Siin yhe postituse kommentaare lugedes tekkis mul rida vastamata kysimusi.
Mis on teksaskandaal, millega seoses Ruudi Alessandra Mussolinit hea sònaga meeles peab?
Mis on blob ja kust seda saab?
Ma nimelt vaatasin jàrele, et Porta a Porta tuleb praktiliselt igal òhtul. Kogu lugupidamises juures tegijate pyhendumuse ja yleinimlike pingutuste suhtes ei suuda ma igal òhtul tundide kaupa mingeid eredamaid hetki oodata (eriti kui Alessandral peale Porta a Portas esinemise parajasti muud tegemist on ), nii et mingi ‚best of’ oleks abiks kyll.
Miks Tatsutahime ja Ruudi Vespat vihkavad?
lunedì, novembre 19, 2007
Itaalia kiirabikombestik
Oh hàmmastav!
Leidsin yles selle kirjatyki, mille ma kunagi ammu, kui oli vaja tòòtegemist teeselda, kiirelt kokku kirjutasin.
Alljàrgnevalt jagaksingi seda teiega.
Olles avarii fikseerimisega ònnelikult yhele poole saanud, vaatan kella – natuke yheksa làbi – ja mòtlen , et làheks tòòle. Roku aga teatab telefoni teel vàga tungivalt, et me peame koos haiglasse minema. Kaalutlen pisut. Tòò juures teeks ma taaskord mingit presentatsiooni, ootaks ylemust tundide kaupa ja oleks sunnitud tòòtegemist teesklema. Otsustan haigla kasuks (vàhemalt mingi vaheldus eksole).
Elus on ikka teatud pòhivààrtused, mida tuleb jàrgida.
Yks neist on see, et hommikusòòki tuleb korralikult syya. Sellega seoses meil haiglasse eriti kiiret polnud, vaid astusime kòigepealt kodutànava baari sisse ja menetlesime traditsioonilise cappuccino/cornetto. Kuna ma olin kannatanud ja stressis, lubasin endale seekord eriti priske shokolaadiga cornetto. Hakkas parem.
Teel haiglasse Roku òpetas, et hoidku ma kaelast kinni ja oiaku ilgelt, et kòik saaks aru, et olen haavatud.
Vaatasin Rokut pòlglikult ja teatasin kindlameelselt, et haiguste teesklemine on minu vààrtushinnangutega vastuolus.
Roku aga informeeris selle peale, et Itaalias on selline kord, et kui oled tamponato (see, kellele tagant sisse sòideti), siis tuleb haiglasse minna, ilgelt simuleerida ja saada 15 pàeva kodust ravi. Pàrast kindlustus maksab koduse ravi eest pappi – vàhemalt 1000 eurot - ja kes ei simuleeri, on loll lihtsalt, et maast leitud raha yles ei vòta. Otse loomulikult, et mitte lolli olukorda jààda, kaalun simuleerimise vòimalikkust. Vaimusilmas nàgin tulemusrikast kylaskàiku disainer-outletti, mis peaks kòiki mu kannatusi ja terviseprobleeme leevendama :)
Jòuame kohale, aga mu vanad vààrtushinnangud on visad – kuidagi ei tule simuleeerimine vàlja.
Kòigepealt tuli registreerida. Hàrra leti taga piilus mu jalalabasid (see on siin tavaline- inimesed kontrollivad, et ega ma platvormkingi ei kanna).
Istume jàrjekorras, vaatame inimesi.
Korraga nàeme vàljas pàevinàinud Fiati maandumas, kust sòòstab vàlja naine, kes tormab ukse asemel vastu aknaklaasi ja vajub sillutisele. Naine jààb lamama sellisesse poosi nagu ta piki akent alla vajudes jài, rooli tagant vàljaimbunud mees tòttab ootesaali, karjudes ‘Syda! Syda!.
Làheb sebimiseks, naine toimetatakse vasakule àra.
Vahepeal tuleb hoogsalt uusi patsiente – kòigile on tagant sisse sòidetud, hoiavad kaela kinni, oigavad ja on hàsti kanged, nagu Roku òpetas.
Roku tuletab meelde, et àrgu ma keeraku pead nii plastiliselt ja tehku nàgu, et mul on valus. No yritan, aga ausalt òeldes ei tule eriti vàlja. On palju veenvamaid kodanikke.
Mòòduvad tunnid. Lòunaaeg hakkab làhenema ja mul on uus globaalne probleem - kui tuleb lòuna, siis haigla pannakse kinni ja avatakse uuesti kell 5, nagu Itaalias kòigi muude endast lugupidavate teenindusasutustega ikka kombeks. Saadan Roku baari cornettode jàrele, ise valvan jàrjekorda.
Nyyd kòidab mu tàhelepanu huvitav kooslus –ratastoolis keskealine proua, jalg kipsis ja tema kaaskond – hallipàine signore (proua abikaasa) ja nende tytar, kes on vàga ilus naine, aga lubamatult koledat vàrvi riietega (midagi sinepikollase ja pruuni vahepeal).
Proua nutab, tytar ja abikaasa lohutavad teda. Saabub valges kitlis hàrra, keda ilmselt ongi oodatud. Proua selgitab làbi pisarate, et tal on ròntgenit vaja, aga keegi ei tee talle ròntgenit ja kas gentilissimo singnore teeks talle ròntgeni. Signore selgitab, et vaat see siin on kiirabi ja me ei saa siin niisama lihtsalt teha ròntgenit igayhele, kes yksest sisse astub. Proua puhkeb nutma (umbes nagu oleks ainukese poja sòjas kaotanud), tytar pakub taskuràtti ja abikaasa hoiab kàtt tal òlal. Selgub, et proual on mingi jalavigastus, ta ise kahtlustab luumurdu, aga arstid nii ei arva, nii et tema arvates oleks ikkagi uuesti vaja ròntgen teha. See stseen toimub taustal pàris tykk aega. Vahepeal kàib valges kitlis signore àra, proua nuuksub ja tytar tòreleb summutatud hààlel, et ‘mamma, non fare figura’. Màrjad taskuràtikud muudkui lendavad prygikasti. Proua tunnustuseks pean ytlema, et ta on vàga meelekindel ja keeldub kiirabist àra minemast. Usun, et kui vaja, korraldab ta nàljastreigi ja saadab Romano Prodile avaliku kirja, et oma tahtmist saada.
Saabub uus patsient – mees kes karjub valust.
Tòttamisi lykatakse ta kuhugi ukse taha, aga karjed jààvad meie seltsi edasi. See on pàris karm tegelikult, umbes nagu stseen filmist 'Pààstke reamees Ryan'.
Yks kitlis kodanik sahistab uksest vàlja, vastuseks registraatorileti taga oleva seltskonna kysivatele pilkudele teatab summutatud hààlel: ‘Khm... ta ei tunne end kòige paremini’ ning sahistab tagasi sellest uksest sisse, mille tagant karjed kostuvad.
Jàlle uus patsient – anorektiline vana mees. Kuuldub sosinaid, et on suremas. Kuidas nad sellest aru saavad? Mehel pole hambaid, suu on nagu mutiauk ja sealt kostab korinat. Kui tavaliselt on siin igal patsiendil suur kaaskond (ema, isa, òed-vennad, abikaasa), siis sellel signorel pole mitte kedagi. Anorektiline mees lohistatakse sama ukse taha, kust karjed kostavad.
Kàime hoogsalt Rokuga kordamòòda leti juures askeldamas ja meelde tuletamas, et ma olen jàrjekorras. Kordamòòda kàime sellepàrast, et Roku peab tagasi tòòle minema ja mina pean harjutama, kuidas kiirabis enda eest seista, sest vastasel juhul on risk, et nad unustavad mu àra ja avastavad alles kuskil pyhapàeva pealelòunal, et keegi tamponeeritud Katu on reede hommikust saati ootamas.
Just siis kui Roku lahkub, tuleb minu kord!
Kuna òige ukse taga karjutakse endiselt ‘Ooo jumal!’ ja muud asjakohast, siis juhatatakse mind alternatiivsete koridoride kaudu jàrgmisse jàrjekorda ehk ròntgenisse, nagu seinale kinnitatud sildi pealt nàen.
Seal on juba kymneid tamponeerituid ootamas. Ausalt òeldes mul kael enam ei valuta, aga pappi tahaks ikka teenida, nii alistun ja asun sappa. Mòningase vaatluse tulemusean selgub, et tegelikult pole asi hull. Patsiente on heal juhul ainult kolm-neli ja kòik ylejàànud rahvas on patsientide pereliikmed – vanemad, abikaasad, òed-vennad, tytred-pojad. Nagu aru saan, nàeb Itaalia kiirabikombestik ette, et kiirabisse minnakse kogu perega – umbes nagu kirikusse ja pulma.
Ròntgen kàis kiiresti.
Rubenslike vormidega daam valges kitlis.
‘Istuge, pea sedasi otse jah. Ega te rase ei ole?’
‘Rase?’
‘Oluline on MITTE olla rase!’
‘No ma siis ei ole.’ (enda meelest tegin nalja, aga proua nàos ei liigu ykski nàrv)
Proua lahkub nii kiiresti, et peaaegu tundub, nagu oleks nàinud miraazhi.
Klòps-klòps. Nàib, et pildid said valmis.
Jààn edasist ootama, istun yksi tyhjas toas, midagi ei juhtu.
Itaalias, nagu ma valusate elu òppetundide abil aru olen saanud, ei juhtu ilma pingutamata midagi, eriti kui institutsioonidega tegemist.
Nii kònnin ukse juurde, mille taha proua kadus.
Ukse avanud, leian terve arstide konsiiliumi, naljatamas ja seltskondlikult vestlemas.
Kysin, et vabandage, kas nyyd on kòik.
Kolm kysivat silmapaari ja korraga rubenslikule daamile nàib... midagi... meenuvat, ta kogub end kiiresti ja teatab justkui endjuuserile ‘Olge nii kena ja minge vòtke seal ukse taga nyyd jàlle istet’.
Toonist nàib nagu iga Itaalias viibiv inimene peaks teadma, et peale ròntgenipiltide tegemist tuleb jàrjekorda tagasi minna. Ilmselt neile koolis kodanikuòpetuse tunnis rààgitakse neist asjust.
No làhen vòtan istet, ukse taga on nàrviline rahvamass. Nàib, et toimub midagi protestiliikumise taolist.
Inimesed kaeblevad, et miks on Itaalias kòik pekkis ja korrumpeerunud ja miks peab kiirabis tundide kaupa ootama.
Yks mees, kes on oma kipsis jalaga pojale moraalset tuge pakkumas, teab rààkida, et ega arstid syydi pole – systeem on selline, mis ei vòimalda normaalselt tòòtada.
Kostab kuuldusi, nagu oleks ròntgeni printer katki. Teadjamees lisab, et nyyd arvestage kòik, et peate vàhemalt viis tundi ootama, kuni printer korda saab.
Ònneks mul on kaks naisteajakirja kotis (Roku oli nii nummi ja tòi koos cornettodega).
Kuna mul pole kunagi aega naisteajakirju lugeda ja nagu kuulda, seisab ees viis rahulikku tundi trendikamate mantlite, ostunòuannete ja seleebritite avameelsete intervjuude seltsis, ei muretse ma eriti. Alternatiiv oleks tòòl mingit presentatsiooni vorpida, aga sellega pole kiiret ja niikuinii tuleb enamus ajast tòòtegemist teeselda, nii et kiirabis hàngimise mòte ei tundu teab mis vastumeelne. Noh, ainult tool vòiks ehk pehmem olla.
Loen parajasti huviga, kuidas Brad ja Angelina itaalia keeles oma perekonnaelust pajatavad. Tunnen fotosid silmitsedes ebatervet huvi Angelina kehakaalu vastu ja mòtlen, et kas lugupeetud abikaasa tema praeguse kehakaalu tingimustes ta vastu ka mingi muud huvi tunneb, peale intellektuaalse sobivuse nàiteks... siis aga tuleb jàlle karm kiirabi-reaalsus.
Surev anorektiline mees on lohistatud yhte avatud ustega tuppa, kogu jàrjekord piilub tema suunas ja protsesteerib hààlekalt, et mis pagana haigla see on, et isegi surijad jàetakse siin jumala hoolde. Rààkimata muidugi ausatest kodanikest, kes kòik peavad siin tundide kaupa ootama. Surija sekundeerib morbiidse korinaga, mida ta hammasteta suust valla pààstab. Muidugi, senistele syndmustele hinnangut andes usaldaks minagi surijate kysimuses pigem jumalat kui Itaalia kiirabi.
Kuulan pònevusega arutelu, teadjamees piilub minu suunas ja teeb màrkusi et jaah Saksamaal on olukord ikka palju parem meditsiini vallas. Itaalias arvatakse tihti, et olen sakslane. Eeldan, et sellepàrast toodi vestlusesse Saksamaa dimensioon.
Korraga màrkan yhes hàmaramas nurgataguses apaatset rasedat naist, kes poollamaskil olekus lòòtsutab. Oletatav lapse isa jookseb yhe ukse juurest teise juurde, yritab abi leida ja on muidu asjakohaselt nàrviline.
Uksed on kinni vòi siis pole tubades kedagi. Kòik arstid on vist lòunal. Rahvamassi tàhelepanu kandub surevalt mehelt rasedale naisele. Kostab hààlekaid proteste. Hakkan tegema jàreldusi, et peaks varuma mingeid immuunsysteemi parandavaid medikamente, vist mingit tervistavat tiibeti joogat tegema ja taimeteesid jooma hakkama. Itaalias haigeks jààmine pole ka tervetele inimestele just kergete killast katsumus. Mòned kodanikuliikumise aktivistid teevad telefonikònesid, teatamaks, et nad ei jòua lòunale.
Kipsis jalaga proua on vahepeal suurte sammudega edasi liikunud (kas pole intrigeeriv sònakombinatsioon) - yks valgekittel veeretab prouat, kes sàrab ònnest nagu olympiavòtija, ròntgenikabinetti. Hàmmastav.
Hakkan juba vaatama, et see jàrjekord on pàris tore inspiratsiooniallikas blogi jaoks ja teen mòttes tàhelepanekuid huvitavamatest typaazhidest.
Siis aga kutsutakse mind hoopis yhte kabinetti.
Astun sisse.
Kael ausalt òeldes ei valuta yldse, aga oma olematut nàitlejameisterlikkust kokku vòttes teen kuidagi virila nào igaks juhuks.
Kabinetis on yks proua laua taga ja kaks kitlis meest toetuvad riiulite najale. Proua pajatab meestele, kuidas ta kohtas hiljuti transvestiiti.
Virila nào tegemisel pole mòtet. Minu poole keegi eriti ei vaata, proua rààgib meestega edasi, samal ajal midagi arvutisse trykkides. Mehed muhelevad.
Otsustan sekkuda.
Kysin, et vabandage, kui teile tyli ei tee, siis ma tuleks ehk teinekord tagasi, kui te vàhem hòivatud pole (see on Itaalia etiketi miinivàljadel ààrmiselt brutaalne vòte, vòin ma otsekohestele eestlastele teada anda).
Proua vaatab mulle esimest korda otsa ja pakub, et vahest ma ootaks ikka natuke.
Laseb printerist paberi vàlja. Ilmneb, et mu diagnoos: 5 pàeva voodiravi. Vilunult leitakse riiulist piltidega reklaammaterjal, proua teeb mingile kaelasidemele risti ja teatab, et hoidku ma seda viis pàeva ja pakaa!
‚Kòik, jah? Vòin minna?’
‚Jah, otse loomulikult, sinjoora.’ (jàlle selline toon, justkui poleks ma korralikult kodanikuòpetuse tunnis kàinud)
Lahkun, lehvitan mòttes kodanikuliikumisele, surevale mehele ja tamponeeritutele, kes ootesaalis kygelevad. Huvi pàrast vaatan kella - umbes neli pealelòunal.
Muide tagantjàrele vòin òelda, et kuue tunniga teenisin 175 eurot.
Leidsin yles selle kirjatyki, mille ma kunagi ammu, kui oli vaja tòòtegemist teeselda, kiirelt kokku kirjutasin.
Alljàrgnevalt jagaksingi seda teiega.
Olles avarii fikseerimisega ònnelikult yhele poole saanud, vaatan kella – natuke yheksa làbi – ja mòtlen , et làheks tòòle. Roku aga teatab telefoni teel vàga tungivalt, et me peame koos haiglasse minema. Kaalutlen pisut. Tòò juures teeks ma taaskord mingit presentatsiooni, ootaks ylemust tundide kaupa ja oleks sunnitud tòòtegemist teesklema. Otsustan haigla kasuks (vàhemalt mingi vaheldus eksole).
Elus on ikka teatud pòhivààrtused, mida tuleb jàrgida.
Yks neist on see, et hommikusòòki tuleb korralikult syya. Sellega seoses meil haiglasse eriti kiiret polnud, vaid astusime kòigepealt kodutànava baari sisse ja menetlesime traditsioonilise cappuccino/cornetto. Kuna ma olin kannatanud ja stressis, lubasin endale seekord eriti priske shokolaadiga cornetto. Hakkas parem.
Teel haiglasse Roku òpetas, et hoidku ma kaelast kinni ja oiaku ilgelt, et kòik saaks aru, et olen haavatud.
Vaatasin Rokut pòlglikult ja teatasin kindlameelselt, et haiguste teesklemine on minu vààrtushinnangutega vastuolus.
Roku aga informeeris selle peale, et Itaalias on selline kord, et kui oled tamponato (see, kellele tagant sisse sòideti), siis tuleb haiglasse minna, ilgelt simuleerida ja saada 15 pàeva kodust ravi. Pàrast kindlustus maksab koduse ravi eest pappi – vàhemalt 1000 eurot - ja kes ei simuleeri, on loll lihtsalt, et maast leitud raha yles ei vòta. Otse loomulikult, et mitte lolli olukorda jààda, kaalun simuleerimise vòimalikkust. Vaimusilmas nàgin tulemusrikast kylaskàiku disainer-outletti, mis peaks kòiki mu kannatusi ja terviseprobleeme leevendama :)
Jòuame kohale, aga mu vanad vààrtushinnangud on visad – kuidagi ei tule simuleeerimine vàlja.
Kòigepealt tuli registreerida. Hàrra leti taga piilus mu jalalabasid (see on siin tavaline- inimesed kontrollivad, et ega ma platvormkingi ei kanna).
Istume jàrjekorras, vaatame inimesi.
Korraga nàeme vàljas pàevinàinud Fiati maandumas, kust sòòstab vàlja naine, kes tormab ukse asemel vastu aknaklaasi ja vajub sillutisele. Naine jààb lamama sellisesse poosi nagu ta piki akent alla vajudes jài, rooli tagant vàljaimbunud mees tòttab ootesaali, karjudes ‘Syda! Syda!.
Làheb sebimiseks, naine toimetatakse vasakule àra.
Vahepeal tuleb hoogsalt uusi patsiente – kòigile on tagant sisse sòidetud, hoiavad kaela kinni, oigavad ja on hàsti kanged, nagu Roku òpetas.
Roku tuletab meelde, et àrgu ma keeraku pead nii plastiliselt ja tehku nàgu, et mul on valus. No yritan, aga ausalt òeldes ei tule eriti vàlja. On palju veenvamaid kodanikke.
Mòòduvad tunnid. Lòunaaeg hakkab làhenema ja mul on uus globaalne probleem - kui tuleb lòuna, siis haigla pannakse kinni ja avatakse uuesti kell 5, nagu Itaalias kòigi muude endast lugupidavate teenindusasutustega ikka kombeks. Saadan Roku baari cornettode jàrele, ise valvan jàrjekorda.
Nyyd kòidab mu tàhelepanu huvitav kooslus –ratastoolis keskealine proua, jalg kipsis ja tema kaaskond – hallipàine signore (proua abikaasa) ja nende tytar, kes on vàga ilus naine, aga lubamatult koledat vàrvi riietega (midagi sinepikollase ja pruuni vahepeal).
Proua nutab, tytar ja abikaasa lohutavad teda. Saabub valges kitlis hàrra, keda ilmselt ongi oodatud. Proua selgitab làbi pisarate, et tal on ròntgenit vaja, aga keegi ei tee talle ròntgenit ja kas gentilissimo singnore teeks talle ròntgeni. Signore selgitab, et vaat see siin on kiirabi ja me ei saa siin niisama lihtsalt teha ròntgenit igayhele, kes yksest sisse astub. Proua puhkeb nutma (umbes nagu oleks ainukese poja sòjas kaotanud), tytar pakub taskuràtti ja abikaasa hoiab kàtt tal òlal. Selgub, et proual on mingi jalavigastus, ta ise kahtlustab luumurdu, aga arstid nii ei arva, nii et tema arvates oleks ikkagi uuesti vaja ròntgen teha. See stseen toimub taustal pàris tykk aega. Vahepeal kàib valges kitlis signore àra, proua nuuksub ja tytar tòreleb summutatud hààlel, et ‘mamma, non fare figura’. Màrjad taskuràtikud muudkui lendavad prygikasti. Proua tunnustuseks pean ytlema, et ta on vàga meelekindel ja keeldub kiirabist àra minemast. Usun, et kui vaja, korraldab ta nàljastreigi ja saadab Romano Prodile avaliku kirja, et oma tahtmist saada.
Saabub uus patsient – mees kes karjub valust.
Tòttamisi lykatakse ta kuhugi ukse taha, aga karjed jààvad meie seltsi edasi. See on pàris karm tegelikult, umbes nagu stseen filmist 'Pààstke reamees Ryan'.
Yks kitlis kodanik sahistab uksest vàlja, vastuseks registraatorileti taga oleva seltskonna kysivatele pilkudele teatab summutatud hààlel: ‘Khm... ta ei tunne end kòige paremini’ ning sahistab tagasi sellest uksest sisse, mille tagant karjed kostuvad.
Jàlle uus patsient – anorektiline vana mees. Kuuldub sosinaid, et on suremas. Kuidas nad sellest aru saavad? Mehel pole hambaid, suu on nagu mutiauk ja sealt kostab korinat. Kui tavaliselt on siin igal patsiendil suur kaaskond (ema, isa, òed-vennad, abikaasa), siis sellel signorel pole mitte kedagi. Anorektiline mees lohistatakse sama ukse taha, kust karjed kostavad.
Kàime hoogsalt Rokuga kordamòòda leti juures askeldamas ja meelde tuletamas, et ma olen jàrjekorras. Kordamòòda kàime sellepàrast, et Roku peab tagasi tòòle minema ja mina pean harjutama, kuidas kiirabis enda eest seista, sest vastasel juhul on risk, et nad unustavad mu àra ja avastavad alles kuskil pyhapàeva pealelòunal, et keegi tamponeeritud Katu on reede hommikust saati ootamas.
Just siis kui Roku lahkub, tuleb minu kord!
Kuna òige ukse taga karjutakse endiselt ‘Ooo jumal!’ ja muud asjakohast, siis juhatatakse mind alternatiivsete koridoride kaudu jàrgmisse jàrjekorda ehk ròntgenisse, nagu seinale kinnitatud sildi pealt nàen.
Seal on juba kymneid tamponeerituid ootamas. Ausalt òeldes mul kael enam ei valuta, aga pappi tahaks ikka teenida, nii alistun ja asun sappa. Mòningase vaatluse tulemusean selgub, et tegelikult pole asi hull. Patsiente on heal juhul ainult kolm-neli ja kòik ylejàànud rahvas on patsientide pereliikmed – vanemad, abikaasad, òed-vennad, tytred-pojad. Nagu aru saan, nàeb Itaalia kiirabikombestik ette, et kiirabisse minnakse kogu perega – umbes nagu kirikusse ja pulma.
Ròntgen kàis kiiresti.
Rubenslike vormidega daam valges kitlis.
‘Istuge, pea sedasi otse jah. Ega te rase ei ole?’
‘Rase?’
‘Oluline on MITTE olla rase!’
‘No ma siis ei ole.’ (enda meelest tegin nalja, aga proua nàos ei liigu ykski nàrv)
Proua lahkub nii kiiresti, et peaaegu tundub, nagu oleks nàinud miraazhi.
Klòps-klòps. Nàib, et pildid said valmis.
Jààn edasist ootama, istun yksi tyhjas toas, midagi ei juhtu.
Itaalias, nagu ma valusate elu òppetundide abil aru olen saanud, ei juhtu ilma pingutamata midagi, eriti kui institutsioonidega tegemist.
Nii kònnin ukse juurde, mille taha proua kadus.
Ukse avanud, leian terve arstide konsiiliumi, naljatamas ja seltskondlikult vestlemas.
Kysin, et vabandage, kas nyyd on kòik.
Kolm kysivat silmapaari ja korraga rubenslikule daamile nàib... midagi... meenuvat, ta kogub end kiiresti ja teatab justkui endjuuserile ‘Olge nii kena ja minge vòtke seal ukse taga nyyd jàlle istet’.
Toonist nàib nagu iga Itaalias viibiv inimene peaks teadma, et peale ròntgenipiltide tegemist tuleb jàrjekorda tagasi minna. Ilmselt neile koolis kodanikuòpetuse tunnis rààgitakse neist asjust.
No làhen vòtan istet, ukse taga on nàrviline rahvamass. Nàib, et toimub midagi protestiliikumise taolist.
Inimesed kaeblevad, et miks on Itaalias kòik pekkis ja korrumpeerunud ja miks peab kiirabis tundide kaupa ootama.
Yks mees, kes on oma kipsis jalaga pojale moraalset tuge pakkumas, teab rààkida, et ega arstid syydi pole – systeem on selline, mis ei vòimalda normaalselt tòòtada.
Kostab kuuldusi, nagu oleks ròntgeni printer katki. Teadjamees lisab, et nyyd arvestage kòik, et peate vàhemalt viis tundi ootama, kuni printer korda saab.
Ònneks mul on kaks naisteajakirja kotis (Roku oli nii nummi ja tòi koos cornettodega).
Kuna mul pole kunagi aega naisteajakirju lugeda ja nagu kuulda, seisab ees viis rahulikku tundi trendikamate mantlite, ostunòuannete ja seleebritite avameelsete intervjuude seltsis, ei muretse ma eriti. Alternatiiv oleks tòòl mingit presentatsiooni vorpida, aga sellega pole kiiret ja niikuinii tuleb enamus ajast tòòtegemist teeselda, nii et kiirabis hàngimise mòte ei tundu teab mis vastumeelne. Noh, ainult tool vòiks ehk pehmem olla.
Loen parajasti huviga, kuidas Brad ja Angelina itaalia keeles oma perekonnaelust pajatavad. Tunnen fotosid silmitsedes ebatervet huvi Angelina kehakaalu vastu ja mòtlen, et kas lugupeetud abikaasa tema praeguse kehakaalu tingimustes ta vastu ka mingi muud huvi tunneb, peale intellektuaalse sobivuse nàiteks... siis aga tuleb jàlle karm kiirabi-reaalsus.
Surev anorektiline mees on lohistatud yhte avatud ustega tuppa, kogu jàrjekord piilub tema suunas ja protsesteerib hààlekalt, et mis pagana haigla see on, et isegi surijad jàetakse siin jumala hoolde. Rààkimata muidugi ausatest kodanikest, kes kòik peavad siin tundide kaupa ootama. Surija sekundeerib morbiidse korinaga, mida ta hammasteta suust valla pààstab. Muidugi, senistele syndmustele hinnangut andes usaldaks minagi surijate kysimuses pigem jumalat kui Itaalia kiirabi.
Kuulan pònevusega arutelu, teadjamees piilub minu suunas ja teeb màrkusi et jaah Saksamaal on olukord ikka palju parem meditsiini vallas. Itaalias arvatakse tihti, et olen sakslane. Eeldan, et sellepàrast toodi vestlusesse Saksamaa dimensioon.
Korraga màrkan yhes hàmaramas nurgataguses apaatset rasedat naist, kes poollamaskil olekus lòòtsutab. Oletatav lapse isa jookseb yhe ukse juurest teise juurde, yritab abi leida ja on muidu asjakohaselt nàrviline.
Uksed on kinni vòi siis pole tubades kedagi. Kòik arstid on vist lòunal. Rahvamassi tàhelepanu kandub surevalt mehelt rasedale naisele. Kostab hààlekaid proteste. Hakkan tegema jàreldusi, et peaks varuma mingeid immuunsysteemi parandavaid medikamente, vist mingit tervistavat tiibeti joogat tegema ja taimeteesid jooma hakkama. Itaalias haigeks jààmine pole ka tervetele inimestele just kergete killast katsumus. Mòned kodanikuliikumise aktivistid teevad telefonikònesid, teatamaks, et nad ei jòua lòunale.
Kipsis jalaga proua on vahepeal suurte sammudega edasi liikunud (kas pole intrigeeriv sònakombinatsioon) - yks valgekittel veeretab prouat, kes sàrab ònnest nagu olympiavòtija, ròntgenikabinetti. Hàmmastav.
Hakkan juba vaatama, et see jàrjekord on pàris tore inspiratsiooniallikas blogi jaoks ja teen mòttes tàhelepanekuid huvitavamatest typaazhidest.
Siis aga kutsutakse mind hoopis yhte kabinetti.
Astun sisse.
Kael ausalt òeldes ei valuta yldse, aga oma olematut nàitlejameisterlikkust kokku vòttes teen kuidagi virila nào igaks juhuks.
Kabinetis on yks proua laua taga ja kaks kitlis meest toetuvad riiulite najale. Proua pajatab meestele, kuidas ta kohtas hiljuti transvestiiti.
Virila nào tegemisel pole mòtet. Minu poole keegi eriti ei vaata, proua rààgib meestega edasi, samal ajal midagi arvutisse trykkides. Mehed muhelevad.
Otsustan sekkuda.
Kysin, et vabandage, kui teile tyli ei tee, siis ma tuleks ehk teinekord tagasi, kui te vàhem hòivatud pole (see on Itaalia etiketi miinivàljadel ààrmiselt brutaalne vòte, vòin ma otsekohestele eestlastele teada anda).
Proua vaatab mulle esimest korda otsa ja pakub, et vahest ma ootaks ikka natuke.
Laseb printerist paberi vàlja. Ilmneb, et mu diagnoos: 5 pàeva voodiravi. Vilunult leitakse riiulist piltidega reklaammaterjal, proua teeb mingile kaelasidemele risti ja teatab, et hoidku ma seda viis pàeva ja pakaa!
‚Kòik, jah? Vòin minna?’
‚Jah, otse loomulikult, sinjoora.’ (jàlle selline toon, justkui poleks ma korralikult kodanikuòpetuse tunnis kàinud)
Lahkun, lehvitan mòttes kodanikuliikumisele, surevale mehele ja tamponeeritutele, kes ootesaalis kygelevad. Huvi pàrast vaatan kella - umbes neli pealelòunal.
Muide tagantjàrele vòin òelda, et kuue tunniga teenisin 175 eurot.
giovedì, novembre 15, 2007
teeseldes tòòtegemist tulid mul jàrgmised mòtted
Roomas elamine on meeldiv, sest ei pea mitte kunagi talverevidega sebima, mòtlesin alemana blogi lugedes.
Aga yldiselt talved on siin ikkagi karmid. Mulle meeldis juulikuus rohkem, kui òòsiti oli 30 kraadi sooja. Praegu on umbes 15 kraadi sooja ja majades sees on ka 15 kraadi sooja.
Itaallased kòik imestavad, et miks ma salli ja seest karvaste kinnastega kàin, sest pòlise pòhjamaalasena ei tohiks mul yldse kylm olla.
Ja pean tunnistama hàmminguga, et kontseptsiooni, et toas vòib olla soojem kui òues, ei usuta eriti. Vàlja arvatud need itaallased, kes on kuskil pòhjamaades kàinud. Nemad tavaliselt kiidavad uskmatutele takka, et vot jaa kusjuures tòepoolest nad kàivad seal lyhikeste varrukatega toas ringi!
Need itaallased, kes tubade kytmise vòimalikkusesse usuvad, leiavad fenomenile kohe ka kiire selgituse – mis teil viga seal Eestis kytta, teid on ju ainult poolteist miljonit. No ma ei tea, ise itaallased leiutasid akveduktid ja puha, aga nyyd ei usu, et tube vòiks soojaks kytta.
Ma olen vahel aeglase reaktsiooniga, aga kui nyyd jàrgmine kord keegi jàlle nii ytleb, siis mul on vastus juba valmis.
See oleks jàrgmine:
1) /elegatne kulmukergitus ja teeseldud yllatus/
2) 'Hmm... aga kui lubate, juhiksin alandlikult teie tàhelepanu 143 miljonile venelasele, kes kòik oktoobrist màrtsini tube samamoodi soojaks kytavad'
àge. eks?
Teisest kyljest jàllegi, kui kysitakse, et millega Eestis kòetakse, pean isegi nentima, et ‘no me nàiteks pòletame puitu’ kòlab siinses kontektsis kuidagi absurdselt.
Jàrgneva mòtteavalduse eest vòib juhtuda, et I2 syydistab mind selles, et olen Ingridi kàsilane ja et tegelikult olen mina potsatajanahas marta ja kommunist ja miskòikveel, aga ma ikkagi tahaks avaldada yhe arvamuse siinkohal. Mulle isiklikult nàib, et need ‘toetavad kommentaarid anonyymseks jààda soovivatelt heasoovijatelt’ on I2 ise valmis kirjutatud. Nende kommentaaride stiil on kuidagi kahtlaselt sarnane.
Nagu nàete, on mul tekkinud aega, et blogisid lugeda
Tàna on tàpselt selline tòòpàev, millelaadseid ma siin itaalias vihkan. Nimelt meisterdasin jàrjekordse powepointi suurvormi, valades sinna kogu oma itaalia keele oskuse ja vòime produtseerida erakordselt kaunikujulisi mulle ja noolekesi elegantsetes vàrvikombinatsioonides. Yhesònaga sain selle eile òhtul valmis, kuigi tegelikult peab see valmis saama reede hommikuks.
Tàna aga pole ylemusel aega mu capolavorot enne kella kuute vaadata, mis tàhendab, et heal juhul kella seitsme paiku skoorime. See tàhendab kindlasti, et pean kiirelt reede hommikuks mingeid tàiendavaid andmeid otsima, mille peale varem keegi ei mòelnud ja tegema yletunde peale seda, kui olen siin yheksa tundi mòttetult molutanud ja tòòtegemist teeselnud, kuna mul pole midagi teha. Karta on, et enne kella kahtteist òòsel minema ei pààse.
Kindlasti tekib kaastundlikel lugejatel nyyd kysimus, et miks ja mismòttes ja mingi jobu oled, et enda eest seista ei oska. Vastan kokkuvòtlikult: when in Rome…
Kuna mul on tàna palju vaba aega, tegin kingade inventuuri.
23 paari.
43% on mustad.
26% on ballerinad.
56% on ostetud tànavu aastal.
Mis veel?
Rohkem midagi.
Aga yldiselt talved on siin ikkagi karmid. Mulle meeldis juulikuus rohkem, kui òòsiti oli 30 kraadi sooja. Praegu on umbes 15 kraadi sooja ja majades sees on ka 15 kraadi sooja.
Itaallased kòik imestavad, et miks ma salli ja seest karvaste kinnastega kàin, sest pòlise pòhjamaalasena ei tohiks mul yldse kylm olla.
Ja pean tunnistama hàmminguga, et kontseptsiooni, et toas vòib olla soojem kui òues, ei usuta eriti. Vàlja arvatud need itaallased, kes on kuskil pòhjamaades kàinud. Nemad tavaliselt kiidavad uskmatutele takka, et vot jaa kusjuures tòepoolest nad kàivad seal lyhikeste varrukatega toas ringi!
Need itaallased, kes tubade kytmise vòimalikkusesse usuvad, leiavad fenomenile kohe ka kiire selgituse – mis teil viga seal Eestis kytta, teid on ju ainult poolteist miljonit. No ma ei tea, ise itaallased leiutasid akveduktid ja puha, aga nyyd ei usu, et tube vòiks soojaks kytta.
Ma olen vahel aeglase reaktsiooniga, aga kui nyyd jàrgmine kord keegi jàlle nii ytleb, siis mul on vastus juba valmis.
See oleks jàrgmine:
1) /elegatne kulmukergitus ja teeseldud yllatus/
2) 'Hmm... aga kui lubate, juhiksin alandlikult teie tàhelepanu 143 miljonile venelasele, kes kòik oktoobrist màrtsini tube samamoodi soojaks kytavad'
àge. eks?
Teisest kyljest jàllegi, kui kysitakse, et millega Eestis kòetakse, pean isegi nentima, et ‘no me nàiteks pòletame puitu’ kòlab siinses kontektsis kuidagi absurdselt.
Jàrgneva mòtteavalduse eest vòib juhtuda, et I2 syydistab mind selles, et olen Ingridi kàsilane ja et tegelikult olen mina potsatajanahas marta ja kommunist ja miskòikveel, aga ma ikkagi tahaks avaldada yhe arvamuse siinkohal. Mulle isiklikult nàib, et need ‘toetavad kommentaarid anonyymseks jààda soovivatelt heasoovijatelt’ on I2 ise valmis kirjutatud. Nende kommentaaride stiil on kuidagi kahtlaselt sarnane.
Nagu nàete, on mul tekkinud aega, et blogisid lugeda
Tàna on tàpselt selline tòòpàev, millelaadseid ma siin itaalias vihkan. Nimelt meisterdasin jàrjekordse powepointi suurvormi, valades sinna kogu oma itaalia keele oskuse ja vòime produtseerida erakordselt kaunikujulisi mulle ja noolekesi elegantsetes vàrvikombinatsioonides. Yhesònaga sain selle eile òhtul valmis, kuigi tegelikult peab see valmis saama reede hommikuks.
Tàna aga pole ylemusel aega mu capolavorot enne kella kuute vaadata, mis tàhendab, et heal juhul kella seitsme paiku skoorime. See tàhendab kindlasti, et pean kiirelt reede hommikuks mingeid tàiendavaid andmeid otsima, mille peale varem keegi ei mòelnud ja tegema yletunde peale seda, kui olen siin yheksa tundi mòttetult molutanud ja tòòtegemist teeselnud, kuna mul pole midagi teha. Karta on, et enne kella kahtteist òòsel minema ei pààse.
Kindlasti tekib kaastundlikel lugejatel nyyd kysimus, et miks ja mismòttes ja mingi jobu oled, et enda eest seista ei oska. Vastan kokkuvòtlikult: when in Rome…
Kuna mul on tàna palju vaba aega, tegin kingade inventuuri.
23 paari.
43% on mustad.
26% on ballerinad.
56% on ostetud tànavu aastal.
Mis veel?
Rohkem midagi.
sabato, novembre 10, 2007
kòrgetasemelist tòsieluhuumorit
Alessandra Mussolini ja Itaalia poliitikute teemal tahaks veel jàtkata.
Merlis saatis eelmise postituse kommentaaris àgeda klipi, mis minu arvates vààrib eraldi àramàrkimist - jàrjekordne Porta a Porta, kus tytarlapsed peaaegu làhivòitlusesse asuvad.
Youtube kullafondist leiab muudki huvitavat, mida teiega jagada tahaks.
Alustuseks fantastiline kaos telestuudios. Keevaline Alessandra rebib kirjanik-poliitik Vittorio Sgarbilt prillid ja sulgeb kàega ta suu. Selle jàrel asuvad noored kàhmlema ning jàrgneb nauditav solvangute vahetamine yleyldise korralageduse vòtmes.
Muide selle klipi lòpus nàeme boonusena ka kòigi noorte itaallannade pòlguse objekti, Eros Ramazotti alatult maha jàtnud Michelle Hunzikeri.
Siin aga legendaarne klipp, kus nàeme ààrmiselt nauditavat teineteisest ylekarjumist Alessandra Mussolini ja transvestiidist poliitiku Vladimir Luxuria vahel. Ning seda, kui Alessandra teatab, et parem olla fashist kui pede.
Merlis saatis eelmise postituse kommentaaris àgeda klipi, mis minu arvates vààrib eraldi àramàrkimist - jàrjekordne Porta a Porta, kus tytarlapsed peaaegu làhivòitlusesse asuvad.
Youtube kullafondist leiab muudki huvitavat, mida teiega jagada tahaks.
Alustuseks fantastiline kaos telestuudios. Keevaline Alessandra rebib kirjanik-poliitik Vittorio Sgarbilt prillid ja sulgeb kàega ta suu. Selle jàrel asuvad noored kàhmlema ning jàrgneb nauditav solvangute vahetamine yleyldise korralageduse vòtmes.
Muide selle klipi lòpus nàeme boonusena ka kòigi noorte itaallannade pòlguse objekti, Eros Ramazotti alatult maha jàtnud Michelle Hunzikeri.
Siin aga legendaarne klipp, kus nàeme ààrmiselt nauditavat teineteisest ylekarjumist Alessandra Mussolini ja transvestiidist poliitiku Vladimir Luxuria vahel. Ning seda, kui Alessandra teatab, et parem olla fashist kui pede.
venerdì, novembre 09, 2007
truth is stranger than fiction
Idee poolest vòiks tànast pealkirja iga Itaalia-teemalise postituse juures kasutada, aga tàna tahaksin kirjutada oma lemmik-huumorisaatest Porta a Porta.
Tavaliselt rààgivad seal Itaalia poliitikud pàevakajalistel teemadel, nàiteks Rumeenia immigrantidest vòi Itaalias valitsevast korruptsioonist (nad ise muidugi ei ole korrumpeerunud, aga konkureeriva partei poliitikud on).
Siinkohal ma vist vàljendasin end selles mòttes pisut ebatàpselt, et pàris rààkimiseks ei saa seda nimetada, millega Porta a Porta saates tegeletakse. Pigem on nii, et kòik kohalviibijad panevad volyymi pòhja ja annavad nagu torust tuleb. Vòidab see, kellel on kòige kòvem hààl ja kes yhe hingetòmbega kòige kauem tulistada suudab.
Eilse Porta a Porta màngu vòitja oli Alessandra Mussolini.
Teemaks oli meditsiinihariduse vallas valitsev onupojapoliitika ja ebaaus konkurents noorte tudengite tòòlemààramisel, vòi midagi taolist. Siiani ei ole ma teemadesse eriti syveneda suutnud, sest vaatan alati vòlutult etendust ja pàrast ei màleta òieti, millest jutt oli.
Yhesònaga, eile oli Alessandra mòòdutundetult hysteeriline.
No et te paremini mòistaks - kujutage ette, et nàiteks palk ei laeku ja ei laeku ja kui nàdal tàis saanud làhete raamatupidaja juurde karjuma, et mis vàrk kurat, ma teen siin yletunde nagu segane, lapsigi nàen vaid nàdalavahetusel, pangalaen muudkui tòuseb, krediitkaardivòlg on kosmoses ja yldsegi ma olen ennast tàiega ohverdanud, et projektid tàhtajaks valmis saada ja nyyd sina, mingi mòttetu kulukeskus, ei saa niipaljugi tehtud, et palk òigeks ajaks makstud saaks. Kus on òiglus siin ilmas???
Mingi taoline hysteerikapuhang yhesònaga.
Eile olid ka mingid vanamehed kohal, aga nad eriti eetriaega ei saanud. Yritasid midagi vahele pomiseda, aga Alessandral oli kòige kòvem hààl, nii et ylejàànud poliitikud on rohkem nagu taustalaulja rollis seekord. Kui keegi sòna vòttis, siis Alessandra lihtsalt keeras volyymi juurde ja ma pean ytlema, et ta tegi seda asjatundlikult.
Muide Alessandra on vòrdlemisi intrigeeriv. Esiteks on tal noobel suguvàsa – tàdiks Sophia Loren ja vanaisaks Benito Mussolini.
Alessandra on selle poolest kuulus, et ta on sellesamas Porta a Porta saates òelnud, et parem olla fashist kui pede.
Selle peale tuli mul meelde kolleeg Pasquale hiljuti òeldud mòttetera: kui peab kahe halva vahel valima, siis tema vòtab alati selle, kes on ilusam ja noorem.
Tavaliselt rààgivad seal Itaalia poliitikud pàevakajalistel teemadel, nàiteks Rumeenia immigrantidest vòi Itaalias valitsevast korruptsioonist (nad ise muidugi ei ole korrumpeerunud, aga konkureeriva partei poliitikud on).
Siinkohal ma vist vàljendasin end selles mòttes pisut ebatàpselt, et pàris rààkimiseks ei saa seda nimetada, millega Porta a Porta saates tegeletakse. Pigem on nii, et kòik kohalviibijad panevad volyymi pòhja ja annavad nagu torust tuleb. Vòidab see, kellel on kòige kòvem hààl ja kes yhe hingetòmbega kòige kauem tulistada suudab.
Eilse Porta a Porta màngu vòitja oli Alessandra Mussolini.
Teemaks oli meditsiinihariduse vallas valitsev onupojapoliitika ja ebaaus konkurents noorte tudengite tòòlemààramisel, vòi midagi taolist. Siiani ei ole ma teemadesse eriti syveneda suutnud, sest vaatan alati vòlutult etendust ja pàrast ei màleta òieti, millest jutt oli.
Yhesònaga, eile oli Alessandra mòòdutundetult hysteeriline.
No et te paremini mòistaks - kujutage ette, et nàiteks palk ei laeku ja ei laeku ja kui nàdal tàis saanud làhete raamatupidaja juurde karjuma, et mis vàrk kurat, ma teen siin yletunde nagu segane, lapsigi nàen vaid nàdalavahetusel, pangalaen muudkui tòuseb, krediitkaardivòlg on kosmoses ja yldsegi ma olen ennast tàiega ohverdanud, et projektid tàhtajaks valmis saada ja nyyd sina, mingi mòttetu kulukeskus, ei saa niipaljugi tehtud, et palk òigeks ajaks makstud saaks. Kus on òiglus siin ilmas???
Mingi taoline hysteerikapuhang yhesònaga.
Eile olid ka mingid vanamehed kohal, aga nad eriti eetriaega ei saanud. Yritasid midagi vahele pomiseda, aga Alessandral oli kòige kòvem hààl, nii et ylejàànud poliitikud on rohkem nagu taustalaulja rollis seekord. Kui keegi sòna vòttis, siis Alessandra lihtsalt keeras volyymi juurde ja ma pean ytlema, et ta tegi seda asjatundlikult.
Muide Alessandra on vòrdlemisi intrigeeriv. Esiteks on tal noobel suguvàsa – tàdiks Sophia Loren ja vanaisaks Benito Mussolini.
Alessandra on selle poolest kuulus, et ta on sellesamas Porta a Porta saates òelnud, et parem olla fashist kui pede.
Selle peale tuli mul meelde kolleeg Pasquale hiljuti òeldud mòttetera: kui peab kahe halva vahel valima, siis tema vòtab alati selle, kes on ilusam ja noorem.
tundmatu mootorratturi màlestuseks
Sòitsin eile tòòlt koju.
G.R.A.-l avanes tavapàrane Rooma vaatepilt – kòigepealt ummik, siis vilkurid ja paar ohutuledega autot ràndomilt.
Seekord oli aga autodest pisut eemal yks hyljatud mootorratas kylili maas.
Meedikud tòstsid plastikusse màhitud kanderaami kiirabiautosse.
Jah, elu on habras.
G.R.A.-l avanes tavapàrane Rooma vaatepilt – kòigepealt ummik, siis vilkurid ja paar ohutuledega autot ràndomilt.
Seekord oli aga autodest pisut eemal yks hyljatud mootorratas kylili maas.
Meedikud tòstsid plastikusse màhitud kanderaami kiirabiautosse.
Jah, elu on habras.
giovedì, novembre 08, 2007
tàna on nii
juba mitmendat pàeva kàivad mulle siin roomas nàrvidele autojuhid, kes sòidavad kahe rea vahel, et peilida, milline rida kiiremini liigub ja siis vastavasse ritta end sàttida.
tànan tàhelepanu eest :)
tànan tàhelepanu eest :)
venerdì, novembre 02, 2007
Miks?
Kui ma nàen Inglismaal elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on trendika restorani ettekandja vòi trendika kingapoe myyja.
Kui ma nàen Itaalias elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on Milaanost.
Miks kàivad Milaano naised AINULT musta vàrvi riietega?
Mul on veel kysimusi.
Miks kòik Itaalia mehed petavad?
Miks Itaalia naistel pole kòhu peal volte, kuigi nad ei ole yldse saledad?
Miks itaallased raamatuid ei loe?
Miks on itaallastel maailma kòige ilusamad juuksed?
Miks on Itaalia 'Tantsud tàhtedega' nii tapvalt pikk ja igav?
Miks on itaallastel masendus, kui vihma sajab?
Kui ma nàen Itaalias elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on Milaanost.
Miks kàivad Milaano naised AINULT musta vàrvi riietega?
Mul on veel kysimusi.
Miks kòik Itaalia mehed petavad?
Miks Itaalia naistel pole kòhu peal volte, kuigi nad ei ole yldse saledad?
Miks itaallased raamatuid ei loe?
Miks on itaallastel maailma kòige ilusamad juuksed?
Miks on Itaalia 'Tantsud tàhtedega' nii tapvalt pikk ja igav?
Miks on itaallastel masendus, kui vihma sajab?
mercoledì, ottobre 31, 2007
Kylalised
Hissand, ma olen nii erutatud!
Laupàeval tulevad radiloog, sisehaiguste arst ja hambaarst ja siis ma saan neli pàeva haigustest rààkida. Arstid rààgivad nii huvitavaid asju.
Mul on yks sòbranna, kes on arst ja igal aastal juulis kui on tema synnipàev, olen suure huviga ja varajaste hommikutundideni kuulanud lugusid kòikvòimalikest haigustest ja patsientidest ja sellest, kuidas aru saada, et on infarkt ja muud taolised asjad.
Ma olen alati nautinud neid synnipàevi ja iga kord kui pidu làbi, olen jàrgmist synnipàeva ootama hakanud. Kahju, et tànavu jài mul sinna synnipàevale minemata.
Homme on Itaalias vaba pàev. Nimelt siin on terve aasta jooksul ràndomilt igasugustele pyhakutele pyhendatud pàevi. Homme aga on eriti tàhtis, sest siis on kòikide pyhakute pàev.
Mina kavatsen kòikide pyhakute pàeva puhul jàtkata Paul Ginsborgi raamatut Itaalia ajaloost aastatel 1943-1980. Praeguseks olen jòudnud 50ndate aastate agraarreformini ja ma ytlen teile ainult yht - piisab aastatest 1943 kuni 1953 Itaalias ja eestlaste terrorit tàis minevik 13ndast sajandist alates on lahja leem selle kòrval, mis jama ja nòmedust itaallased kannatama pidid. paljuski on nad ise syydi riigimehelikkuse puudumises, onupojapoliitikas ja pohhuismis, aga ikkagi. Kurb lugeda sellistest asjadest.
'50ndad pole midagi, oota vaid kui 70ndatesse jòuad. Siis oli itaalias òige kodusòda', valgustas mind kolleeg Enrico.
Muide Mussolini-aegse maaharijate soosimise ja 50ndate aastate agraarreformide valguses on mul tekkinud ebaterve huvi roku viinamarjakasvatajatest esivanemate maa-mahhinatsioonide vastu. Esimesel vòimalusel peaks miniatuurse musta ròivastunud vanaemaga pooltunnikese veetma ja uurima, et kuidas nende elu Mussolini ajal oli ja kas pàrast sòda ka neilt maad àra vòeti vòi ònnestus neil samuti mingi labase triki vòi poliitikute àraostmise abil maa ymberjagamise eest pààseda.
àsja sain teada, et homme olla kòik poed kinni. Hea, et taipasin pyhapàeval gelateriast karbi jààtist osta. Homme jagan jààtise kolmeks osaks - hommikusòòk, lòunasòòk ja òhtusòòk. Nimelt ma pole yldse poodi jòudnud, nagu tavaliselt.
Laupàeval tulevad radiloog, sisehaiguste arst ja hambaarst ja siis ma saan neli pàeva haigustest rààkida. Arstid rààgivad nii huvitavaid asju.
Mul on yks sòbranna, kes on arst ja igal aastal juulis kui on tema synnipàev, olen suure huviga ja varajaste hommikutundideni kuulanud lugusid kòikvòimalikest haigustest ja patsientidest ja sellest, kuidas aru saada, et on infarkt ja muud taolised asjad.
Ma olen alati nautinud neid synnipàevi ja iga kord kui pidu làbi, olen jàrgmist synnipàeva ootama hakanud. Kahju, et tànavu jài mul sinna synnipàevale minemata.
Homme on Itaalias vaba pàev. Nimelt siin on terve aasta jooksul ràndomilt igasugustele pyhakutele pyhendatud pàevi. Homme aga on eriti tàhtis, sest siis on kòikide pyhakute pàev.
Mina kavatsen kòikide pyhakute pàeva puhul jàtkata Paul Ginsborgi raamatut Itaalia ajaloost aastatel 1943-1980. Praeguseks olen jòudnud 50ndate aastate agraarreformini ja ma ytlen teile ainult yht - piisab aastatest 1943 kuni 1953 Itaalias ja eestlaste terrorit tàis minevik 13ndast sajandist alates on lahja leem selle kòrval, mis jama ja nòmedust itaallased kannatama pidid. paljuski on nad ise syydi riigimehelikkuse puudumises, onupojapoliitikas ja pohhuismis, aga ikkagi. Kurb lugeda sellistest asjadest.
'50ndad pole midagi, oota vaid kui 70ndatesse jòuad. Siis oli itaalias òige kodusòda', valgustas mind kolleeg Enrico.
Muide Mussolini-aegse maaharijate soosimise ja 50ndate aastate agraarreformide valguses on mul tekkinud ebaterve huvi roku viinamarjakasvatajatest esivanemate maa-mahhinatsioonide vastu. Esimesel vòimalusel peaks miniatuurse musta ròivastunud vanaemaga pooltunnikese veetma ja uurima, et kuidas nende elu Mussolini ajal oli ja kas pàrast sòda ka neilt maad àra vòeti vòi ònnestus neil samuti mingi labase triki vòi poliitikute àraostmise abil maa ymberjagamise eest pààseda.
àsja sain teada, et homme olla kòik poed kinni. Hea, et taipasin pyhapàeval gelateriast karbi jààtist osta. Homme jagan jààtise kolmeks osaks - hommikusòòk, lòunasòòk ja òhtusòòk. Nimelt ma pole yldse poodi jòudnud, nagu tavaliselt.
martedì, ottobre 30, 2007
itaallaste avameelsusest
Ma tahaks veel kirjutada teile sellest, kui avameelsed inimesed on itaallased.
Nimelt eelmises sissekandes unustasin avalikustada itaallaste suguelukombestikku illustreerivat informatsiooni, mida kuulsin itaallanna A kàest, kellega eile Da Felices sòòmas kàisin.
Nimelt pajatas ta pòhjalikult ja konkreetseid nimesid nimetades, milliste meie yhiste meesylemustega ta magada tahaks. Mònede kohta sain ka òpetlikke nàpunàiteid, kuidas vàliste vaatluste pòhjal ja kehakeelt analyysides meeskolleegi vòimaliku seksuaalse soorituse kohta jàreldusi teha.
Ka mòningaid varasemaid jutuajamisi meenutades vòin teile siinkohal òelda, et Itaalias on tàiesti normaalne arutada, et kellega magada tahaks ja kui tihti yldse seksi saab ja kui saab, siis mida tàpselt tehakse. Ykskord nàiteks kàisime Francavilla sòpradega, kelleks on yks abielupaar, aperitiivil ja siis nad rààkisid meile avameelselt, et kuidas nad voodi valisid spetsiaalselt selleks, et saaks koera poosi harrastada nii et mees saab pòrandal seista ja et ka kòògilaud leiab mitmesugust erinevat kasutust nende peres. Kusjuures pealtnàha vaatad, sellised tavalised keskealised inimesed – ortopeediliste kingadega kurvikas proua ja tysedusele kalduv tàiesti ebamààrane mees.
Aga tagasi tulles eilse òhtu juurde, hakkasime ikkagi kuidagi ònnekombel A kihlatust rààkima, mille yle mul oli hea meel, sest vastasel juhul oleks viisakus ja head lauakombed vist ette nàinud, et minagi oma siivutute unistuste lemmik-meeskolleegi nimetaks. Sellega oleks mul kòvasti komplikatsioone tekkinud, kuna emaga koos elavate lyhikest kasvu meeste peale mul ei tòuse. Siinkohal tuleb veel arvesse vòtta, et Itaalias olla suur solvang, kui pooleteistmeetrise inimese kohta òelda et ta on lyhike vòi yldse lyhikesi inimesi kuidagi kommenteerida ja A on silma jàrgi vaadates umbes sama pisike nagu Kylie Minoque. Vòi smurf. Midagi sinnakanti yhesònaga. Mòistate kyll. Yhesònaga, et kui ma oleks konkreetselt vàlja òelnud, et kòik potensiaalsed partnerid on liiga lyhikesed, siis oleks A solvunud, aga midagi muud asjalikku ei tulnud mul pàhe.
Yhesònaga kysisin A kàest, et kaua te juba kihlatuga koos olete.
Vastuseks tuli:”Kolmteist aastat! Kusjuures ma pole teda kordagi petnud.” /asjakohased kàeliigutused/ “MITTE KORDAGI” /veel asjakohaseid kàeliigutusi/
“Uau…” kiitsin heaks A jumalakartliku eluviisi.
Kui juba itaalaste avameelsusest juttu tuli, siis teisest kyljest jàllegi ei rààgita Itaalias yldse haigustest (mis minu arvates on ààrmiselt pònev ja kàsitlemist vààriv teema). Nàiteks Kylas on yks poiss, kes on imelik ja ma olen ikka mitu korda kysinud inimestelt, et mis haigus tal on ja kòigil on kohe suud lukkus.
Naised ei kipu ka eriti ka oma iluprotseduuridest rààkima, mis mind alati yllatab, sest jàllegi – minu arust on iluprotseduurid maailma kòige fundamentaalsem naiste jututeema (tugeval teisel kohal world peace jàrel). Siinkohal on mul illustreeriv nàide jàllegi màlestusvààrsest eilsest òhtust. Nimelt korraga pidas A vajalikuks mind informeerida, et ta peab jalgu depileerima.
See kàis jàrgmiselt:
A: ma_pean_vot_ /ebamààrane kàeliigutus/ tegema
Mina: Mida? Mida?
A: /tasasel hààlel/ noh, ma pean /tòuseb kikivarvukile ja sosistab mu kòrva làhedale/ jalgu depileerima /maandub vàlkkiirelt jalgade peale tagasi ja vaatab ringi, et ega keegi ei kuulnud/
Arvake, kas ma oman haiglaselt detailset infot selle kohta, mis poosid ja asjad Rokul eksidega kasutusel ja mis ei olnud ja kui olid, siis mismoodi tàpselt? Jah. Kòike.
Aga kas ma tean, kui vanad nad olid vòi mis haridusega? mm... mitte eriti
Nimelt eelmises sissekandes unustasin avalikustada itaallaste suguelukombestikku illustreerivat informatsiooni, mida kuulsin itaallanna A kàest, kellega eile Da Felices sòòmas kàisin.
Nimelt pajatas ta pòhjalikult ja konkreetseid nimesid nimetades, milliste meie yhiste meesylemustega ta magada tahaks. Mònede kohta sain ka òpetlikke nàpunàiteid, kuidas vàliste vaatluste pòhjal ja kehakeelt analyysides meeskolleegi vòimaliku seksuaalse soorituse kohta jàreldusi teha.
Ka mòningaid varasemaid jutuajamisi meenutades vòin teile siinkohal òelda, et Itaalias on tàiesti normaalne arutada, et kellega magada tahaks ja kui tihti yldse seksi saab ja kui saab, siis mida tàpselt tehakse. Ykskord nàiteks kàisime Francavilla sòpradega, kelleks on yks abielupaar, aperitiivil ja siis nad rààkisid meile avameelselt, et kuidas nad voodi valisid spetsiaalselt selleks, et saaks koera poosi harrastada nii et mees saab pòrandal seista ja et ka kòògilaud leiab mitmesugust erinevat kasutust nende peres. Kusjuures pealtnàha vaatad, sellised tavalised keskealised inimesed – ortopeediliste kingadega kurvikas proua ja tysedusele kalduv tàiesti ebamààrane mees.
Aga tagasi tulles eilse òhtu juurde, hakkasime ikkagi kuidagi ònnekombel A kihlatust rààkima, mille yle mul oli hea meel, sest vastasel juhul oleks viisakus ja head lauakombed vist ette nàinud, et minagi oma siivutute unistuste lemmik-meeskolleegi nimetaks. Sellega oleks mul kòvasti komplikatsioone tekkinud, kuna emaga koos elavate lyhikest kasvu meeste peale mul ei tòuse. Siinkohal tuleb veel arvesse vòtta, et Itaalias olla suur solvang, kui pooleteistmeetrise inimese kohta òelda et ta on lyhike vòi yldse lyhikesi inimesi kuidagi kommenteerida ja A on silma jàrgi vaadates umbes sama pisike nagu Kylie Minoque. Vòi smurf. Midagi sinnakanti yhesònaga. Mòistate kyll. Yhesònaga, et kui ma oleks konkreetselt vàlja òelnud, et kòik potensiaalsed partnerid on liiga lyhikesed, siis oleks A solvunud, aga midagi muud asjalikku ei tulnud mul pàhe.
Yhesònaga kysisin A kàest, et kaua te juba kihlatuga koos olete.
Vastuseks tuli:”Kolmteist aastat! Kusjuures ma pole teda kordagi petnud.” /asjakohased kàeliigutused/ “MITTE KORDAGI” /veel asjakohaseid kàeliigutusi/
“Uau…” kiitsin heaks A jumalakartliku eluviisi.
Kui juba itaalaste avameelsusest juttu tuli, siis teisest kyljest jàllegi ei rààgita Itaalias yldse haigustest (mis minu arvates on ààrmiselt pònev ja kàsitlemist vààriv teema). Nàiteks Kylas on yks poiss, kes on imelik ja ma olen ikka mitu korda kysinud inimestelt, et mis haigus tal on ja kòigil on kohe suud lukkus.
Naised ei kipu ka eriti ka oma iluprotseduuridest rààkima, mis mind alati yllatab, sest jàllegi – minu arust on iluprotseduurid maailma kòige fundamentaalsem naiste jututeema (tugeval teisel kohal world peace jàrel). Siinkohal on mul illustreeriv nàide jàllegi màlestusvààrsest eilsest òhtust. Nimelt korraga pidas A vajalikuks mind informeerida, et ta peab jalgu depileerima.
See kàis jàrgmiselt:
A: ma_pean_vot_ /ebamààrane kàeliigutus/ tegema
Mina: Mida? Mida?
A: /tasasel hààlel/ noh, ma pean /tòuseb kikivarvukile ja sosistab mu kòrva làhedale/ jalgu depileerima /maandub vàlkkiirelt jalgade peale tagasi ja vaatab ringi, et ega keegi ei kuulnud/
Arvake, kas ma oman haiglaselt detailset infot selle kohta, mis poosid ja asjad Rokul eksidega kasutusel ja mis ei olnud ja kui olid, siis mismoodi tàpselt? Jah. Kòike.
Aga kas ma tean, kui vanad nad olid vòi mis haridusega? mm... mitte eriti
talveaeg
mitte et see nyyd mingi eriline yllatus oleks, aga itaalia raadiojaamade hommikuprogrammides ei òelda vist mitte kunagi, palju kell on.
itaalia teleuudistes pole ma ka kunagi màrganud paremas nurgas kellaaega (no ma olen otsinud)
senini olen ma sellesse kultuurierinevusse leebelt suhtunud, aga pyhapàeval, kui mul tekkis kahtlus, et kas kella keerati tund aega edasi vòi tagasi, ei saanud ma muidu tòele jàlile, kui pidin eestisse helistama, kysima palju kell on ja siis selle itaalia ajavòòndisse konverteerima
roku teatab saudi-araabiast, et linn olla vàga moodne ja hotell stupendo (tòlk. imeline) ja et ta vòttis esimese pàevaga pool kilo alla seoses alkoholi ja maiustuste puudumisega.
eile kàisin sòòmas tyypilises rooma restoranis Da Felice. Stiilne koht ja mitte eriti kallis (16 eurot kulus per nase). Kòik kunded olid pysikliendid, toit oli suurepàrane ja homoseksuaalist kelner vàga sympaatne.
ja siis ma tahtsin veel sellist huvitavat kogemust teiega jagada, et pyhapàeval kàisin P (mees) ja A-ga (naine) passegiatal (mòttetu tiirutamine ja inimeste vahtimine Rooma kesklinnas). Mind shokeeris, et A jagas meiega detailselt infot oma parajasti asetleidvast menstruatsioonist ja kòhuvalust sellest, kuidas ta end PMS ajal tunneb ja et ta on nàrviline jamiskòikveel. Hissand, ma ei tea isegi, kuidas mu òdedel PMS kàib ja nyyd selline kapist vàljatulek tàiesti vòhivòòra inimese poolt. Pàrast P rààkis oma sòprade suguelust vàga detailselt.
itaalia teleuudistes pole ma ka kunagi màrganud paremas nurgas kellaaega (no ma olen otsinud)
senini olen ma sellesse kultuurierinevusse leebelt suhtunud, aga pyhapàeval, kui mul tekkis kahtlus, et kas kella keerati tund aega edasi vòi tagasi, ei saanud ma muidu tòele jàlile, kui pidin eestisse helistama, kysima palju kell on ja siis selle itaalia ajavòòndisse konverteerima
roku teatab saudi-araabiast, et linn olla vàga moodne ja hotell stupendo (tòlk. imeline) ja et ta vòttis esimese pàevaga pool kilo alla seoses alkoholi ja maiustuste puudumisega.
eile kàisin sòòmas tyypilises rooma restoranis Da Felice. Stiilne koht ja mitte eriti kallis (16 eurot kulus per nase). Kòik kunded olid pysikliendid, toit oli suurepàrane ja homoseksuaalist kelner vàga sympaatne.
ja siis ma tahtsin veel sellist huvitavat kogemust teiega jagada, et pyhapàeval kàisin P (mees) ja A-ga (naine) passegiatal (mòttetu tiirutamine ja inimeste vahtimine Rooma kesklinnas). Mind shokeeris, et A jagas meiega detailselt infot oma parajasti asetleidvast menstruatsioonist ja kòhuvalust sellest, kuidas ta end PMS ajal tunneb ja et ta on nàrviline jamiskòikveel. Hissand, ma ei tea isegi, kuidas mu òdedel PMS kàib ja nyyd selline kapist vàljatulek tàiesti vòhivòòra inimese poolt. Pàrast P rààkis oma sòprade suguelust vàga detailselt.
lunedì, ottobre 22, 2007
tàhtpàevad ja asjad
Ooo, mul on nyyd uus obsessioon - hakkasin google analyticsi abiga blogi kylastatavust jàlgima.
Nyyd ma olen nagu Karlsson katuselt, kes Vàikevenna kirsikivi regulaarselt potist vàlja kaevas, et vaadata, kuidas kirsikivist puu kasvab.
Siinkohal tervitused ja òhusuudlused kòigile lugejale Eestis, Itaalias, Ameerika Yhendriikides, Rootsis, Saksamaal, Belgias, Inglismaal, Luxemburgis (tohoh… Luxemburgis?), Rumeenias ja Làtis.
Ja kui juba tervitamiseks làks, tahaksin tànada kòiki, kes mu blogi esimese eluaasta jooksul (otse loomulikult unustasin ma tàiesti kahetsusvààrsel kombel blogi synnipàeva, milleks on 3.oktoober ja mis viitab sellele, et mu blogi on kaalude tàhtkujust) siin toetust ja kiidusònu on jaganud ning muidugi ka neid, kes pole midagi òelnud, aga lihtsalt vaikselt loevad. Nyyd tànu google analyticsile ma nàen teid!
Mis igasuguseid tàhtpàevi puudutab, siis mul saab 4.novembril tàis yks aasta Itaalias elamisest, 4.november mòistagi viitab sellele, et mu elu Itaalias on skorpioni tàhtkujust.
4.novembri puhul tulevad mulle kylla kolm meedikut Soomest. Kahtlane.
venerdì, ottobre 19, 2007
tegelikult..
..need eelmised kaks sissekannet olid puhtakujuline prokrastinatsioon.
Sest ma ei viitsi enam sellest lubatud kiirabi-huumorist kirjutada. Liiga palju aega on mòòda làinud ja elamus pole enam emotsionaalselt terav.
Samuti ei viitsi ma autoga tòòlt punkrisse sòita, sest òues on pime ja on ummikud ja sòit vòtab kaua aega ja mulle ei meeldi G.R.A. ja ma oleks niikuinii yksi kodus ja mul pole seal midagi teha ja niikuinii kell on liiga palju, et midagi yldse organiseerda ja ma tean, et kui ma jòuan hilja koju, on mul kòht tyhi aga midagi syya pole, sest mul pole aega olnud poes kàia ja kui raamatu vòtan, siis tuleb kohe uni ja siis ma àrkan òòsel kell kaks selle peale, et tuli pòleb ja hambad on pesemata ja siis ma pesen hambaid, mòeldes et raisk òòuni on rikutud ja et jàlle ma ei màleta, millest ma lugesin ja hommikul uuesti àrgates mòtlen, et jàrjekordne mòttetu tòòpàeva òhtu oli.
Sest ma ei viitsi enam sellest lubatud kiirabi-huumorist kirjutada. Liiga palju aega on mòòda làinud ja elamus pole enam emotsionaalselt terav.
Samuti ei viitsi ma autoga tòòlt punkrisse sòita, sest òues on pime ja on ummikud ja sòit vòtab kaua aega ja mulle ei meeldi G.R.A. ja ma oleks niikuinii yksi kodus ja mul pole seal midagi teha ja niikuinii kell on liiga palju, et midagi yldse organiseerda ja ma tean, et kui ma jòuan hilja koju, on mul kòht tyhi aga midagi syya pole, sest mul pole aega olnud poes kàia ja kui raamatu vòtan, siis tuleb kohe uni ja siis ma àrkan òòsel kell kaks selle peale, et tuli pòleb ja hambad on pesemata ja siis ma pesen hambaid, mòeldes et raisk òòuni on rikutud ja et jàlle ma ei màleta, millest ma lugesin ja hommikul uuesti àrgates mòtlen, et jàrjekordne mòttetu tòòpàeva òhtu oli.
aga tòepoolest, kuidas pealkirjastada see mòte?
Mulle ei meeldi kaua tòòl olla.
Ma tunnen inimesi, kes arvavad, et olen karjààridaam, aga – siiralt – kui kuidagi ilma tòòd tegemata pappi saaks, siis ma ei teeks yldse tòòd.
Kahju, et ma rikas pàrija ei ole. Tòò on nòme, ausalt. Ma teen tòòd ainult raha pàrast. Kui saaks kuidagi nii, et tòòd ei peaks tegema, siis ma ainult òpiks ylikoolides antropoloogiat ja kirjandust ja erinevaid religioone. Ma kirjutaks raamatute retsensioone. Ma vòitleks inimòiguste eest. Ma òpiks igasuguseid eksootilisi keeli, et lugeda raamatuid ja vaadata filme, mida inglise keelde pole tòlgitud ja et rààkida inimestega, kes inglise keelt ei rààgi. Ma kasvataks ròdu peal maitsetaimi ja toas làrmakaid lapsi. Ma oleks keskkonnateadlik ning poliitikast ja klassikalisest muusikast hàstiinformeeritud.
Kòiki neid asju teeks ma, kandes seksikaid kingi. Mitte mingeid banaalselt seksikaid, vaid selliseid iseloomuga kingi. Selliseid kingi, mis on nii silmapaistva karakteriga, et kui need kingad jalga panna, pole enam meiki tarviski ning piisab lihtsast mustast kasmiirdzemprist ja sirgetest mustadest pykstest. Selliseid kingi, et ootad hommikul metroos rongi ja korraga keskealine stiilne daam teeb ootamatult komplimendi. Pyksid peaksid ka kvaliteetkangast olema. Must on tegelikult nòudlik vàrv, mingi suvalise nailoni kujul see hea vàlja ei nàe. Ma vaataks mingit villa, kus on 3% elastaani (S, seda ma kirjutasin sinule mòeldes :P )
Pagan, diip mòte làks tàiesti rappa.
Aga pàriselt ka ma vòitleks inimòiguste eest.
See pole mingi tàna-hommikul-àrkasin-ja-tuli-mòte.
Ma arvan, et kòigil inimestel peab olema òigus vabale enesevàljendusele, valida vabalt religiooni ja saada head haridust.
Nende asjade eest ma seisaks.
Ja ma tòestaks, et inimòiguste eest saab vòidelda, silmapaistva karakteriga kingi kandes.
Lo farò*.
*no ma pole mingi kadaka-itaallane, aga eesti keeles puudub tegusòna tulevikuvorm, mida siinkohal oleks olnud sobilik kasutada
Ma tunnen inimesi, kes arvavad, et olen karjààridaam, aga – siiralt – kui kuidagi ilma tòòd tegemata pappi saaks, siis ma ei teeks yldse tòòd.
Kahju, et ma rikas pàrija ei ole. Tòò on nòme, ausalt. Ma teen tòòd ainult raha pàrast. Kui saaks kuidagi nii, et tòòd ei peaks tegema, siis ma ainult òpiks ylikoolides antropoloogiat ja kirjandust ja erinevaid religioone. Ma kirjutaks raamatute retsensioone. Ma vòitleks inimòiguste eest. Ma òpiks igasuguseid eksootilisi keeli, et lugeda raamatuid ja vaadata filme, mida inglise keelde pole tòlgitud ja et rààkida inimestega, kes inglise keelt ei rààgi. Ma kasvataks ròdu peal maitsetaimi ja toas làrmakaid lapsi. Ma oleks keskkonnateadlik ning poliitikast ja klassikalisest muusikast hàstiinformeeritud.
Kòiki neid asju teeks ma, kandes seksikaid kingi. Mitte mingeid banaalselt seksikaid, vaid selliseid iseloomuga kingi. Selliseid kingi, mis on nii silmapaistva karakteriga, et kui need kingad jalga panna, pole enam meiki tarviski ning piisab lihtsast mustast kasmiirdzemprist ja sirgetest mustadest pykstest. Selliseid kingi, et ootad hommikul metroos rongi ja korraga keskealine stiilne daam teeb ootamatult komplimendi. Pyksid peaksid ka kvaliteetkangast olema. Must on tegelikult nòudlik vàrv, mingi suvalise nailoni kujul see hea vàlja ei nàe. Ma vaataks mingit villa, kus on 3% elastaani (S, seda ma kirjutasin sinule mòeldes :P )
Pagan, diip mòte làks tàiesti rappa.
Aga pàriselt ka ma vòitleks inimòiguste eest.
See pole mingi tàna-hommikul-àrkasin-ja-tuli-mòte.
Ma arvan, et kòigil inimestel peab olema òigus vabale enesevàljendusele, valida vabalt religiooni ja saada head haridust.
Nende asjade eest ma seisaks.
Ja ma tòestaks, et inimòiguste eest saab vòidelda, silmapaistva karakteriga kingi kandes.
Lo farò*.
*no ma pole mingi kadaka-itaallane, aga eesti keeles puudub tegusòna tulevikuvorm, mida siinkohal oleks olnud sobilik kasutada
supporto spirituale primo livello
Tànase pàeva intelligentne observatsioon: Itaalias kàib tòòtegemine samamoodi nagu kylmas vees sukeldumine.
Kes sukeldunud, see teab, et sukelduja pòhiline eesmàrk on vòimalikult kaua vee all olla. Selleks, et saaks kauem vee all olla, tuleb òhku sààstlikult kasutada – rahulikult hingata, kàsi keha làhedal hoida (et soojust mitte kaotada) ja mòòduka aeglusega end liigutada.
Itaalia kontoritòòtaja on selles mòttes nagu sukelduja, et tema pòhiline karjààrieesmàrk on vòimalikult kaua tòòl olla. Vàhemalt kymme tundi. Parem, kui kolmteist. Jah, kolmteist on tegelikult parem, kui jàrele mòelda.
Kes on kaua tòòl, sellel on jàrelikult palju tòòd, ta on yhiskonnale oluline ja ylemus vaatab teda heakskiitvalt.
Samas, kes ikka jaksaks kolmteist tundi jàrjest rassida. Sellepàrast tuleb energiat kokku hoida, mitte liialt rapsida. Tòòd on tegelikult mòtet vàltida vòi vòimalikult aeglaselt teha. Energiat tuleb sààsta.
Heitkem pilk Itaalia kontoritòòtaja tòisesse sisemaailma.
Istud arvuti taga, mingi tòòvàrk ekraanil.
Teed pisut tòòd. Samal ajal kuulad kogu aeg, millest toas rààgitakse ja sobival hetkel lisad omalt poolt ka mingi kommentaari vòi mòtte.
Kutsud kòiki kohvi jooma.
Vòtad kohvi.
Làhed teed suitsu ja rààgid teiste suitsejatatega juttu.
Teed jàlle pisut tòòd.
Kylastad peldikut.
Keskendud kymneks minutiks ja siis lased toas aset leidval vestlusel end huvitavamasse atmosfààri kanda.
Jalutad automaadi juurde ja vòtad vett. Kui kellelgi on automaadist vee ostmiseks mynte puudu, siis reageerid kiirelt ja pakud mynte.
Vahepeal teed natuke tòòd.
Lòunastad.
Naased, loed internetist lehed làbi.
Kui keegi mingi asjaga hàtta jàànud, siis pyhendad pool tundi tema arvutiekraani silmitsemisele ja lahenduste otsimisele, et siis kurblikult teatada, et vot seekord ei oska kyll aidata.
Teed suitsu, rààgid teiste suitsetajatega juttu.
Kylastad peldikut.
Naased, keskendud mòneks minutiks.
Helistad emale.
Helistad kòigile sòpradele. (lauatelefonilt, kui vòimalik)
Teed tòòd hooga. òige tòòtegemise aeg tulebki tegelikult umbes òhtul seitsme paiku.
Kell hakkab yheksa saama.
Nàed, et ylemus làheb àra.
Ootad, kuni kòik hakkavad àra minema.
Pole ju viisakas vara tòòlt àra minna, teisi ootamata.
Lylitad arvuti vàlja, làhed aperitiivile vòi koju, kus ootab rikkalikult kaetud laud ja lahke pererahvas.
Rààgid kòigile, mida huvitavat tòò juures nàgid.
Nagu rahulolev sukelduja, kes, vàsinult paati naasnud, istub, villane myts kòrvade kaitseks pàhe tòmmatud, ja jutustab oma elamustest.
(huvitav, kas ma viimase lause komadega panin tàkkesse?)
Kes sukeldunud, see teab, et sukelduja pòhiline eesmàrk on vòimalikult kaua vee all olla. Selleks, et saaks kauem vee all olla, tuleb òhku sààstlikult kasutada – rahulikult hingata, kàsi keha làhedal hoida (et soojust mitte kaotada) ja mòòduka aeglusega end liigutada.
Itaalia kontoritòòtaja on selles mòttes nagu sukelduja, et tema pòhiline karjààrieesmàrk on vòimalikult kaua tòòl olla. Vàhemalt kymme tundi. Parem, kui kolmteist. Jah, kolmteist on tegelikult parem, kui jàrele mòelda.
Kes on kaua tòòl, sellel on jàrelikult palju tòòd, ta on yhiskonnale oluline ja ylemus vaatab teda heakskiitvalt.
Samas, kes ikka jaksaks kolmteist tundi jàrjest rassida. Sellepàrast tuleb energiat kokku hoida, mitte liialt rapsida. Tòòd on tegelikult mòtet vàltida vòi vòimalikult aeglaselt teha. Energiat tuleb sààsta.
Heitkem pilk Itaalia kontoritòòtaja tòisesse sisemaailma.
Istud arvuti taga, mingi tòòvàrk ekraanil.
Teed pisut tòòd. Samal ajal kuulad kogu aeg, millest toas rààgitakse ja sobival hetkel lisad omalt poolt ka mingi kommentaari vòi mòtte.
Kutsud kòiki kohvi jooma.
Vòtad kohvi.
Làhed teed suitsu ja rààgid teiste suitsejatatega juttu.
Teed jàlle pisut tòòd.
Kylastad peldikut.
Keskendud kymneks minutiks ja siis lased toas aset leidval vestlusel end huvitavamasse atmosfààri kanda.
Jalutad automaadi juurde ja vòtad vett. Kui kellelgi on automaadist vee ostmiseks mynte puudu, siis reageerid kiirelt ja pakud mynte.
Vahepeal teed natuke tòòd.
Lòunastad.
Naased, loed internetist lehed làbi.
Kui keegi mingi asjaga hàtta jàànud, siis pyhendad pool tundi tema arvutiekraani silmitsemisele ja lahenduste otsimisele, et siis kurblikult teatada, et vot seekord ei oska kyll aidata.
Teed suitsu, rààgid teiste suitsetajatega juttu.
Kylastad peldikut.
Naased, keskendud mòneks minutiks.
Helistad emale.
Helistad kòigile sòpradele. (lauatelefonilt, kui vòimalik)
Teed tòòd hooga. òige tòòtegemise aeg tulebki tegelikult umbes òhtul seitsme paiku.
Kell hakkab yheksa saama.
Nàed, et ylemus làheb àra.
Ootad, kuni kòik hakkavad àra minema.
Pole ju viisakas vara tòòlt àra minna, teisi ootamata.
Lylitad arvuti vàlja, làhed aperitiivile vòi koju, kus ootab rikkalikult kaetud laud ja lahke pererahvas.
Rààgid kòigile, mida huvitavat tòò juures nàgid.
Nagu rahulolev sukelduja, kes, vàsinult paati naasnud, istub, villane myts kòrvade kaitseks pàhe tòmmatud, ja jutustab oma elamustest.
(huvitav, kas ma viimase lause komadega panin tàkkesse?)
mercoledì, ottobre 17, 2007
Sarkasmi ja sappi
Roku helistas àsja, àhmi tàis. ‘Kuule, ma pean siin yhte ankeeti tàitma Saudi Araabiasse minekuks ja kysitakse, mu religioossete vaadete kohta. Mis arvad, kas panna, et olen kristlane vòi parem oleks kirjutada, et pole mingit religiooni?’
Seedisin pisut infot. ‘Eee… pane igaks juhuks, et pole mingit religooni’.
Roku vastu:’Aga mis siis, kui vaatavad, et olen senza dio (tòlk. ilma jumalata) ja pàrast on mingi jama?’
Hmmm...
Leidsin lahenduse: ‘Kirjuta, et oled agnostik!’
Yldse Rokul praegu kòvasti rassimist erinevate globaalsete probleemidega. Ta tellis ràtsepalt kaks sygis-talvist ylikonda, aga Saudi Araabias on 37 kraadi sooja. Nyyd on jama, sest palju raha kulus ylikondade peale, mida enne 2008 novembrikuud vaja ei làhe.
Ja siis ma tahaks veel kirjutada, millised snoobid on Roku uued kolleegid.
Kes on nàinud filmi ‘American Psycho’, kus investeerimispankurid vòrdlevad, et kellel on nooblim visiitkaart?
Mulle tuli sekundipealt see film meelde, kui Roku rààkis, kuidas ta kàis eile kolleegidega lòunal ja olla rààgitud AINULT sellest, et mis ràtsepa juures ylikonnad tehakse ja mis sorti villasest. Muidugi tòe huvides tuleb òelda, et ainult ylikondadest ei rààgitud. Nimelt kerkis yles ka custom made triiksàrkide kysimus, et kes kuskohast sàrke saab ja millised kangad moes on. Roku vaeseke avastas tàpselt kònealuse vestluse ajal, et tema ylikonna òlapiirkonnas piilub làbi kanga mingi nailonkiud, mis viitab sellele, et tegemist on madalakvaliteedilise villasega. Oh hàbi!
Ma vòin teile òelda ka seda, palju hea vàljanàgemine Itaalia àriatmosfààri kòrgemates sfààrides maksab, sest òige eestlasena olen teiste inimeste asjade hindadega ju kursis. Korralikust villasest kangast ràtsepaylikond maksab 900-1000 eurot, custom made triiksàrk 70-90 eurot ja àrimaailma kòrgemates sfààrides aktsepteeritud lipsu hind algab kuskil 80st eurost.
Roku kolleegid on kòik vallalised mehed. Mòned naised pidavat ka olema, need olla Roku sònul vallalised, keskeale làhenevad ja koledad.
Ykspàev, kui Rokule tehti teavataks, et ta Saudi Araabiasse eksiili saadetakse, làks ta ylemuse juurde nuruma, et kas àkki mingit muud vòimalust ei ole ja vaat tal on siin Itaalias immigrandist kihlatu ja puha ja kuueks kuuks àra minna on pàris palju. Ylemus olla vastanud jàrelemòtlikult, et 'jaah... màletan, et minulgi oli ykskord tydruksòber... aga mis ma oskan òelda... eks meri on kalu tàis'.
Yhesònaga nòme firma - puha ylbed snoobid. Kindlasti seksi saavad ainult raha eest.
Seedisin pisut infot. ‘Eee… pane igaks juhuks, et pole mingit religooni’.
Roku vastu:’Aga mis siis, kui vaatavad, et olen senza dio (tòlk. ilma jumalata) ja pàrast on mingi jama?’
Hmmm...
Leidsin lahenduse: ‘Kirjuta, et oled agnostik!’
Yldse Rokul praegu kòvasti rassimist erinevate globaalsete probleemidega. Ta tellis ràtsepalt kaks sygis-talvist ylikonda, aga Saudi Araabias on 37 kraadi sooja. Nyyd on jama, sest palju raha kulus ylikondade peale, mida enne 2008 novembrikuud vaja ei làhe.
Ja siis ma tahaks veel kirjutada, millised snoobid on Roku uued kolleegid.
Kes on nàinud filmi ‘American Psycho’, kus investeerimispankurid vòrdlevad, et kellel on nooblim visiitkaart?
Mulle tuli sekundipealt see film meelde, kui Roku rààkis, kuidas ta kàis eile kolleegidega lòunal ja olla rààgitud AINULT sellest, et mis ràtsepa juures ylikonnad tehakse ja mis sorti villasest. Muidugi tòe huvides tuleb òelda, et ainult ylikondadest ei rààgitud. Nimelt kerkis yles ka custom made triiksàrkide kysimus, et kes kuskohast sàrke saab ja millised kangad moes on. Roku vaeseke avastas tàpselt kònealuse vestluse ajal, et tema ylikonna òlapiirkonnas piilub làbi kanga mingi nailonkiud, mis viitab sellele, et tegemist on madalakvaliteedilise villasega. Oh hàbi!
Ma vòin teile òelda ka seda, palju hea vàljanàgemine Itaalia àriatmosfààri kòrgemates sfààrides maksab, sest òige eestlasena olen teiste inimeste asjade hindadega ju kursis. Korralikust villasest kangast ràtsepaylikond maksab 900-1000 eurot, custom made triiksàrk 70-90 eurot ja àrimaailma kòrgemates sfààrides aktsepteeritud lipsu hind algab kuskil 80st eurost.
Roku kolleegid on kòik vallalised mehed. Mòned naised pidavat ka olema, need olla Roku sònul vallalised, keskeale làhenevad ja koledad.
Ykspàev, kui Rokule tehti teavataks, et ta Saudi Araabiasse eksiili saadetakse, làks ta ylemuse juurde nuruma, et kas àkki mingit muud vòimalust ei ole ja vaat tal on siin Itaalias immigrandist kihlatu ja puha ja kuueks kuuks àra minna on pàris palju. Ylemus olla vastanud jàrelemòtlikult, et 'jaah... màletan, et minulgi oli ykskord tydruksòber... aga mis ma oskan òelda... eks meri on kalu tàis'.
Yhesònaga nòme firma - puha ylbed snoobid. Kindlasti seksi saavad ainult raha eest.
martedì, ottobre 16, 2007
làks tòlkes kaduma
Tàna mul oli telefonikòne yhe ameeriklasega, mille kàigus ma pidin teda intervjueerima kònekeskuste teemal.
Noh kàime aga teemasid làbi ja korraga ameeriklane kysib:‘Vabandage, aga kas ma tohiks kysida, et kust see info teil kòik pàrit on?’
Mina: Vabandage, aga mida te silmas peate?
Ameeriklane: No te just ytlesite nàiteks, et ‘nagu ma aru saan, on teil seal neli regionaalset kònekeskust’.
Mina: Aaa! Ma lihtsalt teen kokkuvòtte sellest, mida teie ytlete.
Ameeriklane: /imestunult/ Hmmm….. Vòi nii? Ma arvasin, et et olete seal iseseisvalt mingi uuringu teinud.
Noh kàime aga teemasid làbi ja korraga ameeriklane kysib:‘Vabandage, aga kas ma tohiks kysida, et kust see info teil kòik pàrit on?’
Mina: Vabandage, aga mida te silmas peate?
Ameeriklane: No te just ytlesite nàiteks, et ‘nagu ma aru saan, on teil seal neli regionaalset kònekeskust’.
Mina: Aaa! Ma lihtsalt teen kokkuvòtte sellest, mida teie ytlete.
Ameeriklane: /imestunult/ Hmmm….. Vòi nii? Ma arvasin, et et olete seal iseseisvalt mingi uuringu teinud.
juba hommikul nii diibid mòtted
Mulle meeldivad Itaalias kaks asja. Esiteks meeldib mulle see, et keegi ei pahanda, kui tòòle hiljaks jààd ja teiseks, et pole probleemi kui teiste kodanike autod vòi kònniteed kinni pargid.
Mis viimast puudutab, siis minu arvates itaallaste fleksibiilne làhenemine parkimiskysimustele lahendab ypris tòhusalt terve rea liikluskorralduse probleeme, mis ylejàànud tsiviliseeritud maailma elanikke kummitavad.
Siis mulle meeldib veel see, et kui òues on 15 kraadi sooja, vòib Itaalias karistamatult halada, et kylm on. Kòik mòistavad. Pyhapàeva òòsel hakkasin sokkidega magama.
Roku saadetakse pooleks aastaks Saudi Araabiasse tòòle. Mul on juba plaan, kuidas oma edaspidine elu sisustada. Teisipàeval ja laupàeval salsatunnid, laupàeval ja pyhapàeval ujula ning kahel suvalisel varahommikul noobel spordiklubi. Kui Roku 2008 aasta kevadeks naaseb, olen ennenàgematult fit ja graatsiline.
Aga ega siin pole ainult sport ja higi. Vahepeal hakkan ma kàima glamuursetel puhkusereisidel Dubais, Rokuga kohtumas. Nimelt vallalisel naisel on Saudi Araabiasse praktiliselt vòimatu reisida, aga patu-urgas Dubai sobib ideaalselt meie randevuudeks. Olen mòelnud ka Bahraini peale.
Roku ema ei suhtu asjadesse nii hooletult.
Sel nàdalavahetusel avaldas Roku perekonnaringis koletu uudise, ise ebamugavusest niheledes ja silmsidet vàltides.
Isa muutus mòtlikuks. Moodne vend hakkas hysteeriliselt naerma. Vàike mustadesse riietesse màhkunud vanaema kukkus kohe kelgult maha. Ta vist ei saanud arugi, misasi Riyadh on.
Roku ema aga, endast lugupidava itaallana ja de facto perekonnapeana, hakkas nutma ja jumalat appi kutsuma, et miks just tema poeg ‘kolmandasse maailma’ saadetakse ja kas siis Kylas oli halb elada Rokul. Oli ju hea tòòkoht ja sai koduse katuse alla magada ja ega siis raha ja karjààr pole elus peamine mille nimel elada ja et ta teadis algusest peale, et see uus tòòkoht on kurjast ja Katu ytle sina ka midagi ja jumal sa nàed ja ei aita.
Roku ema on nyyd depressiivne ja veekalkvel silmadega, pyhapàeval lòunalauas hakkas rààkima, et oleks vaja Padre Piot kylastama minna.
Mul on mure tema pàrast.
Mis viimast puudutab, siis minu arvates itaallaste fleksibiilne làhenemine parkimiskysimustele lahendab ypris tòhusalt terve rea liikluskorralduse probleeme, mis ylejàànud tsiviliseeritud maailma elanikke kummitavad.
Siis mulle meeldib veel see, et kui òues on 15 kraadi sooja, vòib Itaalias karistamatult halada, et kylm on. Kòik mòistavad. Pyhapàeva òòsel hakkasin sokkidega magama.
Roku saadetakse pooleks aastaks Saudi Araabiasse tòòle. Mul on juba plaan, kuidas oma edaspidine elu sisustada. Teisipàeval ja laupàeval salsatunnid, laupàeval ja pyhapàeval ujula ning kahel suvalisel varahommikul noobel spordiklubi. Kui Roku 2008 aasta kevadeks naaseb, olen ennenàgematult fit ja graatsiline.
Aga ega siin pole ainult sport ja higi. Vahepeal hakkan ma kàima glamuursetel puhkusereisidel Dubais, Rokuga kohtumas. Nimelt vallalisel naisel on Saudi Araabiasse praktiliselt vòimatu reisida, aga patu-urgas Dubai sobib ideaalselt meie randevuudeks. Olen mòelnud ka Bahraini peale.
Roku ema ei suhtu asjadesse nii hooletult.
Sel nàdalavahetusel avaldas Roku perekonnaringis koletu uudise, ise ebamugavusest niheledes ja silmsidet vàltides.
Isa muutus mòtlikuks. Moodne vend hakkas hysteeriliselt naerma. Vàike mustadesse riietesse màhkunud vanaema kukkus kohe kelgult maha. Ta vist ei saanud arugi, misasi Riyadh on.
Roku ema aga, endast lugupidava itaallana ja de facto perekonnapeana, hakkas nutma ja jumalat appi kutsuma, et miks just tema poeg ‘kolmandasse maailma’ saadetakse ja kas siis Kylas oli halb elada Rokul. Oli ju hea tòòkoht ja sai koduse katuse alla magada ja ega siis raha ja karjààr pole elus peamine mille nimel elada ja et ta teadis algusest peale, et see uus tòòkoht on kurjast ja Katu ytle sina ka midagi ja jumal sa nàed ja ei aita.
Roku ema on nyyd depressiivne ja veekalkvel silmadega, pyhapàeval lòunalauas hakkas rààkima, et oleks vaja Padre Piot kylastama minna.
Mul on mure tema pàrast.
martedì, ottobre 09, 2007
Simpsonite
oo.. tàna ma sain teada, et Itaalias dubleerib Barti hààlt naine ja Lisa hààlt mees.
Yldises plaanis on Spider Pork viimaste nàdalate tegija. Kòik noormehed alla 30 eluaasta on endale telefonihelinaks Spider Pork laulu pannud.
Huvitav, kas mujal maailma ka Spider Pork ruulib?
Yldises plaanis on Spider Pork viimaste nàdalate tegija. Kòik noormehed alla 30 eluaasta on endale telefonihelinaks Spider Pork laulu pannud.
Huvitav, kas mujal maailma ka Spider Pork ruulib?
lunedì, ottobre 08, 2007
Minu alter ego on Hellat Rumvolt...
... miks muidu liiklusteemad mulle siin Itaalias nii erutavalt mòjuvad.
Ykshommik, nagu alati, sahistan piki Roma-Fiumicino kiirteed tòòkoha suunas, umbes 40 kilomeetrit tunnis. Pàike paistab silma, ilge uni on
Viimasel ajal ma enam kodus hommikukohvi ei joo, sest tavaliselt me kàime konsultantidega koos hommikust sòòmas. Ootame, kuni kòik on tòòle jòudnud, kusjuures enne, kui ylemus saabub, ei soovita seltskonna- ja kàitumiseksperdid minna kohvi jooma.
Umbes poole kymne paiku maandub meie valdavalt ylikonnastatud ja hàstilònastatud parv telekomifirma baaris ning vòtame igayks eri mòòtmetes kohvi. Mòni vòtab cappuccino, mòni macchiato (mini-cappuccino), mòni jàllegi cafè normale (tegelikult espresso) ja mòni cafè ristretto (eriti kange espresso, mille paljas lòhn vòib karja hobuseid koomast àratada).
Kohvi kòrvale nàkitseme cornettosid ja kes parajasti dieeti peab, vòtab cornetto integrale (tàistera-cornetto). Cornetto integrale on maailma suurim dieedipettus minu arvates, sest see on tàpselt samasugune kaloripomm nagu tavalinegi cornetto, ainult et peale kalorite on seal ka ohtralt mingeid kliisid sees.
Tavaliselt Itaalias hommikusòògiga on nii, et on suur au teistele vàlja teha. Sellega seoses kòige kiirem alati tòttab kassa juurde ja asub organiseerima, et mitu kohvi ja mitu cappuccinot ja palju cornettosid. Samal ajal kui kòige kiirem organiseerib, keksib tema ymber hulk kandidaate, kes kòik otsivad vòimalust hommikusòògi eest maksta. Vahel juhtub, et mitu inimest korraga viskavad eurod letile, kassapidaja loeb sealt vajaliku summa kokku ja seda, mis leti peale vedelema jààb, ei taha keegi enda omaks tunnistada. Samas jàllegi, kui ylemus raha letile viskab, siis teised ei viska nàiteks. Kokkuvòttes vòrdlemisi tòhus antropoloogiline ja kulinaarne meelelahutus, mida ma igal hommikul huviga ootan ja naudin.
Vot umbes taolisi hommikusòògiga seotud mòtteid mòtlesin, venides piki teoreetilist kiirteed gaas-pidur-pidur-gaas sammul ja mingit sàrtsakamat raadiojaama otsides, kui korraga - ilge pauk, hoop kuklasse ja Julietta-Ansip sooritab nòtke kaugushyppe ilma minu kaasabita. Kàekoti sisu pudeneb istmelt pòrandale nagu òunad Kreisiraadio klipis. Peale mòningast mòtete kogumist fikseerin hoobi autori - pàevinàinud valge ford, ohutuled àrevalt vilkumas, kes mòned meetrid tagapool seisab. Fordi tagant tuvastan veel kaks làhikontaktis autot.
Kus nyyd làks sebimiseks!
Viuhh olid noormehed viimastest autodest juba ohukolmnurgad teele paigaldanud ja asusid betoonpiirde najal kindlustuse pabereid tàitma. Vòtan minagi kindalaekast vastava mooduli vàlja – see on mingi A3 formaadis moodustis, mida on kokku 8 lehte ja mida kutsutakse tsiiks ja mille Roku oli mulle igaks juhuks kinkinud umbes paar pàeva varem – ja hakkan vaatama, et keda nyyd kotti ajada. Eks ikka see valge ford, kes mind tabas, teen intelligentse jàrelduse.
Hàrra on vòrdlemisi ausa nàoga, aga igaks juhuks vòtan sellise ryndavama hoiaku, juhul kui tal peaks tulema mingi ylemeelik idee mulle fregatuurat korraldada.
Kòigepeal eksamineerime murelikult sòiduvahendeid. Julietta-Ansip on kergelt pààsenud – vaid pikk pragu oli tekkinud selle tagaosa elemendi sisse, mis kuidagi nagu vàlja ulatub auto kerest ja mille tàpne nimetus on mu teadvusest pògenenud. Sinjoor Giulio – nagu ta end hiljem tutvustas – sòiduk on rohkem kannatada saanud. Esiots mòlkis, nubrilaud kòlgub melanhoolselt yhe kinnituse kyljes ja kuuldavasti auto enam ei kàivitu.
'Egas midagi, hakkame aga tsiid tàitma!' teatan vapralt bluffides (mòistagi polnud mul sel hetkel eriti tàpset ettekujutust, kuidas neid tsiisid tàita ning mida tàhendavad ‘feriti’, ‘conducente’ ja muud taolised sònad)
Giulio vapralt vastu: ‘No hakkame jah!’
Lappan tsii betoonpiirde peale lahti (nyyd oli tsii kahtlaselt laudlina sarnane) ja asun kirjutama. Giulio muutub murelikuks. ‘Noh, ma vaatan, et ega teie autol siin midagi suurt katki pole. Kas me kuidagi ilma selle tsiita ei saaks teha? Vahetame telefoninumbreid ja ma maksan teil remondi kinni’
Hmm… maksab mai àss...
‘Ma ikka tahan seda tsiid tàita’ kòmistan vastu.
‘Ahah,’ seedis Giulio. ‘Aga no kas on tarvis seda kòike asjajamist? No tòesti, siin pole suurt hàda midagi ju!’ Giulio kergitab prille ja koputab sòrmenukiga Julietta-Ansipi ahtrit.
Teatan, et minu maal tehakse kòiki asju legaalselt ega jàeta kunagi kindlustuse dokumente tàitmata ja kui ma tsiid ei tee, siis ma làhen oma isiklike vààrtushinnangutega vastuollu ning seda ma endale lubada ei saa.
Sinjoor Giulio ohkab ja hakkab enda andmeid moodulisse kribama.
Vahepeal olid tagumised kaks autot àra sòitnud ja Roku oli mulle kòik uued itaaliakeelsed sònad àra tòlkinud. Yhtlasi luges ta mulle sònad peale, et kirjutagu ma kindlasti ‘colpo al collo’ (tòlk. lòòk kaelale). Yldiselt ma vòin veel òelda, et Roku toon oli selline, et ilma colpoalcollota ei maksa synduskohalt lahkudagi. Kael hakkaski kuidagi tuimaks tòmbuma ja kuna Roku nii kategoorliselt seda ‘colpo al collot’ ajas ja ma juba kujutasin end ette pooleldi halvatuna vòi midagi taolist, polnud vaja pikalt mòelda.
Leidsin mooduli pealt sellise koha, kus oli kirjutatud ‘feriti, anche se lievi’ (tòlk. vigastused, ka kerged).
Tòmban ruudukese sisse risti ja selle peale Giulio vòpatab. ‘Mis!? Feriti?! Mina pole nòus! Teil pole hàda midagi!’
Teatan, et sain hoobi kuklasse ja minu arust on see vigastus.
Giulio vaidleb vastu,et hoop kuklasse pole vigastus.
Mina jàlle vastu, et vot vigastus on see, kui mul on jalg puudu, aga kergeloomuline vigastus on hoop kuklasse, mistòttu mul on òigus ja kohustus siia rist panna. Tegin risti pisut rasvasemaks pastakaga.
Giulio tòmbab varrukast uue kaardi vàlja:’Olgu, aga siis ma kutsun politsei, et teie vigastus fikseerida’.
Nòustun.
Giulio innukus vàheneb.
Igaks juhuks helistan Rokule, uurimaks, et kuidas kàib Itaalias liiklusònnetuse vigastuse fikseerimine ja kas peaks politsei kutsuma. Selle peale làheb Roku puha nàrvi ja nòuab Giuliot. No annan telefoni yle. Giulio kuulab mòtlikult, ulatab telefoni tagasi ja on silmnàhtavalt loobunud politsei kutsumise plaanist.
Hiljem selgus, et Roku àhvardanud, et kui politsei kutsuda, siis saab hoopis Giulio trahvi selle eest, et pikivahet ei hoidnud.
Lòpuks saime tsii kuidagi tàidetud, Giulio ohkis ja hàdaldas, et kas ikka peab nii range olema ja nyyd tal kindlustusmakse tòuseb mis kole ja yldsegi, kas selles òelas maailmas on enam kybetki sydameheadust jàànud.
Kui syndmuskohalt minema sòitsin, instrueeris mind Roku, et nyyd vaja kindlasti kiirabisse minna. Kael oli ikka mònevòrra tuim ja mulle tundus, et ka pea hakkab valutama. Nii tekkiski mul mure oma tulevase elukvaliteedi pàrast ja leppisime kokku, et làheme Rokuga kàsikàes kiirabisse.
Kiirabisse minekut polnud pòhjust kahetseda.
Aga sellest ma kirjutan jàrgmine kord, kui pisut vaba aega tekib. Viimasel ajal pole mul yldse tòò juures vaba aega. Nomaitea, tòòkeskkond kuidagi nagu jàtab soovida.
Ykshommik, nagu alati, sahistan piki Roma-Fiumicino kiirteed tòòkoha suunas, umbes 40 kilomeetrit tunnis. Pàike paistab silma, ilge uni on
Viimasel ajal ma enam kodus hommikukohvi ei joo, sest tavaliselt me kàime konsultantidega koos hommikust sòòmas. Ootame, kuni kòik on tòòle jòudnud, kusjuures enne, kui ylemus saabub, ei soovita seltskonna- ja kàitumiseksperdid minna kohvi jooma.
Umbes poole kymne paiku maandub meie valdavalt ylikonnastatud ja hàstilònastatud parv telekomifirma baaris ning vòtame igayks eri mòòtmetes kohvi. Mòni vòtab cappuccino, mòni macchiato (mini-cappuccino), mòni jàllegi cafè normale (tegelikult espresso) ja mòni cafè ristretto (eriti kange espresso, mille paljas lòhn vòib karja hobuseid koomast àratada).
Kohvi kòrvale nàkitseme cornettosid ja kes parajasti dieeti peab, vòtab cornetto integrale (tàistera-cornetto). Cornetto integrale on maailma suurim dieedipettus minu arvates, sest see on tàpselt samasugune kaloripomm nagu tavalinegi cornetto, ainult et peale kalorite on seal ka ohtralt mingeid kliisid sees.
Tavaliselt Itaalias hommikusòògiga on nii, et on suur au teistele vàlja teha. Sellega seoses kòige kiirem alati tòttab kassa juurde ja asub organiseerima, et mitu kohvi ja mitu cappuccinot ja palju cornettosid. Samal ajal kui kòige kiirem organiseerib, keksib tema ymber hulk kandidaate, kes kòik otsivad vòimalust hommikusòògi eest maksta. Vahel juhtub, et mitu inimest korraga viskavad eurod letile, kassapidaja loeb sealt vajaliku summa kokku ja seda, mis leti peale vedelema jààb, ei taha keegi enda omaks tunnistada. Samas jàllegi, kui ylemus raha letile viskab, siis teised ei viska nàiteks. Kokkuvòttes vòrdlemisi tòhus antropoloogiline ja kulinaarne meelelahutus, mida ma igal hommikul huviga ootan ja naudin.
Vot umbes taolisi hommikusòògiga seotud mòtteid mòtlesin, venides piki teoreetilist kiirteed gaas-pidur-pidur-gaas sammul ja mingit sàrtsakamat raadiojaama otsides, kui korraga - ilge pauk, hoop kuklasse ja Julietta-Ansip sooritab nòtke kaugushyppe ilma minu kaasabita. Kàekoti sisu pudeneb istmelt pòrandale nagu òunad Kreisiraadio klipis. Peale mòningast mòtete kogumist fikseerin hoobi autori - pàevinàinud valge ford, ohutuled àrevalt vilkumas, kes mòned meetrid tagapool seisab. Fordi tagant tuvastan veel kaks làhikontaktis autot.
Kus nyyd làks sebimiseks!
Viuhh olid noormehed viimastest autodest juba ohukolmnurgad teele paigaldanud ja asusid betoonpiirde najal kindlustuse pabereid tàitma. Vòtan minagi kindalaekast vastava mooduli vàlja – see on mingi A3 formaadis moodustis, mida on kokku 8 lehte ja mida kutsutakse tsiiks ja mille Roku oli mulle igaks juhuks kinkinud umbes paar pàeva varem – ja hakkan vaatama, et keda nyyd kotti ajada. Eks ikka see valge ford, kes mind tabas, teen intelligentse jàrelduse.
Hàrra on vòrdlemisi ausa nàoga, aga igaks juhuks vòtan sellise ryndavama hoiaku, juhul kui tal peaks tulema mingi ylemeelik idee mulle fregatuurat korraldada.
Kòigepeal eksamineerime murelikult sòiduvahendeid. Julietta-Ansip on kergelt pààsenud – vaid pikk pragu oli tekkinud selle tagaosa elemendi sisse, mis kuidagi nagu vàlja ulatub auto kerest ja mille tàpne nimetus on mu teadvusest pògenenud. Sinjoor Giulio – nagu ta end hiljem tutvustas – sòiduk on rohkem kannatada saanud. Esiots mòlkis, nubrilaud kòlgub melanhoolselt yhe kinnituse kyljes ja kuuldavasti auto enam ei kàivitu.
'Egas midagi, hakkame aga tsiid tàitma!' teatan vapralt bluffides (mòistagi polnud mul sel hetkel eriti tàpset ettekujutust, kuidas neid tsiisid tàita ning mida tàhendavad ‘feriti’, ‘conducente’ ja muud taolised sònad)
Giulio vapralt vastu: ‘No hakkame jah!’
Lappan tsii betoonpiirde peale lahti (nyyd oli tsii kahtlaselt laudlina sarnane) ja asun kirjutama. Giulio muutub murelikuks. ‘Noh, ma vaatan, et ega teie autol siin midagi suurt katki pole. Kas me kuidagi ilma selle tsiita ei saaks teha? Vahetame telefoninumbreid ja ma maksan teil remondi kinni’
Hmm… maksab mai àss...
‘Ma ikka tahan seda tsiid tàita’ kòmistan vastu.
‘Ahah,’ seedis Giulio. ‘Aga no kas on tarvis seda kòike asjajamist? No tòesti, siin pole suurt hàda midagi ju!’ Giulio kergitab prille ja koputab sòrmenukiga Julietta-Ansipi ahtrit.
Teatan, et minu maal tehakse kòiki asju legaalselt ega jàeta kunagi kindlustuse dokumente tàitmata ja kui ma tsiid ei tee, siis ma làhen oma isiklike vààrtushinnangutega vastuollu ning seda ma endale lubada ei saa.
Sinjoor Giulio ohkab ja hakkab enda andmeid moodulisse kribama.
Vahepeal olid tagumised kaks autot àra sòitnud ja Roku oli mulle kòik uued itaaliakeelsed sònad àra tòlkinud. Yhtlasi luges ta mulle sònad peale, et kirjutagu ma kindlasti ‘colpo al collo’ (tòlk. lòòk kaelale). Yldiselt ma vòin veel òelda, et Roku toon oli selline, et ilma colpoalcollota ei maksa synduskohalt lahkudagi. Kael hakkaski kuidagi tuimaks tòmbuma ja kuna Roku nii kategoorliselt seda ‘colpo al collot’ ajas ja ma juba kujutasin end ette pooleldi halvatuna vòi midagi taolist, polnud vaja pikalt mòelda.
Leidsin mooduli pealt sellise koha, kus oli kirjutatud ‘feriti, anche se lievi’ (tòlk. vigastused, ka kerged).
Tòmban ruudukese sisse risti ja selle peale Giulio vòpatab. ‘Mis!? Feriti?! Mina pole nòus! Teil pole hàda midagi!’
Teatan, et sain hoobi kuklasse ja minu arust on see vigastus.
Giulio vaidleb vastu,et hoop kuklasse pole vigastus.
Mina jàlle vastu, et vot vigastus on see, kui mul on jalg puudu, aga kergeloomuline vigastus on hoop kuklasse, mistòttu mul on òigus ja kohustus siia rist panna. Tegin risti pisut rasvasemaks pastakaga.
Giulio tòmbab varrukast uue kaardi vàlja:’Olgu, aga siis ma kutsun politsei, et teie vigastus fikseerida’.
Nòustun.
Giulio innukus vàheneb.
Igaks juhuks helistan Rokule, uurimaks, et kuidas kàib Itaalias liiklusònnetuse vigastuse fikseerimine ja kas peaks politsei kutsuma. Selle peale làheb Roku puha nàrvi ja nòuab Giuliot. No annan telefoni yle. Giulio kuulab mòtlikult, ulatab telefoni tagasi ja on silmnàhtavalt loobunud politsei kutsumise plaanist.
Hiljem selgus, et Roku àhvardanud, et kui politsei kutsuda, siis saab hoopis Giulio trahvi selle eest, et pikivahet ei hoidnud.
Lòpuks saime tsii kuidagi tàidetud, Giulio ohkis ja hàdaldas, et kas ikka peab nii range olema ja nyyd tal kindlustusmakse tòuseb mis kole ja yldsegi, kas selles òelas maailmas on enam kybetki sydameheadust jàànud.
Kui syndmuskohalt minema sòitsin, instrueeris mind Roku, et nyyd vaja kindlasti kiirabisse minna. Kael oli ikka mònevòrra tuim ja mulle tundus, et ka pea hakkab valutama. Nii tekkiski mul mure oma tulevase elukvaliteedi pàrast ja leppisime kokku, et làheme Rokuga kàsikàes kiirabisse.
Kiirabisse minekut polnud pòhjust kahetseda.
Aga sellest ma kirjutan jàrgmine kord, kui pisut vaba aega tekib. Viimasel ajal pole mul yldse tòò juures vaba aega. Nomaitea, tòòkeskkond kuidagi nagu jàtab soovida.
Iscriviti a:
Post (Atom)
