raamatutest ja rongidest

Huvitav, vahel teed tàiesti ràndom postituse, òieti ei peagi seda millekski eriti oluliseks ja korraga kommentaare tuleb nagu lund taevast. See kàis rohkem nagu eelmise sissekande kohta.

Seekord tahaksin aga kirjutada kahest raamatust, mis esiteks on huvitavad lugeda ja teiseks on minus àratanud elava huvi teemade vastu, mida varases nooruses ebahuvitavaks ja liiga keeruliseks pidasin - statistika ja male.

Esimene raamat on 'Freakonomics'.

Ma oleks vàga tahtnud seda raamatut siis lugeda, kui ylikoolis statistika loenguid pòlgasin.
Peale seda kui lihtsamatest aritmeetilistest keskmistest, mediaanidest ja moodidest yle oli saadud, tundusid statistilised uurimismeetodid erakordselt ebapraktilised ja igavad - vòi, noh, kui palju on inimesi, kes erutuks vòimaluse peale tundide kaupa vàrdjaliku kasutajaliidesega statistikaprogrammi abil andmemassiivides sahistada ja otsida vastuseid suhteliselt igavatele kysimustele? Vòib-olla on pàris palju. Nàiteks samapalju kui Formula 1 fànne, aga ma ei tea, sest hoidusin hoolikalt selle statistikaprogrammiga tutvust tegemast.
Huvipuudus maksis karmilt kàtte - statistika hinne oli mul kahel semestril "1" ja edaspidi pidin hoolsalt vaatama, et ylejàànud ained oleks viied, et keskmine hinne normaalne tuleks.

Aga tulgem raamatu juurde. Selle on kirjutanud friik-majandusteadlane Steven Levitt ja NY Timesi ajakirjanik Stephen Dubner. Ykspàev saadeti ajakirjanik Stephen majandusteadlast Stevenit intervjueerima, mehed leidsid yhise keele ja otsustasid koos raamatu kirjutada. Teos sai sai kohe majandusinimeste trendiraamatuks ja muud taolist. Aga see oli juba mòned aastad tagasi, umbes enne seda, kui 'the world is flat' vòi 'who moved my cheese' trendiraamat oli. Arvestades, et 'Freakonomicsist' on pàris palju kordustrykke tehtud peale seda, kui see kunagi trendiraamat oli, ytleks, et nyyd on ta juba pigem vintage-raamatu kategoorias. No mitte nii vintage kui 'Bullerby lapsed', aga ysna vintage ikkagi.

Sinjoorid ise teatavad oma yhisteose alguses, keskel ja lòpus, et raamatul puudub konkreetne teema, aga minu arvates on neil konkreetne teema tàiesti olemas - kuidas leida statistiliste meetodite abil vastused eriti ràndom kysimustele, mis kajastavad reaalset elu ja mille kohta kòigil - nii taksojuhil, paavstil kui vanaemal - on oma arvamus olemas.
Vòtame mòned nàited.
Nàiteks mida on yhist abordi legaliseerimisel ja kuritegevusel. (Abordi legaliseerimine vàhendab kuritegevust.)
Miks narkodiilerid emaga elavad, kui nad peaks kòvasti teenima? (Sest tegelikult ei teeni nad halligi.)
Kas kinnisvaramaakler tegutseb kliendi parimates huvides hoolitsedes, et myydava objekti hind oleks maksimaalselt kòrge? (Ei tegutse - kinnisvaramaakler tegutseb eeskàtt kiirelt sòlmitava myygitehingu, mitte kòrge myygihinna nimel.)
Kas sellest, millise nime vanemad lapsele panevad, sòltub midagi? (Ei sòltu.) Kas kooliòpetajad vòltsivad riiklike eksamite tulemusi, nàidates òpilaste tulemusi tegelikkusest paremana? (Jah, vòltsivad.)
Kumb on majapidamises ohtlikum - tulirelv vòi bassein? (Bassein.)

Mònes mòttes on taolised kysimused ja vastused nagu rahvaluule, sest paljusid vastuseid teame me niisama ka linnalegendidest ja poliitikute sònavòttudest ja puha.
Aga just sellepàrast ongi eriti vòluv nàha, kuidas kàttesaadavaid andmeid ja statistilisi uurimismeetoditeid oskuslikult kasutades tulevad Levittil vàlja vastused, mis pole niisama linnalegend vaid pòhinevad ikka konkreetsetel faktidel.
Teisest kyljest teavad ju kòik, et statistika abil saab andmeid manipuleerida tàpselt nii, et tuleks vàlja sellised vastused nagu vaja.
Aga kuna ma statistika vastu ylikoolis huvi ei tundnud, siis ma ei oska Levitti làhenemisel eriti vastu ka vaielda. Ilmselt peaks nyyd amazonist statistikaòpiku soetama, et hankida teadmisi, mis ylikoolis mòòda kylgi maha jooksid.

Tahtsin tegelikult kahest raamatust kirjutada, aga hetkel pean rongi peale tòttama, kus loen seda teist raamatut edasi, millest kirjutada ei jòudnud.

Homme kirjutan teile Milaano rongiuudistest (oh see on NII erutav tegelikult!) ja sellest teisest raamatust. Kui homme ei jòua, siis kunagi jòulupuhkuse ajal kirjutan kindlasti.

Tegelikult rongiuudised erutavad mind nii hirmasti, et ma pean neist KOHE kirjutama. Nimelt Itaalias on kàiku làinud kiirrongid Milaano-Rooma ja Milaano-Bologna vahel!
Iseenesest on see ju vàga positiivne uudis, aga Itaalias pole asjad nii lihtsad, kui pealtnàha paistab.
Nimelt kui kiirronge kasutavad peamiselt pintsaklisplased ja rikkurid, siis tavalised proled peavad kannatama, sest kiirrrongide hoogsa kàivitamise kàigus ununes raudteelastel tavaliste rongide graafikutele pilk heita. Nyyd on kòikide ylejàànud rongide sòidugraafikud pekkis, hilinemised on ikka enam-vàhema pooletunnised ja perroonidel leiavad aset àgedad rahvademonstratsioonid.

Mind erutab kiirrongide teema vàga, sest esiteks olen alati tahtnud Milaano ja Rooma vahet rongiga sòita, mitte lennukiga, mistòttu olen Itaalias aset leidvast tehnoloogilisest progressist vàga meelitatud.
Aga teiseks olen vàga irriteeritud, sest mulle sattus kàtte ajaleht Itaaliasse planeeritava kiirrongide vòrgustiku kohta ja mida ma nàen - mu kodulinna Pecarasse pole isegi mitte plaanis kiirronge kàima panna!!! Mingisse ràndom terronede kylasse Foggiasse hakkab kyll kiirrong kàima, aga Pescarasse mitte. Vàga ebaòiglane! Mismòttes?! No tàitsa BAH MAH ytleks siinkohal.

Rongidest ma juba kirjutasin àra, nii et kui viitsin, siis kirjutan teile vàga huvitavatest Pescara korruptsiooniskandaalidest, mille osalisi mul on kohati au tunda.