Tàhelepanekuid Ameerikast

Ameerika reisiks valmistusin pòhjalikult. Nàiteks printisin lennukipileti vàlja ja pakkisin kohvrisse kaks raamatut: Bill Brysoni ‘Notes From The Big Country’ ja Samuel Huntingtoni ‘Who Are We: The Challenges to America’s National Identity’. Nende raamatute kaasavòtmine oli kantud ideest, et mis saaks olla parim hetk Ameerika-teemaliste raamatute lugemiseks, kui lennukis Ameerika poole kulgedes. Tòele au andes tuleb tunnistada, et see raamatute kaasavòtmine polnud just Nobeli teaduspreemia vààriline idee, sest Ameerikas on kòik asjad (loe: kingad) vàga odavad ja mul oli pàrast tegemist, et kòik ostetud kingad ja lisandunud raamatud kuidagi àra mahutada. Seda enam, et ma làksin kahenàdalasele reisile kàsipagasiga.

Miks kàsipagasiga?
Nimelt American Airlines olla kuulus oma maitsvate roogade poolest, mida nad pardal serveerivad. Peaaegu sama kuulus olla American Airlines selle poolest, et neil pidavat kòige sagedamini reisijate pagas àra kaduma vòi hilinema. Seda vàidet ei oska ma kyll kuidagi kinnitada, sest minu tagasihoidlike andmete kohaselt tegelevad pagasiga tavaliselt lennujaamades mingid spetsiaalsed firmad, mitte lennuliinid.
Aga parem karta kui kahetseda - kuna kòik vedelikud mu kàsipagasisse ei mahtunud, olin sunnitud siiski yhe vàikese koti oma kosmeetikatarvetega àra andma.
Mòistagi saabus kott alles kolme pàeva pàrast -oli kyll pisut ràsitud, lukk katki murtud ja igast pudelist kolmandik vàlja kallatud, aga vàhemalt ta jòudis kohale.

Yldiselt Ameerika on sùmpaatne koht, pean taaskord tòdema.

Esiteks mulle meeldib, et kòik autod on suured, sest ma olen kapis elutsev autopede. Parkimiskohti on jalaga segada ja need on mòòtmetelt umbes sama suured kui Itaalias kahe auto parkimiskoht. Eriti kòrgeid punkte tahaksin anda Ameerika liikluskultuurile, kuna nàib, et KòIK sòidavad korralikult teele joonistatud joonte vahel ja peavad kiirusepiirangutest kinni.
Veel meeldis mulle cheesecake, mida ameeriklased hàsti teha oskavad (vàhemalt Cheesecake Factory’s) ja asjaolu, et poodidest saab ingliskeelseid raamatuid.
Usutavasti asjaolu, et Ameerikas saab ingliskeelseid raamatuid, ei tohiks kellelegi ùllatusena tulla, aga Itaalias elades olen òppinud kòrgelt hindama vòimalust ingliskeelset raamatut osta. Hàmmastaval kombel saab Roomas ingliskeelseid raamatuid ainult lennujaamadest osta, kui turvakontroll làbitud saab. Muidugi tàpsuse huvides peab màrkima, et Rooma kesklinnas, turistilòksude raadiuses on yks Feltrinelli pood, kust leiab ingliskeelses versioonis selliseid igihaljaid hitte nagu ‘Da Vinci Code’ vòi Harry Potteri saaga.

Mòned asjad panid imestama ka.
Kònniteede puudusest ja gigantsetest toiduportsjonitest olin tànu varasemale Californias viibimisele ja Bill Brysoni tàhelepanekutele juba teadlik, nii et see ei tulnud yllatusena. Pigem kòitsid mu tàhelepanu vàikesed nyansid.
Nàiteks tualetid tòòtavad Ameerikas vàga unikaalsel moel.
Terve pott on vett tàis, justkui oleks mingi ummistusega tegemist ja regulaarsete intervallide jàrel tòmbab mingi maagiline jòud kogu poti sisu iseenesest maapòue. Minu meelest fekaalid pole kunagi teab mis meelikòitev vaatepilt olnud, aga kònealune infrastruktuur toob endaga kaasa vàltimatu vòimaluse heita pilk vees hòljuvatele fekaalidele, mis on erakordselt ebaesteetiline. Ilmselt ameeriklasi see ei hàiri.

Mis mind aga veel imestama pani, olid absoluutselt uskumatud, ebainimlikult moondunud kehavormid. Nàiteks nàgin hulgaliselt inimesi, kelle jalad ja kàed olid harilikud paksud, aga tagumik nagu hiiglaslik pall vòi kobrutav paistes mùgarik. Kui tagumiku omanik aeglaselt kòndis (tihti karkude najal), siis koletislik moodustis vòdises, justkui oleks elus.
Teise pàeva òhtul ma nàgin unes yhte sellist tagumikku. Ei olnud meeldiv.

Aga loomi ameeriklased vist armastavad. Lemmikloomatarvikute poode nàis Chicagos ja selle làhiùmbruses olevat samapalju kui Starbucksi kohvikuid. Yhes kohas isegi nàgin lemmikloomade ilusalongi, kus pakuti erinevate kassidele ja koertele suunatud ilu-, tervise-, tervisekindlustuse- ja koolitusteenuste kòrval isegi professionaalse lemmikloomafotograafi teenuseid.

Ameeriklaste tabletiobsessioonist olin samuti tànu Bill Brysonile teadlik, seetòttu oskasin tàhele panna, et meie òpetajal oli neljas erinevat vàrvi plastikpurgis ravimeid, kust ta igal tàistunnil intensiivse kròbina saatel erinevaid elupààstvaid medikamente manustas.
Òpetaja oli silmapaistvalt ilus mees ja vàga tark mees, aga pyksid olid tal koledad ja nàis et kolm numbrit suuremad kui peab. Kingad olid tal ka mingi ortopeedilised kaunad. Tahtmatult meenusid elegantsete ràtsepaùlikondadega ja laitmatute kingadega itaalia sinjoorid. Yldse on imekspandav, et kuidas ameeriklased vàhemalt Chicagos nii koledasti riides kàivad, kui poed on kòik inimsòbralike hindade ja ilusa disainiga kehakatteid tàis?

Mis Bill Brysonit puudutab, siis ma pean ytlema, et Notes From The Big Country on tema parim raamat.
Bill on yldiselt vàga vaimukas reisikirjade kirjutaja ja tema raamatud pole minus isiklikult kunagi pettumust tekitanud. Notes From The Big Country kirjutas Ameerikast pàrit Bill siis, kui ta oli 20 aastat Inglismaal elanud ja hiljem Ameerikasse tagasi kolinuna avastas, et Ameerika on kahekymne aastaga kòvasti muutunud.
K ytles minu arvates vàga tabavalt, et Bill Brysoni Ameerika-raamat on òhustiku poolest nagu Epp Petrone blogi Eesti elust – inimene, kes aastaid vòòral maal elab ja siis kodumaale tagasi pòòrdub, nàeb oma kodust keskkonda hoopis teise pilguga ja màrkab vahvaid detaile, mis kaasmaalaste jaoks tavalised vòi vàhetàhtsad.