domenica, agosto 17, 2008

minu kultuurne puhkus

Rààkisin just Rokule anekdooti, kus tyybid kuldkala kinni pyyavad. Ilmnes, et Itaalia kultuuriruumis ei leidugi kuldkalu, kes kolm soovi tàidaks. Anekdoot jooksis puha rappa, sest pidin kuldkalade erilist staatust Rokule selgitama.

Tegelikult tahtsin teile kirjutada oma kultuursest puhkusest siin Francavillas. Francavilla on pisike linn Aadria mere kaldal, suurekskasvanud Vòsu, nagu yks mu kylalistest tabavalt màrkinud on. Naaberlinna Pescaraga on Francavilla umbes sama suhe nagu Tallinnal ja Rannamòisal. Elanike arvud ka klapivad enam-vàhem. Yldiselt saab siin Francavillas mònusasti rannas lebades ja maitsvaid kalaroogi mugides puhkusepàevi òhtusse veeretada, aga meile Rokuga sellest ei piisanud – otsisime uusi elamusi, umbes nagu midagi hingele vòi nii.

Yhel òhtupoolikul Pescarasse sòites mòòdusime Abruzzo kuulsa poeedi Gabriele D’Annunzio nimelisest teatrist, kus nàis, et on yht-teist toimumas. Pikemalt mòtlemata vòtsime piletid kahele kultuursele yritusele.

Esimene oli vabaòhuetendus ’Sogno di Una Notte di Mezza Estate’, ehk ‘Suveòò unenàgu’. Kuulutusest vòis aimata, et pàris Shakespeare’ks ikka kàtte ei làhe, vaid lavastaja Giorgio Albertazzi esitab mingi oma nàgemuse asjade seisust. Nàitlejate nimed mulle midagi ei òelnud, aga Rocco teadis, et nad on vàga kuulsad ja tegijad: Enrico Brignano, Serena Autieri ja Giampiero Ingrassia.

Nii. See Giorgio vòib kuulus ja tubli olla, aga etendus oli tàielik pask! Juba esimestest minutitest peale tundsin vastupandamatut soovi pysti tòusta ja hòigata.”Protesteerin! Lòpetage Shakespeare’i màlestuse ryvetamine!” Idee oli kàànata kòik tagurpidi, osa monolooge esitati muusikali vormis ja Shakespeare’i nàidenditest tuntud tegelaste kuulsamaid mòtteid (neid, mille teadmiseks piisab keskkooli kirjandusòpiku pealiskaudsest sirvimisest) esitasid teised tegelased. Nàiteks Hamleti ‘olla-vòi-mitte-olla’ monoloogi esimese lause esitas Cesare. Peale esimest lauset (essere o non essere) jàtkus monoloog maotu targutamise vòtmes – essere o benessere (olla vòi hàsti olla). Et teile asjast selgemat pilti anda, olgu òeldud, et see hale katse vaimukas olla oli etenduse kòige vaimukam hetk vist.
See palagan ei olnud karvavòrdki parem Itaalia telekanalite pyhapàevahommikustest (vòi ykskòik mis kellaaja, kui jàrele mòelda) ajuvabadest andetute keskpàrasuste paraadist. Kòige tipuks polnud peale esimesi 20 minutit vòimalik aru saada, mida selle kòigega òelda taheti. Storyline oli tàiesti puudu. Tuli otsustavalt tegutseda! Tòusime Rokuga pysti ja kòndisime minema. Lahkudes andsin mòttes karmi hinnangu neile, kes teatris kannatlikult edasi istusid – te ajudeta lambakari, kes te ei julge protesteerida, sest arvate, et hoopis teie ei saa Shakespeare’st aru ning oma arvamust vàljendades kardate end narriks teha. Oh teid tobusid! Hoopis teid tehti narriks! Esiteks pygati teilt piletiraha ja teiseks kaks tundi teie elust. Kaks tundi, mille oleksite vòinud palju kvaliteetsemalt veeta!

Yllatunud ilmega noorukestele uksehoidjatele teatasin hàbematult, et unustasin triikraua vàlja lylitada. Suundusime Rokuga rannaààrsesse putkasse arbuusi sòòma. Hiljem làksime randa, hòivasime esimese kàttejuhtuva rannatooli. Silmitsesime tàhti ning pimeduses loksuvat Aadria merd. Oli tore òhtu.



Teine kultuurielamus leidis aset paar pàeva hiljem. Pescarasse, Abruzzo rahvuspoeedi nimelisse teatrisse, kus oli aset leidnud eelnevalt kirjeldatud kultuurifopaa, saabusid – oh imet! – Doni kasakad!
Kui wannabe-shakespeare leidis eest pilgeni tàis vabaòhuteatri, siis Doni kasakatega seda probleemi polnud. Parimad istekohad olid kòik enam-vàhem tàis, aga tagaridades oli ohtralt ruumi.
Oli see vast etendus! Esimeste kykktantsude ja mandoliinihelide peale tuli mul, endise nòukogude liidu tublil kodanikul, nostalgiapisar silma. Vaheajal kuulsin, kuidas publiku seas kòlas kiitvaid hinnanguid tantsijate lennukatele hypetele ja yldisele sportlikkusele ning arutleti omavahel, mida ’kasakad’ tàhendada vòiks. Aruteludest tundus, et sòna ’cosacchi’ tàhendust ei teadnud keegi. Mitte et ma nohik-snoob oleksin, aga kas tòesti ajaloost isegi nii lihtsaid asju ei teata? Ja kui peast ei tea, kas siis kodus mingit elementaarset entsyklopeediat ei ole, kust vòiks enne etendust vàhemalt niipaljugi jàrele vaadata, mida etenduse pealkiri tàhendab? Oh seda vaimupimeduse mylgast! Olgu, aitab halast! Pyherdagu oma lolluses, kui tahavad. Minul on siin vaja blogisissekanne lòpetada.
Doni kasakate etendus oli kaasakiskuv ja professionaalne. Oh neid kirevaid kostyyme! Neid spagaate ja kykke ning taskuràtikutega lehvitavaid prouasid! Tantsud olid nii hoogsad ja lòbusad, et kohati tekkis tunne, justkui meie, publik, oleksime kàrbsed seinal, kes jàànud imetlema reibast kylapidu. Igatahes jài mulje, et tantsijatel oli vàga lòbus lava peal. Kusjuures neil polnud seal mitte niisama lòbus - iga liigutus oli hoolikalt làbimòeldud ja teostuse pòhjal vòis veenduda, et (peaaegu) tàiuslikkuseni lihvitud.

Etendust làbis ka vàga huvitav paaritumismàngu motiiv. Arutasime seda Rokuga kohe pòhjalikult. Nimelt pàris mitmes tantsus kordus jàrgmine stsenaarium: mees nokitseb mingit oma asja teha – nàiteks màngib akordionit – ja agresiiv-romantiline naine yritab teda vòrgutada. Mees ei tee nàgemagi, kui naine tema ees igakylgselt kekutab ja seelikuid yles kerib. Seda niikaua kuni naine vihastab, jalaga vastu maad pòrutab ja kas a) kònnib minema vòi b) annab mehele piki kukalt. Kus nyyd saab leebest kyylikust mòirgav lòvi! Mees àrkab ja haarab – naksti! – naisel ymbert kinni, ning teostab vàgivaldse suudluse, mille vàltel naine jàsemeid siputab. Kui suudlus làbi saab, kònnivad noored kaelakuti lavalt minema. Vot sellised huvitavad tantsud siis.


Kolmas kultuurielamus lòppes hoopis teistmoodi, kui esialgu plaanitud. Nimelt oli Pescara nooblis rannarestoran/òòklubis Les Paillottes vàlja kuulutatud Renzo Arbore kontsert. Mina ei teadnud Renzost eriti palju, aga Rocco sònul olla ta kuulus jazzmuusik. Itaalia jazzmuusika on mulle siiani mystiliseks jàànud, mistòttu olin huviga valmis Renzo kontserdile minema. Selleks ajaks, kui me asjast haisu ninna saime, olid nummerdatud istekohad juba làbi myydud, aga myydi nummerdamata istekohti, 55 eurot per nase. Nummerdamata istekohad siis tàhendavad seda, et kes enne kohale jòuab, rabab parema koha. Kontsert pidi algama òhtul 9 paiku, nii jòudsime kella 8ks kenasti riietatutult ja lòhnastatult kohale, et end oma nummerdamata istekohtadel vààrikalt sisse seada. Oh pekki! Tund aega enne kontserdi algust tervitas meid Les Paillottes sissepààsu taga òòtsuv rahvamass. Ilmnes, et oli jàrjekord. Asusime sappa. Sabas oli vàga huvitav. Vestlesime Rokuga inglise keeles, et saaks segamatult inimesi kommenteerida. Yks pàkapikk-proua nyhkis mind oma suure kàekotiga. Pidasin vajalikuks Roku kàest inglise keeles uurida, kas tema arvates inimesed, kes làhevad hiigelsuure kàekotiga restorani, teevad seda sellepàrast, et see on neil ainus kàekott vòi sellepàrast, et neil on kavas taldrikuid varastada. Kàekotiga nyhkimine selle peale vàhemaks ei jàànud, nii uurisin Roku kàest edasi (pisut vaiksemal, nòupidavamal toonil), et kas see oleks vàga ebaviisakas, kui ma proua kàest kysiksin, ’Se lei potrebbe farmi una cortesia e gentilmente smettere di grattarmi con la sua borsa di spesa?’. (tòlk. Kui te teeksite mulle teene ja oleksite nii armas ning lòpetaksite mu kratsimise oma poekotiga? ’Borsa di spesa’ tàhendab itaalia keeles spetsiifiliselt seda poekotti, kus on toidukraam sees, mistòttu olin oma arenenud keeletunnetuse yle eriliselt uhke, kuna kavatsesin sel moel kategoriseerida kààbus-proua koti, mis pàrit Furla 2008 kevad-suve kollektsioonist). Roku arvas, et see ei oleks eriti viisakas. Nyhkimine lòppes. Proua – kuigi ta pea oli minu omast ikka oma pool meetrit allpool - vist kuulis.

Korraga avati sissepààsud. Inimeste vool tòukas meid làbi tòkkepuude, piletikontrolli ja turvameeste ning jòudsime niinimetatud kontserdipaika, milleks osutus rannaliiv! Ryhkisime làbi liiva ja jòudsime kohani, kus pidid olema nummerdatamata istekohad. Leidsime nii istekohad (viimseni istujaid tàis) ja grupi inimesi, kes turvameeste peale karjusid. Selgus, et istekohtadele oli rohkem pileteid myydud, kui tegelikult toole oli. Inimesi muudkui tuli juurde ja olukord ei paranenud eriti. Nòuti ylemusi nàha. Karjuti turvamehe peale. ’Mind ei huvita, et kohti pole! Ma maksin 55 eurot pileti eest ja tahan oma kohta!’ Turvamees vastu:’Mind ei huvita sinu pilet! Kohti pole ja kòik!’. Olen nòus, et suhteliselt ebakonstruktiivne probleemilahendamise vòte, aga sotsiaalpsyhholoogiliselt pàris huvitav vaadata. Pettasaanud inimesed hakkasid hààlekalt nòu pidama. Keegi àhvardas politseisse helistada. Yks turvameestest plòksis vastu, et helistage pealegi. Roku vòttiski kàtte ja helistas. Hàmmastav, aga sel hetkel mulle nàis, et tunnen itaalia kombeid paremini kui Roku. Millal enne politseisse helistamisest Itaalias kasu on olnud? Roku oli kannatlik nagu eesel ja selgitas huvipuudust demonstreerivalte Guardia Finanza tegelasele, et meil on siin kontsert ja on myydud katteta pileteid ja inimesed on nàrvis ja kontserdi korraldajat pole kohal ja on vaja korrakaitsejòudude sekkumist. Operaator oli kehastunud ylbus. Keeldus oma nime ytlemast ja yldse ei viitsinud asjaga tegeleda. Roku jàllegi oli visadus ise. Operaator lubas patrulli kohale saata. Samal ajal kasvas kàratsev inimmass sedavòrd nagu uusi kontserdihuvilisi sisse lasti ja levis arusaam istekohtade puudusest. Muide, seisukohtade kasutamine ei tulnud kòne allagi, sest rannaliivale oli juba nii palju plastikust aiatoole paigutatud, et nende taga vòi kòrval seistes poleks lava peale niikuinii eriti nàinud.
Nyyd tuli improviseerida! Tòttasime Rokuga kassasse ja nòudsime piletiraha tagasi. See ei olnud kerge. Olime esimesed, kes selle pààstva idee peale tulid. Kassas kykitav noormees helistas korraldajale ja kysis, mida teha. Peeti àrevalt nòu. Nàis, et korraldajale ei meeldinud mòte piletiraha tagasiandmisest. Meie selja taha ilmus nàrvilisi kodanikke òigust nòudma, kortsus piletid nàppude vahel. Kassapoiss ytles, et juba kymme inimest on kassas ning jòudis korraldajaga ootamatult kokkuleppele, et vòib piletiraha tagasi maksta.

Saime oma 110 eurot tagasi ja kepslesime ròòmsalt làhedalasuvasse kalarestorani. Toit ei olnud mu parim kalarestorani elamus (kylmad ja kuumad kalasuupisted ning rigatoni krevettidega), aga selline tubli keskmine. Toidu kòrvale limpsisime pudelitàie pecorinot ja kuulasime taustaks kontserdit, millele me nii pyydlikult minna olime yritanud. Jalutlesime randa tàpselt lava taha, ràndom lamamistoolile mugavalt pikali ning kuulasime Renzo Arbouri ja tema orkestri toimekaid helisid. Pàris positiivne syndmuste kulg minu arvates.
Tol òhtul nàgin esimest korda elus langevat tàhte! Vàgev!

5 commenti:

Puhvis Kukk ha detto...

Mul abi vaja - uks konsultatsiooni klient puhkusele minemas Euroopasse ja ma panen talle garderoobi kokku. Oktoobri keskel Florence - mis inimesed kannavad? Dressy or very casual? On ilmad juba kulmemad? Mis sa soovitad?

Aitah!

Katu ha detto...

ooo puhvis kukk, sul on nii àge tòò - inimesi ilusasti riidesse panna.

aga tulgem teema juurde. siit moepealinnast milaanost ma arvaks, et oktoobri keskel on florence suhteliselt.. eee... kergemat sorti villaste mantlite aeg. aga kindaid veel pole vaja.

riietus sòltub vast sellest, mida kodanik firenzes tegema hakkab, aga kindel on, et poodlemiseks, kultuuriyritusteks ja restroranis kàimiseks on abiks kindlasti korralikud/moodsad/kvaliteetsed kingad (soovitavalt mingi itaalia brànd) ja juuksuri juures àsja sàtitud fòònisoeng.
casuali nàeb firenzes kindlasti palju, sest on ju tegemist kunsti- ja ylikooliinimeste linnaga, aga ma isiklikult arvan, et riietus peaks olema pigem nagu dressy, sest siis saab itaalias rohkem respekti.

Puhvis Kukk ha detto...

Aitah nou eest! Oleks seda tood rohkem - august on nii surnud. :( Hmm, ma oleks tal flats (Tods)ja mingi bootie kaasa pannud jalatsitest. Ohtul restorani, kas dressy top ja jeans voi laheb lausa kokteili kleidike? See ilmselt solutb ka kuhu minnakse.

mnjah ha detto...

Tere, pidid Pisas olema 11-12 september, aga kuhu kadusid? :-)

Alemana ha detto...

Alloo?? Kus on uudised?? IGAAAAAAAAAV