada. Pàris tegemata ei saanud jàtta, sest igasugu tòendite ja analyyside jaoks tuleb ikka kàia deklareerimas teatud asju. Kui me ajapikku teada saime, kuidas registreid pidama peab, ilmnes, et alguses on enamus asju valesti tehtud ja ega siis vead kuude ning aastatega àra ei kao. Kusjuures Itaalias on alkoholiregistrite teemalised seadused pàriselt ka nii keerulised, et isegi konsultandid ei tea, kuidas neid tòlgendada, rààkimata mingitest algajatest veinitegijatest. Yhesònaga, need alguse vead on kòik alles ja ajaga suuremaks paisunud justkui lumepall.
Yhesònaga, nyyd oli meil villimise kòrvalt kaks pàeva aega registrid korda saada. No tore. Yldjoontes on kolm pòhiregistrit, mida alkoholitootjad pidama peavad - yks register kirjeldab, kui palju viinamarju sisse tuli ja siis tootmise etappide kaupa kuidas need mahlaks (mosto) saavad, fermenteeruvad ja palju veini vàlja tuli ja yldsegi see kòik peab vastama denominatsiooni reeglitele.
Teine register kàib villimise kohta ehk kui palju veini vaatidest pudelisse sai ning mitu pudelit selle tulemusena lattu tekkis.
Kolmas ja mu elulemmik register on see, kuhu peaks iga pàev kirja panema, et mitu pudelit vòi liitrit veini vàlja làks. Iga jàrgmine register sòltub eelnevast, nii et kui esimeses registris on mingi kala, siis igas jàrgnevas paisub see suuremaks ja komplitseeritumaks.
See kolmas register on yles ehitatud veini tyybi alusel, nii et kui keegi ostab viis pudelit veini, siis tuleb viies kaustikus kàsitsi kirjutamas kàia, et mis kuupàeval ja mitu pudelit ja kellele ning mis pòhjusel myydi. And did I mention, et pudelid tuleb iga kord liitriteks ymber arvutada. Vot selle viimasega on meil alati pekkis, sest kunagi pole aega, et òhtuti iga vàljastatud arvet ja kassatsekki mentleda. Ja kuna kòik kolm registrit on ilge kompott ja keemia, siis me ei leia kunagi Enoloog V-le, Tehnik N-le ja minule sobivat aega, et see yhepajatoit arvutisse tòmmata ning peame neid pidama ametlike repressione frodi poolt tembeldatud blankettide peal (òigemini me òieti ei peagi neid).

Pealegi ei klapi meil numbrid ka mitte kunagi. Ja yldse on mul alati miljon kysimust, millele keegi vastuseid ei tea ja nii me leiutame iga kord mingeid ad hoc lahendusi, teadmata, kas seadus ka need heaks kiidab. Nàiteks, kui pudel katki làks, siis kuidas ma selle registreerin? Aga kui villimisel 30le pudelile silt valesti peale pandi, siis kuidas need 30 pudelit registreerida? Tehniliselt on vein ju pudelis, aga praktikas me ei saa neid kuidagi kasutada. Kui ma veinimajas 10 pudelit lahti teen degusteerimise jaoks, mis hinnaga veinimajale arve tegema peaks? Omahinnaga? Vòi vòib nullhinnaga teha?
Aasta alguses tegin nàiteks yhe kreeditarve 270 pudeli kohta ja oma fakken korralikkuses tegin kreeditarve nii, et arve peal olid pudelid ilusti kirjas. Laosysteemi jaoks, mòistagi, tulid pudelid lattu tagasi. A meil ju pole yldse enam seda tyypi pudeleid! Selle jama peale tulin ma nyyd, kui repressione frodi tarbeks laoinventuuri tegin ja Tehnik N.ga registrites sahistades leidsime, et temal on 270 pudelit laojààki, aga pàriselt pole laos halligi. Mis muud, kui tuli taaskord veinimajale arve teha ning selle pealt kàibemaksu maksta, sest commercialista arvates oli see ainuòige lahendus. Yhesònaga, Kodumaa, nagu nàha on elu meie vàikeses nummis veinimajas puhas poeesia ja pàikeseloojang!

Justkui poleks piisavalt teha olnud, astusid meie juurest làbi ka tolliametnikud. Kontrollisid (loe: hàngisid) pàev otsa, vaatasid kòiki pabereid ja vaatide jooniseid. Tòòd teha yldse ei saanud, sest neil oli vaja uurida, kust ma pàrit olen ja kuidas mu vahemeremaade teemaline teadlikkus nii kòrge on (jumahoidku, tsiteerisin vanameister Julius Casearit) ning kuidas mulle Itaalia meeldib. Ei leidnud midagi kahtlast (jumal tànatud!). Tehnik N òpetas, et tegelikult tolliametnikud eriti muud ei tahagi, kui et nad esinduslikku restorani sòòma viiakse ja pàrast kast veini kingitakse. Mida me mòistagi ka tegime. Tolliameti jaoks oleme me yks igati ontlik veinimaja ja varsti vòime oma elektroonilised aktsiisipekid ka aktiveerida.

Repressione frodi pidi tulema neljapàeval, aga otse loomulikult tulid nad reedel, kui me Rokuga Roomas olime. Kòik registrid olid Roku, Tehnik N-i ja minu yliinimlike pingutuste tulemusena kolmapàeva keskòò seisuga imetabaselt tàpselt tàidetud. Ladu klappis tàpselt registritega. Igal tsisternil ja alusel nòuetekohane infoleht ilusti peale kleebitud. Veinikastid kontrolòridele valmis pandud ja restoranis laud broneeritud. Hoidsime telefoni teel Tehnik Nga sidet. Algus làks rabedalt, sest revidendid kysisid yhte dokumenti, mida kohe yles ei leitud ja avastasid, et mingid asjad, mis pidime deklareerima eelmise aasta veeburaris, said hoopis juunis esitatud. Transpordidokumendid olid ka valesti tàidetud ja yldsegi kangastusid mu silme ees làhitulevikus ilge trahv ja kaugemas tulevikus pankrott.
Kyla baaris rààgitakse, et iga valesti tàidetud transpordidokumendi eest olla 1000 eurot trahvi ette nàhtud. Anyhow, ju siis restoran meeldis vòimisiganes. Pingelise pàeva lòpetuseks saime hoiatava ettekirjutuse, mille peale Tehnik N lubas kogu Radica perekonna nimel, et parandame ennast ja enam kunagi nii ei juhtu. Laos nad pudeleid yle lugema ei làinud, sest meie siltide systeem olla nii eeskujulik olnud, et harva pidavat taolist korda nàgema (palju ònne mulle meie kòigi poolt!).

Uhh ja eile sain ostuarved registreeritud ja kui sel nàdalal pangatehingute registreerimisega ka yhele poole saan, vòib Mu Kòigi Foobiate Ema ehk maksuamet vabalt kylla tulla ja ma vòin neile hea meelega ykskòik millest vàljatrykke produtseerida.

Kas sa, Kodumaa, oled lugenud Kiviràhu juttu "Vahva naine"? "Vahva naise" jutt tuli praegu selle peale meelde, kui eelmise nàdala kalendrit vaadates tàheldasin, millise hiiglasliku hunniku asju olen jòudnud yhe nàdalaga àra teha (lisaks kòigele eelmainitule). Noh, oma kàtega maja just ei ehitanud, kuut last ei synnitanud, pangadirektoriks ja rannapiigaks ei saanud, aga tunne on peaaegu justkui vanadel headel aegadel Eestis tòòtades.

Oh, ja kòige toimekuse kòrvalt, nagu eelnevalt mòista andsin, lugesin làbi raamatu "Kiviràhk XX sajandil". Magus pala. Ega ma selle raamatu taustast midagi tea, lihtsalt nàgin poes ja vòtsin suveniiriks Itaaliasse kaasa. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kiviràhk kaasaegset konteksti vanarahva juttude ja legendidega pòimib ning oma lugude tegelased tàiesti ootamatutesse fantaasiauniversumitesse saadab. Selle raamatuga tòuseb ta tàiesti uutesse kòrgustesse ja enamik lyhijutte jàtavad veel otsad lahti kah.

Vahest mòòdunud nàdala ainus isiklik làbikukkumine on, et Eurovisioonil ei tulnud Itaalialt Eestile yhte punktigi, kuigi me Rokuga mòlemad saatsime sònumid Getteri toetuseks. Ei, oleks ikka pidanud S-ga kokku leppima, et kui Roku siin kohalikel valimistel tema isa poolt hààletab, siis vastutasuks tuleb Eesti toetuseks SMS saata. Ja mitte ainult tema, vaid kogu ta pere peab SMSi saatma. Ei, Roku myys end odavalt maha.
Tegelikult on tore, et ETVd internetis vaadata saab. Rai2 pakkus ainult Raffaella Carrà egotrippi. Raffaella selja taga oli ekraan, kust Eurovisiooni ka nàidati, aga pigem saime ikka kuulda fraase stiilis "Minu San Remo ajal...". Hissand, kuidas ma ei kannata neid Itaalia televisiooni saateid, kus mingi vananenud 70ndate poppstaar heietab oma àraleierdatud màlestusi ja rààgib, kui fakken oluline ja menukas ta 40 aastat tagasi oli. Ma saan aru, et kes ilma minevikuta elab janiiedasi, aga noortele, andekatele ja ilukirurgidest rikkumata inimestele vòiks ikka kah eetriaega anda.

Tànane pilt on meie vaadikeldrist. Ega Roku Tòòkas Isa ka vahepeal ei pikutanud, vaid meisterdas selle kena kiviseina ning vàrvis ylejàànud seina ning lae lillaks. Kòlab imelikult ja kui Roku mulle lillast laest rààkis, arvasin, et ta teeb nalja (sest mul on lilla vàrviga omad probleemid). Aga peab nentima, et ypris sugestiivne atmosfààr tekkis, kas pole?