Otse loomulikult ei saanud ma "Varjuteatrit" lugemata jàtta, nii kui Tallinna raamatupoode làbi kammima sattusin! Tegelikult tutvustati mulle Viivi teost kui Roomast rààkivat raamatut, kuigi - olgem ausad - vabalt vòiks òelda, et see on rohkem "Minu Berliin" kui "Minu Rooma". òigupoolest on see pilguheit vòòrsil elava inimese sisemaailma, vahet pole, kus see "vòòrsil" on.
Mida arvata? Kui siin kiirelt kommentaariumis kòlanule vastatata, siis minu meelest ei olnud yldsegi mitte nòrk raamat. Aga minu tyyp kah just mitte. Ytleks, et mòtlemapanev raamat.
Lugemise kàigus tekkis kysimus, et kuidas saab taoline teos olla Eesti raamatumyygi esikolmikus. Kòrvuti, maitea, mingite tòlgitud kokaraamatutega. Mis haip sellega on?
Lòpetatud raamatu juures tekkis aga sama emotsioon, mis Barrico "Siidi" lugedes - mingi tunnetus, et justkui vàga sygavmòtteline kraam, aga minu jaoks isiklikult jààb pisut kaugeks taoline keskendumine mingite mikrotasandi seisundite vòi religioossete populismide kirjeldamisele. Vòi nàiteks see, et kòik oli Viivi jaoks nii viirastuslik. Igal lehekyljel midagi viirastuslikku. No pagan kyll, ei ole viirastused, on tàiesti tavalised tànaval kòndivad inimesed! Mina olen lihtne loogikausku inimene ning kogu seda mystikat ja viirastusi endale ette kujutada, nagu see proua esimesest kuni viimase lehekyljeni teeb.. nomaitea. Ei, sòjaaegne lapsepòlv pole naljaasi. Jàtab terveks eluks jàlje.
Kui aga K-ga Viivi raamatust rààkisime, ilmnes, et tegemist on ootamatult mitmekihilise teosega. K ytles, et oli naljakas raamat ja ta oli kogu aeg muhelenud ning kohati pisut naerda ròkanud. Nàiteks kanale lapse nàitamine oli tema meelest naljakas. Minu meelest pigem kurb. K-ga nòus, et pastor oli omamoodi naljakas kyll, aga minu meelest illustreeris Viivi ja pastori suhtlus seda mòtet, et kui vòòrsil elad, siis paratamatult pead leppima nende inimeste seltskonnaga, kelle sealt juhuse tahtel eest leiad. Tolerantsust kasvatab see kòvasti ja tihti vòib juhtuda, et suheldes inimestega, keda sa ise enda kaaslaseks ei valiks, koged ja nàed asju, mis nii mòndagi òpetavad. Aga ei pruugi ònnelikuks teha.
Mind jàllegi puudutas puude sahisemine ylevalpool Alpe, mis K puha kylmaks jàttis. Viivi oskas selle tunde nii hàsti lahti kirjutada. Vast nii ongi,et kes pole allpool Alpe elanud ja Eesti suvesid taga igatsenud, ei tea puude sahinast midagi arvata. òieti ei igatse ma kunagi Eesti suvesid mòtestatult taga. Aga vahel juunikuu òhtutel Roomas umbes kella kaheksa ja poole yheksa vahel, kui pàike on loojunud, aga pàriselt pimedaks pole làinud ning valgus on tàpselt selline nagu Eesti suveòòdel, tunnen, kuidas keset argitoimetusi syda hetkeks kokku tòmbub. Dublinis eelmisel suvel kuuldud pòlispuude kahin tòi kaasa kodumaa- ja lapsepòlvemàlestuste tulvavee ning teadmise, et allpool Alpe elades ei saa ma kunagi sellist puude kahinat kuulma. Disclaimer: pàriselt ka ma ei mòtle kogu aeg, et kyll mu iga-eestlase-dream-life Itaalias on nòme, sest ei saa puude kahinat kuulatledes kiluleiba haugata. Lihtsalt mòned helid vòi lòhnad tabavad nii ootamatult ja nii nòrgast kohast, et ei oska koduigatsuseks valmis olla, kui see peale tuleb.
Ootan huviga, mida M "Varjuteatrist" arvab.
martedì, maggio 03, 2011
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
12 commenti:
Puude kahin, vaat nyyd ma pean vist kyll minema seda raamatut lugema, sest ma ei saa yldse aru, millest sa rààgid :)
Kuigi, Appenniinides kollates ja sealt tàpselt eestisuveliku taimekoosluse leides on kyll lahe tunne ning lapsepòlvemàlestuste tulvavesi. Mul vist lòhnad ja visuaalia on tugevam mòjutaja, kui see, mida ma kuulen.
Suhtlus inimestega, huvitav, mina olen just mòelnud vastupidi: tàiskasvanuna teise riiki kolides ma valin endale ise seltskonna ja nopin inimesi hoolikalt nagu kollektsiooni, sest ma ei kuulu yhtegi automaatsesse vòrgustikku, mis tuleb linnaosast, yldhariduskoolist, suguvòsast ja ma ei pea tihedamalt suhtlema inimestega, keda ma endale ise kaaslaseks ei valiks (rohkem kui viisakuse piirides, muidugi).
Diplomaadina on muidugi teine lugu, seal sa lihtsalt suhtled kòigiga, seda kyll.
mina isiklikult oleks kaante jaoks teist värvi sameti valinud:D
Mina näiteks ei suuda lugu pidada autorist, olles lugenud, kuidas ta läks tänavale, nuga taskus, olles valmis seda vene sõdurile silma lööma.
Jahmatav avaldus naisterahvalt. Pidi ikka viha olema, et seda veel aastate tagant kirja panna.
Pärast seda, kui olin enda jaoks selgeks mõelnud, et tegemist ei ole Minu Rooma tüüpi raamatuga, vaid millegi hoopis hoopis teiselaadsega (see juhtus umbes poole raamatu peal, senimaani talusin paralleelmõtteid a la miks Katu seda raamatut ei võinud kirjutada!), hakkas Varjuteater mulle väga meeldima. Mulle meeldib, kuidas V.L kirjeldab sedasama puudekohina-fenomeni, ja kingsepp-luukereparandaja juures käimist, ja Brasiilia saadiku naise surnust ülestõusmist. Meeldisid mitmed võrdlused ja metafoorid, mis tabasid väga hästi asja olemust. Varjuteater tõi meelde selle ütlemise, et mõni inimene kogeb prügikasti välja viies suuremat seiklust, kui teine ümbermaailma-reisil. Viivi kuulub siis nende esimeste hulka, sest ta oskab märgata. Ja oskab märgatut sõnastada. Anonüümne lugeja Lõuna-Eestist:)
Oudekki, ma siin mòtlesin pikalt seda inimeste kollektsiooni koostamise asja. Kuidas sa seda tàpsemalt tegid? Vàlismaale tulles paramatult ju sajad mingi grupi keskele. Kui mitte tòò-kool-suguvòsa, siis kodutànava baar vast ikkagi? Ja tànavalt ammugi hingesugulasi ei leia. Vòi kuidas?
Aga nyyd konkreetsemalt raamatu juurde tulles, kas see samet ei olnud valitud viidates korduvale "rohelised kardinad, kuldsed tutikesed" teemale? Minu meelest ka yldse mitte elegantne vàrv, aga kui kardinate teemani jòudsin, siis hakkas klappima.
Anonyymsele Kommentaarijale vastuseks ei oska aga muud òelda, kui et vahest selgitab seda raevu asjaolu, et Viivi on paljukannatanud sòjaaja laps. Kyyditamisi nàinud ja puha. Vbl ta peaks, maitea, teraapias vòi ashramis àra kàima? :)
Anonyymse Lugejaga Lòuna-Eestist tuleb ysnagi nòus olla. Minu meelest Viivi nàeb kyll vahel liigagi palju (vòi siis kujutab ette), aga vàhemalt on tal oma stiil. Ja mis puutub varemkommenteeritut, et Katu vòiks Roomast palju parema raamatu kirjutada, siis minu meelest pole see ka yldse mingi reisijutt, vaid pigem..ee... varjuteater.
tead, ma veel mõtlesin selle raamatu üle ja lisaks mittesobivatele kaantele (no see oli nali eksju, vbl mitte kõige parem), aga mul tekkis ÜKS kinnis-paralleelmõte - no see leopardimustriline tädi (kellel kahtalselt plastmassi moodi kõrvarõngad ja sinu mõni aeg tagasi kirjeldatud jutt räigelt suitsetavast papist, kelle kodus on leopardimustriline mööbel(oli vist)...mitte et ma nüüd metsikuid paralleele tõmbaks ja jälle meelevaldseks kisuks, aga need mõned korrad, kui ma olen itaaliat väisanud, siis mulle ikkagi tundub, et leopar(t) on nende "rahvustriip" ja "kaheksakand"....mh? kuigi ega eestlasedki selle mustri peale sülita....
p.s. vaat nüüd sai tõeliselt raamatut lahatud.
pähh, marmelaad
a mulle Viivi mingites annustes meeldib.
a ja veel...
nii nagu õmbleja valib kõigepealt ägedad nööbid ja siis mantliriide,
nii ka kirjanikud tavaliselt mõtlevad välja ägeda pealkirja (mis võiks potensiaalseid lugejaid hullutada) ja siis teevad läbi raamatu lehekülgede mingeid õnnestunumaid ja vähem ebaõnnestunumaid vihjeid pealkirjale. niiet jah.
ja kaas on tähtis.
see on sama tähtis kui raamat ise.
ilus kaas on nagu ilus inimene keda silmitsema jääd:)
Ma arvaks, et kui keegi oma aastatetaguse viha kirja paneb, siis ei näita see mitte tingimata viha suurust, vaid ausust ja julgust oma inetumaid külgi nähtavale tuua, mis puhul on pool terapeudi tööd juba tehtud.
Leopardimustri teemal ma kah - ilma metsikuid paralleele tòmbamata - arvaks, et Itaalias sellest puudust ei tule. Vòtame kasvi glamuurikoryfee RobertoHobused (ehk siis Cavalli). Kas tal on yldse mòni kollektsioon, kus leopardimustrit pole? HIhii, 1kord valisin poest enda meelest lillelise kanga. Làhemal vaatlusel piilus rukkilillede ja moonide vahelt leopardimuster ning myyjahàrra kiitis takka, et hea maitse - Roberto uusimas kollektsioonis on tàpselt sama kangas kasutusel! No mul oli pisut erinev arusaam heast maitsest, aga kangas sai soetatud ja yks hillitsetud kleidike kah tehtud. Yhesònaga, mulle jài kah Itaalias - naksti!- pisut leopardimustrit kylge :)
Leopardimustrilisi kingi proovisid Sa ka NY-s. Aga vist ei ostnud?
Varjuteater oli minu jaoks jälle üks raamat teemal tabamata ime (kuristikuga rukkis oli sama lugu). Pean veel korra lugema, sest ilmselt ime väljailmumise ootuses lugesin liiga kiirelt ja õiged asjad ei jõudnud kohale. Mulle väga meeldib Viivi oskus kirjutada. Aga Varjuteatris häiris sõjaaja lapsepõlve pidev väljailmumine ja korduv hala Eesti riigi väiksuse ja vaesuse üle. Et suursaadik pidi häbenema. Ei tea, kas ta päriselt ka häbenes.
Kana näitamise koha pealt kaldun mina Katu poole. Et siis kurb koht.
Itaalia kogemust mul ka pole. Ega Saksamaa.
"Mina olen raamat " meeldis mulle selle eest väga. Võibolla oli seal rohkem asju, millest ma aru sain :)
Just just! Neid ussinahamustrilisi! Miks ma ei màleta! Aga seda usun kyll, et Eesti riigi vàiksuse ja vaesuse teema vòis yleval olla. Màletan, kui mind Londonisse komandeeringusse saadeti ja seal ylemus kysis, palju palka saan. No vastasin hàbenemata, sest Eesti mòistes polnud justkui hàbenemiseks pòhjust. Proua vaatas mind nii kaastundliku nàoga ja pàrast rààkis kòigile teistele prouadele kontoris, et Katu on ilge nàljarott. Mida ma selle nàitega umbes illustreerida tahtsin, oli see mòte, et mis Eestis justkui tundub uskumatu kulukas (nt Roomas eksklusiivses rajoonis korteri eest 3000 eur kuus maksta), on vàlismaal ja teatud kontekstides tàiesti normaalne. Ja diplomaat ei saa vist pàris perifeerias elada eksole.
Posta un commento