lunedì, ottobre 08, 2007

Minu alter ego on Hellat Rumvolt...

... miks muidu liiklusteemad mulle siin Itaalias nii erutavalt mòjuvad.

Ykshommik, nagu alati, sahistan piki Roma-Fiumicino kiirteed tòòkoha suunas, umbes 40 kilomeetrit tunnis. Pàike paistab silma, ilge uni on

Viimasel ajal ma enam kodus hommikukohvi ei joo, sest tavaliselt me kàime konsultantidega koos hommikust sòòmas. Ootame, kuni kòik on tòòle jòudnud, kusjuures enne, kui ylemus saabub, ei soovita seltskonna- ja kàitumiseksperdid minna kohvi jooma.
Umbes poole kymne paiku maandub meie valdavalt ylikonnastatud ja hàstilònastatud parv telekomifirma baaris ning vòtame igayks eri mòòtmetes kohvi. Mòni vòtab cappuccino, mòni macchiato (mini-cappuccino), mòni jàllegi cafè normale (tegelikult espresso) ja mòni cafè ristretto (eriti kange espresso, mille paljas lòhn vòib karja hobuseid koomast àratada).
Kohvi kòrvale nàkitseme cornettosid ja kes parajasti dieeti peab, vòtab cornetto integrale (tàistera-cornetto). Cornetto integrale on maailma suurim dieedipettus minu arvates, sest see on tàpselt samasugune kaloripomm nagu tavalinegi cornetto, ainult et peale kalorite on seal ka ohtralt mingeid kliisid sees.

Tavaliselt Itaalias hommikusòògiga on nii, et on suur au teistele vàlja teha. Sellega seoses kòige kiirem alati tòttab kassa juurde ja asub organiseerima, et mitu kohvi ja mitu cappuccinot ja palju cornettosid. Samal ajal kui kòige kiirem organiseerib, keksib tema ymber hulk kandidaate, kes kòik otsivad vòimalust hommikusòògi eest maksta. Vahel juhtub, et mitu inimest korraga viskavad eurod letile, kassapidaja loeb sealt vajaliku summa kokku ja seda, mis leti peale vedelema jààb, ei taha keegi enda omaks tunnistada. Samas jàllegi, kui ylemus raha letile viskab, siis teised ei viska nàiteks. Kokkuvòttes vòrdlemisi tòhus antropoloogiline ja kulinaarne meelelahutus, mida ma igal hommikul huviga ootan ja naudin.

Vot umbes taolisi hommikusòògiga seotud mòtteid mòtlesin, venides piki teoreetilist kiirteed gaas-pidur-pidur-gaas sammul ja mingit sàrtsakamat raadiojaama otsides, kui korraga - ilge pauk, hoop kuklasse ja Julietta-Ansip sooritab nòtke kaugushyppe ilma minu kaasabita. Kàekoti sisu pudeneb istmelt pòrandale nagu òunad Kreisiraadio klipis. Peale mòningast mòtete kogumist fikseerin hoobi autori - pàevinàinud valge ford, ohutuled àrevalt vilkumas, kes mòned meetrid tagapool seisab. Fordi tagant tuvastan veel kaks làhikontaktis autot.

Kus nyyd làks sebimiseks!

Viuhh olid noormehed viimastest autodest juba ohukolmnurgad teele paigaldanud ja asusid betoonpiirde najal kindlustuse pabereid tàitma. Vòtan minagi kindalaekast vastava mooduli vàlja – see on mingi A3 formaadis moodustis, mida on kokku 8 lehte ja mida kutsutakse tsiiks ja mille Roku oli mulle igaks juhuks kinkinud umbes paar pàeva varem – ja hakkan vaatama, et keda nyyd kotti ajada. Eks ikka see valge ford, kes mind tabas, teen intelligentse jàrelduse.

Hàrra on vòrdlemisi ausa nàoga, aga igaks juhuks vòtan sellise ryndavama hoiaku, juhul kui tal peaks tulema mingi ylemeelik idee mulle fregatuurat korraldada.
Kòigepeal eksamineerime murelikult sòiduvahendeid. Julietta-Ansip on kergelt pààsenud – vaid pikk pragu oli tekkinud selle tagaosa elemendi sisse, mis kuidagi nagu vàlja ulatub auto kerest ja mille tàpne nimetus on mu teadvusest pògenenud. Sinjoor Giulio – nagu ta end hiljem tutvustas – sòiduk on rohkem kannatada saanud. Esiots mòlkis, nubrilaud kòlgub melanhoolselt yhe kinnituse kyljes ja kuuldavasti auto enam ei kàivitu.

'Egas midagi, hakkame aga tsiid tàitma!' teatan vapralt bluffides (mòistagi polnud mul sel hetkel eriti tàpset ettekujutust, kuidas neid tsiisid tàita ning mida tàhendavad ‘feriti’, ‘conducente’ ja muud taolised sònad)
Giulio vapralt vastu: ‘No hakkame jah!’
Lappan tsii betoonpiirde peale lahti (nyyd oli tsii kahtlaselt laudlina sarnane) ja asun kirjutama. Giulio muutub murelikuks. ‘Noh, ma vaatan, et ega teie autol siin midagi suurt katki pole. Kas me kuidagi ilma selle tsiita ei saaks teha? Vahetame telefoninumbreid ja ma maksan teil remondi kinni’
Hmm… maksab mai àss...
‘Ma ikka tahan seda tsiid tàita’ kòmistan vastu.
‘Ahah,’ seedis Giulio. ‘Aga no kas on tarvis seda kòike asjajamist? No tòesti, siin pole suurt hàda midagi ju!’ Giulio kergitab prille ja koputab sòrmenukiga Julietta-Ansipi ahtrit.
Teatan, et minu maal tehakse kòiki asju legaalselt ega jàeta kunagi kindlustuse dokumente tàitmata ja kui ma tsiid ei tee, siis ma làhen oma isiklike vààrtushinnangutega vastuollu ning seda ma endale lubada ei saa.
Sinjoor Giulio ohkab ja hakkab enda andmeid moodulisse kribama.

Vahepeal olid tagumised kaks autot àra sòitnud ja Roku oli mulle kòik uued itaaliakeelsed sònad àra tòlkinud. Yhtlasi luges ta mulle sònad peale, et kirjutagu ma kindlasti ‘colpo al collo’ (tòlk. lòòk kaelale). Yldiselt ma vòin veel òelda, et Roku toon oli selline, et ilma colpoalcollota ei maksa synduskohalt lahkudagi. Kael hakkaski kuidagi tuimaks tòmbuma ja kuna Roku nii kategoorliselt seda ‘colpo al collot’ ajas ja ma juba kujutasin end ette pooleldi halvatuna vòi midagi taolist, polnud vaja pikalt mòelda.

Leidsin mooduli pealt sellise koha, kus oli kirjutatud ‘feriti, anche se lievi’ (tòlk. vigastused, ka kerged).
Tòmban ruudukese sisse risti ja selle peale Giulio vòpatab. ‘Mis!? Feriti?! Mina pole nòus! Teil pole hàda midagi!’
Teatan, et sain hoobi kuklasse ja minu arust on see vigastus.
Giulio vaidleb vastu,et hoop kuklasse pole vigastus.
Mina jàlle vastu, et vot vigastus on see, kui mul on jalg puudu, aga kergeloomuline vigastus on hoop kuklasse, mistòttu mul on òigus ja kohustus siia rist panna. Tegin risti pisut rasvasemaks pastakaga.
Giulio tòmbab varrukast uue kaardi vàlja:’Olgu, aga siis ma kutsun politsei, et teie vigastus fikseerida’.
Nòustun.
Giulio innukus vàheneb.
Igaks juhuks helistan Rokule, uurimaks, et kuidas kàib Itaalias liiklusònnetuse vigastuse fikseerimine ja kas peaks politsei kutsuma. Selle peale làheb Roku puha nàrvi ja nòuab Giuliot. No annan telefoni yle. Giulio kuulab mòtlikult, ulatab telefoni tagasi ja on silmnàhtavalt loobunud politsei kutsumise plaanist.
Hiljem selgus, et Roku àhvardanud, et kui politsei kutsuda, siis saab hoopis Giulio trahvi selle eest, et pikivahet ei hoidnud.

Lòpuks saime tsii kuidagi tàidetud, Giulio ohkis ja hàdaldas, et kas ikka peab nii range olema ja nyyd tal kindlustusmakse tòuseb mis kole ja yldsegi, kas selles òelas maailmas on enam kybetki sydameheadust jàànud.

Kui syndmuskohalt minema sòitsin, instrueeris mind Roku, et nyyd vaja kindlasti kiirabisse minna. Kael oli ikka mònevòrra tuim ja mulle tundus, et ka pea hakkab valutama. Nii tekkiski mul mure oma tulevase elukvaliteedi pàrast ja leppisime kokku, et làheme Rokuga kàsikàes kiirabisse.

Kiirabisse minekut polnud pòhjust kahetseda.

Aga sellest ma kirjutan jàrgmine kord, kui pisut vaba aega tekib. Viimasel ajal pole mul yldse tòò juures vaba aega. Nomaitea, tòòkeskkond kuidagi nagu jàtab soovida.

4 commenti:

mnjah ha detto...

Väga õpetlik lugu.. Need Cidid annab automaatlselt auto kindlustusfirma, ka mulle saadetakse igal aastal ja vahetevahel tudeerin seda, et vajalikul momendil teada, mis kuhu kirja läheb..
Muidugi hoopi kuklasse ei tohi alla hinnata, sellel võivad olla igasugused tagajärjed. Kui hoop poleks nii tugev olnud oleksid võinud küsida paar sajalist ja asi korras. Arusaamatuks jäi aga, et kas sellele mehikesele ka keegi selga sõitis?
Jään ootama järjejuttu kiirabist. Pisa kiirabist hoian ma eemale kui katkukoldest, kas Roomas on asi parem? :-)

Katu ha detto...

ohhoo-ohhoo, rooma kiirabi...

terviseprobleemide korral aitavad vist pigem eneseabiòpikud kui rooma kiirabi, mulle tundub :)

kuigi nàiteks uudistes rààgitakse, et itaalia tervishoiusysteem olla maailma parim

chris ha detto...

...minu maal tehakse kòiki asju legaalselt ega jàeta kunagi kindlustuse dokumente tàitmata ja kui ma tsiid ei tee, siis ma làhen oma isiklike vààrtushinnangutega vastuollu ning seda ma endale lubada ei saa. :-)

mnjah ha detto...

Huvitav, mis kanali uudiseid küll sina vaatad :-) Minu poolt vaadatavad "riiklikud" kanalid muud ei tee kui siunavad Itaalia tervishoiusüsteemi ahahah