lunedì, dicembre 08, 2008

mòtisklus kingitustest

Eile làksime Rokuga kinno. Ega meil eriti konkreetseid filmiootusi polnud, nii vòtsime ràndomilt piletid filmile 'changeling'. Meil tuleb tihti ette, et kòigepealt tegutseme ja siis hakkame mòtlema. Nii seegi kord - hakkasime mòtlema, et multifilm 'bolt' oleks vist palju àgedam. Kusjuures seda sai 3D formaadis vaadata.

Tuiskasime kassasse tagasi ja kysisime, et kas saaks pileti àra vahetada. Mòistagi ei saanud piletit àra vahetada. Roku arvas, et ostame siis uued piletid lihtsalt. Ostsime multifilmipiletid àra ja mòtlesime, et vòime ju kasutuks osutunud 'changelingi' piletid kellelegi àra kinkida.

Mis mind aga sygavalt hàmmatas, oli asjaolu, et kuigi Roku kàis pyydlikult kòik kassajàrjekorrad làbi ja pakkus inimestele kahte kinopiletit kingituseks, ei tahtnud keegi kingitust vastu vòtta. Kodanikud lausa pòrkusid piletitest eemale, justkui oleks iirimaalt imporditud sealihaga tegemist.

Ma arvan, et see oli pàris huvitav antropoloogiline eksperiment.
Nàiteks kaua vòtaks aega, kui tahaks Tallinnas coca cola plazas lihtsalt niisama kaks kinopiletit àra kinkida? Ma arvan kyll, et saaks piletitest pàris kiirelt lahti.

Itaallased nimelt on nii uskumatud kavalpead, et kui keegi lihtsalt heast sydamest midagi kingib, muutuvad nad jòle kahtlustavaks ja keelduvad, sest kardavad, et tegemist on mingi pettuse vòi potensiaalse sekeldusega.

Olen seda ennegi tàhele pannud, et kingitustel on Itaalias hoopis teine tàhendus kui Eestis.

Eestis on kingituse tegemine endas positiivset sònumit kandev tegu, mis nàitab, et kingitegija ja kingisaaja vahel on sòbralik suhe. Kui aga kahe inimese vahel kvaliteetset suhet pole vòi positiivsed tunded puuduvad, pole ka kingitegemine eriti sobilik.
Itaalias aga on kingitus umbes nagu laenu andmine - kui kellelegi kingituse teed, siis kingisaaja juskui jààb sulle vòlgu ja peab sulle vastukingituse tegema vòi olema valmis teenet osutama, kui sul vajadus peaks tekkima. Kusjuures kingitusi vòib vabalt teha inimestele, kellega sa eriline sòber ei ole.

Siit minu tànane antropoloogiline mòte - kingitus on Eestis suhte krediidireiting, aga Itaalias hoopiski laen.

20 commenti:

lulu ha detto...

Muidu tore lugeda Su kirju, aga miks on iga kirja lõpus "bah"?

Inks ha detto...

Täitsa põnev, mida teiste kultuuride kohta teada saab kõike ja puha... :) Kui nüüd antropoloogiliselt edasi mõelda, siis huvitav kas itaallastel on seoses kingitustega pettusi ja sekeldusi tihti ette tulnud või kardavad nad igaks juhuks juba ette? :) See on umbes nagu põhjus, miks eestlased tere ei ütle võõrale ega naerata - sest äkki hakkab minuga rääkima, tõbrik :).

Anonimo ha detto...

Sa küsid, kui kaua aega võtaks Tallinnas Tsotsa-tsoola Pläsas piletite ära kinkimine?

Palun väga - mina tean! Mul läks pool minutit, et küsida, miks kena noormees oma kinkepiletit kingib ja vastus ära kuulata (selle pärast, et nende "parim enne" lõpeb täna ja noormehel pole aega kinos aeleda). Ja sekund, et piletid rabada.

Mirjam

P.S. Olen iga kell nõus katset kordama, et oma eelmist aega parandada!

Katu ha detto...

oh mul on kohe hea meel, et leidub teisigi antropoloogiahuvilisi. olin peaaegu valmis piletite kinkimise katset tallinnas kordama.

aga kas itaallastel on kinkimisega seoses sekeldusi tekkinud? arvan, et on ikka. ntx rokuga juhtus, et ykskord yks sòber kutsus teda ja mind pescara glamuurseimasse restorani òhtust sòòma. sòime nagu hobused, aga korraga sòber kàis sipsti àra ja oligi arve makstud. roku hakkas kohe muretsema, et oi-oi nyyd ei tea, mis teenet peab osutama ja oligi òigus - peale òhtusòòki see sòber (ja ka tema ema) helistasid ikka korduvalt, kysides vàga tungivalt ja konkreetselt, et ega sòbra naisele roku tòòandja juures mingit ametit ei leiduks. probleem sai nii lahendatud, et kutsusime nad teise glamuursesse restorani sòòma ja roku kàis sipsti! àra ja maksis arve. peale seda jàid vòta-mu-naine-tòòle vòtmes telefonikòned vàhemaks ja lòpuks enam ei helistatud.

noh ja kindlasti kòik naised, kellel on itaalia meestega kokkupuuteid olnud, teavad, et nii kui itaalijamees mingitpidi abi osutab vòi òhtusòògile kutsub, jàrgneb kohe ka kutse seksile, mis keeldumise korral ekstra tulise solvumise esile kutsub. see on itaalias tàiesti tavaline teene-teene-vastu systeem, nagu ma nyyd tean.

PS! kusjuures olen ka vaadanud, et sissekannete lòpus on 'bah', aga ma ei tea, kuskohast see tuleb. mina seda ei tee igatahes..

Chris ha detto...

aga see on ju igivana võte. Et teen teene ja siis küsin suuremat teenet vastu. Minu teada vanad eestlased pidasid samuti arvet. Et kui käime naabrimehel abiks siis on õigus ka tema inimesed endale abiks kutsuda. Kuid eestlased mängisid siiski tasakaalu peale, sest süsteem toimis kinniselt (ühe küla raames). S.t. et kui sa püüdsid tasakaalust välja minna, siis lõigati sind välja sellest mängust kuni olid tasakaalu saavutanud. Siis võrdse arvu teeneid. Aga suuremas linnas saab juba spekuleerida ja omakasu kasvatada.

Chris ha detto...

muuseas autor kasutab ka päriselus mõnikord lause lõpus "BAH". Siis kui ta on tõsises hämmingus, et nii võib keegi käituda näiteks.

Anonimo ha detto...

Kui keegi pakuks ülearuseid kinopileteid, siis poleks mingit probleemi (ja teeks vabatahtlikult sellisele kinkijale tassi kohvi või karbi šokolaadi välja), aga kui keegi mingite 'kangemate' asjadega peibutab, siis tekib salajas küll küsimus, et mis ta nüüd õigupoolest saada tahab?

seisus kohustab ha detto...

Ehh, Cris... nyyd ma kyll irvitasin täiega

BAH :)

PS! Cris, sa pole jõuludinee osas yldse vastanud meile!

Trulla ha detto...

Mina ei näe mingit "bah"-i. Hämming!

Aga sissekanded on head :).

Endale mulle on ka kord tasuta kinopileteid antud. Kulus niipalju kui "Aitäh!" ütlemiseks tarvis läks, ja kinkija leekis seejärel kärmelt minema :P.

Ruudi ha detto...

Bah või mah, vahet pole. Itaalia värk!

Aga kingijutu peale meenub kui shokis olin mina kui avastasin, et see ma on ikka täielik mafoosomaa. Kuidas siin ei aidata inimesi vaid tehakse teeneid ( favori) ja igale teenele peab vastuteene tegema. Parem oleks teenet mitte küsida, ka pere või parima sõbra käest sest muidu on sul võlg..Ja kui sa küsidki abi siis sulle ei öelda kunagi "ei" sest .. nohh, ei tohi ju :) . Nüüd tuleb Oudekki ja vaidleb mulle kohe vastu ( me juba oleme sel teemal vaielnud vist foorumis, mida tu ancora snobbi, muuseas)...
Kingitustega on ka keeruline lugu...

Tatsutahime ha detto...

Ruudi, ma vaidlen vastu selles osas, et kõik nii ei tee, ja selles linnas kus meie elame on ikka veel olemas omajagu neid, kes nii ei tee, aga Katul neid kohata on palju raskem, kui meil sinuga.

Aga Bolognas olen ma jätkuvalt kohanud suurt hulka inimesi, kelle puhul üksteise aitamine on normaalne tegevus. Sellist inimlikku soojust olen rohkem kohanud kui kusagil mujal.

Aga teisest küljest, seda insiderlust olen ka kohanud rohkem kui varem - lihtsalt teatud info jõuab ainult siis sinuni, kui sa tead kellelt õigete sõnadega asju küsida, aga neid õigeid sõnu sa tead ainult siis, kui sa oled akadeemilises maailmas varem elanud ja keegi avalikult sind sellega ei tutvusta. Bah.

Ruudi ha detto...

Jah ja mul ju ka kogemused vaid kas terronedega või fashistidega :D
mah!

Muuseas Katu, iga kord kui ma oma kasvatamatul lapsel lasen teha mis ta tahab, siis meenud sina oma ussikese jutuga. Arvata on, et ka minu lapsest üks imeilus liblikas kasvab... ning teemasse: ja täis inimlikku soojust :)

(ossaraks, kus nüüd pani, ise olen juberahul)

Katu ha detto...

jah, ruudi ja tatsutahime, mul on siin ka ainult terroned ja kapitalistid ja fashistid ja - nagu viimase aja uudistest lugeda vòib - ka korruptandid.
ma arvan, et abruzzo on kas itaalia korruptsioonimeka vòi on nad lihtsalt nii lollid, et jààvad vahele.

ruudi - laste kasvatamise teemal ma enam eriti sòna vòtta ei oskagi, sest roku tòòtu òe talumatust lapsjumalast on yleòò normaalne laps saanud.
kusjuures mu òed teatavad kogu aeg, et hissand sa ikka hellitad liigselt meie lapsi ja lased neil teha kòik, mis nad tahavad ja oota, kuni sa kord lapsed saad, sest nad saavad olema yhed kohutavad ylehellitatud ja talumatud olevused - ehk siis normaalsed itaalia lapsed, nagu ma aru saan :))

Ruudi ha detto...

Kui vana laps on? Et nohh, kui vanalt see murrang toimub?

Katu ha detto...

ruudi, sellel konkreetsel lapsel pisut enne kolmandat synnipàeva

vernanda ha detto...

see kommi on nüüd viimase kommi kohta - siis on isegi mul veel lootust...:)

karmen ha detto...

selle kinkimise kohta on üks prantsuse filosoof ütelnud väga tabavalt: iga kingitus on kohustus. tegelikult on ju ka kui laiemalt võtta.

aga ma sain praegu teada, miks mu üks heal järjel itaalia meestuttav mind kunagi ühegi kingitusega ei rõõmusta :).

notsu ha detto...

Itaalia peal ringi hääletades kohtasin mõlemat sorti itaallasi: ühed, kes tõstsid su kohe autost välja, kui tuli välja, et keppi ei saa, ja teised, kes üritasid sulle lisaks küüdipakkumisele veel süüa ja juua kaasa sokutada. Aa, kolmandad olid ka: kohe välja ei tõstnud, kui tuli välja, et keppi ei saa, ja tegid näo, et sellest pole midagi, aga teekonna lõpus andsid ikka mõista, et nad on tegelikult voodis väga head.

Katu ha detto...

hmm... vernanda, arvasin, et oled oluliselt vanem kui 2 aastat :P

mis puutub kingitusi ja kohustusi, siis laias plaanis ma olen nòus, et kingitus on kohustus, aga ikkagi... itaalias on see kuidagi eriti..ee... ilustamata kohustus kuidagi.

notsu, sinu asjatundlike kommentaaride pòjal tekkis mul kysimus, et kas sul on ka nàiteks itaaliablogi? ma kàisin su blogis vaatamas ja esialgu paistis peamiset videoblogi olevat :)

k

notsu ha detto...

Ma olin Itaalias nii ammu, et siis ei bloginud veel keegi.
Videoblogiks on mul praegu sellepärast kiskunud, et ma olen suht algaja blogija, lasen ennast stiihiliselt igast uuest nupust minema kanda ja just avastasin, et klippide ülesriputamine on oi kui kerge. Loodetavasti läheb see hoog kunagi üle.