mercoledì, novembre 21, 2007

Lugu Trasteverest

Ma alustasin siinkohal uue projektiga.

Nimelt tajusin ykspàev, et elades sellises turismimekas nagu Rooma, ei kòlba eriti laupàevi ja pyhapàevi banaalselt kuskil ujulas vòi supermarketis vòi tube koristades mòòda saata, vaid tasuks ikkagi uue kodulinnaga làhemalt tuttavaks saada.

Rooma on suur ja lai. Kust alustada?
Pyhapàeval vòtsin Rooma reisijuhi ette ja torkasin kaardil nàpuga suvalise koha peale. Nàpp jài tàpselt Trastevere ja Gianicolo vahele.
Kuna nàpp jài ikkagi mòlema linnaosa peale, siis òigluse huvides vòtsin kavva, et kòigepealt Trastevere ja pàrast Gianicolo ja et alustan Trasteverest, kuna see on mulle làhemal.
See juhtus kòik hommikul.

Mul oli veel plaan, et enne turistiks hakkamist kàin ikkagi ujumisakadeemias àra. Ootasin truult kella 11:30ni, kuni ujumisakadeemia lahti tehti, reipal sammul tatsasin kohale ja avastasin oma ebameeldivaks yllatuseks, et kogu akadeemia oli kàratsevaid lapsjumalaid ja nende vanemaid pilgeni tàis. Toimusid mingid laste ujumisvòistlused. Pisut vàhem reipal sammul tatsasin koju tagasi. Selleks ajaks oli juba lòunaaeg kàtte jòudnud ja tundsin vajadust midagi pòske pista. Keerasin kiire pasta kokku ja peale lòunat olin seikluseks valmis.

Noh, juba metroo oli paras seiklus. Kui tykk aega metrooga ei sòida, siis muutub ta pàris eemaletòukavaks – hais, pesemata inimesed, taskuvargad, turistid. Metroopeatusest Republica (tòlk. Vabariik) tuleb buss vòtta, et Trasteveresse jòuda. No ekslesin siis ymber selle Vabariigi peatuse, sest ega seiklusteks valmisolek pole kuidagi parandanud mu kaardilugemise oskusi. Lòpuks komistasin kuidagimoodi Termini raudteejaamas bussipeatusele ning asusin tàhelepanelikult bussi ootama. Teised ootajad olid peamiselt Aasiapoolsetest turbulentse poliitilise kliimaga riikidest pàrit inimesed ja kòik minust lyhemad. Kujutlesin, et olen mobiilimast ja nemad on puud. Kòikusin tuule kàes òrnalt ja nàgin vaimusilmas end vààrikalt plinkimas. Tegelikult tuli hoolega jàlgida, et mòni taskuvaras kàtt kotti ei ajaks. Muide jube kylm pàev oli. Jalgadel oli nagu soojem, eeldatavasti mind ymbritseva tiheda rahvamassi tòttu, aga pea ikka kylmetas.

Bussi muudkui viibis, nii otsustasin lugeda Trastevere kohta igasuguseid detaile.
Eesti keeles oleks Trastevere nimi ‘Jòetagune’, viidates asjaolule, et tegemist on teiselpool jòge asuva kohaga. Need roomlased, kes praegu selles linnaosas elavad, peavad end tòelisteks roomlasteks. Kuigi ajaloost teame, et Rooma linna algusaastatel oli Trastevere yldsegi mitte Rooma osa, vaid oli rohkem selline limboland-eeslinn, kus elasid kalurid ja immigrandid. Làks mònisada aastat enne, kui glamuursed inimesed sinna oma maju ehitama hakkaid.
Tànapàeval on Trastevere tuntud boheemlaste ja kunstnike linnaosana, olles asjakohaselt maaliline, samas pisut korratu ja lagunenud. Pean vajalikuks ikkagi lisada, et see on ka selline linnaosa, kus restoranid on pòhiliselt turistilòksud ja tànavad on tyytuid kaubitsejaid tàis. Aga yldiselt on ta vaatamiseks ja jalutamiseks sympaatne koht.

Trastevere on ka selle poolest kuulus, et seal asub yks Rooma vanimaid kirikuid - Santa Maria della Trastevere. Vàidetavalt olla see Rooma esimene kirik, kus kristlaseid said karistamatult avalikke missasid pidada. Kiriku mosaiigid, mida tànapàevalgi nàha vòib, on meisterdatud umbes siis, kui Eestis maakonnapealikud ristisòdijate sissetungi peale imestusest habemeid raputasid ega suutnud kuidagi kaitsestrateegias omavahel kokkuleppele jòuda.

Yhesònaga lòpuks ikkagi buss tuli. Olin kòige esimene, kes bussi tulemas nàgi ja sellega seoses ka kòige esimene bussi peal.
Mu kòrval oli yks teadlaseilmega tytarlaps, kellel oli tàpselt sama Mondatori kirjastuse poolt vàlja antud Rooma reisijuht kàes. Ta tuli ka Trastevere peatuses maha. Hiljem ma paar korda màrkasin teda kitsukestel tànavatel kruiisimas.

Piazza Bellinilt hakkasin aga manuali jàrgi minema ja jòudsingi Santa Maria della Trastevere juurde vàlja. Kirikuesine plats on muide selline koht, kus igal aastal juulis toimub Trastevere elanike traditsiooniline pidu koos asjakohaste vabaòhukontserditega. Muul ajal on seal tavaliselt palju turiste, ràndnàitlejaid ja kerjuseid. Seekord ràndnàitlejaid ei olnud, aga kiriku sammaste juurde oli kogunenud grupp punk bestia esindajaid.

Punk bestiad on sellised tegelased, kes on otsustanud, et pòhimòtteliselt on inimene sama, mis loom. Sellega seoses nad elavad tànavatel koos koertega, samamoodi nagu koerad - magavad maas ja neil on kirbud ja vàidetavalt sòòvad nad koertega sama toitu ning tavaliselt elatuvad kerjamisest. Pòhimòtteliselt nàevad nad vàlja nagu tavalised kodutud, ainult et neil on reeglina suured koerad oheliku otsas. Kolleeg E aga teadis rààkida, et yks ta sòbranna, kes tòòtab koerte varjupaigas, olla rààkinud, et kuigi koerte vajupaigal on raske koertele omanikku leida, siis punk bestia tyypidele nad koera ei anna, kuna nad pidavat tegelikult koeri halvasti kohtlema. Samuti ei ravi nad koeri kunagi terveks, kui koer haigeks jààb, ega toida neid korralikult. Omast kogemusest vòin òelda, et nad jagavad koertele jalahoope, juhtudes ise parajasti purjus olema ja ka olen neil nàinud mitmeidki koeri kohutavate ekseemidega. Nad on yks vàheseid inimgruppe Itaalias, keda ma olen purjus olekus nàinud. Bolognas pidavat kòige rohkem punk bestiaid olema.

Yhesònaga need punk bestia tyypid kàratsesid seal sammaste ymber ja kolistasid òllepudelitega. Yks ràndomilt kaltsudesse màssitud vòdisev tegelane, kelle sugu ei olnud vòimalik kindlaks mààrata, oli pandud ykse juurde kerjama. Yldiselt inimesed vàltisid kerjusega silmside loomist, rààkimata raha andmisest. Kerjus aga viibutas vàljasirutatud kàtt ja pobises mòòduvatele turistidele solvanguid, ilmselt arvates, et keegi temast aru ei saa.

Ylalmanitud olukorraga seoses polnud eriti mugav kiriku fassaadil olevat 12-ndast sajandist pàrinevat mosaiiki nautida, aga fikseerisin ikkagi kàrmelt kujutise kymnest naisest, kes kòik tulnud Maariale feimi ja respekti vàljendama ning lipsasin kerjusest mòòda. Vàga huvitavad olid kiriku vàlisseina sisse myyritud vàikesed kivitykid, kus esimeste kristlaste symbolid, nagu nàiteks kala ja tuvid ja muud asjakohast, sisse uuristatud.

Kirik oli seestpoolt nagu kirik ikka. Neitsi Maarja mosaiigid olid ka umbes sellised nagu igal pool mujal. Mulle isiklikult meeldisid pigem lambamosaiigid, mis olid vàga tòetruud ja detailitàpsed. Ma kahjuks ei oska kirikuid vàga hinnata, seoses sellega, et ma arhitektuurist ja kunstist liiga palju ei tea. Olen enda vastu aus ja tunnistan, et oskan kingadest palju pòhjalikumalt rààkida kui sammastest. Pealegi on enamus kirikuid liiga hàmarad selleks, et nende sees leiduvatest vaatamisvààrsustest tàpset ylevaadet saada.

Trastevere peamine vaatamisvààrsus làbitud, leidsin edasi jalutades hulgaliselt armsaid tànavaid ja restorane, mida ma olen turistina kylastanud, aga mille suhtes ma ei màletanud enam, kus nad asusid. Nyyd siis tean.

Ootamatult leidsin end Via della Scalalt, kus tegutseb mu suur lemmik – Jààtisekunstnik. Astusin gelateriasse sisse, tervitasime sydamlikult ja lasin endale konfigureerida portsu uutest maitsetest, mis ta viimasel ajal leiutanud on. Seekord siis shokolaad kaneeliga, valge shokolaad ja kaki. Kaki on yks puuvili, mille nimi on inglise keeles persimmon, aga mille eestikeelset nime ma ei tea. Praegu on Itaalias kakide hooaeg, mis tàhendab, et endast lugupidavad gelateriad pakuvad vastava maitsega jààtist. Jààtisemeistriga pàevauudised vahetatud, jalutasin jààtisega edasi jàrgmise koha suunas, mis oli minus mòningase uudishimu àratanud – Fornarina kodu.

Fornarina oli kunstnik Rafaello armuke, kui lyhidalt òelda. Noortel oli kaunis armastus ja puha, neiu oli kunstnikule muusaks ja yldse vàga pyhendunud nende suhtele. Aga kui Rafaello suremas oli, ytles ta alatult Fornarinast lahti, et hingeònnistust saada. Tal oli mingi teine naine ka. Yldsegi Rafaello oli yks jòle liiderlik naistemees ja alatu tegelane. Peale Rafaello surma làks Fornarina kloostrisse nunnaks, kus viibis oma elupàevade lòpuni. Kahju kohe tytarlapsest.

Fornarina kodu on Jààtisekunstniku làhedal, Via della Scala lòpus. Tagasihoidlik majake tànavanurgal, esimesel korrusel restoran, nagu ikka Roomas kombeks. Midagi silmatorkavat maja puhul ei tàhendanud, nii hàngisin natuke aega làhedalasuval piazza Trilussal, mis on yks sympaatne vàljak, kus tavaliselt inimesed kokku saavad. Vàljak on nime saanud kuulsa Rooma poeedi jàrgi, kes valas oma satiirilised vàrsid Rooma dialekti ja oli yldiselt rahva lemmik.

Kylmal pàeval jààtise sòòmisest hakkas pàris jahe, nii olin sunnitud Jààtisekunstniku juurde tagasi pòòrduma ning hammaste lògisedes kuuma shokolaadi vòtma. Kuum shokolaad, nagu selgus, oli peaaegu pooleliitrine topsik, servani maitsvat nodi tàis. Kuni seda menetlesin, oli meil Jààtisekunstnikuga vàga huvitav vestlus lagede restaureerimisest. Kokkuvòtlikult òeldes jòudsime jàreldusele, et lae restaureerimine on tegelikult nagu salati maitsestamine, sest mòlema jaoks on vaja òli ja ààdikat. Vahetasime ka remondialaseid teadmisi ja arvamusi.

Jààtisekunstniku tòòkojast yle tànava asub 16ndal sajandil valminud Santa Maria della Scala kirik. See on kirik, mis on kuulus oma imettegeva Neitsi Maarja ikooni poolest. Kunagi olla yks laps ikooni nàgemisest terveks saanud.
Kiriku làhedal on ka mungaklooster, mille kohta Jààtisekunstnik teadis rààkida, et varem, kui neil oli yks vàga tubli munk seal meeskonnas, olla kirik olnud eeskujulikus korras ja avatud tàpselt òigetel kellaaegadel. Nyyd aga olla see eeskujulik munk oma kodumaale Kolumbiasse tagasi làinud, kirik olla puha pilla-palla ja koristamata ning avatud nagu jumal juhatab. Aga yldiselt olla mungad sympaatsed inimesed ning nad pidavat sageli kàima Jààtisekunstniku juures vòileiba ja jààtist sòòmas.

Vaatasin kiriku yle. Vàljast vàga armas. Selline vòrdlemisi pisike, aga detailirohke ja esteetilises plaanis meeldiv. (mida àsja lugesite, oli maksimum, mida ma arhitektuurikysimustes òelda oskan).

Kirikus sees àratasid kòigepealt mu tàhelepanu lyhtrid. Iga kabeli ees oli rida peaaegu mustaks tolmunud lyhtreid vòlvkaares rippumas ja altari ees samamoodi. Lyhtrid ei pòlenud. Igas kabelis oli maal, aga paraku neid maale polnud poolpimedas eriti nàha. Ònneks oli keegi heasoovija (vahest ehk see korraarmastajast munk?) kabelitesse selgitavad sildikesed riputanud, kust vòis lugeda kòigepealt seda, et kuivòrd vààrtuslikku marmorit vòi puitu kasutatud on ja siis, et mida on maalil kujutatud. Nendest kasutajajuhenditest oli abi ymbritseva tòlgendamisel ja mòistmisel. Ilmselt olid mungad hàmaruse probleemi teemal mingit klienditagasisidet saanud, kuna iga kabeli ees oli piirde peale poetatud hulk fotosid, kus sama kabel kenasti mustvalgel nàha. Ma polnud pàris kindel, kas nende fotode eest peab kuskil raha maksma, aga kedagi nagu nàha polnud ja igaks juhuks libistasin yhe foto kotti kiirelt.

Kui kirikust vàljusin, oli juba pimedaks làinud ega viitsinud rohkem Trasteveres jalutada. Selle asemel otsustasin Kolosseumi juurde kruiisida, et siis metrooga koju sòita.

Ekslesin kaarti lugedes sinna-tànna, yhe nurga peal leidis aset tavapàrane korduma kippuv situatsioon - keerasin kaarti yht- ja teistpidi, pingsalt juureldes, miks ei nàe ma kaardil seda tànavat, mille nimi ripub mu pea kohal.
„Are you lost?“
„No I’m not!“ kòmistasin instinktiivselt.
Seejàrel fikseerisin kysija - Jòuluvana!
Punast kostyymi tal ei olnud loomulikult ja see oleks ka banaalne tòtt-òelda. Aga tal olid tàpselt jòuluvana silmad (tarkust ja headust tàis, aga pisut kelmikad), valge habe ning sobivas toonis juuksepuhmas.
Jòuluvana nàhes leebusin. Ta kàis kohe òige kaardi ka vàlja - meelitas, et ta vòib mulle nàidata kohta, kus Julius Caesar hukati.

Nòustusin temaga kaasa jalutama. Nyyd tagantjàrele tark olles vòin òelda, et viibisin vàljakul, mille nimi on Largo di Torre Argentina.
Vàljaku keskel asuvad iidse templi varemed. Jalutasime Jòuluvanaga varemeid piirava aiakese juurde ja varemetes lebavale valgele ruudukujulisele kivile osutades teavitaski Jòuluvana, et see kivi tàhistab tegelikult kohta, kus Julius tapeti. Vàidetavalt olla selles piirkonnas mitmeid restorane, mille pidaja vàidab, et tegelikult tapeti Julius nende restorani ukse ees, aga see olevat puha vale ja òige koht on see kivi.
Jòuluvana teadis veel rààkida, et kònealune tempel on ametlikult Rooma hulkuvate kasside kodu, kus kassid vòivad segamatult elada ja keegi ei tohi neid seal kimbutada.

Jòuluvana oli yldiselt huvitav ja erudeeritud isik. Tema cover up oli see, et ta on Kanadast pàrit jurist Peter, kes tulnud pensionipòlveks Itaaliasse elama.
Me vestlesime seal Julius Caesari hukkamise koha kòrval umbes tund aega igasugustel akadeemilistel teemadel. Hiljem Jòuluvana oli veel nii lahke, et nàitas mulle òige teeotsa kàtte. Lahkusime teineteisest sòbralikult, ilma mingeid edaspidiseid kohustusi vòtmata. Sellised kohtumised mulle meeldivadki.

6 commenti:

urulohe ha detto...

jälle ilus lugu:)
aga see kaki eestikeelne nimi hakkas mind ennast ka ükspäev huvitama, luxembourgis paistab ka hooaeg olevat. Ja näh, sõber-guugel ütleski, et tema nimi on hurmaa (nagu ma kahtlustasin) ehk diospüür ehk kakiploom :)

(urulohe on tegelikult tuulemari)

Reede ha detto...

Persimmon on Eestis hurmaa jah. Eesti keelde on see sõna tulnud loomulikult vene keelest.
Kunagi, kui ma Eestis proovisin šeipingu abil peenemaks saada, siis treener kirjutas mu menüüsse hurmaa ja mul polnud aimugi, mis see on. Siis Selverist leidsin õnnetu väljanägemisega viljad lõpuks, nende maitse mind kahjuks kuidagi ei imponeerinud. Aga ega peenemaks tegevad toiduained pole kunagi hästi maitsenud, lohutasin ennast.
Lõuna poole elama kolides selgus muidugi, et enamikul lõunamaadest pärit puuviljadel on tegelikult teine maitse, kui Eestis leiduvatel näidistel. Parem maitse.
Meil ka praegu hurmaade hooaeg, saab kastiga poest osta.

Katu ha detto...

Hei urulohe, tuulemari ja reede :)

Hissand ma arvasin kogu aeg, et hurmaa on mingi eriti defka vene toode. Nyyd selgub, et mul on nàiteks hetkel kolm hurmaad kodus. Elu on ikka yllatusi tàis, usute.

Haiku ha detto...

Sobranna Eestist saatis lingi et loe, hea tekst ja opib Itaaliat tundma. Nuud istun too juures, ebaproduktiivne taiest, kuna loen su blogi algusest ja lagistan naerda. Osad inimesed kiikavad labi klaasuste ja vangutavad pead. Sul taiesti raamatu materjal koos.
Edu ja ilusaid puhi!

Katu ha detto...

uau... ma arvan, et olen loonud mingi eluka, kes on nyyd kontrolli alt vàljunud.

seda jàreldan sellest, et seni kirjutasin ise haikusid ja nyyd on yks neist haikudest kàtte vòtnud ja mulle siia kommentaari jàtnud

vòi on see kuidagi pàkapikkudega seotud?

haiku ha detto...

Pakapikk kahjuks ei ole aga ema oli hirmsasti sissevoetud jaapani kultuurist. Alati ullatusmoment eks ole kui ootavad jaapanlast ja mingi blond dzikk ilmub.
aga vahva eluka oled loonud ja humoorse. hakkasin soprade udjamisel isegi ameerikast kirjutama aga leian et itaallastest on nagu varvikirevam. :)