venerdì, marzo 13, 2020

20 päeva veel

Tere, Kodumaa.

Näen, et sinagi oled asunud koroonaviiruse vastu võitlema. Mis tähendab, et minu kirjadel ei ole selles mõttes enam erilist uudisväärtust, et sa teed samu asju, mis meie siin. Aga vähemalt saame võrrelda.

Meil on kakskümmend päeva jäänud.

Liikumispiirangud on muutunud karmimaks. Eilsest võib kodust väljas käia ainult mõjuva põhjusega. Mõjuv põhjus on tööle või arsti juurde minek. Toidupoodi ja apteeki on ka lubatud minna. Samuti koera jalutama. On lubatud tervisespordi harrastamine vabas õhus, hoides 1,5m distantsi. Kui niisama mittesportlikus riietuses ringi jalutad või ilma koerata oled, peab olema kaasas endal kodus välja trükitud tõend, kuhu sa oled kirja pannud, mis asjaoludel oled kodust välja tulnud ja kus on su registreeritud elukoht.

Eile hommikul viisin Hurmuri parki (mõjuv põhjus: laps vajab värsket õhku). Kindluse mõttes riietusime lycrasse, et tervisesportlaste moodi välja näeks. Veetsime pargis kahekesi imeilusa kevadise hommiku. Jalutasime, korjasime lilli, ehitasime elevatside lõksu. Täielik ema-poja kvaliteetaeg ühesõnaga. Et mitte väga suurte gruppidega väljas liikuda leppisime Rokuga kokku, et viin lapsi ühekaupa parki ja pigem hommikupoole, kui on vähem inimesi väljas.

Ülejäänud osa eilsest üritasin lapsi juhatada vaimse valgustatuse teele läbi jagamistehete ja kümnendike (vt ka: partide ski chalet). Üht-teist sai tehtud, aga palju on veel teha. Lubasin endale nukra mõtiskluse sellest, et mis pahandus see on, mida kool küll lastega teeb. Enne kooliminekut olid mul rõõmsad, uudishimulikud lapsed. Ammutasid teadmisi nagu käsnad. Lugesime raamatuid, käisime näitustel ja klassikalise muusika kontserditel. Nüüd aga nad ainult lesiks aluspükste väel diivanil ja popsutaks piipu, kui vähegi võimalus antaks.

Ent naaskem päevasündmuste juurde. Lillepoed on kinni. Pildil on viimane vaasitäis värskeid lilli, mis mul hankida õnnestus. Meenub, et vene ajal me kõik kuivatasime roose ja saialilli. Tol ajal ma väga ei küsinud endalt, et miks lilli kuivatati. Kuivatasin minagi. Aga ma arvan, et tuleks nüüd vist lillede kuivatamise traditsioon taas au sisse tõsta, sest mine tea, millal jälle lillepoed lahti tehakse. Kodumaa, te pole vist nii kaugele veel jõudnud kauplemispiirangutega, aga kui sulle ka meeldivad lilli täis vaasid, siis soovitan kempsupaberi ja tatra kõrvale ka lilli varuda. Eriti roose ja saialilli, mida on hea lihtne kuivatada.


Olen alati imetlenud itaallaste oskust rasketel aegadel erakordset inimlikkust ja kokkuhoidvust üles näidata. Seegi kord polnud solidaarsuse demonstratsioone vaja kaua oodata. Minu lifeline ehk Whatsappi gruppide kaudu saabub pidevalt solidaarsusele, kaaskodanikest hoolimisele üles kutsuvaid sõnumeid. Mõni päev tagasi hakkas levima initsiatiiv, et laskem lastel joonistada suurele paberile või voodilinale (Voodilinale joonistada?! Gasp!) vikerkaare, kirjutame sinna peale "andrà tutto bene" ehk "kõik läheb hästi" ja riputame selle rõdule või aknale. Alguses suhtusin sellesse teatava sarkasmiga, sest mulle ei meeldi, kui täiskasvanud panevad lapsi mingeid oma sõnumeid esitama. Aga Hurmuri klassis päris mitmed tegid ja saatsid kõigile pilte oma kunstiteostest. Mõni oli asjast kuidagi teistmoodi aru saanud ja kleepinud pildi akna peale küll, aga nii, et pilt on seestpoolt näha, mitte väljast. Täna hommikul ilmus esimene vikerkaar ka meie vaatevälja. Nüüd ma enam ei ole nii sarkastiline - ikkagi karantiini üheksas päev ja midagi peab ju tegema, et päevad õhtusse saata. Kunst leevendab kannatusi ja rõõmustab hinge!

Whatsappi gruppides levib üleskutse korraldada laupäeval kl 12 flashmob - kõik lähevad rõdudele ja teevad ühe korraliku aplausi, tunnustuseks meile kõigile pingutuste eest, mida me kaaskodanike heaks teeme. Jällegi, minu sisemine Sarkastiline Katu ütleks, et vanasti sooritati kodumaa heaks Suuri Kangelastegusid, mitte ei külitatud diivanil, filme vaadates ja koduseid toite mugides. Samas jällegi, Sentimentaalne Katu arvab, et päris armas initsiatiiv ja kindlasti laupäeval kell kaksteist läheb ta rõdu peale seisma. Kui teisi ka paistab, siis plaksutab, aga üksinda ja päris esimesena ei julge.  Kui eriti kedagi ei ole, siis Katu teeb näo, et tal oli vaja lillede küljest kuivanud lehed ära korjata laupäeval täpselt kell 12.

Rõdudest rääkides. Imetlen jäägitult inimesi, kes on ostnud endale aiaga maja ja viitsinud kõik need aastad nendes aedades umbrohu, öökülmade ja kahjuritega võidelda selle asemel, et vabal ajal näiteks kvaliteetkirjandust nautida või kohvikus jalga kõlgutada. Täna saavad kõik aiaomanikud oma ausalt väljateenitud vabaduse iga kell värsket õhku nautida. Korteris elavad inimesed on sunnitud rõduga leppima. Õnneks on meil kaks rõdu. Nummik võttis eile köögipoolse rõdu kasutusele ja leiutas armsa mängu: spray pudeliga tuvide pihta vett pritsida. Mingi hetk olid kõigi naabrite rõdudelt tuvid ära peletatud ja kuivavad pesud pisut vähem kuivad. Nummik ei lasknud end tuvide puudumisest heidutada. Pani pesupulgad jalgade peal püsti ritta ja lasi veejoaga nende pihta märki. Päris kenasti kukkusid pikali nagu väikesed tinasõdurid.


Lisaks itaallastes avalduvale inimlikkusele ja solidaarsusele, olen alati imetlenud nende leidlikkust. Lisatud pildil on härrasmees Tollo külast, kes koduste vahenditega endale maski meisterdas. Just sedasordi leidlikkust ma imetlengi. Näiteks Roku Töökas Isa, kes tegi vanast pesumasinast kapi. Või Roku, kes paneb mööblit loodi laste puzzle tükkidega. Ühesõnaga see on üks sedasorti leidlikkus, et vaatad mingit asja ja näed selles mingit peidetud potentsiaali. Kodumaa, nägid, ma võtan tagasisidet kuulda ja kirjutasin "potentsiaal" seekord õigesti?

Tervise teemal on hetkel seis selline, et Rokul on endiselt köha. Täna öösel oli tal raske hingata ja süda puperdas. Lõpuks kella viie paiku hommikul, peale magamata ööd, helistasime kiirabisse ja lõppes see umbes nii:
"Kas tahate haiglasse minna või meedikut koju?"
"Eee... ma ei tea. Tahaks, et keegi mind üle vaataks ja aitaks otsustada."
"Võin saata kiirabi teile järele, aga arvestage, et haiglas on praegu kõik kohad täis."
"Sellisel juhul ma ilmselt sooviks meedikut koju. Päriselt.. ma tahaks lihtsalt, et keegi mind üle vaataks. Mul on halb olla."
"Kiirabiautol ei ole meedikut. Kui soovite meedikut koju, siis helistage oma perearstile."
"Ahah, hästi. Aitäh teile. Headaega."
"Headaega!"

Lõpetuseks tahaksin väljendada oma tänulikkust Amazoni ja Zalando suhtes, kust neil päevil saab osta kõike sellist, mida toidupoest ei leia ja palju muudki. Olen tänulik kõigile kulleritele, kes oma tervisega riskides meile kõik tellitu koju toovad. Olen tänulik kõigile toidupoodide töötajatele ja armsatele põllumeestele, kes meid toidu ja värske kraamiga varustavad. Tänu neile on meie kodus viibimine päris mugav äraolemine.

Ja üldiselt, universumit tänan selle eest, et saame olla kodus, mitte haiglas või Türgi-Kreeka piiril.

3 commenti:

Anonimo ha detto...

Nii armas, et Teil seal tuju üleval hoitakse. Kõik see siin on ees :) Täna vist levisid mõned postitused Eestis, mida kõike teha selle sülle kukkunud ajaga.

Ise näiteks lappan oma miljoneid retsepte ja plaanin nüüd igaks päevaks lõuna ja õhtusöögi vaaritada, sest lapsed ju ei saa enam koolis-lasteaias lõunat. Olen aastaid puudust tundnud sellest, et pole aega väga kokata. Nädalas teen 3 õhtusööki. Sada aastat pole kooki teinud, sest no kes see jaksab oodata koogi seismist kui õhtul teen. Nüüd aga plaanin päeval küpestada, siis õhtuks piisavalt tahenenud.

Oeh, räägib inimene, kes pole veel päevagi karantiinis olnud ja ega hetkel see selline vaba ka veel. Suuri piiranguid pole. Vaatame, mis nädala pärast arvan :) Tuju üleval hoidmine vist kõige raskem. Oleks kena ilm, saaks äkki grillihooaja avada või esimese pikniku terrassil jne

Liina ha detto...

oijee, ma ka Su blogi lugemas. retseptidega on risti vastupidi - purgisupid on menüüs;)

Katu ha detto...

Liina?! Purgisupid? Kõigist maailma inimestest just sina ja purgisupid?