Kuivòrd usaldada automehaanikut, kelle tunkedel pole yhtki plekki?

Jòuame Citroeni esindusse kohale.
Mingi mòòdutundetult karvaste kàsivartega nohik ilmub garaazhist vàlja. Tàheldasin, et midagi ei klappinud. Hiljem meenus, et tunked olid tal ilusad, ilma plekkideta, Citroeni logodega. Justkui àsja jalga pandud.

Roku oli veendunud, et mu auto on korras ja et parandusse minek on mu naiselik kapriis. Sellega seoses oli ta otsustanud, et ei viitsi meeskonnatòòd teha ega tòlkida mulle autojuppide nimesid inglise keelest itaalia keelde.
Ei saa màrkimata jàtta, et see karvaste kàsivartega automehaanik oli vàga sòbralike silmadega ja naeratav nohik, peaaegu et vòiks òelda, et ausa nàoga.

Peale kohustuslikke viisakusvormeleid panin esimese kaardi lauale.
”Mootoriòli on vaja vahetada!”
”Jaah?”
Karvakàsi tòmbas varda vàlja ja vaatas seda vastu valgust. Olles àsja làbinud kiirkursuse ‘Autode enamlevinud tehnilised probleemid, kuidas neid àra tunda ja lahendada’ jàlgisin kahtlustavalt, et kas ta ikka varda lapiga puhtaks teeb.
Tòigi kuuri alt mingi vana nartsu, tegi varda puhtaks, pistis sisse tagasi, tòmbas vàlja ja vaatles uuesti.
”Oooh, selle òliga sòidab veel kilomeetreid! Àrge yldse muretsegegi, pealegi on siin òli piisavalt ja isegi rohkem kui vaja. Kòik on hàsti!”
Karvakàsi vaatas rahustavalt oma sòbralike silmadega. Roku peaaegu et keksis vòiduròòmust.

Kàisin jàrgmise kaardi.
”Kàigukàsti òli on vaja vahetada!”
”Ja miks singnorina nii arvab?” (is it just me vòi kòlas siin ka pàriselt mònevòrra pilklik toon?)
”Sest kàigud vahetavad aeglaselt ja see viitab otseselt sellele, et kàigukasti òli vajab vahetamist”, kandsin òpitud tarkuse soravalt ette.
Karvakàe ilme muutus korrapealt kraadi vòrra lugupidavamaks. Rokugi kergitas kulmu.
Ytleme nii, et selle manòòvri ma vist vòitsin, sest Karvakàsi avas ukse, istus juhikoha peale, làks kàigukangi nàppima ja naases lahendusega:”Vot seda kàigukasti òli ei saa niimoodi kàigu pealt kontrollida, selleks peab auto yles tòstma, aga kuna meil on siin puhkused kohe tulemas ja palju tòòd, siis ehk olete nii lahked, et tulete septembris tagasi.”
Etendasin rolli Vaikiv Jààmàgi.
Karvakàsi kukkus selgitama:”Nooh, tegelikult see ongi selline auto ju, et ta on tegelt manuaalkastiga, lihtsalt see automaatkasti vòimalus on siia nagu juurde pandud. Selline auto ei ole tegelikult sama, mis automaatkastiga auto ja vahetabki kàike aeglasemalt”
Teatasin jàiselt, et see pole normaalne kui màest yles sòites auto teise kàigu pealt esimese peale ei vaheta.
Karvakàsi vaikis hetkeks, tòòtles infot ja kordas eelnevalt òeldut, aga pikemate lausete ja rohkemate kàeviibetega.
Vastus oli kuidagi kahtlane, aga taolised manuaal/automaat kàigukasti nyansid olid eelnevatel pàevadel rannas aset leidnud kiirkursuse kàigus làbimata jàànud, mistòttu pidasin paremaks jàtkata rollis Vaikiv Jààmàgi Kolmekymneviiekraadises Palavuses.

”Kas oli veel midagi?” kysis Karvakàsi.
Nàis, et siin esisillast ja piduriklotsidest rààkida oleks ilmselgelt liig, sest ega Karvakàel vastus leidmata jàà, pealegi neis kahes teemas ma end veel eriti tugevana ei tundnud, et itaaliakeelset vàitlust ylal hoida.
Nii asetasingi lauale pisut kindlama kaardi, et eelseisvast debatist auga vàlja tulla.
”Kàsipiduri tross tahab pingutamist!”
Nyyd ei hakanud Karvakàsi uurima, et miks ma nii arvan, vaid kysis kohe, et kas liiga palju /no mul ei tule praegu see sòna pàhe, aga neid asju ei tohi olla rohkem kui kaks, kui kàsipidurit yles tòmmata/.
Pisut leebunult teatasin, et jah, neid /seesama asi, mis mulle meelde ei tule/ on liiga palju.
Karvakàsi puges jàlle autosse, tòmbas kàsipiduri yles ja nòustus, et on tòesti liiga palju.
Kus nyyd làks askeldamiseks!
Sealsamas tànavale pargitud autos monteeris ta piduri ja kàigukangi pealt katted maha ja kukkus nokitsema. Hàiritult panin tàhele, kuidas Karvakàsi asetas oma òlised instrumendid kòrvalistmel pahaaimamatult pikutavale teosele ”The Medici. Godfathers of the Renaissance”.

Roku juba sàras suurest ròòmust ja sosistas kelmikalt ”Nàed! Mis òlivahetus? Kòik on korras! K ei tea autodest mitte midagi! Nyyd usud mind và?“
Tegin jààmàge ja selle peale Roku ind vaibus mònevòrra, aga siiski mitte eriti màrkimisvààrselt.

Karvakàsi muudkui nokitses ja toppis oma tòòriistu Lorenzo de Medicile silmade vahele, kelle portree raamatukaanelt paistis. Ma arvan, et glamuurne Lorenzo ja ka kòik ylejàànud lugematu arv de Medici suguvòsa liikmeid oleks vòinud vabalt selle peale hauas ringi keerata. Vòibolla keerasidki, kust ma tean.

Lòpuks korjas Karvakàsi oma instrumendid Lorenzo de Medici kaupmehenào pealt àra ja puges taaskord pàevavalguse kàtte, seekord jàllegi uudse seisukohaga:”See auto on tegelikult niisugune mudel, et seda kàsipiduri trossi ei saa muidu pingutada, kui et tuleb auto yles tòsta ja tagarataste juurest reguleerida!”

Huvitav. Kui Citroen, C2, VTR on autole selgelt selja peale kirjutatud, siis miks mudeli mààratlemiseks oli vaja piduril ja kàigukangil katted maha monteerida? Sellise retoorilise kysimuse esitasin endale mòttes, ootamatagi vastust.

Tànasime sydamlikult Karvakàtt tema abi ja nòuannete eest. Roku kysimise peale teatas Karvakàsi, et midagi me maksma ei pea.
Mida Pekki! Kas selle olematu teenuse ja minu aja raiskamise eest oleks veel midagi maksma pidanud?!?! Vot selliseid retoorilisi kysimusi esitasin endale tol hetkel.

Hiljem Eestlaste juurde kapituleerunult kandsin kogu seikluse detailselt ette. Parem kui ei hakka kirjutama, mis kommentaare K, K ja isegi viieaastane M Karvakàe autoalase kompetentsuse aadressil lendu lasid.

Ahjaa, muide vihmasensor ka ei tòòta.