Nàdala reisikolumn

Eilne lennureis mòòdus vàga meeleolukalt.

Pescara-Rooma bussis ja hiljem Vilniuse lennukil nàgin anorektikut. Ta oli end lahkelt vàga nappide riietega katnud, mistòttu oli pònev tema kàeluudega tutvuda. Uskumatult pikad varbad olid tal ka - justkui sòrmed.

Rooma lennujaamas maandus check-in jàrjekorra ette Zeligi-Vanessa, kaasas kaks majasuurust kohvrit ja liibuvas triiksàrgis Aupaklik Mees. Neile kes ei tea, Zeligi-Vanessa on yks Itaalia telenàgu, kes presenteerib iganàdalases komòòdiasaates "Zelig". Ma ise nàen teda sagedamini lennujaamades kui telekas ja vòin teile òelda, et reisides kannab ta alati halle dresse ja valgeid Converse ketse.
Vanessa tekitas pàris huvipakkuva sotsiaalse eksperimendi. Lennujaama inimesed olid sekundipealt aupaklikkuse kehastused. Vanessa ise tegeles oma mobiiltelefoniga ja kòndis kaugemale ning Hàrra Triiksàrk jàeti formaalsustega tegelema. òige ka, kesse ikka kuulsalt inimeselt passi kysib, kui vòib lehestki lugeda, mis ta nimi on ja kellega ta òhtust sòi vòi mis ta poest ostis. Mina ka Anne Veski kàest passi ei kysiks! Ignorantsed Leedu turistid aga vàljendasid hààlekalt oma pahameelt ja porisesid mis kole, aga ilmselgelt polnud Hàrra Triiksàrk mingi vastutav tegelane, mistòttu nad tema turja ei hakanud.

Vanessal polnud karmavòla tagasimaksmist vaja pikalt oodata. Peale seda, kui reisijad said lennukisse laaditud, seisis lennuk umbes kaks ja pool tundi lennujaamas. Vanessa oli vàga àrritatud taolisest korralagedusest, muudkui seisis pysti ja tegi telefonikònesid ning saatis Hàrra Triiksàrki korduvalt pilootide jutule.
Yldiselt lennukis oli pàris palav ja ebamugav ja infot ka yldse ei antud, sest ega lihtsurelikud siis piloodikabiinis kiibitseda ei saa, aga seda peab kyll tòdema, et nagu aprillisyndmuste ajalgi, paistis Air Baltic seegi kord silma osava kriisijuhtimisega.
Seoses viivitusega oli kindel, et kui Vilniusse jòuamegi, siis Tallinna lennuki peale enam kyll ei saa. Itaalia kogemuste najal kangastusid mulle graafilised nàgemused sellest, kuidas saabun Vilniuse lennujaama, kòik infopunktid on suletud, keegi midagi ei tea, otsin ise mingi hotelli ja yritan tulutult Air Balticu infoliini ja lennujaama helistada. Kui veab, on ehk teisigi Tallinnasse reisijaid, kes mingite oma tutvuste kaudu teada saavad, et jàrgmine lend vàljub hommikul kell neli. Tànast pàeva plaanisin veeta hibernatsiooni ja kooma vahepealses olekus. Vahest ehk kuue kuu pàrast kompenseeritakse ka kulud, aga kindlasti peab enne mòned korrad helistama ja dokumente ja pardakaarte ja muudtaolist erinevatele faksinumbritele saatma.
Aga oh imet! Vilniuse lennujaamas seisis kòige nàhtavamal kohal vibalik korvpallimàngija ja hoidis kàes silti "Tallinn transfer". Oh, mul tulid kohe heldimuspisarad silma! Kòik kuus Tallinnasse lendajat talutati kàekòrval check-in leti juurde ja siis ilusti lennukile, mis lahkelt hilinejaid ootas. Tallinna kohal premeeriti meid imekauni suveòhtuse panoraamiga ja isegi - ausòna seda poleks kyll oodanud - pagas jòudis kohale!

Tàiesti kòrvalisel teemal - PK, kui sa seda loed, siis Katusekino oleks ka vahva koht, kuhu abikaasa viia. Ma pole seal veel kàinud, aga vist enda abikaasa vòtan kyll sinna kaasa. Mònel sellisel òhtul kui prantsuse porri vòi vihmasadu vòi jaapani òudukaid ei tule, sest muidu ta hakkab jàlle arvama, et eestlastel on meelelahutusest kuidagi kreenis arusaam.

Tànane pilt on mòòdundnàdalane ylesvòte imekaunist kohast Lago di Scanno, mis asub Abruzzos màgede vahel. Tànavu kàisin seal teist korda, aga làbipaistev màgijàrv ja muinasjutuliselt metsikud màed ja armas keskaegne Scanno vòtavad samamoodi hingetuks nagu esimesel korralgi.