martedì, settembre 25, 2007

Tàhendab, kas Kass vòi Rebane?

Alljàrgnevaga tahaksin ma demonstreerida, et ma pole mingi selgrootu luuser kes alustab raamatu lugemist ja sellega kuidagi lòpule ei jòua.

Nimelt kokkuvòttes làks ‘Ciao Bella’ raamatu Helenal hàsti ja rohkem ta Itaalias eriti rehade peale ei astunud. Mul on siiralt hea meel tema yle.
Aga Helena Itaalia-tàdi, kellest ta oma raamatus vàga avameelselt kirjutab, pidavat tànase pàevani pikka viha, nagu ma Helena blogist teada olen saanud.

Muide hiljuti sain teadlikuks uue akronyymi kàibeletulekust - NFYB (Not For Your Blog). Seltskonna- ja kàitumiseksperdid soovitavad seda kasutada olukordades, kus on vaja vestluspartnerile teada anda, et saadud infot ei sobi internetti paisata.

Mis rehasid ja fregatuurasid puudutab, siis hiljuti oli mul huvitav vestlus kolleeg A-ga.

Hakkasime hilisel òhtutunnil tòòlt àra minema ja et autoni jòuda, oli vaja pime park làbida. Teadagi, et justnimelt pimedad pargid on need kohad, kus inimesi ròòvitakse, tapetakse ja vàgistatakse ja kust vòib leida laipu, systlaid ja muud sellist eemaletòukavat kraami. Mu kahtlused pole alustetud, nàiteks vòin siinkohal òelda, et hommikul oli pargis tuvi laip (ilma peata).

Aga tulgem tagasi teema juurde.
Yhesònaga A màrkas mu kòhedust ja òpetas ‘àra muretse, Rooma on vàga turvaline linn. Eriti siinkandis pole yldse kuritegevust.’ /Elegantne viibe pimeda pargi suunas/
???
‘Noh, selles mòttes, et siin ei tule keegi sulle noaga kallale, nagu nàiteks New Yorgis vòib vabalt juhtuda’, selgitas A. Kergitasin kulmu ja lasin kuuldavale jàrelemòtliku, mitte eriti artikuleeritud mòmina, meenutades ujulas kohatud prouat.
A tàpsustas:’Muidugi eks elu Itaalias on tegelikult sòda. Selles mòttes, et sa ei saa kedagi usaldada ja pead arvestama, et iga hetk vòib keegi sind petta. Hommikul àrkad, teed sòjamaalingu /asjakohased, maalingu tegemist kujutavad kàeviiped/ ja valmistud lahinguks! Itaalias peab alati tàhelepanelik olema, olukordi jàlgima, kavalust rakendama! Aga kindel on see, et ònneks vàgivalda siin ei ole.’

Imeline tunne, kui ytleb midagi sellist, mida kogu aeg mòtled, aga endal kuidagi nagu imelik on vàlja òelda!

Tihti olen mòelnud, et miks on nii, et mina siin pàikese, puhkuse ja gurmaansete naudingute mekas tunnen iga pàev, et pean lòppematuid pisilahinguid endast kavalamatega. No ausòna, mu viimase aja idenditeet on Lollidemaale sattunud Pinocchio, kes on sunnitud Kasside ja Rebaste populatsiooniga mehkeldama.

Nàiteks kolm pàeva tagasi kàisin kosmeetik Mariangela juures, keda ma pean vàga usaldusvààrseks inimeseks ning kellega me rààgime alati pòhjalikult sellistest intiimsetest asjadest, et mis me vahepeal teinud oleme ja kui àge on Vasco Rossi ja et mis suunas liiguvad aktuaalsemad soengutrendid.
Yhesònaga, kàisin jàlle visiidil ja oli vaja yks ilmselgelt ylehinnatud, aga minu maiseks eksistentsiks hàdavajalik toonik osta. Noh kysisin toonikut ja Mariangela hakkab seletama, et tegelikult ma peaks ostma yhe teise tooniku ja puhastuspiima ka sellega kaasa (sest see teine toonik on mulle vàga vajalik, aga ilma puhastuspiimata asi ei funktsioneeri eksole). Mina vaatasin, et puha vale nahatyyp ja puha ning ikka keerutasin enda plaati vastu, et tahan seda toonikut, mida ma ostma tulin.
Lòpuks muidugi tuli vàlja, et neil oli ainult yks nàidistoonik jàrele jàànud ja polnud tahtmist seda maha myya (vahest selleks, et administraatorineiu selja taga olevat elegantset potsikukompositsiooni mitte rikkuda?).
No ma tean, et minu tooniku kysimus pole mingi globaalne probleem, aga ikkagi – miks ta ei vòinud ausalt òelda, et toonikuvarud on otsas ja miks oli vaja mulle tàiesti vale nahagrupi tooteid myytada? Ah? No ma ei usalda enam Mariangelat yldse. Vot taolisi pisikesi nòmedaid jamasid juhtub siin Itaalias iga pàev eksole.
Muide karistuseks tooniku-fegatura eest maksin krediitkaardiga. Nimelt, kui Itaalias krediitkaardiga maksta, siis myyja peab mingit ròòvellikku protsenti pangale maksma.

See eelnev oli illustreeriv nàide, aga nyyd ma tahaks teiega veel jagada mòningaid aspekte sellest valgustuslikust vestlusest, mis pimedas pargis aset leidis.

Kysisin A kàest, et kuidas itaallastel tavaliselt vàlismaal on olla. Noh, selles mòttes, et kui elu Itaalias on nii kaootiline ja keeruline, siis vàljaspool Itaaliat peaks itaallane end vòrdlemisi rahulikult tundma. A kinnitas mu teooriat. Ytles, et nii kui vàlismaale sòidab, hingab kohe rahunenult sisse-vàlja ja laseb kaitsemyyrid alla, sest vàlismaal on kòik inimesed ausad, ei peta ega varasta ja peavad lubadustest kinni.

Kas pole hàmmastav?
Ma arvasin, et itaallased saavad Itaalias hàsti hakkama, aga tuleb vàlja, et isegi itaallastel on itaallastega raske.

Mm... aga kui MINA suureks saan, siis kas pigem Kass vòi Rebane?
Muidugi vastuseid vòib otsida GoldenCompassi deemonitest. Minu deemoniks osutus mingi nàlginud loom, kelle kohta on kirjutatud, et ta on shaakal, aga pildi peal on rohkem nagu rebase moodi loom.
Ilmselt see viitab mu kuulumisele rebaskonda? Ilmselt olen liiga kaua tòòl viibinud, et sellised kysimused tekivad? Jàrelikult paras aeg minna pimedasse parki Julietta-Ansipit otsima.

3 commenti:

AnnuMannu ha detto...

Seda et Itaalias peab alati kòik igalpool ùle kontrollima ja kahtlustavalt kòigesse ja kòigisse suhtuma, olen ma nùùd oma mehe pealt hàsti selgeks saanud.See tàhendab, et tema on selline Poirot iga asja suhtes, mina kui eestlane olen vahel ikka naiivne.No kohe ei ole sellist umbusklikku tùùpi.....ju pole veel piisavalt petta saanud?!(omateada?!)

chris ha detto...

Itaalia külastusel kopeeriti mu krediitkaart ja pank küsis nüüd, mida ma türgis pillama olen hakanud. olge ettevaatlikud krediitkaartidega.

Reede ha detto...

New Yorgis käib ka kõva petmine, mida mina esimesed kaks aastat sugugi tunnistada ei tahtnud ja süüdistasin oma meest paranoiades :) Nüüdseks olen ise ilusti mõned korrad petta saanud ja pean tunnistama, et mu mehel on õigus. Siin pole ka riigiametis oleval inimesel sugugi häbi sulle paari dollariga tünga teha.
Rahvuste tasandil ma veel vahet teha ei oska, kes on nahaalsem. Kuna siin linnas elab peale juutide ka hulganisti araabia päritolu inimesi, kes naudivad petmist, siis itaallasi ja kreeklasi (kelle keskel mina elan) pean ma ühtedeks ausamateks linnakodanikeks üldse :)